← Eesti

3-20-640/13

Obsah (4)§ 214§ 2171§ 209§ 217

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-640 Haldusasi OÜ ATKO Liinid kaebus Maj

§ 214, § 2171 lg 1, § 246 lg 1 ja § 249 lg 1 rikkumiste eest;  V.

J.

§ 2171lg 1 rikkumise eest;  A. L. karistati Auto

VS § 68 rikkumise eest;  E. V.

§ 214rikkumise eest;  D.

M.

§ 209ja § 217 lg 1 rikkumiste eest;  K.

T.

§ 214rikkumise eest;  A.

L.

§ 217lg 1 rikkumise eest;  A.

K.

§ 214rikkumise eest;  I.

F.

§ 214, § 217 lg 1 ja § 246 lg 1 rikkumiste eest; 9

(13)3-20-640  V. N.

§ 214rikkumise eest;  U.

M.

§ 214rikkumise eest;  K.

L. ei ole karistusregistri andmetel üldse karistatud. Samuti ei ole vastustaja tuginenud sellele, et kaebaja bussijuhte oleks karistatud mõnes teises liikmesriigis. Seega ei ole ükski vastustaja poolt vaidlusaluses haldusaktis viidatud rikkumine selline, mis annaks ÜTS § 53 lg 1 p 3 järgi aluse kaebaja tegevusloa või selle koopia kehtivuse peatamiseks.

  1. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et vastustaja on etteheidetavate rikkumiste tuvastamisel lähtunud määruse nr 2016/403 I lisas toodud rikkumistest. Määrus nr 2016/403 on kehtestatud määruse nr 1071/2009 täitmiseks. Määruse nr 1071/2009 art 6 lg 2 punkt b sätestab, et komisjon koostab loetelu selliste ühenduse eeskirjade raskete rikkumiste kategooriatest, liikidest ja raskusastmetest, mis lisaks IV lisas esitatud rikkumistele võivad viia hea maine kaotamiseni. Määruse nr 2016/403 art 1 lg 1 järgi kehtestatakse määrusega liidu kommertsveoeeskirjade raskete rikkumiste kategooriate, liikide ja raskusastmete ühine loetelu, nagu on sätestatud selle määruse I lisas, mis lisaks määruse nr 1071/2009 IV lisas esitatud rikkumistele võivad viia autoveo-ettevõtja hea maine kaotamiseni.
  2. Mõlemast määrusest nähtub, et määruse nr 2016/403 I lisas toodud rikkumised on sellised, mis võivad viia hea maine kaotamiseni, kuid ei pea seda tegema. Arvestades liikmesriikidele antud kaalutlusõigust otsustada hea maine tingimuste üle, tuleb ÜTS-i regulatsiooni arvestades järeldada, et Eesti seadusandja ei ole pidanud määruse nr 2016/403 I lisas toodud kõiki rikkumisi sellisteks, mis tooksid kaasa hea maine rikkumise ja annaks seetõttu alust tegevusloa kehtivust peatada. Kuna ÜTS ei võimalda muude karistuste või rikkumistega tegevusloa kehtivuse peatamisel arvestada, siis ei saa ka vastustaja seda omaalgatuslikult teha.
  3. Käskkirja põhjendustest nähtub selgelt, et vastustaja soovis käskkirja andmisel lähtuda karistusandmetest, mitte haldusmenetluses kohaldatud teistest meetmetest.  Käskkirja lk-l 1 viimases lauses viitab vastustaja rasketele autoveoalastele rikkumistele, mille karistusandmed ei ole KarRS-i kohaselt karistusregistrist kustutatud.  Käskkirja lk-l 2 esimeses lauses selgitab vastustaja, et loetelus ei nimetata rikkumisi, mille info sisaldus küll vedajale saadetud selgitustaotluses, kuid mille karistusandmed on haldusakti andmise ajaks karistusregistrist KarRS-i kohaselt kustutatud.  Käskkirja lk-l 2 toodud tabelis tuuakse rohkem kui 1 aasta vanuste rikkumiste juures välja selgitus, et karistusregistri karistusandmed kehtivad.  Käskkirja lk-l 8 põhjendatakse, et käskkirja andmise põhjuseks on rasked autoveoalased rikkumised, mille tõttu on kaebaja bussijuhte karistatud LS-i või AutoVS-i alusel. Kuna osad rikkumised on käskkirja andmise ajaks karistusregistrist KarRS-i kohaselt kustutatud, siis pidi vastustaja üle vaatama haldusakti andmise põhjuseks olevate kehtivate raskete rikkumiste arvu ja korrigeerima haldusmeetme rakendamise aluseks olevat arvutuslikku MSI rikkumiste arvu. Seega on põhjendamatu ja otsitud vastustaja poolt alles kohtumenetluses välja toodud väide, et tegevusloa kehtivuse peatamise saavad kaasa tuua ka mittekaristuslikud haldusmeetmed, mille kohta on kantud andmed liiklusjärelevalve infosüsteemi. Sellist tõlgendust ÜTS ei toeta. ÜTS-i 10

(13)3-20-640 järgi peab olema tegemist teatud kuri- või väärtegudega, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud.
  1. Vastustaja on vaidlusaluse haldusakti andmisel ja autokaubaveo komisjon on vastustajale nõu andes lähtunud töökorrast. Tegemist on halduse siseaktiga. See ei või olla vastuolus kõrgemalseisva õigusaktiga ega piirata haldusvälise isiku õigusi enam, kui seadus lubab. Töökorra p-d 14 ja 14.1 võimaldavad teha 5-7 MSI rikkumise korral vastustajale ettepaneku töökorra p-s 2.4 nimetatud meetme rakendamiseks. Töökorra p 2.4 sätestab meetmena vedajale antud ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja/tõestatud koopia kehtivuse kindlaksmääratud ajaks peatamise. Kuna töökorra p 14.1 lähtub vaid MSI rikkumistest, olenemata sellest, kas tegemist on ÜTS-i järgi arvesse võetavate rikkumistega, siis on töökord vastuolus ÜTS-iga ja see tuleb jätta asja lahendamisel tähelepanuta. Kaebaja ei ole töökorda vaidlustanud, seega puudub kohtul võimalus selle kehtivuse üle otsustada. Igal juhul ei ole tegemist dokumendiga, millega vastustaja pidanuks kindlasti asja otsustamisel arvestama. See reguleerib komisjoni töökorda, kellel on õigus teha vastustajale soovituslikke ettepanekuid meetmete rakendamiseks (töökorra p 2). Konkreetse otsuse teeb ja selle õiguspärasuse eest vastutab vastustaja siiski ise õigusaktide alusel.
  2. Pealegi nähtub ka töökorra p-st 2.4, et tegevusloa kehtivuse peatamiseks puudus praegusel juhul alus. Selles punktis viidatakse meetme õiguslike alustena määruse nr 1071/2009 art 13 lg-le 3, määruse nr 1072/2009 art 12 lg-le 1, määruse nr 1073/2009 art-le 22, AutoVS § 19 lg-le 1 ja ÜTS § 53 lg-le
  3.  Määruse nr 1071/2009 art 13 lg 3 sätestab, et kui pädev asutus täheldab, et ettevõtja ei vasta enam ühele või mitmele art-s 3 sätestatud nõudele, peatab või tühistab ta autoveoettevõtja tegevusalal tegutsemiseks antud loa hiljemalt sama artikli lg-s 1 osutatud tähtaegade möödudes. Kohus analüüsis selle määruse hea maine nõuete rakendamist eespool ja leidis, et praegusel juhul ei saanud see tuua kaasa kaebaja hea maine kaotust.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21.10.2009 määrust nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta kohaldatakse selle määruse art 1 lg-st 1 nähtuvalt ühenduse territooriumil rendi või tasu eest tehtavate veoste rahvusvaheliste autovedude suhtes. Kaebaja teostab sõitjate vedusid, mitte veoste vedusid, seega ei kohaldu see määrus tema suhtes.  Määrust nr 1073/2009 kohaldatakse selle määruse art 1 lg-test 1 ja 4 nähtuvalt ühenduse territooriumil bussidega toimuva rahvusvahelise sõitjateveo suhtes ja ka ajutiselt osutatava riigisisese sõitjateveo teenuse suhtes, mida pakub mitteresidendist vedaja. Kuna kaebaja näol on tegemist Eesti ettevõtjaga (st residendiga) ning
  4. ja
  5. a majandusaasta aruannetest nähtuvalt teostab ta vaid riigisiseseid, mitte rahvusvahelisi sõitjatevedusid, siis ei kohaldu see määrus tema suhtes. Kuigi ÜTS § 39 lg 1 järgi väljastatakse ka riigisiseste vedude teostamiseks ühenduse tegevusluba vastavalt määrusele nr 1073/2009 (vt määruse nr 1073/2009 art 4 lg 8), ei kohaldata ülejäänud määruse nr 1073/2009 regulatsiooni riigisiseste vedude korral. Riigisiseseid vedusid reguleerib määrus nr 1071/
  6. Sama järeldub ka ÜTS § 1 lg-test 2 ja
  7. Seega puudus vastustajal alus määruse nr 1073/2009 art-le 22 tuginemiseks.  AutoVS § 1 lg 2 järgi reguleeritakse tasulise sõitjateveo korraldamist ÜTS-iga. Tasulisele sõitjateveole kohaldatakse ka AutoVS
  8. peatükis kahepoolset veoluba käsitlevaid sätteid, § 29 lg 1 p 3 ja 6, § 30 lg-t 4, § 31 lg-t 3, § 36–38,
  9. peatükis sätestatud riikliku järelevalve meetmeid seoses kahepoolse veoloa ning autojuhi ametija täienduskoolitusega, § 55 ja 60, §-de 61 ja 62 sätteid seoses kahepoolse veoloaga, 11
(13)3-20-640 § 67–69 ja 73 ning § 74 lg-id 2 ja
  1. AutoVS § 19 asub
  2. peatükis ja tasulise sõitjateveo puhul järelikult kohaldamisele ei kuulu.  ÜTS § 53 lg 1 p 1 ja 3 analüüsis kohus juba eespool. Puuduvad ka muud ÜTS § 53 lg-s 1 sätestatud alused kaebaja tegevusloa kehtivuse peatamiseks. Kaebajale ei heideta ette seda, et tema andmed ei vasta loal märgitule (ÜTS § 53 lg 1 p 2). Samuti ei heideta talle ette, et ta on loa taotlemisel esitanud tahtlikult valeandmeid, mis mõjutasid taotluse lahendamist (ÜTS § 53 lg 1 p 4).
  3. Seega puudusid praegusel juhul õigusaktidest tulenevad alused kaebaja tegevuslubade tõestatud koopiate kehtivuste peatamiseks. Vaidlusalune haldusakt on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kuigi iseenesest võib olla põhjendatud kohaldada paljude rikkumistega vedaja suhtes meetmeid, mis mõjutaks teda oma kohustustesse ja õigusaktide nõuetesse hoolsamalt suhtuma, ei või selliseid meetmeid kohaldada vastuolus kehtivate õigusnormidega.
  4. Lisaks eeltoodule juhib kohus vastustaja tähelepanu tema poolt tehtud ilmselgele eksimusele rikkumiste raskusastmete arvestamisel. Vastustaja leiab ekslikult, et määruse nr 2016/403 II lisa p 2 järgi loetakse 3 SI raskusastmega rikkumist 1 VSI raskusastmega rikkumiseks ja 2 VSI raskusastmega rikkumist 1 MSI raskusastmega rikkumiseks. Tegelikult tuleb määruse nr 2016/403 II lisa p 2 kohaselt arvestada lisaks rikkumiste sagedusele ka juhtide arvuga. Nimetatud norm sätestab, et: 3 SI / juhi kohta / aastas = 1 VSI 3 VSI / juhi kohta / aastas = head mainet käsitleva siseriikliku menetluse algatamine. Juhtide arvuga arvestamise näeb ette ka määruse nr 2016/403 art 1 lg 2, sama määruse II lisa p-d 1 ja 3 ning määruse nr 1071/2009 art 6 lg 2 punkti b alapunkt iii. Antud juhul ei ole vastustaja kaebaja juures töötavate bussijuhtide arvuga arvestanud, vaid liitnud lihtsalt VSI raskusastmega rikkumised kokku, jaganud tulemi 3-ga ja saanud seekaudu etteheidetava MSI raskusastmega rikkumiste arvu. Selline arvestus ei ole aga normikohane. Määruse nr 2016/403 II lisa p 3 lubab küll liikmesriikidel kehtestada rangeimaid piirmäärasid, kuid praegusel juhul ei ole Eesti seadusandja seda teinud. Seega on vaidlusalune haldusakt lisaks õigusliku aluse puudumisele ka olulise kaalutlusveaga.
  5. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse ja tühistab vastustaja 10.03.2020 käskkirja.
  6. Kaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1). 24.
  7. Kaebaja tasus kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. 24.
  8. Kaebaja taotles õigusabi kulude väljamõistmist summas 4090,19 eurot. Menetluskulude tõendamiseks on esitatud Advokaadibüroo LEXTAL OÜ 11.05.2020 arve nr 2020/04/242 summas 2037,62 eurot, 08.06.2020 arve nr 2020/05/195 summas 829,43 eurot ja 13.11.2020 arve nr 2020/11/021 summas 1488,35 eurot. Summad sisaldavad käibemaksu. Arved on esitatud koos õigusabiteenust kajastavate spetsifikatsioonidega. 24.
  9. Advokaadibüroo LEXTAL OÜ 11.05.2020 arvelt nähtub, et õigusabikulude hulka on arvatud nii Margus Reilandi, Diana Minumetsa kui ka Elise Altroffi tööajakulu. Samas kaebaja 13.11.2020 menetluskulude nimekirja p 2 alapunktist 1 järeldub, et nimetatud arve puhul on arvestatud menetluskulu hulka Margus Reilandi ja Elise Altroffi tööajakulu, mitte Diana Minumetsa tööajakulu. 12
(13)3-20-640 HKMS § 101 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. HKMS § 103 lg 1 p 1 järgi kuuluvad kohtuväliste kulude hulka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Seega ei saa menetluskulude hulgas nimetada teiste advokaadibüroo töötajate kulusid. Asjas esitatud menetlusdokumentidest nähtuvalt on kaebajat asjas esindanud, asjas menetlusdokumente esitanud ja kohtuga suhelnud vaid vandeadvokaat Margus Reiland. Elise Altroff ei ole asjas ühtegi menetlustoimingut teinud ja kaebaja ei ole teda üheski menetlusdokumendis enda esindajana nimetanud. Kohtule ei ole esitatud ka volikirja, mis tõendaks, et Elise Altroff olnuks praeguses asjas kaebaja esindajaks. Lisaks ei saa olla tegemist nõustajaga, sest nõustaja saab osaleda vaid suulises menetluses/istungil (Riigikohtu 27.06.2018 otsus asjas nr 3-18-306, p 10). Kohus vaatas praeguse asja läbi kirjalikus menetluses. Järelikult ei saa Elise Altroffi tööajakulu kaebaja menetluskulude hulka arvata. Advokaadibüroo LEXTAL OÜ 11.05.2020 arve osas saab menetluskulude hulka arvata vaid Margus Reilandi tööajakulu summas 1392,02 eurot, koos käibemaksuga 1670,42 eurot. 24.4. Advokaadibüroo LEXTAL OÜ 08.06.2020 ja 13.11.2020 arved kajastavad vaid Margus Reilandi tööajakulusid. 24.5. Eeltoodud põhjendustel saab praegusel juhul arvestada kaebaja õigusabikuluga kokku summas 3988,2 eurot. Kohtu hinnangul võib nimetatud kulu pidada asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatuks ning see tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.