1-21-369/6

(20730000414)Kohtunik Urmas Reinola Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. detsembri
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik kannatanu XX’i (ik: XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Geidi Sile, kaebus RESOLUTSIOON Jätta kannatanu esindaja kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri
3. detsembri
4. a määrus muutmata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 30.11.2020 registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris XX kuriteoavaldus, milles taotleti YY suhtes KarS § 319 lg 1, s.o teise isiku poolt kuriteo toimepanemise kohta teadvalt vale kaebuse esitamise tunnustel kriminaalmenetluse alustamist. Kuriteoavalduse kohaselt esitas YY oma esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilve vahendusel 17.11.2020 Põhja Ringkonnaprokuratuurile XX suhtes teadvalt vale kuriteoavalduse selles, et viimane oli silitanud YY alla 14-aastast tütart seljast jalgadeni, samuti silitanud lapse kätt kui laps magas, pannes selliselt lapse suhtes toime KarS § 145 (sugulise iseloomuga tegu lapseealise suhtes) tunnustele vastava teo. 27.11.2020 jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur YY esindaja kuriteoavalduse alusel kriminaalmenetluse alustamata (teatis nr 20730000405).
6. 03.12.2020 koostas Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Tomberg XX kuriteoavalduse alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 20730000414 selles kirjeldatud asjaoludes kuriteotunnuste puudumise tõttu. 2.1 Ringkonnaprokurör selgitas, et XX oli esitanud kuriteoavalduse seoses 27.11.2020 koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisest nr 20730000405 nähtuvaga. Selles oli tema arvates 1

(10)esitatud YY poolt hulgaliselt otseseid tema mainet kahjustavaid valesid. XX kinnitas, et ei ole pedofiil ega ole pannud ühegi isiku, sh YY tütre suhtes, toime kuritegusid. 2.2 Ringkonnaprokurör märkis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 20730000405 kohaselt registreeriti 17.11.2020 Põhja Ringkonnaprokuratuuris YY kuriteoavaldus, milles paluti alustada XX suhtes kriminaalmenetlust KarS § 145 (muu sugulise iseloomuga tegu lapseealise suhtes) tunnustel seoses sellega, et viimane oli silitanud YY alla 14-aastast tütart QQ seljast jalgadeni, samuti silitanud lapse kätt kui laps magas. YY oli kuriteoavalduses seisukohal, et antud käitumist saab käsitada kui muu sugulise iseloomuga tegu. Kuriteoavalduses kinnitati, et lapse psüühika oli selle tegevuse tulemusena saanud kahjustada, sest laps ei tahtvat antud teemal rääkida ja tundvat XX läheduses ärevust. Ringkonnaprokurör L. Pähkel leidis, et YY kuriteoavalduses puudus alus kriminaalmenetluse alustamiseks. YY oli 25.06.2020 samasisulise avaldusega juba politsei poole pöördunud. YY tütrega oli menetleja A. Vaerand vestelnud ja saanud selgitused, kuidas olid lapse kaelale tekkinud sinikad, need ei olnud saadud enesevigastamise ega mingi muu ebaseadusliku tegevuse tulemina. Kuna kuriteoavalduse asjaolude kontrollimise tulemusena kuriteotunnuseid ei leitud ja lapsega vesteldes ei ilmnenud ühtegi asjaolu, millele karistusõiguslikku hinnangut anda, ei alustanud politsei 19.08.2020 kriminaalmenetlust. Ringkonnaprokurör L. Pähkel selgitas, et KarS § 145 (muu sugulise iseloomuga tegu lapseealise suhtes) objektiivne koosseis näeb ette, et muu sugulise iseloomuga tegu on igasugune inimese kehaga seotud tegevus, mille eesmärk on sugulise erutuse esilekutsumine või selle suurendamine kuni täieliku rahuldatuseni. Eelkõige kuulub siia suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade katsumine. Sugulise iseloomuga teoks ei saa lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Seejuures tuleb hinnata sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid (vt Riigikohtu lahend nr 1-17-6580). Ringkonnaprokurör märkis, et YY kuriteoavalduses kirjeldatu ei vastanud KarS § 145 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu tunnustele, sest ei olnud riivatud lapse seksuaalse enesemääramise õigust. Selg, jalad ja käed ei ole erogeenne piirkond ja kuriteoavalduses kirjeldatud tegevus ei olnud piisavalt intensiivne. YY poolt kirjeldatust ei rääkinud QQ 06.08.2020 menetlejale midagi. Laps küll ütles, et XX kallistab teda, kuid see ei olnud tema tahtevastane, ei alandanud tema inimväärikust, sest XX peres kõik pereliikmed kallistavad palju üksteist. 2.3 Ringkonnaprokurör selgitas järgnevalt valekaebuse esitamise kuriteokoosseisu sisu. KarS § 319 lg 1 objektiivne külg näeb ette, et esitatud on valekaebus isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud. Subjektiivsest küljest on koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3 – isik teab, et teostab süüteokooseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda), st isik peab olema teadlik, et esitab valekaebuse. Teisisõnu peab isik teadma, et kuritegu ei ole kas üldse toime pandud või ei ole seda toime pannud tema poolt kaebuses näidatud isik. XX kuriteoavaldusest ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 20730000405 materjalidest ei saanud ringkonnaprokuröri arvates teha järeldust, et YY oleks teadnud, et XX ei ole QQ suhtes toime pannud tema poolt kuriteoavalduses kirjeldatud tegusid. YY kirjeldas 25.06.2020 politseile ja 17.11.2020 esindaja kaudu prokuratuurile asjaolusid, milliseid ta oli kuulnud oma tütrelt ja, milliseid ta pidas tõelevastavateks ning KarS järgi karistatavaks. Seetõttu ei nähtunud kogutud materjalidest YY poolt XX poolt kuriteo toimepanemise kohta teadvalt vale kuriteoavalduse esitamist. 2

(10)Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Nendest põhimõtetest lähtuvalt on võetud ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Tombergi poolt vastu menetlusotsus mitte alustada XX poolt koostatud kuriteoavalduse alusel kriminaalmenetlust. Samadest kriteeriumitest lähtub riigiprokurör, kaaludes omakorda ringkonnaprokuröri poolt koostatud teatise peale esitatud kaebuses toodud argumente kriminaalmenetluse alustamise kasuks või mitte. 4.

1. Vastuseks esitatud kaebusele märkis riigiprokurör, et nõustub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Tombergi poolt 03.12.2020 koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises nr 20730000414 avaldatuga. Riigiprokurör, tutvudes p 3.1 loetletud materjalidega, märkis sarnaselt ringkonnaprokuröriga, et XX kuriteoavaldus ega ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebus ei sisalda endas kriminaalmenetluse alustamiseks vajalikku alust ehk puudub võimalus neis kirjeldatud asjaoludes sedastada YY poolt 17.11.2020 Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud kuriteoavalduses XX kohta teadvalt valekaebuse esitamist. Seetõttu leidis riigiprokurör, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör on teatises õigesti otsustanud kriminaalmenetluse alustamata jätmise kasuks. 4.
2. Riigiprokurör kordas sarnaselt ringkonnaprokuröriga, et 30.11.2020 XX kuriteoavalduses puuduvad andmed selle kohta, et 17.11.2020 esitas YY Põhja Ringkonnaprokuratuurile XX poolt võimaliku kuriteo toimepanemise kohta teadlikult valekaebuse ehk, et YY edastas kuriteoavalduses enda poolt väljamõeldud, mitte aga lapseealise tütrega suhtlemisel kuuldud ja tajutud fakte, millistega arvas, et XX oli tema tütre suhtes toime pannud muu sugulise iseloomuga teo. 4.3.1 Riigiprokurör ei pidanud eeltoodut kummutavaks fakti, et YY oli 25.06.2020 sarnaste asjaolude alusel politsei poole juba pöördunud ja saanud 19.08.2020 vastuse, et 06.08.2020 Tallinna Lastemajas toimunud vestluse käigus ei edastanud YY tütar menetlejale andmeid XX poolt tema suhtes võimalike sugulise iseloomuga tegude toimepanemise kohta. 19.08.2020 edastas sellise vastus YY-le Põhja prefektuuri Kriminaalbüroo Seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi eriasjade uurija Angelyca Vaerand e-kirjana, põhjendamata, miks YY poolt esitatud väited ei sisalda kuriteotunnuseid, millisel seaduslikul alusel kriminaalmenetlust ei alustata, kuidas sellist menetlusotsust on võimalik kannatanu esindajal vaidlustada ehk jättes sisuliselt kuriteoavaldusele KrMS § 198 kohaselt vastamata ja KrMS § 207 kohaselt menetlusotsuse vaidlustamise juhise andmata. Selliselt ei saa lugeda, et YY-le oli tema poolt 25.06.2020 esitatud kuriteoavaldusele antud arusaadav, seaduslik ja põhjendatud vastus. 4.3.2 Väide, et 25.08.2020 on YY, hoolimata äsja, s.o 19.08.2020 esitatud kuriteoavalduse osas saadud vastusest kriminaalmenetluse mittealustamise kohta, esitanud uue sisult korduva kuriteoavalduse, ei vasta tõele. See fakt on tekkinud seoses YY esindaja vandeadvokaat T. Pilve poolt 16.11.2020 Riigiprokuratuurile esitatud kuriteoavalduses selle koostamise kuupäevaga eksimisest. Kuriteoavalduse koostamise kuupäevana on märgitud 25.08.2020, dokument ise on digiallkirjastatud ja Riigiprokuratuurile edastatud aga alles 16.11.
3. Riigiprokuratuurile esitatud kuriteoavaldus on 17.11.2020 edastatud vastavalt alluvusele lahendamiseks Põhja Ringkonnaprokuratuurile, selle osas on 27.11.2020 koostatud ringkonnaprokurör L. Pähkli poolt kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis nr
4. Kuivõrd YY esindaja on kuriteoavalduse lahendamise käigus vahetunud on koostatud teatis edastatud uuele esindajale, 4

(10)vandeadvokaat R. Sarvele. Riigiprokurör märkis, et alles 27.11.2020 koostatud teatises nr 20730000405 on antud YY-le arusaadav, seadusest ja kohtupraktikast lähtuv põhjendatud vastus, miks ei ole YY poolt esitatud kuriteoavalduses kirjeldatud XX tegevus YY tütre suhtes - on silitanud lapseealist tüdrukut seljast jalgadeni, samuti silitanud tema kätt magamise ajal - käsitletav KarS § 145 kirjeldatud muu sugulise iseloomuga teona. Nii ei ole leidnud kinnitust asjaolu, et YY on põhjendamatult XX suhtes sõltumata saadud eitavatest vastustest esitanud korduvalt samade asjaolude pinnalt kuriteoavaldusi. YY on seda teinud kahel korral, sest ei ole esimesele kuriteoavaldusele saanud korrektset seaduse alusel koostatud vastust kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. 4.3.3 Et aga 17.11.2020 esitatud kuriteoavalduses kirjeldatud XX tegevus YY tütre suhtes oleks YY poolne väljamõeldis ja mitte pärinev vestlustest oma tütrega ei ole YY kuriteoavaldusest ega ka sellest lähtuvast XX kuriteoavaldusest ega ka Riigiprokuratuurile viimase esindaja koostatud kaebusest asjakohaselt nähtuv. YY kirjeldab 17.11.2020 kuriteoavalduses temani tütrelt jõudnud informatsiooni, et viimane on viibinud korduvalt XX kodus, seal olles on XX puudutanud korduvalt QQ erinevaid kehaosi, kallistanud, kutsunud teda kullakallikeseks. Et sellised faktid on aset leidnud, ei ole XX ja tema esindaja kaebuste vahendusel ümberlükkamist leidnud, niisamuti ei ole ka YY tütar väitnud vestluses menetlejaga (06.08.2020), et XX-ga suhtlemisel midagi sellist toimunud ei ole (vestluses menetlejaga ei saadud YY tütrelt informatsiooni XX poolt kuriteona käsitlevate tegude toimepanemise kohta). Et sellised XX käitumisaktid ei kvalifitseeru karistusõiguse mõttes kuriteona, ei tähenda, et neid ei ole toimunud. Et erinevad isikud tajuvad teiste isikute puudutusi enda ja lähedaste suhtes erinevalt, annavad neile erinevaid tähendusi, ei tähenda samuti, et selliseid puudutusi ei ole toimunud. Kuivõrd QQ ei andnud XX-ga suhtlemist puudutanud vestluse käigus selgeid vastuseid, jäi sellest isale mulje, et tütar võib kannatada väärkohtlemise tagajärjel. Sellist kahtlust kinnitas veel enam fakt, et XX oli ise otsinud kontakti QQ-ga (helistas QQ mobiilile), selgitamata viimase vanemale suhtlemise vajadust või püüdnud vanemaga kooskõlastamata asuda mõjutama QQ arusaamu elust (pakkudes tuge isiklike asjade korraldamisel, veenma lapseealist minema usuteemalisse laagrisse). Nii on arusaadav ka YY poolne reageering XX suhtes kuriteoavalduse esitamise näol. 4.3.4 Selle kohta aga, et eelnevad faktid on YY väljamõeldis, esitatakse XX ja tema esindaja poolt faktidest mittelähtuvaid oletusi, millised ei loo põhjendatud kahtlust, et neist tulenevalt saaks otsustada kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Riigiprokurör ei nõustunud kaebajaga selles, et pelgalt kuriteoavalduse esitamise ja kriminaalmenetluse alustamise fakt võimaldaks automaatselt sedastada kuriteoavalduse subjekti poolt kättemaksu motiivil valekaebuse esitamist. Riigiprokurör leidis, et YY-l üksnes motiivi olemasolu ei võimalda järeldada, et ta ka tegelikkuses esitas tema vastu kuriteoavalduse esitanu suhtes teadvalt valekaebuse (lisaks tegi seda viisil, mille tulemusena sai traumeeritud tema lapseealine tütar). 4.3.5 Niisiis leidis riigiprokurör, et XX kuriteoavalduses ja edasises kaebuses ei ole esitatud küllaldaselt andmeid YY poolt 17.11.2020 XX kohta KarS § 319 mõttes teadvalt vale kuriteoavalduse esitamise kohta. Neis kajastatud andmed (eelkõige YY poolt võimaliku valekaebuse esitamise motiivi kohta) ei lükka ümber varasemalt ringkonnaprokuröri poolt mainitut, et YY kirjeldas 25.06.2020 politseile ja 17.11.2020 esindaja kaudu prokuratuurile asjaolusid, milliseid ta oli kuulnud oma tütrelt ja, milliseid ta pidas tõelevastavateks ning KarS järgi karistatavaks. XX kuriteoavaldus ja edasine kaebus ei kummuta fakti, et YY ja tema tütre vahel on toimunud vestlus XX käitumise teemal ja, et selle käigus edastas viimane isale andmeid, milliseid YY kajastas nii 25.06.2020 politseile kui ka 17.11.2020 esindaja kaudu prokuratuurile esitatud kuriteoavalduses. Et nende pinnalt ei olnud alust kriminaalmenetluse alustamiseks, ei 5

(10)muuda 17.11.2020 esitatud kuriteoavaldust KarS § 319 mõttes valekaebuseks. Seega kuivõrd eeltoodud materjalide pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, siis on kriminaalmenetluse alustamine nende alusel välistatud. 4.

1. Kokkuvõtvalt leidis riigiprokurör, et kuivõrd XX esindaja vandeadvokaat G. Sile kaebuses ei ole esitatud argumente, millised võimaldaksid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Tombergi poolt 03.12.2020 koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 20730000414 esitatud seisukohti ümber hinnata, siis jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
2. Riigiprokuratuuri 17.12.
3. a määrusele esitas kaebuse kannatanu XX esindaja vandeadvokaat G. Sile, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri
4. detsembri
5. a määrus kriminaalasjas nr 20730000414 ning kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust YY suhtes KarS § 319 lg 1 tunnustel. 5.
6. Seoses kuriteo asjaoludega märgitakse kaebuses, et YY esitas XX suhtes
7. novembril
8. a kuriteokaebuse, mis sisaldas valeväiteid. XX ei ole YY tütart silitanud. YY pidi olema teadlik oma väidete tõele mittevastavuses, kuna ta oli juba varasemalt,
9. juunil
10. a esitanud samasisulise kaebuse, mille alusel kriminaalmenetlust ei alustatud. Sellest teavitati YY
11. augustil
12. a Ka prokurör on pidanud
13. novembri
14. a määruses vajalikuks eraldi rõhutada, et YY on varasemalt juba samasisulise avaldusega politsei poole pöördunud, pöördumine registreeriti PPA menetlusinfosüsteemis infona number
15. Sellega seoses vestles menetleja A. Vaerand YY tütrega, kes ei kinnitanud mitte ühtegi YY väidet. Selle vestluse käigus ei avaldatud ka midagi sellist, mis sisaldub
16. novembri
17. a kuriteokaebuses. 5.
18. Tulenevalt motiivist märgitakse kaebuses, et YY esimeses,
19. juuni
20. a avalduses on esitatud väide, et tema ega lapse vanaema XX ei tunne, mis olevat neid valvsaks teinud. See ei vasta tõele. XX ja YY on tuttavad alates
21. aastast. YY ja XX tütred on üheealised ja suhtlesid sageli. YY on korduvalt süüdi mõistetud kelm, kellele XX kandis endalt ja oma äriühingult ligikaudu 30 000 eurot. Seda ajal, mil toimus YY pankrotimenetlus elik kui kehtis käsutuskeeld ja tal ei olnud õigust vara valitseda. Seda YY XX-le ei avaldanud. Pedofiiliasüüdistusega tuli YY välja pärast seda, kui XX sai teada tema varasematest kelmustest ja nõudis võla tasumist ja kulutuste hüvitamist. Sellesisulised süüdistused on üksnes laimavad, kantud kättemaksu motiivist ja esitatud eesmärgiga heidutada XX oma õiguste teostamisel. 5.
22. Kaebaja arvates on alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. Ringkonnaprokurör jättis kriminaalmenetluse alustamata viitega kuriteo subjektiivse koosseisu puudumisele. Nimelt märkis ringkonnaprokurör, et kuriteokaebusest ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalidest ei saa teha järeldust, et YY oleks teadnud, et XX ei ole QQ suhtes toime pannud kaebuses kirjeldatud tegusid. YY on enda väitel esitanud asjaolusid, mida ta on kuulnud QQ kaudu ja pidanud tõele vastavaks. Kaebaja arvates on alusetult eeldatud, et tõele vastab YY väide, et ta kaebuses kirjeldatut oma lapselt kuulis. Laps ei kinnitanud ühtegi isa väidet 06.08.2020.a vestluses uurija A. Vaerandiga. 5.
23. Vastusena Riigiprokuratuuri määruse punktis 3.4.1 avaldab kaebaja järgmist. Isegi kui YY-le ei antud arusaadavat, seaduslikku või põhjendatud vastust suvel esitatud kuriteokaebusele, vastati talle sisuliselt – tema kahtlustel ei ole alust ning kriminaalmenetlust ei alustata. Liiati sisaldas juba esimene kaebus valeväiteid. 5.4.
24. Vale on väide, et YY ega tema ema XX ei tunne, temaga ei suhtle ega temaga läbi ei käi. YY ja XX suhtlesid aastatel 2018-
25. a sageli, peaaegu igapäevaselt. YY tutvustas end nii avaldajale 6

(10)kui avaldaja tuttavatele Rootsis tegutseva ärimehe CC-na. YY väitel on ta Rootsi ettevõtja DD tütre HH elukaaslane ja laste isa. DD omab osalusi mitmes suures ettevõttes nagu W, S, Z, V, O ja X, ta on rikkuselt X inimene Rootsis. HH ei ole olemas. YY väitis, et ta on AB X nõukogu liige ligikaudu 100 000 euro suuruse kuupalgaga. Tänu isiklikele ja perekondlikele suhetele DD-ga olevat YY-l häid tutvusi kõrgetel kohtadel, kes on valmis aitama erinevate kasumlike ettevõtmiste osas. YY jättis mulje, et otsib Eestist äripartnereid ning kaasinvestoreid. Aja jooksul sõbrunes YY avaldajaga ning pakkus talle abi ettevõtluse laiendamisel välismaale. XX kandis enda ja oma äriühingu kontolt YY-le ligikaudu 30 000 eurot. Hiljem selgus, et tegemist on Saaremaal elava pankrotivõlgnikuga, mitte Rootsi ärimehe Eesti esindajaga. 5.4.

1. Lisaks on vale väide, et justkui käinuks YY tütar XX juures viimase kutsel ja palvel või üksinda. C. YY on XX perel külas käinud 5-6 korda koos YY-ga ning paar korda ilma YY-ta. Kaebaja rõhutab, et XX tütar ja YY tütar on üheealised ja sõbrad. Vale on väide, justkui poleks nende kohtumiste juures viibinud XX abikaasa ja tütar – kõiki neid asjaolusid saavad tunnistajad tõendada. Vale on väide, et YY tütar XX kardaks või et XX oleks survestanud teda kuhugi minema või midagi tegema. YY rääkis ja kirjutas korduvalt, et tüdrukud on lähedased, tema tütar igatseb XX tütart ning tahab pidevalt XX tütrele külla tulla. Ka tüdrukutevahelised sõnumid kinnitavad sama. Ühtegi etteheidet YY-l XX-le ei olnud. YY jutt ja arvamus muutus alles
2. a juunis, kui XX esitas talle välja petetud rahaliste vahendite tagastamise nõude. 5.4.
3. Puutuvalt riigiprokuröri etteheitesse selle kohta, et XX on helistanud QQ-le selgitab kaebuse esitaja järgmist. YY ja XX leppisid
4. a novembris kokku kohtumise Stockholmis. XX lendas Rootsi Kuningriiki, kuid YY ei vastanud telefonile (terve päev oli telefon välja lülitatud) ega ilmunud kohtumisele. Päeva lõpuks helistas XX QQ-le, et küsida, kas tema on oma isaga ühendust saanud, sest XX-l see ei õnnestu. Pärast seda, umbes 10 minutit hiljem helistas YY ja esitas selgituse, miks tal pole võimalik Stockholmis kohtuda. Ühtegi etteheidet selle kohta, et XX temaga lapse kaudu püüdis ühendust saada, YY-l ei olnud. 5.
5. Kokkuvõtlikult on kaebaja seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on toimunud ennatlikult. Asjas on võimalik üle kuulata tunnistajaid, s.h QQ, samuti XX pereliikmed. XX ei ole keelitanud QQ kuhugi minema või midagi kohatut tegema. XX ja YY vahelised telefonikõned ja sõnumid kinnitavad, et kuni
6. a juunini ei olnud YY-l ühtegi etteheidet (XX saab need kõnesalvestised uurijale üle anda). Süüdistus lapse ahistamise kohta esitati pärast seda, et XX nõudis YY-le makstud rahalisi vahendeid tagasi (selle kohta on alustatud menetlust kriminaalasjas nr 20730000294). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse koos lisadega, Riigiprokuratuuri määruse kui ka välja nõutud kriminaalasja alustamata jätmise materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 17.12.
8. a määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.
9. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ja ei pea vajalikuks üle korrata asjaolusid selle kohta, miks antud juhul pole võimalik sedastada kuriteoteates ning sellele järgnevates kaebustes kuriteotunnuste esinemist. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul 7

(10)igati põhjendatud. Seejuures on riigiprokurör igakülgselt ja ammendavalt oma seisukohta põhjendanud, samuti nagu ka eelnev menetleja. See, et kaebaja ei nõustu menetleja põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetleja on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur leidsid põhjendatult, et kaebuses välja toodud isiku (YY) käitumises ei ole kõnealusel juhul võimalik tuvastada KarS § 319 lg 1 kuriteo tunnuseid.

1. Ringkonnakohus kordab, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Käesoleval juhul aga just sisuliselt nii on. Kaebuse esitaja hinnangul annab alust võimalikust kuriteost rääkida ainuüksi asjaolu, et XX suhtes jäeti YY kuriteoteate alusel kriminaalmenetlus alustamata, mis kaebuse esitaja hinnangul annab küllaldaselt alust seisukohaks, et järelikult esitas YY teadvalt valekaebuse ning selle välja selgitamine on võimalik menetlustoimingute teostamisega, s.o mõlema isiku pereliikmete ülekuulamisega. Seega ei ole tegelikult ühtegi sellist väidet kinnitavat asjaolu koos kuriteoteate ega ka järgnevate kaebustega XX poolt esitatud, mis kinnitaksid veenvalt YY poolt kuriteo võimalikku toimepanemist ning annaks alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Tegelikul tuleks ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses märgitud asjaoludest lähtuvalt alles menetlustoimingutega otsida kriminaalmenetluse alust. Olgu öeldud sedagi, et käesoleval juhul tekiks kaebuses välja toodud menetlustoimingute puhul ka olukord, kus YY tütar ei ole kohustatud oma isa vastu ütlusi andma ja samas ei ole alust arvata, et XX pereliikmed võiksid anda jälle omakorda ütlusi, mis XX halvas valguses näitaksid. Kriminaalmenetlust ei alustata aga n.ö igaks juhuks. KrMS § 6 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad KrMS § 193 lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on KrMS § 194 lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine viitega KrMS § 199 lg 1 p-le
2. Isiku põhjendamatu kahtlustamine süüteos ja kriminaalmenetluse tagamise võimalike abinõude rakendamine on isiku põhiõiguste ja vabaduste tõsine riive, mille põhjendamatut rakendamist tuleb vältida.
3. Teiseks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kaebaja põhilisi argumente ja kaebuse väiteid kriminaalmenetluse alustamisega seonduvalt on menetlusotsustuse vastuvõtmisel eelnevad menetlejad juba arvesse võtnud ning neile ka vastanud. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega ja ei pea vajalikuks eelnevalt märgitud asjaolusid üle korrata. Mingeid uusi sisulisi asjaolusid, mis eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse tegemisel arvesse võetud või mis annaks aluse eelnevate menetlejate seisukohtade ümberhindamiseks, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses tegelikult välja toodud.
4. Seoses ringkonnakohtule esitatud kaebuse väidetega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Kaebuse esitaja väidetel on YY eelnevalt viidanud sellele, et nad teineteist ei tunne (mis ei vasta XX kinnitusel tõele) ja samuti kirjeldab XX YY kelmina, kellega omab ka problemaatilisi varalisi suhteid, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole ainuüksi selliste asjaolude (et YY on XX kinnitusel ka eelnevalt valetanud) pinnalt võimalik teha veenvat järeldust selle kohta, et YY pani 8

(10)antud juhul vältimatult toime kuriteo, s.o esitas XX vastu teadvalt valekaebuse siis, kui viimane nõudis tagasi oma raha. Samuti ei anna YY poolt väidetava kuriteo toimepanemise kohta mingit infot teadmine, mis tuuakse välja ringkonnakohtule esitatud kaebuses, s.t kelle kutsel YY tütar XX peres külas käis, mitu korda ta käis seal koos isaga ja mitu korda üksi. Eeltoodu ei anna mingit teadmist XX käitumise kohta konkreetselt YY tütrega seoses ega ka selle kohta, kas YY võis omakorda toime panna kuriteo. Antud asjaolud ei anna alust jõuda järeldusele, et YY teadvalt valekaebuse esitas, s.t et ta oleks olnud teadlik, et sellist kuritegu pole tegelikult üldse aset leidnud, kuid oleks ikkagi kuriteoteate esitanud ja vähemalt möönnud, et ta vale kaebuse esitab. Eelnevad menetlejad on õigesti märkinud, et ainuüksi asjaolu, et kriminaalmenetlust ei alustatud YY kuriteoteate alusel, sest puudusid piisavad andmed, mis oleks kinnitanud XX poolt konkreetselt kuriteo toimepanemist, ei tähenda iseenesest veel seda, et YY teadvalt vale kaebuse esitas, ehk et ta oleks teadnud, et mingit kuritegu pole üldse olnud. Tegelikult nähtub senistest asjaoludest tõsiasi, et XX ei ole ise otseselt eitanud füüsilist kontakti YY lapseealise tütrega. YY tütar ei ole samuti väitnud, et pole üldse mingit füüsilist kontakti XX-ga olnud, kallistusi on ta möönnud, kuigi see teda ei häirinud ja selles peres oli see tavapärane. Kuigi hilisemalt leidis tuvastamist kriminaalmenetluse alustamata jätmisega asjaolu, et kuriteo tunnustele vastavat käitumist pole XX siiski toime pannud, on ometi arusaadav, et enne selliste asjaolude selgumist soovis lapse isa (YY) teada saada, kas tegemist polnud millegi keelatu ja tema last kahjustada võiva tegevusega, kui täisealise meesterahva poolt oma tütre sõbranna (YY tütre) suhtes füüsilist kontakti otsitakse. Selline mure on lapsevanema puhul täiesti normaalne. Esiteks võib laps füüsilist kontakti tajuda teisiti kui täiskasvanu, ehk ei näe silitamises/kallistamises midagi halba ja ta ei taju seda millegi keelatuna, kuid ometi võib see olla lubamatu tegevus, kui täisealise isiku poolt silitatakse last kas suguelundite või muudest erogeensetest kehapiirkondadest ning seda piisava kestuse ja intensiivsusega. Laps ei pruugi seda tajuda keelatud tegevusena, küll aga lapsevanem, kui täisealine meesterahvas tema lapsega füüsilist kontakti omab. Pereliikmete ja sõprade vahel kallistamises pole muidugi midagi halba, vastupidi, kuid seda, kas üks isa võimalikku füüsilist kontakti oma tütre sõbrannaga omades käitus lihtsalt armastava sõbra/tuttavana või oli tal selleks muu eesmärk (kuivõrd üldteada on asjaolu, et tänapäeval on väga sagedane laste seksuaalne väärkohtlemine ja seda valdavalt just lähedaste või tuttavate poolt), siis ei saa isale ette heita temal olemas olnud info pinnalt muret tütre pärast ja soovi välja selgitada, kas ei juhtunud tema lapseealise tütrega midagi lubamatut, sest isa arvates oli tütar häiritud ja füüsilise kontakti olemasolu viidatud kahe isiku vahel ei ole ka keegi tegelikult kahtluse alla seadnud. See, et kriminaalmenetlust ei alustatud konkreetsete asjaoludega seoses, tähendab, et polnud küllaldaselt andmeid, et XX oleks toime pannud kuriteo, kuid ei ta ise ega YY tütar pole siiski väitnud, et mingit füüsilist kontakti nende vahel polnud ja seega ei saa öelda, et YY-l polnud alust kuriteoteadet esitada ja et sellise käitumisega realiseeris ta vältimatult KarS § 319 lg 1 koosseisu, kuna kriminaalmenetlust ei alustatud tema kuriteoteate alusel. YY-l oli eeltoodu alusel siiski küllaldane alus kuriteoteate esitamiseks ja seega ei saa öelda, et ta esitas teadvalt valekaebuse, st et ta pidi vähemalt möönma, et mingit kuritegu pole tegelikult üldse XX poolt toime pandud, kuid esitas ometi tema kohta kuriteoteate. Seega ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks väidetavalt YY poolt teadvalt valekaebuse esitamisega seoses. 11. YY poolt kuriteo toimepanemisele ei viita ka ainuüksi asjaolu, et isik esitas erinevatele menetlejatele sellise kuriteoteate 2 korda, sest nagu riigiprokurör on juba äärmise põhjalikkusega oma määruses selgitanud, siis esimesel korral ei lahendatud seda kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisega (koos põhjalike põhjendustega), millisega mittenõustumisel oleks YY saanud seda vaidlustada. 9