augusti 2020 otsus muutmata ning prokuröri apellatsioon rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Hamid Reza Shavandyt süüdistatakse selles, et tema koos Naser Amir Liraviga ületas
Jättes Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi suhtes kohaldamata KarS § 54 lg 1 ettenähtud lisakaristuse, s.o riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, põhjendas maakohus oma otsustust järgmiselt. Kohus leidis, et KarS § 54 lg 1 ettenähtud lisakaristuse mõistmisele kohalduvad põhimõtteliselt samad reeglid, mis on ette nähtud põhikaristuse mõistmisele. Lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada, et lisaks KarS § 56 loetletud karistamise eesmärkidele, täidab lisakaristus ka 2 ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub siis, kui põhikaristusega ei ole karistuse eripreventiivne eesmärk saavutatav ja isik võib olla jätkuvalt ohtlik. Kohus asus seisukohale, et süüdistatavatele ei tohi mõista lisakaristusena väljasaatmist üksnes põhjendustel, et õiguskord Eesti Vabariigis tuleb kaitsta ja anda sellega illegaalsetele migrantidele selge signaal, et neid saadetakse riigist välja kriminaalasja raames lisakaristuse kohaldamise kaudu. Asjaolu, et vabaduses viibivatel süüdistatavatel puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks, ei ole alus lisakaristuse kohaldamiseks. KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena ettenähtud väljasaatmine ei ole haldusmeede ega asenda haldusmeedet. Kohus leidis, et lisakaristuse mõistmisel peab kohus põhjendama, miks on vaja suurendada põhikaristuse mõju, miks põhikaristus ei ole piisav eesmärkide saavutamiseks. Taotledes kohtul lisakaristuse mõistmist, oleks eeldatav, et lisakaristuse kohaldamise vajadust põhjendab prokurör. Kohus ei leidnud prokuröri kõnest ühtegi mõistlikku argumenti lisakaristuse mõistmiseks, välja arvatud väide, et isikutel puudub alus viibida Eesti Vabariigi territooriumil ja nad kuuluvad väljasaatmisele. Kohus ei näinud ka ise ühtki alust, miks lisaks põhikaristusele tuleks kohaldada karistuse eesmärkide saavutamiseks ja ühiskonna turvalisuse tagamiseks ka lisakaristust. Süüdistatavatele on mõistetud 5-kuuline vangistus, sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud. Isikute süü, nagu kohus tuvastas, on alla keskmise. Kohus ei leidnud, et selline karistus vajaks veelgi kindlustamist lisakaristuse kaudu. 5-kuuline vangistus annab kohtu arvates süüdistatavatele ja teistele isikutele täiesti selge signaali, et Eesti Vabariigis on selline kuritegu taunitav ja karistatav ning seda piisavalt rangelt. Ilma seadusliku aluseta Eesti Vabariigis viibivale isikule kohaldatakse haldusmenetluse sätteid välismaalaste seaduse ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel, mille raames on ette nähtud isiku väljasaatmine, mis on väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. Selle kaudu on piisavalt kaitstud ühiskonna huvi, et ilma seadusliku aluseta isikud ei viibi Eesti Vabariigis. APELLATSIOON Apellatsioonis palub prokuratuur Viru Maakohtu otsuse tühistamist Hamid Reza Shavandyile ja Naser Amir Liravile mõistetud karistuse osas, teha nimetatud osas uus otsus, millega mõista süüdistatavatele lisaks põhikaristusele lisakaristus ning saata Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi KarS § 54 lg-le 1 tuginedes Eesti Vabariigist välja ja kohaldada neile sissesõidukeeld 6 aastaks. Prokuröri arvates on mõlema isikuga seoses täidetud KarS § 54 eeldused. Apellatsioonis viitab prokuratuur Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile asjas nr 1-179941, kus on toodud KarS § 54 lg 1 teksti selgitus. Prokuröri arvates on nimetatud lahendist on välja loetav lisakaristuse mõistmisel üldpreventiivsete kaalutluste asjakohasus, mis nõuab kohtult lihtsalt piisavat põhjendamist. Seejuures ei nõustu apellant mitte kuidagi sellega, et lisakaristust ei saa mõista Eestis õiguskorra kaitsmise vajadusest lähtuvalt. Kuriteo toimepannud isiku karistamisel edastatakse süüdlasele ühiskonna sõnum, et tema süütegu ei jää karistamiseta. Selliselt rahuldatakse ühiskonna ootusi ja kaitstakse õiguskorda 3 üldises mõttes, mille huvides peab määratav ja tegelikkuses kohalduv karistus avaldama õiglase karistuse mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul on taotletud lisakaristuse mõistmine põhjendatud nii eri- kui ka üldpreventiivsetest karistuse eesmärkidest lähtuvalt. Ka ei nõustu apellant kohtuotsuses märgitud etteheitega prokuratuurile, et viimane ei ole lisakaristuse taotlemisel selle kohaldamist piisavalt põhjendanud. Prokurör on kohtuvaidluste käigus välja toonud piisavalt põhjendusi – nii nagu hea tava ette näeb. Seega ei saa nõustuda, et karistusettepaneku põhjendused olid napid. Pealegi on kohus karistuse mõistmisel vaba ega ole seotud prokuröripoolse karistusettepanekuga. Prokuratuur ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, millise kohaselt tuleks isikud riigist välja saata haldusmenetluse korras. Prokuröri arvates on antud olukorras Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi suhtes kohaldatav väljasaatmise meede just nimelt proportsionaalne ja põhjendatud. Lisakaristuse kohaldamise põhjus ja vajadus on reeglina tingitud juba süüdistatavatele etteheidetava ebaõiguse sisust ja iseloomust, kõnealusel juhul eriti. Tegemist on avaliku rahu vastaste süütegude peatükki kuuluva kuriteoga, mis on oma olemuselt suunatud mitte ainult avaliku rahu vastu, vaid see kuriteokoosseis riivab ka Eesti riiki, kuna on rünnatud nii Eesti Vabariigi enda kui ka rahvusvahelise õiguse poolt kehtestatud ja tunnustatud piiriületuse korda. Prokurör leiab, et süüdistatavate Eesti Vabariigis ebaseaduslik viibimine on iseenesest juba piisav põhjus sellise lisakaristuse kohaldamiseks. Apellant märgib, et kui isik soovib saada konkreetsest riigist rahvusvahelist kaitset, võib ta riiki siseneda legaalsel viisil. Süüdistatavad seda aga ei teinud. Samas on ka tähelepanuväärne, et isikud esitasid rahvusvahelise kaitse taotluse alles siis, kui ettekirjutus riigist lahkumiseks oli Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi suhtes juba tehtud ( haldusmenetluse raames). Eelnimetatust tulenevalt asus prokurör seisukohale, et Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi soov oli kuritarvitada rahvusvahelise kaitse taotlemise menetluse süsteemi luues enda kohta petlikult mulje, et nad vajavad varjupaika. Nimetatud arvamusele viitab ka see, et Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi ise võtsid tagasi rahvusvahelise kaitse taotluse, mistõttu tuli nad uuesti kinni pidada väljasaatmise menetluse tarbeks. Riigikohtu praktikast tulenevalt on riigist väljasaatmine oma olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Apellandi hinnangul pole välistatud, et Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi, pannes toime KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, võivad sooritada veel teisigi kuritegusid Eesti Vabariigi territooriumil. Apellandi hinnang põhineb sellel, et Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi pole teinud endast olenevaid samme viibimaks Eesti Vabariigis legaalselt. Prokuratuurile jääb arusaamatuks, miks peab riik ühe käimasoleva menetluse asemel lahendama riigis seadusliku aluseta viibivate isikute väljasaatmise küsimust mitmes erinevas menetluses. Kohtumenetluse ökonoomsuse printsiibist lähtuvalt olnuks kohane ja mõistlik lahendada see küsimus käimasoleva kriminaalmenetluse raames ja mitte koormata riiki uue haldusmenetluse läbiviimisega. Seda enam, et ei kohtuistungite toimumise ajal ega kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga ei olnud Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi osas käimas ühtegi haldusmenetlust, mis andnud aluse eeldada nende suhtes väljasaatmise kohaldamist 4 haldusmeetmena (uus haldusmenetlus algatati Naser Amir Liravi ( nr 3-20-1689) ja Hamid Reza Shavandy (nr 3-20-1693) suhtes peale karistuse kandmist – s.o 12.09.2020. Lisaks eeltoodule taotleb prokuratuur, tuginedes
septembril 2019 kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, kuna need tõendavad isikute poolt Eesti Vabariigi ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamisega seotud aega, kohta ja asjaolusid ning on lisaks muudele kohtus uuritud tõenditele aluseks lisakaristuse kohaldamiseks mõlemale süüdistatavale. Apellant leiab, et kuigi prokurör tegi pärast Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi keeldumist ütluste andmisest kohtuistungil taotluse nende kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks, jättis maakohus prokuröri sellekohase taotluse rahuldamata. Apellatsiooni esitaja hinnangul kohaldas kohus siinkohal ekslikult menetlusõigust. Nimelt toob
p 1 järgi kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada kindlalt siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda (RKL 3-1-195-16). Apellandi hinnangul on põhjendamatu keelata prokuratuuril kui ristküsitlemise õigust realiseerival kohtumenetluse poolel kasutada
Seega leiab apellant, et kohtul oli õigus kohaldada kaalutlusõigust ja jätta isikute ütlused küll vastu võtmata, kuid selle kaalutlusotsuse kohtuotsuses kirjas olev motivatsioon ei ole kooskõlas seadusandja tahtega.
lg 1 ekslik tõlgendamine kohtu poolt on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine
339 lg 1 p 12 kohaselt. Vastuväited apellatsioonile 16. oktoobril 2020 esitas Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi kaitsja omapoolsed vastuväited esitatud apellatsioonile. Vastuväidetest nähtuvalt leiab süüdistatavate kaitsja, et kohtu poolt
väidetavalt ekslik tõlgendus ei ole käsitletav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. Ka leiab kaitsja, et maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatavate süü pole suur. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatavad ei kujuta endast ohtu õiguskorrale, kuritegude jätkuv toimepanemine on ebatõenäoline ja vastupidised seisukohad otsitud. Nõustuda ei saa apellatsioonis sisalduva põhjendusega lisakaristuse kohaldamiseks lähtudes kohtumenetluse ökonoomsuse põhimõttest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, prokuratuuri apellatsiooniga ning kaitsja poolt sellele esitatud vastuväidetega, on seisukohal, et apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks lisakaristuse kohaldamise osas, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi, miks puudus Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi suhtes vajadus lisakaristuse kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning
lg 3 p 1 tulenevalt ei pea vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. 5 Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Taotledes Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi suhtes KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristuse kohaldamist toetus prokuratuur esmalt asjaolule, et mõlema süüdistatava suhtes on täidetud KarS § 54 lg 1 kohaldamise eeldused. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas prokuratuuriga, kuid leiab, et ainuüksi KarS § 54 lg 1 ettenähtud eelduste olemasolu ei tähenda veel, et isiku suhtes oleks õigustatud KarS § 54 lg 1 ettenähtud lisakaristuse kohaldamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. (nt RKKKo otsused nr 3-1-1-1-122 p 9 ja nr 31-1-1-59-15 p 12). Eeltoodud põhimõtetest lähtuvalt aktualiseerub seega isiku väljasaatmine talle kuriteo eest mõistetava lisakaristuse kaudu juhul, kui seda tingib isiku poolt toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses kaalunud Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi poolt toimepandud kuriteo raskust ja sellest tulevalt nende süü suurust. Tegemist on II astme kuriteoga, mille eest mõistetav maksimaalne karistusmäär on 1 aasta. Ringkonnakohus leiab, arvestades süüdistatavate poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, et maakohus on asunud õigustatult seisukohale, et süüdistatavate süü suurus on alla keskmise. Seega ei ole süüdistatavate süü suurus asjaoluks, mis vaieldamatult tingiks käesolevas asjas nende suhtes lisakaristuse kohaldamise. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada õiguskorra kaitsmise huve ehk teisisõnu tuleb kohtul hinnata, kas isik võib jätkuvalt Eesti Vabariigis toime panna kuritegusid. Ringkonnakohtu arvates puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid, mis annaksid kasvõi kaude aluse jõuda järeldusele, et Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi võivad Eesti Vabariigis toime panna uusi kuritegusid ja olla seetõttu ohtlikud Eesti õiguskorrale. Ainuüksi ebaseaduslik piiriületamine, s.o ühe kuriteo toimepanemine, ei anna tõsikindlat alust taolise võimaluse jaatamiseks. Siinjuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks prokuratuuri väide, et kuivõrd süüdistatavad pole astunud nendest olenevaid samme viibimaks Eesti Vabariigis legaalselt, siis võivad nad toime panna uusi kuritegusid. Apellatsioonist ei selgu, milliste sammude, otsustuste tegemata jätmist prokuratuur süüdistatavatele ette heidab ja kuidas nende mitte tegemine kinnitab nende ohtlikkust Eesti Vabariigi õiguskorrale. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on prokuratuuri üldsõnalise väitega ning on seetõttu sisutühi. Ülaltoodust tulenevalt ei anna ka õiguskorra kaitsmise huvid alust kohaldada Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi suhtes karS § 54 lg-s 1 sätestatud lisakaristust. 6 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, erinevalt prokuratuurist, et ei üld- ega ka eripreventiivsetest karistuse mõistmise eesmärkidest lähtuvalt pole põhjendatud süüdistatavatele lisakaristuse kohaldamine. Puutuvalt apellatsiooni väitega, mille kohaselt on maakohus põhjendamatult teinud prokurörile etteheiteid lisakaristuse vajalikkuse põhjendamisel, märgib ringkonnakohus järgmist. Isiku suhtes lisakaristuse kohaldamine või selle mittekohaldamine on kohtu otsustus ning taolist otsustust tehes tuleb kohtul lähtuda seadusest. Ringkonnakohus leiab, et jättes Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi suhtes lisakaristuse kohaldamata on maakohus oma otsustuse teinud seadustest ja kohtupraktikast lähtuvalt. Seega ei oma kohtu kriitika prokuratuuri aadressil ning prokuröri nõustumine või mittenõustumine kohtu kriitikaga mingit tähendust Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi süü küsimuse, karistuse mõistmise ja lisakaristus kohaldamise üle otsustamisel. Apellatsioonis leiab prokuratuur, et süüdistatavate ebaseaduslik viibimine Eesti Vabariigis on juba iseenesest piisav põhjus neile KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristuse kohaldamiseks. Ka jääb prokuratuurile arusaamatuks, miks peab riik lahendama ebaseaduslikult Eesti Vabariigis viibiva isiku väljasaatmise küsimust mitmes erinevas menetluses. Kohtumenetluse ökonoomsuse pritsiibist lähtuvalt oleks kohane ja mõistlik lahendada nimetatud küsimus käimasoleva kriminaalmenetluse raames. Riigikohtu kriminaalkollegiumi ülalesitatud seisukohtadest tulenevalt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Ringkonnakohus leiab nimetatud seisukohta arvestades, et isikule lisakaristuse kohaldamisel või selle kohaldamata jätmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1 sätetest, s.o tulenevalt seadusandja poolt kindlaks määratud kriteeriumitest. KarS § 56 lg 1 sätetest nähtuvalt kohtumenetluse ökonoomsuse printsiip nimetatud kriteeriumite hulka ei kuulu ning seetõttu pole apellatsiooni väide isikule karistuse mõistmisel ökonoomsuse printsiibiga arvestamiseks, tõsiseltvõetav. Tõsiseltvõetav pole ringkonnakohtu arvates ka apellatsiooni väide, et ainuüksi isiku ebaseaduslik viibimine Eesti Vabariigis on aluseks talle lisakaristuse kohaldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et isikule tema ebaseadusliku Eesti Vabariigis viibimise eest karistust, s.h lisakaristus mõistes, peab kohus ikkagi lähtuma KarS § 56 lg 1 toodud asjaoludest ning ainuüksi fakt, et isik viibib Eesti Vabariigis ebaseaduslikult ei ole karistuse liigi ja määra kindlaksmääramise ning lisakaristuse kohaldamise aluseks. Apellatsioonis leiab prokuratuur, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust kui jättis kohtuistungil rahuldamata prokuröri taotluse avaldada
alusel Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi kohtueelsel uurimisel antud ütlused, sest viimased keeldusid kohtuistungil ütluste andmisest. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri taoline etteheide maakohtule on põhjendatud. 7
kohaselt kui süüdistatavat ei ole võimalik kohtuistungil ristküsitleda, võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel lubada esitada tõendina süüdistatava poolt kohtueelses menetluses või sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi, muuhulgas ka juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt keeldus Naser Amir Liravi kohtus toimunud ristküsitluse käigus prokuröri küsimustele vastamisel edasisest ütluste andmisest. Hamid Reza Shavandy keeldus kohtus ütluste andmisest juba enne ristküsitluse algust (KoTo tl 65,65 p). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokurör pärast Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi poolt ütluste andmisest keeldumist esitanud kohtule taotluse, tuginedes
p-le 1, avaldada süüdistatavate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning nende ülekuulamise protokollide lisamiseks kriminaalasja materjalide juurde. Maakohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata põhjendusel, et prokurör, esitades omapoolseid tõendeid, ei taotlenud süüdistatavate ülekuulamist ning sellega jättis ta oma võimaluse sellekohase taotluse esitamiseks kasutamata. Kuivõrd taotluse süüdistatavate ülekuulamiseks esitas kaitsja, siis saaks süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist taotleda vaid kaitsja. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et maakohtu taoline otsustus ei põhine
p-s 1 sätestatul.
p-s 1 sätestatust nähtuvalt toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Mingeid täiendavad lisatingimusi süüdistatava kohtueelsel menetlemisel antud ütluste avaldamiseks seadus aga ette ei näe. Seega ei oma asjaolu, kes kohtumenetluse pooltest konkreetselt taotles süüdistatava(te) ülekuulamist,
Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd süüdistatavad keeldusid kohtuistungil ütluste andmisest ja üks kohtumenetluse pooltest, s.o prokurör taotles nende ütluste avaldamist, siis on täidetud mõlemad
l p-s 1 ettenähtud tingimused süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks. Nimetatust tulenevalt puudus maakohtul ka seaduslik alus jätta prokuröri sellekohane taotlus rahuldamata. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus prokuratuuri seisukohaga, nagu kujutaks maakohtu otsustus, mitte rahuldada prokuröri kohtuistungil esitatud taotlust, endast ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte rikkumist. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri väitega, et ausa ja õiglase kohtupidamise tagamiseks peab olema kohtumenetluse pooltele antud võimalus kohtumenetluse ajal esitada omapoolseid tõendeid ja taotlusi, sealhulgas realiseerida
Taolist õigust on sõnaselgelt jaatanud näiteks RKÜK oma otsuses nr 3-1-2-1-00, kus on leitud, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3
lg 2 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et prokurör esitas 13. augustil 2020 toimunud kohtuistungil maakohtule taotluse avaldada, s.o uurida süüdistatavate Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning lisada süüdistatavate ülekuulamise protokollid kriminaalasja juurde. Maakohus prokuröri taotlust ei rahuldanud. Kuivõrd maakohus jättis ringkonnakohtu arvates prokuröri sellekohase taotluse põhjendamatult rahuldamata, siis rahuldab ringkonnakohus prokuröri taotluse ning lisab Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi kohtueelsel uurimisel toimunud ülekuulamisprotokollid kriminaalasja materjalide juurde. Lahendades kriminaalasja kirjalikus menetluses, uuris ringkonnakohus nõupidamistoas süüdistatavate ütlusi ning leiab, et nimetatud ütlused kinnitavad maakohtu otsustust, mille kohaselt panid Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi toime KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Küll aga ei tuvastanud ringkonnakohus süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlustes ühtki uut asjaolu, mida maakohus süüdistatavatele lisakaristuse määramise üle otsustamisel ei oleks arvestanud ning mis tingiks neile KarS § 54 lg 1 alusel käesoleva otsusega lisakaristuse mõistmise. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on igati õigustatult jätnud Hamid Reza Shavandy ja Naser Amir Liravi suhtes kohaldamata KarS § 54 lg 1 sätestatud lisakaristuse. Prokuröri apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm 9 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.