Obsah (21)

§ 378§ 387§ 663§ 667§ 657§ 659§ 654§ 377§ 465§ 381§ 363§ 235§ 651§ 442§ 447§ 3§ 460§ 173§ 666§ 390§ 386

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg 19. jaanuar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-15311 Tsiviilasi Heiti Jaanipere pankrotihalduri hagi Ramon

) § 390 lg 1). ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Heiti Jaanipere pankrotihaldur Tiia Kalaus (hageja) esitas
2. oktoobril 2020 Viru Maakohtule hagi Ramon Jaanipere (kostja I) ja Tiiu Jaanipere (kostja II) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja abikaasade ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis Heiti Jaanipere (võlgnik) (hagiavalduses ekslikult märgitud hageja)
3. oktoobril 2016 koos abikaasaga (kostja II) nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt anti kostjale I üle nõue AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali (kindlustusandja) vastu summas 121 465 eurot 80 senti. Nõue loovutati lepingu kohaselt 50 000 euro eest, kuid raha maksmine ei ole arusaadav ning hagejal on põhjendatud kahtlus, et võlgnik pole raha saanud. Nõude loovutamise hetkel oli võlgnik juba maksejõuetu ning kahjustas nõude loovutamise lepinguga võlausaldajate huve. Käesoleval hetkel on käimas loovutatud nõude osas kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-16-14152, mille tulemusena selgub, kui suur on nõude 2 rahaline väärtus, mille kindlustusandja peab üle andma. Hageja palus tunnistada kehtetuks
4. oktoobri 2016 nõude loovutamise lepingu, määrata loovutatud nõue tagasi ühisvarasse ning jagada ühisvara.
5. Hageja palus hagi tagamiseks keelata kostjal I
6. oktoobril 2016 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel omandatud nõude ning nendele nõuetele tugineva tsiviilasjas nr 2-16-14152 esitatud haginõude käsutamine täies ulatuses. Hageja palus keelata kindlustusandjal tsiviilasjas nr 2-16-14152 vaidlusaluse nõude rahaline üleandmine kostjale I või mistahes teisele isikule ning kanda tsiviilasjas nr 2-16-14152 kohtulahendi alusel väljamõistetud summa kohtutäituri arvele või kohtudeposiiti. Hageja eesmärgiks on tagada olukord, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgnikule kuuluva vara arvel. MAAKOHTU SEISUKOHAD
7. Viru Maakohus rahuldas
8. oktoobri
9. a määrusega taotluse hagi tagamiseks ja keelas kindlustusandjal tsiviilasjast nr 2-16-14152 tuleneva rahalise nõude väljamakse tegemise kostjale ja kolmandatele isikutele kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas. Maakohus leidis, et hagi tagamise taotlus tuleb rahuldada, kuid mitte hageja soovitud viisil ja ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 377 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Hagi tagamise abinõu on teisel isikul kostjale vara üleandmise või kostja suhtes muude kohustuste täitmise keelamine, millega võib siduda ka kohustuse anda vara üle kohtutäiturile või maksta raha selleks ettenähtud pangakontole (

§ 378

lg 1 p 4).

§ 378

lg 4 näeb ette, et hagi tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Kohtu hinnangul on põhjendatud tagada hagi selliselt, et keelata kindlustusandjal tsiviilasjast nr 2-16-14152 tuleneva rahalise nõude väljamakse tegemine kostjale ja kolmandatele isikutele kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni. Selliselt on tagatud nõude realiseerimine hagi rahuldamise korral (juhul kui kohus tunnistab nõude loovutamise kehtetuks ja jagab ühisvara) võlausaldajate kasuks hageja pankrotimenetluses ning abinõu ei ole kostjale koormav, kuna kostjale jääb alles õigus nõuet käsutada. Abinõu ei pane kindlustusandjale aktiivset kohustust ja tagab vaidluse lõpuni vaidluse eseme (võimaliku kindlustushüvitise) olemasolu. Kuna määruse alusel ei ole kindlustusandjal võimalik teha vaidlusaluse nõude alusel võimalikku väljamakset, siis ei ole võimalik hagi tagamise abinõuna kohustada kindlustusandjat kandma raha kohtutäituri arvele või kohtu deposiiti. Kohtu hinnangul ei saa hagi tagamise korras piirata ka isiku menetlusõigusi teises tsiviilasjas. Kohus leidis, et kohaldatud hagi tagamise abinõu arvestades ei ole vaja

§ 387lg 1 alusel hagi tagamise määruse kostjale kättetoimetamist edasi lükata.

3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja I palub
2. novembril 2020 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Kostja I palub menetluskulud jätta hageja kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus märkinud määruses hagejad mitmuses, kuid hagejaid on ainult üks. Kohus ei ole põhjendanud, miks pole hageja taotletud hagi tagamise meede kohane ja miks on põhjendatud hagi tagamise meede hoopis väljamakse tegemise keelamine kostja või kolmandate isikute arveldusarvele. Samuti ei nähtu vaidlustatud määruse resolutsioonist ei nähtu, millist kostjat on keelurežiimi puhul silmas peetud. Menetluses on kaks kostjat ning pole selge, millise kostja suhtes hagi tagamise abinõu rakendub. Maakohus on rikkunud määruse põhjendamise kohustust. Määruses puudub igasugune õiguslik argumentatsioon selle kohta, kas ja miks ühe või teise hagi tagamise meetme kohaldamise eeldused on täidetud. Haginõue on kostja II suhtes ilmselt perspektiivitu. Kostja II on käsutanud oma võlaõiguslikku nõuet nõude loovutamise kaudu ning võlgnikul ega pankrotihalduril pole puutumust ema-poja tehinguga. Kostjad pole maksejõuetu ning kohaldatud abinõu on kostjaid ebamõistlikult koormav.
3. oktoobril 2016 sõlmitud nõude loovutamise lepingu õiguspärasust on tsiviilasjas nr 2-172540 juba kontrollitud ning kohus on tuvastanud nõude ülemineku võimalikkuse. Kindlustusandja on õigustatud kandma kindlustushüvitise mitte kostjale I ja kolmandatele isikutele, vaid hagejale. Seetõttu ei oma hagi tagamise meede mingit tähtsust.
4. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Määruskaebemenetluse kulud palub hageja jätta kostja I kanda. Hageja hinnangul on kohtupoolne hageja nimetamine mitmuses kirjaviga või ilmne ebatäpsus, mis ei mõjuta määruse sisu. Maakohtu määruse resolutsioonist nähtub üheselt, et väljamakset ei tohi teha lisaks kostjatele (keda määruse andmete järgi on kaks) ka ühelegi kolmandale isikule, mistõttu on arusaadav, et väljamakse tegemine on igal keelatud mistahes isikutele. Hageja ei nõustu kostja I seisukohaga nagu oleks hagi perspektiivitu. Võlgnik on teinud koos kostjaga II ühisvara arvelt tehingu oma lähikondsega ning kahjustatud on võlausaldaja huve. Seaduse ning kohtupraktika kohaselt puudub kohtul kohustus kostjate maksejõuetuse kontrollimiseks hagi tagamise taotluse üle otsustamisel.
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada oas, milles kohus keelas väljamakse tegemise kolmandatele isikutele, ning teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise avaldus vastavas osas rahuldamata (

§ 667lg 2).

Samuti tuleb resolutsiooni sõnastust täpsustada ning täiendada määruse resolutsiooni punktiga selle kohta, et juhul kui kindlustusandja otsustab teha kostjale I väljamakse tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtava kohtulahendi alusel, tuleb makstav summa tasuda kohtu tagatiste pangakontole (Rahandusministeeriumi vastavale arveldusarvele). Muus osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi (

§ 657

lg 1 p 21 ja

§ 659). Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja §-st 659 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 8.

§ 377

lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

§ 377

lg 2 järgi võib sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, kohus hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja kasutusviisi, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda võib teha sõltumata sellest, kas on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Hagi tagamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. 8.1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lõppjärelduses õigesti leidnud, et hagi tagamine käesolevas asjas on põhjendatud, kuid nõustub määruskaebuses esitatud väitega, et maakohus on tagamise eelduste tuvastamisel rikkunud määruse põhjendamiskohustust (

§ 465lg 2 p 8).

Maakohus ei käsitlenud vaidlustatud määruses hagi õiguslikku perspektiivikust. Kostja I on määruskaebuses põhjendatult märkinud, et hagi tagamise puhul tuleb kontrollida, kas hagi rahuldamiseks esineb mõistlik edukuse perspektiiv. Ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine kõrvaldada. Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab

§ 381

lg-s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud

§-s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus (kui see on esitatud) vastab

§ 363

lg 1 p-des 1–3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (

§ 235ja § 381 lg 2) (vt ka Riigikohtu 3.

veebruari

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 16–18). Hageja pankrotihaldur on esitanud hagi pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1, § 110 lg 1 ja § 117 lg 1 p 3 alusel. Pankrotihaldur on tuvastanud, et
2. oktoobril 2016 sõlmitud nõude loovutamise lepingu teiseks osapooleks oli võlgniku alaneja sugulane (poeg) ning nõude 5 loovutamisest ei ole möödunud veel viis aastat, mistõttu võib olla võimalik tehing kehtetuks tunnistada. Hageja palub tunnistada kehtetuks
3. oktoobri
4. a nõude loovutamise leping ning määrata loovutatud nõue tagasi ühisvarasse. Ühtlasi palub hageja PankrS § 122 lg 1 kohaselt jagada ühisvara. Ringkonnakohtu hinnangul vastavad hagiavaldus ja hagi tagamise avaldus seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav ning seda ei saa pidada õiguslikult perspektiivituks. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud nõuete osas esitatud asjaolude õigsust eeldades hageja nõude rahuldamine võimalik. Hageja on oma nõuete aluseks olevaid faktilisi asjaolusid piisavalt põhistanud (

§ 235

). Enamiku hagi alusena välja toodud faktiliste asjaolude üle (sh nõude loovutamise lepingu sõlmimine ning võlgniku ja kostjate sugulussidemed) ei ole pooltel määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt ka vaidlust. Kohus saab hagis ja tagamise avalduses välja toodud asjaolud või nende puudumise lõplikult tuvastada ja hagi rahuldamise üle otsustada alles asja sisulisel lahendamisel. Hagi tagamise menetluses hagi kohta tõendeid ei koguta ega hinnata. Ringkonnakohus märgib, et hagi tagamise avalduses esitatud asjaoludest lähtudes on tagamine vajalik eelkõige

§ 377

lg-s 2 sätestatud alustel, s.o vaidlusaluse õigussuhte esialgseks reguleerimiseks. Samas on õige maakohtu järeldus, et hagi tagamata jätmisel võib vaidlustatud (loovutatud) nõude realiseerimine võlgniku pankrotimenetluses osutuda raskendatuks. 8.

1. Hageja ja kostjad vaidlevad eelduslikult nõude kuuluvuse (nõude loovutamise lepingu kehtivuse) üle. Määruskaebusest ei ole võimalik teha teistsuguseid järeldusi. Taolises olukorras on mõistlik tagada vaidluse lõpuni vaidluse objekti olemasolu, andes selle kohtutäiturile hoiule, või maksta vastav summa kohtu deposiitkontole (vt nt Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 13). Eelmärgitust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et

§ 378

lg 1 p-s 4 sätestatud tagamise abinõu (teisel isikul kostja suhtes kohustuse täitmise keelamine) on sobiv tagamise meede. See abinõu koormab kostjat I üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks (

§ 378lg 4).

8.3. Siiski ei võimaldab

§ 378lg 1 p 4 keelata teisel isikul kohustuse täitmise üksnes kostja suhtes.

Hagi tagamise eesmärk on vaidlusaluse õigussuhte esialgne reguleerimine (

§ 377

lg 2) ning kohus ei saa tagamisega seega sekkuda isikute suhtesse, mis ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses ka põhjendanud, miks tuleb kindlustusandjal keelata kohustuste täitmine kolmandatele isikutele. Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus keelas väljamakse tegemise kolmandatele isikutele. Selles osas tuleb jätta hagi tagamise avaldus rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku poolt kostjale I loovutatud nõude edasise käsutamise välistamiseks on põhimõtteliselt võimalik nõue hagi tagamise korras arestida (

§ 378lg 1 p 2; § 389).

Kostja määruskaebuse lahendamisel ei saa ringkonnakohus sellist hagi tagamise abinõu siiski ise rakendada (

§ 651lg 1 ja § 659).

6 Vastusena määruskaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et senise kohtpraktika põhjal ei ole kohus rangelt seotud hageja taotletava hagi tagamise abinõuga ning võib ise kohaldada sobivat tagamise meedet (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-15902, p 10). Lisaks on hageja käesolevas asjas palunud hagi tagamise avalduses kohtul kohaldada vajadusel muid hagi tagamise abinõusid, mis aitavad saavutada hagi tagamise eesmärki. Seega ei rikkunud maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, jättes põhjendamata hageja poolt esimese eelistusena taotletud tagamise abinõu kohaldamata jätmise. 8.4.

§ 442

lg-st 5 ja § 463 lg-st 2 tulenevalt peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu lahendi tekstita. Ringkonnakohus peab lahendi täidetavuse huvides põhjendatuks täiendada maakohtu määruse resolutsiooni hagi tagamise abinõu sõnastamisel, märkides, et väljamaksete tegemine on keelatud kostjale I. Hagiavalduse ega hagi tagamise avalduse põhjendustest ei nähtu, et kõnealune keeld peaks laienema ka kostjale II. 8.5. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas põhjendatud siduda

§ 378lg 1 p 4 kohane keeld kohustusega maksta raha selleks ettenähtud pangakontole.

Sisuliselt on hageja seda hagi tagamise avalduses ka taotlenud, paludes kanda tsiviilasjas nr 2-16-14152 kohtulahendi alusel väljamõistetud summa kohtutäituri arvele või kohtudeposiiti. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et kindlustusandjat ei saa kohustada hagi tagamise korras kandma raha kohtutäituri arvele või kohtu deposiiti. Kohus ei saa luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. Samas ei tohi võlausaldajatevaheline vaidlus mõjutada võlgniku (praegusel juhul kindlustusvõtja) täitmiskohustust, mh võimalust tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtavat kohtulahendit täita. Maakohtu määruse alusel ei oleks kindlustusandjal võimalikke tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtavast lahendist tulenevaid kohustusi kostja I ees täita.

§ 378

lg 1 p 4 kohaldamisel saab panna kolmandale isikule kohustuse anda vara üle kohtutäiturile või kanda rahasumma üle (nt kohtu tagatiste) pangakontole siis, kui kolmas isik asub kostjale vastavat sooritust tegema (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-14, p-d 9 ja 10). Eelmärgitust lähtudes leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb täiendada, määrates, et kui kindlustusandja otsustab teha kostjale I väljamakse tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtava kohtulahendi alusel, tuleb makstav summa tasuda kohtu tagatiste kontole (Rahandusministeeriumi vastavale arveldusarvele).
3. Vastusena määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
4. Asjaolu, et maakohus on määruse kirjeldavas oas märkinud hagejad mitmuses, kuigi hagejaid on üks, ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta määruse sisu. Vajadusel saab maakohus määruse selles osas parandada (

§ 447lg 2 ja § 463 lg 2).

9.2. Määruskaebuse väide, et puudub alus kahelda kostjate maksejõulisuses, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Praegusel juhul esinevad eelkõige

377 lg 2 kohased 7 hagi tagamise eeldused. Viidatud sätte alusel võib hagi tagada sõltumata sellest, kas on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. 9.

1. Hagi ei ole ka kostja II suhtes õiguslikult perspektiivitu. Kostja II koos võlgnikuga on teinud abikaasade eeldatava ühisvara arvelt tehingu oma lähikondsega (pojaga). 9.
2. Tsiviilasjas nr 2-17-2540 on kohus nõude loovutamise võimalikkust
3. oktoobril 2016 sõlmitud lepingu alusel küll hinnangud, kuid teinud seda teistel õiguslikel alustel. Nõude loovutamise lepingu kui tehingu tasivõidetavuse küsimust ei ole kohus tsiviilasjas nr 2-172540 lahendatud. 9.
4. Kostja I on seisukohal, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtud otsuse järgi tuleb kindlustusandjal väljamakse teha võlgnikule (kostja on ilmselt ekslikult märkinud, et väljamakse tuleb teha hagejale), siis ei oma hagi tagamise meede sisulist tähendust. See väide on ringkonnakohtu hinnangul väheveenev juba seetõttu, et kostja I on esitanud määruse peale määruskaebuse. Kui maakohtu hagi tagamise määrus kostja I subjektiivseid õigusi ei rikuks, puuduks vajadus seda vaidlustada (

§ 3lg 1).

Lisaks ei ole tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtud otsus, mis kohustab kindlustusandjat kindlustushüvitist võlgnikule maksma, hetkel veel jõustunud. Samuti ei saa välistada, et kostja I kui võlgniku võimalik õigusjärglane (eriõigusjärglane) taotleb ise tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtava otsuse, millega kindlustusandjat kohustatakse hüvitist maksma, täitmisele võtmist (

§ 460

; täitemenetluse seadustik (TMS) § 18 lg 1) või esitab kindlustusandja vastu hagi nõudega tunnustada otsusest (täitedokumendist) tuleneva õiguse (nõude) üleminekut (TMS § 18 lg 3). 10. Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus

§ 173lg 1 esimese lause mõttes.

Seega pole menetluskulude jaotuse märkimine sellises määruses vajalik. 11. Tulenevalt

§ 666lg-st 1 lahendab hagi tagamise määruskaebuse üks kohtunik.

12.

§ 390

lg 1 kohaselt võib maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise

§ 386lg-tes 2, 4 või 5 sätestatud alusel tühistas, pool esitada määruskaebuse.

Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Kuna ringkonnakohus ei tühistanud hagi tagamist

§ 390

lg 1 esimeses lauses viidatud alustel (

§ 386

lg-d 2, 4 ja 5) ning tagatava hagi hind ei ületa 100 000 eurot, ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada (vt ka Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas 2-19-11532, p 9). /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 8