4-20-3963/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. november 2020 (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-20-3963 (2780,20,008689) Kohtukoosseis Maarika Kuusk Väärteoasi Vaidlustatud lahend Aivo Laaneviir, Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. oktoobri 2020 kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Advokaat Toomas Metsma Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet. Lõuna prefektuur. Esindaja inspektor Taivo Rosi Menetlusalune isik Aivo Laaneviir (isikukood: 35806152711); elukoht: XXX RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2019 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse otsuse teinud Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis Aivo Laaneviir
5. augustil
6. a kell 13.43 ajal Tartu maakonnas Tartu linnas Ringtee 27 maja juures Tähe tänava suunas liikudes mootorsõidukit Honda CR-V registreerimisnumbriga XXX kiirusega 102 ±4 km/h, ehkki sellel teelõigul oli lubatud suurim kiirus 50 km/h. Kuna A. Laaneviir ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h, siis rikkus ta LS § 15 lg 1 p 2 ning pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. MAAKOHTU OTSUS
7. Tartu Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsusega tunnistati A. Laaneviir LS § 227 lg 3 järgi süüdi ja teda karistati rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot. KarS § 68 lg 2 alusel arvestati A. Laaneviiru karistusaja hulka tema kinnipidamise aeg (
10. august kell 13:43 kuni
11. august
12. kell 12.05, s.o 20 trahviühikut). Ärakandmata karistuseks loeti rahatrahv 130 trahviühikut, s.o 520 eurot. Lisaks võeti A. Laaneviirult KarS § 50 lg 1 p 2 ja § 227 lg 5 p 2 kohaselt ära juhtimisõigus 4 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest.
13. Kohus luges väärteoprotokollis kirjeldatud teo tõendatuks. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega, LaserCam LE0826 heli- ja videosalvestisega ning sellest tehtud fotoväljavõttega.
14. Subjektiivsest küljest tegutses A. Laaneviir kavatsetult.
15. A. Laaneviiru süü suuruse hindamisel arvestas kohus ületatud kiiruse määra (s.o mitte vähem kui 48 km/h) ning teo tehiolusid: kiiruse ületamist Tartus Ringtee tänaval päevasel ajal ning liiklusolukorda. A. Laaneviiru enda ütluste kohaselt liikus tema vahetus läheduses vähemalt kaks teist sõidukit (sõidukid, millest ta kiirust ületades möödus). LaserCam LE0826 heli- ja videosalvestis ning sellest tehtud fotoväljavõte tõendavad, et A. Laaneviiru sõiduki ees liikus lisaks kahele eelnimetatud sõidukile veel vähemalt üks sõiduk, samuti liikus mitmeid sõidukeid vastassuunavööndis. Kohus leidis, et sellistes tingimustes piirkiiruse nii suures ulatuses eiramine on eriti ohtlik, sest üldteada on, et kiiruse kasvades aheneb juhi nägemisväli, samas pikeneb nii sõiduki pidurdusteekond, kui ka täielikuks peatumiseks kuluv aeg. Kui sellisel kiirusel liikumine tõstab niigi liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja jääkkiirusest tulenevalt ka selle raskusastet, siis kaasliiklejate olemasolu ja vahetu lähedus kergitab liiklusõnnetuse tõenäosust ja selle tagajärgede tõsidust veelgi. Piisab väikesest kõrvalekaldest liikluses või juhtimisel (nt takistus teel, sõiduki tehniline rike vms), et tuua kaasa rasked või isegi pöördumatud tagajärjed. Ohtu ei vähendanud kuigivõrd seegi, et A. Laaneviiru näol on tegu pikaaegse ja kutselise sõidukijuhiga. Tema teo ohtlikkuse juures olid määravaks valitud sõidukiirusega kaasnevad ohtlikud füüsikalised mõjud (pidurdusteekonna pikkus ja peatumiseks kuluv aeg; kiirust ületava sõiduki suurem jääkkiirus ning sellest tulenevalt suurem võimalike vigastuste hulk ning raskusaste nii juhile kui kaasliiklejatele jne), mida juhi subjektiivsed omadused ei ole võimelised kuigivõrd neutraliseerima. A. Laaneviiru süü suurust ei vähenda see, et väidetavalt ületas ta kiirust möödumaks teistest, ohtu kujutavatest sõidukitest, kus „autojuhid mängisid telefoniga“. Isegi, kui selline väide tõele vastab, ei ole aktsepteeritav, et võimalikule ohuolukorrale reageeritakse omapoolse, äärmiselt ohtliku käitumisega. A. Laaneviirul oleks sellises olukorras liiklusohutuse tagamiseks tulnud liikumiskiirust pigem maha võtta ning täiendava hoolsusega jälgida liikluses toimuvat, et ohu realiseerides oleks võimalik olnud sellele koheselt reageerida. Seega tuleb A. Laaneviiru süüd lugeda keskmisest mõnevõrra suuremaks.
16. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus arvestas, et A. Laaneviirul puuduvad kehtivad karistused kiiruse ületamiste eest. Küll aga on tal kehtiv väärteokaristus LS § 239 järgse rikkumise eest. Kohus arvestas lisaks A. Laaneviiru suhtumist toimepandusse. A. Laaneviir on algusest peale olnud iseennast õigustaval ja politseiametnike tegevust ründaval positsioonil. Kohtus ei väljendanud A. Laaneviir kordagi arusaamist sellest, et ta on mõistnud oma teo taunimisväärsust ja saanud tagajärgedest aru. A. Laaneviiru hinnangul on kahju tekkinud vaid temale endale, sest teda arestimajja paigutades on rikutud tema tervist ja riivatud õigusi. Ka karistamist peab ta enda sihilikuks mõnitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole 2 välistatud, et A. Laaneviir võib analoogses liiklussituatsioonis käituda samamoodi. Teadmata on, kas ka siis päädib olukord üksnes ülemäärase ohu tekitamisega või toob endaga kaasa juba reaalsed rasked tagajärjed. Mootorsõiduki juhtimine piirkiirust ületades on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi, kuna üldteadaolevalt on liiklusõnnetuste tekke üks põhilisemaid riskitegureid kiirus – selle ületamine või selle valikul teeoludega mittearvestamine. Seega tuleb mootorsõiduki juhtimist lubatud sõidukiirust ületades pidada äärmiselt ohtlikuks teguviisiks, seda isegi juhul, kui ei ole lõplikult realiseerunud kiiruseületamisest tulenev oht ja kõrvalised isikud või kaasliiklejad ei saanud vigastada või nende vara kahjustada. Seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei sallita.
17. Lisaks põhikaristusele pidas kohus vajalikuks kohaldada A. Laaneviiru suhtes LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist. 7.1 Liiklusreeglite mittetäitja jaoks on kõige vahetumaks ja otseselt mõju avaldavaks meetmeks vaieldamatult liiklusest eemaldamine. Liiklusreeglite rikkumine oli A. Laaneviiru teadlik otsustus. Ta on ka varem liiklusnõudeid rikkunud. A. Laaneviirust lähtuvat ohtlikkust suurendab kahtlematult see, isiklikku vastutuse mittetunnetamine, ega tema tegevusega kaasnevate ohtlike tagajärgede mittenägemine. Ei ole välistatud, et A. Laaneviir võib sarnases liiklussituatsioonis käituda samamoodi. Järelikult võib A. Laaneviir ta liikluses jätkuvalt olla ohtlik. Juhtimisõiguse äravõtmine võimaldab teda kõige tuntavamalt korrale kutsuda ja täiendavalt riske maandada. Juhtimisõiguse äravõtmine võimaldab täita karistuse üldpreventiivseid eesmärke, kuna A. Laaneviir on toime pannud üldohtliku süüteo, mille käigus on ta rikkunud üht olulisimat liiklusnõuet – mitte ületada lubatavat sõidukiirust. Sellises olukorras on ühiskonna huvides äärmiselt vajalik üldise turvatunde tagamiseks ja selle kontrolli all hoidmiseks eemaldada rikkuja vahetult liiklusest. 7.2 Asjaolu, et A. Laaneviir töötab GoBus AS-is bussijuhina ja seega on juhiloa olemasolu talle vajalik sissetuleku teenimise ning majandusliku toimetuleku mõttes, ei takista temalt juhtimisõiguse äravõtmist. Liiklusrikkumise toimepanemise ning selle eest võimaliku karistamisega seonduvad riskid, sh juhtimisõiguse äravõtmise korral töö ja sissetuleku ajutine kaotamine, on asjaolud, millega A. Laaneviirul oli võimalik arvestada juba varem, enne kui ta otsustas liiklusnõudeid rikkuda. Ometi tegi ta teadliku valiku liiklusrikkumise kasuks. Juhtimisõiguse äravõtmist ei saa lugeda ebamõistlikult koormavaks üksnes põhjusel, et selle olemasolu on rikkujale vajalik sissetuleku teenimise jaoks, sest sel juhul oleks tööülesannete täitmise korral võimatu üldse karistusena juhtimisõigust ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Meetme valikul tuleb ennekõike lähtuda ikkagi isiku ohtlikkusest ja sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks.
18. Arvestades aga seda, et A. Laaneviir töötab bussijuhina ning vajab juhtimisõigust sissetuleku teenimiseks, pidas kohus põhjendatuks võtta A. Laaneviirult juhtimisõigus ära 4 kuuks. APELLATSIOON
19. Apellatsioonis palub kaitsja tühistada Tartu Maakohtu
20. oktoobri
21. a otsuse osas, millega A. Laaneviirult võeti juhtimisõigus 4 kuuks ja jätta talle juhtimisõigus alles. Alternatiivselt võtta A. Laaneviirult B-kategooria juhtimisõigus 4-kuuks. 9.1 Lisakaristust ei tuleks kohaldada või seda tuleks kohaldada ainult B-kategooria juhtimisõiguse osas. Kohtupraktikas on lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine vaid juhul, kui on ilmne, et määratud rahatrahv ei mõjuta menetlusalust isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. 9.2 Apellandile määratud rahatrahv 150 trahviühikut on juba iseenesest väga suur trahvisumma 3 kiiruse ületamise eest. Keskmisest suurema rahatrahvi määramise korral on lisakaristus põhjendamatu. Määratud trahv on piisav mõjutusvahend A. Laaneviiru motiveerimaks edaspidi õiguskuulekalt käituma. 9.3 A. Laaneviir töötab bussijuhina. Juhiloa olemasolu on talle vajalik sissetuleku teenimise, erinevate kohustuste (eluasemelaenu ja liisingu) teenindamise ning majandusliku toimetuleku mõttes. Kohtupraktikas on erandlikel juhtudel võetud juhtimisõigus ära ainult teatud kategooriate osas. Tööks vajalike juhtimisõiguse kategooriate osas on isikule jäetud juhtimisõigus alles (vt Harju Maakohtu
22. augusti
23. a otsus väärteoasjas 4-20-2812). Juhtimisõiguse täielik äravõtmine tooks A. Laaneviirule kaasa töö kaotuse ja sissetuleku kadumise ning võimaluse tasuda rahatrahvi. 9.4 Kiiruseületamine ei ole apellandile saanud harjumuslikuks tegevuseks, varasemalt ei ole isikut kiiruseületamise eest karistatud. Kiiruseületamise põhjustas A. Laaneviiru tööle kiirustamine, et mitte hilineda vahetusse. A. Laaneviir ei ületa süstemaatiliselt kiirust seades sellega ohtu teisi isikuid, sh kaasliiklejaid. Jättes apellandile alles vähemalt D-kategooria juhtimisõiguse, on tal võimalik teha oma igapäevatööd, kus oht väärteo kordumiseks puudub. A. Laaneviirul ei ole põhjust tööülesandeid täites kiirust ületada. Seega ei kujuta D-kategooria juhtimisõiguse jätmine kaasliiklejatele ohtu. 9.5 A. Laaneviir peeti kaheks päevaks kinni, mis on kiiruse ületamise puhul tavapäratu menetlustoiming. Ta ei olnud alkoholijoobes ega muul moel liikluses ohtlik. Politseil puudus ka alus eeldada, et isik jätkaks liiklusreeglite eiramist. Põhjendamatu oli A. Laaneviiru toimetamine psühhiaatriakliinikusse eesmärgiga ta kinnisesse asutusse paigutada. A. Laaneviir ei olnud ohtlik. Haigla ei pidanud vajalikuks teda ravile võtta ning politsei viis isiku arestimajja. Politsei käitus olukorra lahendamisel ebaprofessionaalselt. Vabaduse võtmine kaheks päevaks on arvestades A. Laaneviiru süüd juba oluline karistus. Lisaks on apellandile määratud suur rahatrahv, mis kogumis on piisav mõjutamaks isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. Lisakaristuse kohaldamine on asjaolusid arvestades täiesti ebaproportsionaalne. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT
24. Kohtuväline menetleja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 10.1 Maakohtu otsus on õiguslikult korrektne. Lahendi muutmiseks puudub alus ning vajadus. Politsei hinnangul vastab mõistetud karistus menetlusaluse isiku süü suurusele ja karistuse soovitud eesmärkidele. 10.2 Maakohus kaalus otsust tehes kaebuses toodud argumente, sh vajadust juhtimisõiguse järele. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on kohtuvälise menetleja hinnangul vägagi asjakohane ning vältimatult vajalik meede, mille määra on lahendis asjakohaselt selgitatud. 10.3 A. Laaneviir pole kordagi kiiruseületamist kahetsenud või väljendanud arusaama oma teo keelatusest või ohtlikkusest. Arvestama peab, et õigusrikkumine pandi toime linnaruumis. Kiirust ületati väga suures määras ning teiste sõidukite vahetus läheduses. Menetlusaluse isiku süü piirkiiruse ületamises on keskmisest kõrgem. 10.4 Erinevate riikide liiklusõnnetuste statistika põhjal peetakse kiirust peamiseks liiklusõnnetuste põhjustajaks. Suuremate kiiruste juures on raskem õigeaegselt reageerida ja õnnetust ära hoida. Eriti ohtlikuks kujunevad kiiruseületamised linnaruumis, kus liiklustihedus 4 on tavapärasest olustikust suurem. Paraku A. Laaneviir oma teo võimalikke tagajärgi ei mõista või vähemalt pole ta kordagi suutnud neid verbaalselt siiralt ja usutaval moel väljendada, mistõttu võib tõsikindlalt väita, et tema mõjutamine pelgalt rahatrahviga, arvestades siinjuures ka suurt süüd, ei ole võimalik. 10.5 Lisaks menetlusaluse isiku süü suurusele, tuleb arvestada, et A. Laaneviir on elukutseline roolikeeraja. Maakohus on asunud Eesti inimeste kaitsele ja on proovinud eemaldada liiklusest selge ohuallika. A. Laaneviir, kes on igapäevaselt tonne kaaluva liinibussi juht, kes veab paljusid reisijaid, on lubanud korraldada koolitulistamise. Lisaks väljendas A. Laaneviir maakohtu istungil kohtuvälise menetleja esindajale samuti enesetapu soovi ja lubas ennast Tartu Raekoja platsil maha lasta. Kinnipidamisel
25. augustil
26. a, lubas ta politseinikele, et sõidab ennast surnuks. Oma õigusrikkumise selgitusteks on A. Laaneviir toonud eranditult ainult ennastõigustavaid ja politseiametnikke ründavaid seisukohti või arvamusi. Sellise teadmise pinnalt ei jäägi riigil muud üle kui ohtliku olemusega juht liiklusest kõrvaldada, ning seda enne, kui mõni A. Laaneviiru ähvardustest mootorsõidukit kasutades ka reaalselt täide viiakse. 10.6 Kõik eeltoodu toetab ka menetlusaluse isiku Raja tänava kliinikusse toimetamist, millise on kaitsja põiminud kaebusesse justkui etteheite politsei tegevuse peale. Juhul, kui kiiruse ületamiselt tabatud juht räägib enese surnuks sõitmisest, siis ei jäägi patrullpolitseinikel väga midagi muud üle, kui toimetada taoline juht meditsiiniasutusse. Kui seal ravi vajalikuks ei peeta, siis isoleeritakse ta mõneks ajaks tavaelust, et emotsioonid saaks lahtuda ning tekiks kindlus, et taolisi ähvardusi teinud inimene ei hakkaks neid ka päriselt ellu viima. Meditsiiniasutusse pöördumine ja isiku kinnipidamine on olnud ikka Eesti inimeste ja A. Laaneviiru enda elu ja tervise kaitseks.
27. Algselt pöördus kohtuväline menetleja maakohtusse taotlusega aresti kohaldamiseks. Menetlusalusele isikule määrati rahatrahv ning põhjalikult motiveeritud otsustuse tulemusena ka lisakaristus. Kohtuväline menetleja nõustub kõigi nende kirjeldustega. Samas palub Tartu Ringkonnakohtul lisaks võtta arvesse ka Tartu Maakohtu kohtuotsuses nappi käsitlust saanud A. Laaneviiru poolt tehtud enesetapuähvardused, millised on osalt puudutanud ka enese surnuks sõitmist (tõenäoliselt siis mootorsõidukit kasutades). Taolisi väljaütlemisi lubavale elukutselisele bussijuhile, kelle hoiakutes puudub igasugune kahetsus või oma teo keelatuse mõistmine, ei saa jätta lisakaristust kohaldamata.
28. Juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks on proportsionaalne meede, mis avab A. Laaneviirule võimaluse tegeleda oma verbaalse väljendusoskuse lihvimisega ning vabaneda enesetapumõtetest ja seejärel naasta liiklusesse hoolsa ja teisi liiklejaid arvestava juhina, kes ei riku teadlikult ning tahtlikult liiklusalaseid reegleid. Arvestades menetlusalase isiku varasemat liikluskäitumist, s.o turvavöö nõuete eiramise karistust, millele eelnes lausa menetlusaluse isiku sundtoomine politseiasutusse liinibussi roolist Tartu kesklinnast, pidi A. Laaneviir teadma, et igasugune tõsine liiklusnõuete rikkumine võib tulevikus lõppeda ka juhtimisõiguse kaotamisega. Paraku selline teadmus ei mõjutanud A. Laaneviiru käesolevat õigusrikkumist mitte toimepanema. Juhtimisõiguse äravõtmine on eelkõige suunatud nii menetlusaluse isiku enda kui ka teiste liiklejate ohutuse tagamisele, omades sealjuures ka eripreventiivset iseloomu. Seega on juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine suunatud isiku mõjutamisele ja seeläbi ka isiku hoiakute ja suhtumise muutmisse liikluskultuuri terviku suhtes.
29. A. Laaneviiru näol on tegemist isikuga, kelle hoiakute ümberkujundamine ainult rahatrahviga ei saavutaks soovitud tulemust. Ühest küljest on menetlusaluse isiku süüd 5 iseloomustav sedavõrd suur. Teisest vaatenurgast on A. Laaneviir äärmiselt ohtlik ja võimalik, et suitsiidne juht. Need asjaolud annavad piisava eelduse kohaldamaks ka lisakaristust, et välistada A. Laaneviiru osalemine liikluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
30. Hinnates kogutud tõendeid nende kogumis tuvastas maakohus koosseisupärase, õigusvastase ja süülise väärteo toimepanemise väärteoprotokollis esitatud asjaoludel. A. Laaneviiru süüditunnistamist LS § 227 lg 3 järgi ei vaidlustata. Apellatsioonis leitakse, et lisakaristus ei vasta süü suurusele ega karistuse mõistmise eesmärkidele ning on selgelt ebaproportsionaalne.
31. Ringkonnakohus jätab A. Laaneviiru karistuse muutmata. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Kohtupraktikas arvestatakse lisaks karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti tuleb anda hinnang teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne). Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsusele etteheiteid teha – see vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. Ringkonnakohus leiab, et A. Laaneviirule määratud rahatrahv keskmisest suuremas määras, s.o 150 trahviühikut, on arvestades tema süü suurust ja muid karistuse mõistmise seisukohast arvestatavaid kriteeriume igati põhjendatud.
32. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et keskmisest suurema rahatrahvi määramise korral on lisakaristus põhjendamatu. Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse koormavust tuleb hinnata koostoimes konkreetse liiklusalase väärteo sanktsiooni raskusega. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 31-1-122-13, p 9).
33. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus eksinud lisakaristuse määramise põhimõtete vastu. Maakohus lähtus lisakaristuse mõistmisel nii õiguskorra kaitsmise huvidest, kui ka eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtu otsusest nähtuvad selged põhjendused, miks leiti, et A. Laaneviirult sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tagab, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Samuti on otsuses ära näidatud asjaolud, millistele tuginevalt kohus 6 luges tuvastatuks liiklussüüteo ohu olemasolu. Ehkki A. Laaneviir pani kiiruseületamise toime esmakordselt, hindas kohus isiku süü keskmisest suuremaks (kiiruse piirmäära oluline ületamine, linnaliikluses suure kiirusega ohuolukorra teadlik tekitamine teiste mootorsõidukite vahetus läheduses). Samuti arvestas kohus A. Laaneviiru isikut, sh tema suhtumist teosse ning selle tagajärgede mittehoomamist. Ka kohtuväline menetleja on ringkonnakohtule lähetatud seisukohtades välja toonud, et A. Laaneviir pole kordagi kiiruseületamist kahetsenud ega väljendanud arusaama oma teo keelatusest või ohtlikkusest. Oma õigusrikkumise selgitusteks on A. Laaneviir toonud eranditult ainult ennastõigustavaid ja politseiametnikke ründavaid seisukohti (KoTo, tl 47-48). Ringkonnakohtu hinnangul on kahtlemata tegemist asjaoludega, mis muudavad liiklusalaste rikkumiste ohu võimaluse tavapärasest suuremaks. Apellatsioonikohtu arvates ei kohaldanud maakohus A. Laaneviirult juhtimisõiguse äravõtmisega kaalutlust üle piiri. Apellatsioonikohuski leiab, et lisakaristuse kohaldamine maakohtu poolt kohaldatud määras on hetkel vajalik. Nii nagu maakohus ka märkis, ei ole A. Laaneviir algusest peale mõistnud oma rikkumise tõsidust. Ka apellatsioonimenetluse ajaks ei ole A. Laaneviir siirast kahetsust avaldanud.
34. Ka A. Laaneviiru varasema elukäigu pinnalt ei ole põhjust arvata, et ta edaspidi liiklusrikkumisi toime ei paneks. Tegemist ei ole küll järjepidevalt kiiruseületamisi toime paneva isikuga, ent varasem liiklusalane rikkumine ja isiku suhtumine toimepandusse (isikliku vastutuse mittetunnetamine ja ohtlike tagajärgede mittenägemine) näitab, et ta kujutaks endast liikluses endiselt potentsiaalset ohtu. Ringkonnakohus ei usu, et menetlusalust isikut edaspidi mõjutaks seaduskuulekalt käituma juhtimisõiguse olemasolu eluline vajalikkus.
35. Puutuvalt kaitsja väidetesse, mille kohaselt on kohtupraktikas erandlikel juhtudel võetud juhtimisõigus ära ainult teatud kategooriate osas, leiab ringkonnakohus, et isiku töö, sissetuleku kaotus ning varasemate sama liiki rikkumiste puudumine ei ole erandlik asjaolu. Apellatsioonikohtu arvates on põhjendatud maakohtu sedastus, et bussijuhina töötamine ei takista isikult juhtimisõiguse äravõtmist. Seadusandja mõtteks ei saa olla juhtimisõiguse äravõtmise välistamine teatud elukutsete esindajatelt. Ringkonnakohus peab välistatuks jätta A. Laaneviirule alles D-kategooria juhiluba, sest praegusel juhul ei ole põhikaristus eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt piisav ja menetlusalune isik võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Siinjuures on kohtuvälise menetleja esindaja täiendavalt juhtinud tähelepanu A. Laaneviiru psüühilisele seisundile, mis kätkeb endas täiendavat ohtu ka bussijuhina uue süüteo toimepanemiseks (vt otsuse p 10.5 ja 10.6).
36. Kohtuvälise menetleja selgituste kohaselt toimetatakse kiiruse ületamiselt tabatud juht, kes räägib enese surnuks sõitmisest meditsiiniasutusse. Ringkonnakohtu arvates ei muuda A. Laaneviiru toimetamine psühhiaatriakliinikusse ning hiljem arestimajja, karistust ebaproportsionaalseks. Asja materjalidest nähtub, et algselt pöörduski kohtuväline menetleja maakohtusse taotlusega aresti kohaldamiseks. Maakohus seda aga põhjendatuks ei pidanud, määrates menetlusalusele isikule rahatrahvi ning lisakaristuse. Mõlema osas on, nagu juba öeldud, maakohtu otsus põhjendatud ja proportsionaalne. Ringkonnakohus ei leidnud ühtki põhjust A. Laaneviiru karistuse tühistamiseks või muutmiseks.
37. Eeltoodut arvestades ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu
38. oktoobri
39. a otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7