lg 3 järgi ja karistati rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o summas 400 eurot ja
lg 5 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks Menetlusalune isik M. I., isikukood xxx, xxx kodakondsus, elukoht xxx, töökoht X OÜ Kaitsja Lepinguline kaitsja Andrei Vesterinen RESOLUTSIOON VTMS § 120, § 132 p 1, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus OTSUSTAS: Jätta M. I.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja A. V. 04.08.2020 üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr. 244020003183 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Rahatrahv 400 eurot tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamise tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas, EE932200221023778606 Swedbank pangas või EE701700017001577198 Luminor pangas, kohustuslik viitenumber 10220205079651.
I. kohustatud loovutama oma juhiluba Maanteeameti liiklusregistri büroole 5 tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord 1 / 11 Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 05.01.2021 Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 29.12.2020 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 29.01.2021) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik E. S. koostas 14.07.2020 väärteoprotokolli nr AB1589163 selle kohta, et M. I. 14.07.2020 kell 15:47 Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas Jõhvi-Vasknarva tee 7-l km-l Vasknarva suunas juhtis asulavälisel teel mootorsõidukit BMW X6 registreerimismärgiga xxx kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 56 km/h võrra, sõites kiirusega 151 +/- 5 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Oma tegevusega rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 sätteid ja väärtegu on kvalifitseeritud
Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna vanemväärteomenetleja A.V. koostas 04.08.2020 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 244020003183, mille kohaselt
I.ile karistuseks rahatrahvi 100 trahviühikut, s.o 400 eurot, ja
M. I.i lepinguline kaitsja Andrei Vesterinen esitas 31.08.2020 kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna vanemväärteomenetleja A. V. 04.08.2020 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 244020003183. Kaebus on esitatud karistuse ranguse tõttu. Kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega, sest käitus enne liiklusõnnetust väga korrektse liiklejana. Menetlusalusele isikule on küll varaemalt määratud liiklusnõuete rikkumise eest rahatrahv, kuid ei tähenda seda, et karistus ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Menetleja põhjendus on standartne formuleering ja menetleja pole lähtunud kõikidest asjaoludest, sealhulgas kaebuse esitaja kahetsusega. Otsuses on märgitud, et menetlusalune isik tunnistab oma süüd, kuid puudub märge selle kohta, et menetlusalune isik ka kahetseb oma tegu, mis on karistust kergendavaks asjaoluks. Kaebaja kahetses liiklusnõuete rikkumist siiralt, aga menetleja sellega ei arvestanud. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-33-07 jõudis järelduseni, et süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest. Sama lahendis kohus 2 / 11 selgitas, et isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejal iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata. Kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. Pärast liiklusnõuete rikkumist võttis kaebuse esitaja juhtumit väga tõsise õppetunnina ja sõidab nüüd väga ettevatlikult. Temaga juhtus lihtsalt inimlik faktor ta ei ole antud tegu toime pannud tahtlikult. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele karistust juhtimisõiguse äravõtmiseks kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Antud juhul kaebaja leiab, et karistuse kohaldamise põhjendus ei ole piisav. Isik tunnistab süüd ja kahetseb (seletuskirjas) toimepandut ja on juhtunust õppust võtnud. Varem ei ole isikut karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest, seega ei ole põhjendatud rangema karistuse määramine ja juhtimisõiguse äravõtmine. Kaebuse esitaja käitus enne liiklussüüteo toimepanemist väga korrektse liiklejana, mida aga kohtuväline menetleja pole arvestanud. Asjaolu, et menetlusaluse isikul on üks kehtiv karistus ei tähenda veel seda, et varasem karistus ei ole mõjutanud menetlusalust isikut. Iga olukord on erinev ja karistuse otsuse põhjendus ei saa olla standartne. Riigikohtu kriminaalkolleegium sätestas otsuses 3-1-1-122-13 p 9, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kaebaja on seisukohal, et lisakaristus tema suhtes on liiga karm karistus käesolevas asjas. Käesolevas asjas kohtuväline menetleja lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Oma otsust põhjendab kohtuväline menetleja sellega, et tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis liikuma seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. M. I.’i lisakaristuse mõistmisel on jäetud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud asjaolust, et kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning kohaldada lisakaristusi. Samuti menetleja viidab sellele, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Antud juhul kaebaja leiab, et see ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. 3 / 11 Samuti juhib kaebaja esindaja kohtu tähelepanu sellele, et tegemist on menetlusaluse isiku näol on tegemist osalise töövõimega isikuga (kaebaja töövõime 57%). Kaebajal on terviseprobleemid ja ta vajab ravi erinevate arstide, sh eriala arstide juures. Kaebuse esitajal on vaja sõiduki juhtimisõigust selleks, et tema töövõime korral hea tasemel toime tulla enda tervise probleemidega ehk siis kaebaja M. I. kasutab juhtimisõigust ja mootorsõidukit enda liikumispuude tõttu. Kaebaja palub kohust võtta menetlusele tõendid enda puude kohta ja ravimi kohta (Lisa nr 2 ja Lisa nr 3). KarS § 48 1 lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaebusele on lisatud Eesti Töötukassa 25.02.2020 otsus nr TVT/20/010394 M. I.ile töövõimetoetuse määramise kohta ja väljavõte haigusjuhtumist nr 2159577- saatekiri ambulatoorsele vastuvõtule. Kokkuvõtvalt taotleb kaebuse esitaja kohtul tühistada või kergendada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse kohaldamise osas ja määrata karistuseks rahatrahv. Kaebuse esitaja taotleb kuulata kohtuistungil üle politseinikud, kes koostasid väärteoprotokolli ja viibisid selle protokolli koostamise juures. 10.12.2020 esitas kaitsja kohtule avalduse, mille kohaselt on kaebaja nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses ja palub kohut lahendada asi kirjalikus menetluses. 11.12.2020 esitas kohtuväline menetleja nõusoleku kirjaliku menetluse kohaldamise kohta ning oma seisukoha esitatud kaebuse osas. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukohalt on karistuse määramisel arvestatud asjaoludega, et menetlusaluse isiku poolt oli ületatud lubatud sõidukiirust 56 km/h võrra, kuna isik juhtis maanteel sõidukit kiirusega 151 km/h +/- 5 km/h. Sellise kiirusega sõites seab menetlusalune isik ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Menetlusalune isik omab ühte kehtivat väärteokaristust, mis on samuti määratud lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Määratud karistus (rahatrahv) ei ole suutnud mõjutada menetlusalust isikut edaspidi seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab uute samalaadsete väärtegude toimepanemist. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada põhikaristusena rahatrahvi ja lisakaristusena juhtimise õiguse äravõtmist. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas asjas on menetlusalusele isikule esitatud süüdistus
lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, nimelt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamises 41-60 km/h. Politsei- ja Piirivalveameti Jõhvi politseijaoskonna vanemväärteomenetleja A. V. koostas 04.08.2020 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 244020003183, millega tunnistas M. I.i süüdi
lg 3 järgi ja mõistis karistuseks rahatrahvi 100 trahviühikut ehk 400 eurot ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Väärteo toimepanemise asjaoludes ei ole poolte vahel vaidlust. 4 / 11 M. I.i poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimist ning seejuures lubatud sõidukiiruse ületamist kinnitab 14.07.2020 kiirusmõõturi kasutamise videoprotokoll, millega on tõendatud, et 14.07.2020 kell 15:47 mõõdeti M. I.i poolt juhitud mootorsõiduki BMW X6 registreerimismärgiga XXX liikumise kiiruseks asulavälisel teel 151 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmäärus +/- 5 km/h. Seega ületas menetlusalune isik kiirust mitte vähem kui 56 km/h võrra. Kiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusmõõturit LaserCam 4 LE0054. Tunnistaja patrullpolitseinik Artur Sandvik andis 14.07.2020 ütlusi selle kohta, et 14.07.2020 teostati sõidukite liikumiskiiruse mõõtmist Jõhvi-Vasknarva tee 7-l kilomeetril. Kell 15:47 mõõdeti Vasknarva poole liikunud sõiduauto BMW X6 nr XXX sõidukiiruseks 151 km/h +/- 5 km/h. Sõiduk liikus oluliselt kiiremini kui teised samal teel samas suunas liikunud sõidukid ning pidi tegema mitmeid ohtlikke manöövreid. Patrullpolitseinikud järgnesid sõidukile ning sõiduk peatati alles Jõhvi-Vasknarva tee 14-l kilomeetril. Sõiduki juhiks osutus M. I., kes ei soovinud selgitada, mis põhjusel ta kiirust ületas ning ei soovinud kiiruse ületamisega seoses ütlusi anda. Väärteoprotokollil on menetlusaluse isiku omakäeline märge selle kohta, et on 14.07.2020 tutvunud salvestisega, kiirusega nõus ei ole. 24.07.2020 esitatud seletuskirja kohaselt tunnistab isik süüd ja palub end rangelt mitte karistada, kuna töökohustuste täitmiseks on vaja liikuda autoga. Isik palub määrata talle karistuseks rahatrahv. Kohtuvälises menetluses ei vaidlustanud isik faktilisi asjaolusid ega andnud sisulisi ütlusi. Kaebusest nähtub, et isik ei vaidlusta rikkumise fakti. Kohus leiab, et tunnistaja ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga on teo toimepanemine usaldusväärselt tuvastatud. Ühtki tunnistaja ütlustes või kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritud asjaolu ei ole kaitsja ega isiku poolt kahtluse alla seotud. Kohus ka ei näe, et tunnistaja ütlustes või protokollis oleks esinenud asjaolusid, mis annaksid kohtule aluse kahelda teo tõendatuses. Eeltoodut arvestades ei tekkinud kohtul kahtlust, et tegu on toime pandud ning et teo pani toime menetlusalune isik. Nimetatud tõenditega on kinnitatud, et: 14.07.2020 kell 15:47 juhtis M. I. Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas Jõhvi-Vasknarva tee 7-l km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 151 +/- 5 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 56 km/h.
lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h.
lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 5 p 2 kohaselt või kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
S § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteo koosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on seisukohal, et M. I. täitis
S § 16 lg 3 mõttes otsese tahtlusega. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et M. I. teadis, et kõnealusel teelõigul (asulavälisel teel) on suurimaks lubatud kiiruseks 90 km/h ja et ta teadis, et ületab kiirust, liikudes vähemalt 146 km/h. Menetlusalune isik soostus ehk nõustus kiiruse ületamisega, sest liikus selle kiirusega kuni tema tegu oli katkestatud liiklusjärelevalve käigus. 5 / 11 Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS
S § 56 lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahend nr. 3-1-158-13 p.7), et karistuse mõistmisel tuleb reeglina võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Käesoleva väärteomenetlusega on tuvastatud, et M. I. pani toime süüteo, mis vastab
Nimetatud väärtegu näeb ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Seega rahatrahvi keskmine määr on 100 trahviühikut summas 400 eurot. Samuti näeb väärtegu ette võimaluse kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. M. I.ile määrati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Kohus leiab, et põhikaristus, rahatrahv 100 trahviühikut summas 400 eurot, on isikule määratud vastavalt tema süü suurusele ja tema isikule. M. I.i tegevuses ei ole karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Kergendava asjaoluna on menetlusalune isik palunud arvestada puhtsüdamliku kahetsusega. Väärteootsuse kohaselt arvestades sellega kohtuväline menetleja ja arvestab ka kohus. 6 / 11 Menetlusaluse isiku süü hindamisel arvestab kohus, et isik on ühe teoga pannud toime ühe rikkumise. Ühe rikkumise toimepanemise puhul on isiku süü väiksem, kui see oleks ühe teoga mitme rikkumise toimepanemise puhul. M. I. juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 151 +/- 5 km/h, kus lubatud sõidukiirus on kuni 90 km/h. Teo toimepanemise tagajärjel keegi kannatada ei saanud ning kahju kellelegi ei tekitatud. Tegemist on ohudeliktiga. Seega toimepandud teoga ei kaasnenud õigusvastaseid tagajärgi. Menetlusalune isik ületas kiirust mitte vähem, kui 56 km/h.
lg 3 sätte kohaselt on antud kiiruse ületamise puhul tegemist kiirusevahemiku ülemisse määra jääva kiirusega (
Seega ei saa väita, et isiku süü suurus oleks alla keskmise või keskmises määras. Eeltoodut arvestades hindab kohus M. I.i süüd teos üle keskmise. Kuna isikul esineb karistust kergendav asjaolu, siis on loogiliselt arusaadav ja põhjendatud põhikaristuse määramine keskmises määras, nagu on teinud kohtuväline menetleja. Kohus selgitab täiendavalt, et teo ohtlikkusega on seaduseandja arvestanud täiel määral sanktsiooni vahemike kehtestamisel ja karistust kohaldav menetleja ei peagi rikkumisest tulenevat ohtlikkust kuidagi veel eraldi rõhutama. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendid 3-11-76-12 p. 7 ; 3-1-1-52-13 p. 19). Isiku puhul ei esine tema isiksusest tulenevaid asjaolusid, mille alusel tuleks karistuse määr alla viia. Karistusregistri kohaselt on M. I.il kehtiv väärteokaristus, 02.04.2020 määrati talle
Karistus on täidetud. Seega on õigustatud kohtuvälise menetleja argument, mille kohaselt ei ole varasem karistatus rahatrahvi näol samalaadse rikkumise eest mõjutanud isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Vastupidiselt, kui eelmine rikkumine oli kvalifitseeritud
lg 2 järgi, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h, siis käesolev süütegu on samalaadne aga raskem võrreldes varasemaga, s.o isik ületas lubatud piirkiirust oluliselt rohkem. Isik jätkas liiklussüütegude toimepanemist, seda vaatamata aprillis 2020 määratud rahatrahvile liiklusväärteo eest. See fakt iseloomustab isikut ja annab kohtule aluse arvata, et liiklussüüteo toimepanemine ei ole isiku jaoks üksik juhuslik tegu. M. I.ile käesolevas väärteoasjas määratud rahatrahv on kohtuvälise menetleja poolt määratud sanktsiooni keskmises määras, arvestades isiku süüd üle keskmise ning samuti karistust kergendavaid asjaolusid, s.o rikkumise tunnistamist. Kohtu hinnangul on M. I.ile karistuseks määratud rahatrahv 100 trahviühikut proportsionaalne toime pandud teoga, vastab M. I.i süüle ning on kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega. Kohtumenetluse pooltel on vaidlus, kas lisakaristuse kohaldamine on antud juhul proportsionaalne ja vastab karistuse määramise tingimustele. Lisaks leiab menetlusalune isik, et temalt ei tohi juhtimisõigust ära võtta tulenevalt KarS § 481 lg 2 ehk liikumispuude tõttu. Esmalt märgib kohus, et KarS § 481 regulatsioon puudutab juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena reguleerib KarS § 50, mille lg 2 kohaselt ei saa mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. 7 / 11 Kohus selgitab, et liikumispuudest tuleneva erandi küsimuses on pikaajaliselt väljakujunenud kohtupraktika, millele on Riigikohus hiljuti taas oma 15.12.2020 otsuses osutanud, kohtuasjas 420-2705/
Seejuures näeb
lg 5 p 2 ette vahemiku
Ehk siis juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena on kohtuvälise menetleja poolt määratud selle sanktsiooni alammääras. Kohtu hinnangul, arvestades kõike eeltoodut, on ka lisakaristuse määramine antud juhul proportsionaalne ega ületa isiku süü suurust tervikuna. Kohtu hinnangul arvestab M. I.ile määratud põhikaristus piisavalt asjaoluga, et menetlusalune isik on rikkumist tunnistanud ja kahetsenud (kuigi süü suurus on üle keskmise, määratud põhikaristus on sanktsiooni keskmises määras, arvestades isiku kahetsust). Isiku kahetsus ei välista lisakaristuse kohaldamist. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ega ka karistuse mõistmise põhimõtetega kooskõlas muuta kohtuvälise menetleja otsustust ja karistada menetlusalust isikut ainult rahatrahviga. Kuna menetlusaluse isiku samalaadne rikkumine on raskem võrreldes eelmise samalaadse rikkumisega, on kohtu hinnangul põhjendatud reageerida rikkumisele täiendavalt, lisakaristuse kaudu. Rikkumise dünaamikat ja olemust arvestades (varasemalt
lg 2 rikkumine, nüüd on § 227 lg 3 ehk raskem samalaadne süütegu), on alust arvata, et lisaks rahatrahvile, vajab isiku käitumine korrigeerimist ja suunamist lisakaristuse kaudu. Nimelt, olles karistatud samalaadse teo eest aprillis 2020, pani isik samalaadse rikkumise raskemas vormis juba 14.07.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.