Obsah (11)

§ 3§ 476§ 663§ 657§ 475§ 477§ 523§ 204§ 522§ 171§ 372

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 13.11.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-20-13087 Kohtuasi XX avaldus täiseali

) § 371 lg 2 p-st 2 võib kohus jätta avalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

§ 3

lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Sama paragrahvi lg 2 võimaldab seaduses ettenähtud juhul esitada avaldus ka teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 kohaselt kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja.

§ 476

lg 1 alusel algatab kohus hagita menetluse omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel.

1. Avaldaja ei olnud PKS § 203 lg-s 1 sätestatud isik ja seega ei olnud ta õigustatud avaldust esitama. Tallinna linn leidis oma seisukohas, et puudutatud isik ei vajanud eestkostet, kuna puudutatud isikuga vestluses ei viidanud miski PKS § 203 lg-s 1 toodud asjaoludele. Kohtu hinnangul puudus alus menetluse läbiviimiseks ka kohtu omal algatusel. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada, võtta avaldus menetlusse, seada puudutatud isikule viieks aastaks eestkoste ja määrata eestkostjaks avaldaja.
3. Avaldaja oli puudutatud isiku viimane elus olev täisealine järglane (puudutatud isiku tütar suri 2004), kelle hinnangul puudutatud isik vanaduse ja dementsuse tõttu iseseisvalt oma eluga toime ei tulnud, mistõttu vajas puudutatud isik ööpäevaringset hooldust, pidevat juhendamist ja järelevalvet. Puudutatud isik ei olnud oma vanuse ja haiguse tõttu võimeline iseseisvalt tegema tehinguid, kaitsma oma varalisi ja isiklikke õigusi. Puudutatud isik ei suutnud ennast esindada ega olnud võimeline osalema õigusdokumendi koostamisel. Puudutatud isik ei saanud iseseisvalt eluga hakkama ja vajas eestkostet. Kohus sai alustada menetlust omal algatusel. Kohus ei pöördunud raviasutuse poole ja ei uurinud milliseid kroonilisi haigusi puudutatud isik põeb. Seda ei teinud ka Tallinna linn. Olemasoleva info kohaselt viibis puudutatud isik pidevalt haiglaravil ja käis ka operatsioonidel. Kohus ei põhjendanud, miks menetlust ei alustatud kohtu algatusel. Tallinna linna lakoonilise vastuse väljatoomine ei olnud piisavalt veenev. Samuti kohus ei uurinud muid tõendeid. Avaldaja hinnangul Tallinna linna esindajad puudutatud 2 isikuga ei kohtunud, mistõttu puudus kohtul võimalus linna seisukoha alusel hinnata PKS § 203 lg-s 1 toodud asjaolusid. Tallinna linna tegevus oli vastuolus ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille eesmärgiks on toetada eakate hoolekannet. Kodukülastuse ja vestluse toimumise kohta puuduvad tõendid (protokoll, salvestis, kodukülastuse akt vms). Tallinna linn kohtus puudutatud isikuga laupäeval, millal kodukülastusi aga ei toimu. Tallinna linn tõi vastuses kontrollimatu info, mis ei puutunud asjasse. Avaldajal oli palju konflikte puudutatud isikuga, aga tegemist on perekonnasisese asjaga. Antud juhul ei olnud võimalik tugineda linna seisukohale.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maamäärus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Määruskaebuse kohaselt ei vaidlustanud avaldaja maakohtu määrust osas, milles kohus leidis, et avaldaja ei olnud õigustatud isik PKS § 203 lg 1 mõttes avalduse esitamiseks. Avaldaja väitis kaebuses, et kohus ise oleks pidanud puudutatud isiku suhtes algatama eestkoste määramise menetluse. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ja leiab, et maakohus toimis õigesti, kui leidis, et kohtu omal algatusel puudus alus eestkostemenetluse algatamiseks.
2. Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine on

§ 475lg 1 p 5 järgi hagita asi.

Hagita menetluse algatab kohus

§ 476

lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel, kui seadusega ei ole ette nähtud, et hagita menetluse saab algatada üksnes selleks õigustatud isiku või asutuse avalduse alusel. Kohtu omal algatusel eestkostja määramise menetluse alustamise võimaluse näeb ette ka PKS § 203 lg

1. Kui täisealine isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus PKS § 203 lg 1 kohaselt tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. Viidatud sätetest tuleneb, et kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel. Omal algatusel võib kohus alustada eestkostja määramise menetluse eelkõige juhul, kui ükski PKS § 203 lg 1 järgi õigustatud isik ei ole eestkostja määramise avaldust kohtule küll esitanud, kuid kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust. Kui kohus saab teada eestkostet vajavast isikust, algatab ta vajadusel isikule eestkostja määramise menetluse.
2. Avaldaja kui puudutatud isiku lapselaps teatas puudutatud isiku eestkostevajadusest. Maakohus küsis avalduse kohta seisukohta linnavalitsuselt. Sellega kogus kohus omal algatusel tõendeid eestkostevajaduse kohta (

§ 477lg 7).

Kohus sai

§ 523

esimese lause järgi anda eestkostet vajava isiku elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele korralduse koguda ja esitada kohtule eestkoste seadmiseks vajalikke andmeid. Valla- või linnavalitsus peab andma eestkostja määramise menetluses

§ 523teise lause järgi oma arvamuse.

Kohalik omavalitsus saab anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku 3 omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 20).

1. Käesoleval juhul täitis linnaosavalitsus kohtu korraldused ja kogus vajalikud andmed sh viis läbi kodukülastuse. Tallinn linn ei tuvastanud puudutatud isikul eestkostevajadust. Vastupidiselt avaldusele väidetule tuli puudutatud isik toime oma eluga ega vajanud kõrvalist abi. Avaldaja väited, et puudutatud isik dementsuse tõttu ei tulnud iseseisvalt oma eluga toime, mistõttu ta vajas ööpäevaringset hooldust, pidevat juhendamist ja järelevalvet, ei leidnud kinnitamist. Eestkostega hoolitseb riik selliste isikute eest, kes ei suuda iseseisvalt teostada oma õigusi ja täita oma kohustusi. Kohalik omavalitsus esitab kohtule seisukoha läbi vastava ametkonna eriteadmisega töötajate väljaselgitatule. Avaldaja vastuväited Tallinna linna arvamusele ei anna alust kahelda linna poolt tehtud toimingutes ja nende õiguspärasuses. Õigustehingutel ja -dokumentide koostamisel abi vajamist ei ole käsitletav eestkostja seadmise alusena ja vajadusena. Riigikohus on mh selgitanud, et eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise isiku huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste vahendusel (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 21).
2. Asjaoludest nähtuvalt ei ela avaldaja koos puudutatud isikuga ja puudutatud isik ei soovi avaldajaga suhelda. Avalduses ja määruskaebuses toodud asjaolud puudutatud isiku osas on üldsõnalised ja ei rajane ühelgi konkreetsel juhtumil ega tõendil. Samas viis linnaosavalitsus läbi konkreetsed toimingud avalduse aluseks toodud asjaolude väljaselgitamiseks. Sellel põhjusel lähtus maakohus õigesti Tallinna linna arvamusest, et puudutatud isik ei vaja eestkostet, mitte avaldaja üldsõnalistest väidetest. 15.

§ 204

lg 1 kohaselt algatab kohus omal initsiatiivil eestkostemenetluse eelkõige olukordades, kus kohtul tekib kohtuaja menetlemise käigus kahtlus menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimes (käesoleval juhul sellist olukorda ei esinenud). Ka sel juhul on kohtul menetlusosalise teovõime kahtluse esinemise korral kohustus teavitada sellest menetlusosalise elukohajärgset valla- või linnavalitsust (

§ 204lg 4).

PKS §173 lg 1 järgi on eestkoste seadmise algatamine eelkõige valla/linna ülesanne. Seetõttu oli igati põhjendatud maakohtu lähtumine Tallinna linna arvamusest. 16. Avaldaja väited tõendite kogumise vajaduse kohta on põhjendamatud. Ekspertiisi läbiviimine eestkoste määramiseks

§ 522

lg 1 kohaselt on vajalik ja põhjendatud siis, kui kohtul on andmeid isiku vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse kohta või sellekohane kahtlus. Käesoleval juhul kohtul sellised andmeid puuduvad ja sellist kahtlust ei tekkinud. Seega polnud maakohus kohustatud määrama ekspertiisi ega koguma muid tõendeid. Isiku vanus ja tervislik seisund (haigused ja operatsioonid) ei anna iseenesest alust kahelda, et isikul on vaimuhaigus või nõrgamõistuslikkus või isik ei saa iseseisvalt hakkama. Seetõttu ei pidanudki maakohus koguma muid täiendavaid tõendeid puudutatud isiku kohta selleks, et välja selgitada puudutatud isiku eestkoste vajadus. 17. Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 avaldaja kanda.

Kuivõrd määruskaebemenetluses muid isikuid ei osalenud, siis puudub alus menetluskulude kindlaksmääramiseks. 18. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse

§ 372lg 5 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) 4