Obsah (12)

§ 445§ 656§ 651§ 613§ 436§ 392§ 435§ 438§ 4§ 652§ 5§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 18. detsember 2020 Tsiviilasja number 2-1

§ 445lg 1).

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja põhivõlgnevus hageja ees väiksem, kui kohtuotsusega väljamõistetud. Maakohtu väide, et kostja ei esitanud vastuväiteid kommunaalteenuste arvestusele, ei vasta tegelikkusele. Kostja ei ole

1. jaanuari
2. a menetlusdokumendi kohaselt nõus veearvestusega, kuna vee arved on suuremad kui tegelikult tarbitud vee kogus. Korteris nr X ei ela kedagi alates
3. a, kuid detsembri
4. a arves oli vee tarbimine 5m
5. Kuna hageja on asutatud 2006, siis oli hagejal õigus arvestada võlgnevust alates selle asutamisest mais
6. Tsiviilasjas puuduvad tõendid, et enne maid
7. a tekkinud kostja võlgnevus on üle läinud hagejale. Hagejal puudus õigus arvestada tasusid, mis on makstud kostja poolt majandamiskuludena pärast maid
8. a eelneva võlgnevuse katteks. 5 Maakohus on ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid. Maakohus oleks pidanud kõik kostja poolt hagejale tasutud summad arvestama majandamiskulude võlgnevuse katteks, mitte viiviste võlgnevuse katteks. Kostja on alati ülekannetes märkinud, et tasub majandamiskulude eest. Mõnikord on kostja märkinud, millise kuu eest ta majandamiskulud maksab. Seega on kostja VÕS § 88 lg 1 alusel määranud, et ta maksab nimelt majandamiskulude katteks, mitte viiviste katteks. Ülekanded, millistel on kostja märkinud, et ta maksab majandamiskulud määratud kuu eest, pidi hageja arvestama majandamiskulude katteks kostja poolt määratud kuu eest. Kui kostja oli ülekannetes kirjutanud ainult “majandamiskulud”, siis võis hageja arvestada neid majandamiskulude võlgnevuse katteks. Kui kostja ei oleks ülekannetes märkinud, et ta tasub majandamiskulud, siis oleks hagejal õigus VÕS § 88 lg 6 alusel arvestada kostja poolt tasutud summasid ka viiviste võlgnevuse katteks. Lähtudes sellest pidi maakohus kõik kostja poolt tasutud summad arvestama majandamiskulude ehk põhivõla katteks. Kostja on kogu aeg vaielnud hageja poolt viivise suurusele ja arvestusele vastu, väites, et hageja arvestab viivist seaduses sätestatud suuremas ulatuses. Kostja käitumist arvesse võttes oleks iga mõistlik inimene pidanud aru saama, et kostja maksis raha ainult majandamiskulude katteks. Kostja on tasunud majandamiskulude katteks korteri nr X eest 8211 eurot 63 senti, korteri nr X eest 2761 eurot 4 senti, s.o kokku 10 972 eurot 67 senti. Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla mõlema korteri ees summas 11 861 eurot 6 senti. Seega on kostja võlgnevus hageja ees 888 eurot 39 senti (11861,06 – 10972,67).
9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevust 953 eurot 5 senti ületavas osas, otsuse täitmise korra ja menetluskulude jaotuse osas ja saadab tsiviilasja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohus ei ole otsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud ega kohtuotsust piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. (

§ 656lg 1 p 5, § 657 lg 1 p 3).

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus lõpplahendis. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et kostja on mõlema korteri omanik ning vastutab korteritega seotud kommunaalmaksete tasumise eest. Samuti ei vaidlusta kostja apellatsioonkaebuses maakohtu otsust viivisenõude rahuldamata jätmise osas. Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud. Samuti on maakohtu otsus jõustunud kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse 953 euro 5 sendi väljamõistmise osas. 8. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme.

§ 613

lg 1 järgi lahendab kohus hagita menetluses mh korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi. Seega kuulub korteriühistu poolt esitatud majandamiskulude nõue läbivaatamisele hagita menetluses. Asja hagimenetluses lahendamisel tuleb maakohtul järgida hagita menetluse reegleid. Tegemist ei ole aga sellise menetlusnormi rikkumisega, mis põhjustaks iseenesest maakohtu otsuse tühistamise. 6 9. Maakohus on õigesti leidnud, et kuni 31. detsembrini 2017 tekkinud nõuete osas kohaldub korteriühistuseadus (KÜS) ja korteriomandiseadus (KOS) ja alates 1. jaanuarist 2018 tekkinud nõuete osas kohaldub korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS § 40).

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Et kohtuostus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist

§ 392

lg 1 p-de 1, 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab kohus langetada

§ 435

lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hageja palub mõista kostjalt välja seisuga

1. jaanuar
2. a võlgnevuse (põhinõude) kahe korteri eest kokku summas 13 252 eurot 60 senti, s.o korteri nr X eest 7054 eurot 15 senti ja korteri nr X eest 6508 eurot 45 senti. Hageja nõudeks on tasumata arved perioodi detsember 2014 (sissenõutavaks muutunud jaanuaris 2015) kuni november 2019 (sissenõutavaks muutunud detsembris 2019) eest. Menetluse jooksul tunnistas kostja võlga kahe korteri eest osaliselt summas 953 eurot 5 senti perioodi
3. a – juuli
4. a eest (II kd, tl 74; VII kd, tl 2). Seega on kostja vastavas ulatuses hageja nõuet

§ 4

lg 3 teise lause, § 206 lg 1 esimese lause ning § 440 mõistes õigeks võtnud.

§ 652

lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine ka apellatsioonimenetluses. Seega kehtib kostja õigeksvõtt hageja nõude 953 euro 5 sendi osas ka ringkonnakohtu menetluses. Pooled ei vaidle, et vaidlusalusel perioodil (s.o alates jaanuarist 2015) teostatud makseid luges hageja varasema, s.o enne jaanuari 2015 tekkinud võlgnevuse katteks. Maakohus leidis, et aegumine on katkenud ja alanud uuesti ning hageja nõue ei ole aegunud. Vaidlusaluse perioodi jooksul tehtud makseid luges maakohus varasemate kohustuste katteks nii, nagu hageja on neid arvestanud, v.a mõned üksikud maksed, mille selgitusse oli kostja märkinud, millise konkreetse kuu eest on kostja tasunud. Hagi menetletakse

§ 5lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Pooltel on

§ 5

lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud nõude arvestus ja võlgnevuse kujunemine on ebaselge. Nõude ebaselgust on kinnitanud ka hageja lepinguline esindaja ise

1. juuli
2. a maakohtu istungil (II kd, tl 60). Maakohtu järeldused hagi rahuldamise osas on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus ei ole tuvastanud võlgnevuse kontrollimiseks vajalikke faktilisi asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus teinud kindlaks, millal ja kas on kostja enne jaanuari 2015 kujunenud võlgnevuse tasunud. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et kostja on alates jaanuarist 2015 kuni veebruar 2019 (k.a) teostanud makseid kahe korteri eest enda pangakontolt nr X summas 9524 eurot 67 senti ning B.B. pangakontolt nr X summas 1232 eurot 56 senti, s.o kokku 10 757 eurot 23 senti. Hageja
3. jaanuari
4. a menetlusdokumendi kohaselt oli kostja võlgnevus varasema perioodi eest, s.o kuni jaanuarini 2015 korteri nr X eest 24 eurot 85 senti (II kd, tl 107 pöördel), s.o viivis ning korteri nr X eest põhivõlg 890 eurot 26 senti ja viivis 959 eurot 42 senti (II kd, tl 118 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja
5. jaanuari
6. a 7 menetlusdokumendis suutnud üheselt arusaadavalt ja selgelt välja tuua võlgnevuse suurust ega selle kujunemist, samuti kostja poolt teostatud maksete arvestust. Kuivõrd kostja on vaidlusalusel perioodil kogu aeg teostanud makseid, on tõenäoline, et kostja oleks varasema võlgnevuse mingil hetkel täielikult tasunud ning edaspidiseid makseid tulnuks arvestada vaidlusaluse perioodi eest tekkinud kohustuste katteks. Maakohus ei ole tuvastanud, mis oli kostja võlgnevus varasema perioodi eest, mille katteks on kohus kostja poolt vaidlusalusel perioodil teostatud makseid arvestanud. Maakohus on rahuldanud hageja nõude, jättes selle kujunemise sisuliselt kontrollimata. Nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamata jätmise tõttu on maakohus hagi ennatlikult rahuldanud ning maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata (

§ 656lg 1 p 5).

1. Kostja väitel on ta vastavalt VÕS § 88 lg 1 alusel määranud, millist kohustust ta täidab. Kostja leidis, et ta maksis majandamiskulude eest, jättes viiviste eest tasumata. Maakohus leidis, et kostja on määranud kohustuse täitmist VÕS § 88 lg 1 mõttes ainult nendel kuudel, kus ta oli konkreetselt märkinud makse selgitusse, millise kuu eest ta makset teostab. Vaidlust ei ole, et kostja on märkinud maksekorralduste selgitustesse „majanduskulud“. Kuni
2. jaanuarini 2018 kehtinud korteriühistuseaduse § 151 lg 1 kohaselt on majandamiskulud korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Korteriühistuseaduse § 7 lg 4 võimaldas korteriühistul nõuda majandamiskulude maksmisega viivitamisel korteriomanikult viivist. Alates
3. jaanuarist 2018 kehtima hakanud KrtS ei sätesta eraldi, mida tuleb majandamiskulude all mõista. KrtS § 42 lg 1 kohaselt, kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. VÕS § 88 lg 1 kohaselt võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Iseenesest pooled ei vaidle, et majandamiskulud ja viivis nende tasumisega viivitamise eest on erinevad nõuded. Seega võib apellatsioonkaebuse väide, et kostja määras, millise kohustuse katteks on ta makseid teostanud, olla iseenesest õige. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, milliste kohustuste katteks tuleb kostja makseid arvestada, s.t kuidas tuleb tõlgendada kostja maksetesse märgitud selgitust „majanduskulud“ ning sellest tulenevalt selgitada välja, kas hageja võis tehtud makseid arvestada sh ka viivisenõude katteks. Seejuures tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-st 1, mille kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Juhul, kui kostja ei soovinud tasuda viivist, tuleb maakohtul seda arvestada ka kuni jaanuarini 2015 tekkinud võlgnevuse suuruse ja selle täitmise hetke kindlakstegemisel. Kui kostja ei soovinud tasuda viivise võlgnevust ning määras, et tasub just majandamiskulusid, s.o põhinõuet, ei tohtinud hageja laekumisi viivise katteks arvestada ja tasutuks loetud viivise summa ulatuses tuleb teha kostja poolt põhivõla tasumise osas ümberarvestust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võlgnevuse kujunemise aluseks olevaid hageja esitatud tõendeid ning kõiki kostjate esitatud vastuväiteid sisuliselt hinnata. Vajadusel tuleb pooltele anda võimalus esitada nõude olemasolu või selle puudumise kohta täiendavaid 8 tõendeid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
6. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja vaielnud vastu ka majandamiskulude arvestusele. Kostja
7. jaanuari
8. a taotluse kohaselt ei ole vee eest arvete kujunemine selge. Seega tuli maakohtul anda hinnang, kas hageja arvetel märgitud kulud on põhjendatud. Maakohus leidis vaid üldistatult, et hageja on tõendanud majandamiskulude suuruse tekkimise alust ja kulude korteriomanike vahel jaotamise põhimõtteid.
9. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja suurema võlgnevuse, kui 953 eurot 5 senti, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tühistada ka maakohtu poolt kindlaks määratud nõude täitmise kord. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja nõude suuruse väljaselgitamisel määrata ka selle täitmise kord vastavalt kostja taotlusele (

§ 445lg 1).

Asja uuel läbivaatamisel maakohtus on pooltel võimalik saavutada kompromiss. 13. Ringkonnakohus jätab

§ 173

lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 9