Obsah (8)

§ 107§ 109§ 88§ 95§ 23§ 85§ 97§ 1

Tsiviilasi nr 2-20-2505 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Donald Kiidjärv Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2020. a, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Tsivii

§ 107lg 2 alusel.

4. Mõista Osaühingult TEAMWOOD P.B. kasuks välja hüvitis

§ 109lg 1 alusel summas 6000 eurot (bruto).

1. Jätta P.B. hagi Osaühingu TEAMWOOD töötamise registris kande muutmise kohustamise osas läbi vaatamata.
2. Jätta menetluskulud Osaühingu TEAMWOOD kanda.
3. Rahuldada P.B. avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata P.B. põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude suuruseks 4874 eurot (koos käibemaksuga). Mõista Osaühingult TEAMWOOD P.B. kasuks välja menetluskulu summas 4874 eurot. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb Osaühingult TEAMWOOD tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud
4. P.B. (hageja) esitas
5. novembril
6. a Tööinspektsiooni Tartu töövaidluskomisjonile avalduse Osaühingu TEAMWOOD (kostja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (

) § 107 lg 2 alusel, hüvitise 9000 eurot

§ 109lg 1 alusel väljamõistmiseks ning töötamise registri kannete muutmiseks.

Kostja vaidles töövaidluskomisjonis hageja nõudele vastu. Töövaidluskomisjon rahuldas

1. jaanuari
2. a otsusega töövaidlusasjas nr XXX hageja avalduse osaliselt, luges tuvastatuks, et kostjapoolne poolte vahel XX.XX.XXXX sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine

§ 88

lg 1 p 5 alusel on tühine, lõpetas poolte vahel XX.XX.XXXX sõlmitud töölepingu

§ 107lg 2 alusel 13.

novembrist 2019. a, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

§ 109

lg 1 alusel summas 6000 eurot (bruto), jättis hageja poolt kostja vastu

§ 109

lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude summas 3000 eurot (bruto) rahuldamata ning määras, et töövaidluskomisjoni otsuse jõustumisel tuleb märkida töötamise registrisse poolte vahel XX.XX.XXXX sõlmitud töölepingu lõppemise õiguslikuks aluseks

§ 107lg 2 ning töölepingu lõppemise kuupäevaks 13.

november

1. a. Kostja esitas
2. veebruaril
3. a Tartu Maakohtule taotluse vaadata hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldus töövaidlusasjas nr XXX hagimenetluse korras, paludes jätta hageja nõue kostja vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue
4. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt asus hageja XX.XX.XXXX kostja juurde tööle ostu-müügijuhi ametikohale. Kirjalikku töölepingut osapoolte vahel ei sõlmitud.
5. oktoobril
6. a toimunud kohtumisel teatas kostja, et hageja koondatakse ning lepiti kokku, et töölepingu lõpetamise vormistamine toimub
7. oktoobril
8. a kell 16.00 Tallinnas kostja esindaja büroos.
9. oktoobril
10. a kell 11.21 saatis kostja hagejale e-kirja teel avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates
11. oktoobrist
12. a, tuginedes

§ 88lg 1 ple 5.

Kostjal puudus seadusest tulenev alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine

§ 88lg 1 p 5 alusel on 2 tühine.

Kostja on esitanud ülesütlemisavalduses ebaõigeid andmeid.

1. oktoobri
2. a kohtumisel ei arutatud töölepingu lõpetamist usalduse kaotuse tõttu, vaid töö ümberkorraldamise tõttu ning kostja juhatuse liige teavitas, et hageja koondatakse ning et koondamine vormistatakse
3. oktoobril
4. a kostja esindaja vandeadvokaat Reet Saksa juuresolekul Tallinnas. Telefon tuli tagastada
5. oktoobri
6. a määratud kohtumisel. Kuna kokkulepitud kohtumist ei toimunud, siis ei saanud hageja kostjale telefoni kokkulepitud viisil üle anda. Telefoni jättis hageja kostja poolt hageja kasutusse antud sõidukisse, mis oli ülesütlemisavalduse esitamise ajal remondis. Kostja väide, justkui oleks telefoninumber XXX pidanud pärast töölepingu lõppemist jääma kostjale, on ebaõige. Telefoninumbrit on alates
7. maist
8. a kasutanud hageja, kellega koos on number liikunud.
9. Kohtumenetluses jäi hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada, tuvastada kostja poolt
10. oktoobril
11. a esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus

§ 88

lg 1 p-is 5 sätestatud aluse puudumise tõttu, lõpetada poolte vaheline tööleping alates 13. novembrist 2019. a, mõista kostjalt

§ 109

lg 1 alusel välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest hageja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 6000 eurot, muuta pärast otsuse jõustumist vastavalt töövaidluse lahendamise seaduse (TVLS) § 63 p-le 4 töötamise registrisse kantud töölepingu lõppemise õiguslik alus ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja on esitanud faktilisi asjaolusid osaliselt moonutatult ning osaliselt teadlikult valesti. Kuigi hageja asus kostja juures tööle ostu-müügijuhi ametikohale, on töötamise registris hageja töökohaks märgitud tehase juht. Töötamise registris märgitud andmed töölepingu lõpetamise aluse kohta on ebaõiged ja kahjustavad hageja mainet. Hageja nõuab, et kostja kustutaks registrist märkuse, et tööleping lõpetati varguse, pettuse tõttu. Kostja on ise tunnistanud, et ei vargust ega pettust ei ole hageja toime pannud. Kostja esindaja ei nõudnud

1. oktoobri
2. a kohtumisel telefoni üleandmist, mis on ka arusaadav, sest töölepingu lõpetamiseni kostja esindaja poolt avaldatud alusel jäi veel 4 tööpäeva. Telefon füüsilisel kujul jäi hageja valdusse. Telefoninumbrit on alates
3. maist
4. a kasutanud hageja, kellega koos on number liikunud järgmiselt:
5. maist
6. a –
7. maini
8. a kuulus number O.M, kasutajaks oli hageja. Perioodil, mis eelnes hageja töötamisele kostja juures, kuulus number A.B, kasutajaks oli hageja. Alles alates hageja tööle asumisest kostja juures kuulus number kostjale.
9. oktoobril
10. a registreeris hageja telefoninumbri XXX enda nimele, mis toimus hagejale kostja seadusliku esindaja poolt antud volituse alusel vastavalt poolte vahel enne tööle asumist sõlmitud kokkuleppele. Enne hageja tööle asumist sõlmisid hageja, kostja seaduslik esindaja ja tolleaegne ettevõtte tegevjuht kokkuleppe, et hageja tuleb ettevõttesse oma isikuliku numbriga XXX ning töölepingu lõppemisel annab kostja numbri tagasi hagejale. See kokkulepe oli töölepingu osa. Kostja väide, et telefoninumber XXX oli kostja peamine kontaktnumber, ei ole tõsiseltvõetav. Hageja poole pöördunud isikutele edastas hageja info ettevõtte uutest kontaktidest. Alusetud ja põhjendamatud on kostja väited, justkui oleks hageja takistanud ligipääsu hageja poolt tagastatud kostjale kuuluvas sülearvutis olevatele andmetele. Kostja andis hagejale sülearvuti, mille kasutamiseks vajalikke ning kostja poolt määratud paroole ei ole hageja muutnud. Kui paroolid ei olnud kostjal säilinud, oleks kostja saanud pöörduda hageja poole ning hageja oleks vajaliku info koheselt edastanud. Kostja ei ole hageja poole selles küsimuses kordagi pöördunud. Kostja poolt välja toodud alused on otsitud ning ebaõiged ega anna alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja hinnang pooltevaheliste müügitehingute asjaoludele ja arvamus, et hageja kohustuste täitmise tagas kostja töötajate 3 sekkumine, on põhjendamatu oletus ning on kantud soovist alusetut ülesütlemist põhistada. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et oli olemas korraldus mitte müüa kaupa isikutele, kellel puudub krediidilimiit. Konkurentsipiirangu kokkulepet ei ole poolte vahel sõlmitud. Seega oli hageja õigustatud tegutsema kõigil tegevusaladel, millel ta soovis, sh kostjaga samal tegevusalal. Hageja ei ole töölepingu kehtivuse ajal kostjale konkurentsi osutanud, kuna ükski ettevõtte, s.o C.O, M.O. ja K.O, ei tegutse kostjaga samal tegevusalal. Kostja pidi väidetavate töökohustuste rikkumisest hagejale teatama enne töölepingu erakorralist ülesütlemist. Kostja juures esines koondamissituatsioon, kuid koondati mitte hageja ametikoht, vaid tootmisjuhi ametikoht. Uus inimene, kes nimetati hageja ametikohale, oli kostja XXX K.V, kes töötas enne hagejaga töösuhte lõpetamist tootmisjuhina. Hageja taotles töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, et töövaidluskomisjon lõpetaks töösuhte alates
11. novembrist
12. a, mitte
13. oktoobrist
14. a nagu on ekslikult märkinud kostja. Hageja jääb selle nõude juurde ja palub tuvastada, et töösuhe lõppes
15. novembril
16. a. Kostja juhatuse liige on oma
17. oktoobri
18. a hagejale saadetud e-kirjas lugenud töölepingu lõpetamise ajaks
19. oktoobrit
20. a, seega on tegemist tagasiulatuva ülesütlemisega ning töövaidluskomisjoni otsus on seaduspärane. Kostja väide, et hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna hageja on seotud mitme äriühinguga, ei ole tõsiseltvõetav. Seotus äriühingutega ei taga sissetulekut ning sissetulekut hageja ka ei saanud.

§ 109

lg 1 mõte ei ole mitte ainult kompenseerida saamata jäävat töötasu, vaid ka heastada ebaõiglust, mille on kaasa toonud tööandja poolne töösuhte õigusvastane lõpetamine. Kostja on öelnud töölepingu üles ebaseaduslikult ning seetõttu jääb hageja hüvitise väljamõistmise nõude juurde. Kostja vastus

1. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et töövaidluskomisjon on üllatuslikult leidnud, et kostja ütles töölepingu üles tagasiulatuvalt. Avalduse hilisem kättesaamine ei tähenda töölepingu ülesütlemist tagasiulatuvalt. Hageja töötas kostja juures perioodil XX.XX.XXXX kuni
2. oktoober
3. a ning tema viimaseks ametikohaks oli tegevjuht. Hageja ja kostja juhatuse liige P.G. kohtusid XXX
4. oktoobril
5. a. Kostjale olid saanud teatavaks mitmed asjaolud, mis põhjustasid usalduse kaotuse hageja vastu. Kohtumise lõppedes palus kostja anda üle enda vara – arvuti ja telefoni. Hageja andis
6. oktoobril
7. a kostjale üle arvuti. Telefon telefoninumbriga XXX jäi hageja valdusse. Telefoninumber XXX oli kostja peamine kontakttelefoninumber, mida teadsid kõik tarnijad, kliendid ja koostööpartnerid. Hageja oli paljude tarnijate ja klientide jaoks ettevõtte kontaktisikuks, mistõttu kõik nimetatud telefoninumbrile hagejale saadetud telefonikõned, telefonikontaktid ja sõnumid olid ettevõtte vara ning ettevõttele ülioluline. Hageja, kasutades talle P.G. poolt välja antud volitust, oli telefoninumbri ümber registreerinud kolmandale isikule. Telefoninumbrile XXX helistamine seejärel enam tulemust ei andnud, telefonile ei vastatud ning kliendid ja koostööpartnerid hakkasid uurima, kas midagi on juhtunud, et enam ei ole võimalik sellel telefoninumbril kontakti saada. Kostja juhatuse liige saatis
8. oktoobril
9. a kell 10.31 hagejale e-kirja, kohustades hagejat tagastama kostjale telefoni number XXX. Hageja kostja korraldust ei täitnud. Hageja väide, et tal oli kostjaga enne tööle asumist kokkulepe, et töösuhte lõppedes saab hageja mobiilinumbri enda nimele tagasi, ei ole tõendatud. 4 Hageja tagastas kostjale
10. oktoobril
11. a küll arvuti, kuid kuna ta ei andnud kostjale arvutisse sisenemise parooli, siis esialgu oli kostjale kättesaamatu ka arvutis olev ettevõtte vara. Kostja koostas
12. oktoobril
13. a töölepingu ülesütlemisteate seoses usalduse kaotusega, põhjendades usalduse kaotust eeskätt telefoninumbri hõivamisega. Hageja kinnitas ülesütlemisavalduse kättesaamist
14. oktoobril
15. a. Usalduse kaotus toimus lisaks ülesütlemisavalduses märgitud alustele ka muudel asjaoludel, mis olid selgunud viimastel kuudel hageja tegevust jälgides, kuid millega
16. oktoobril
17. a, kui toimus kohtumine hagejaga, ei olnud kostja juhatuse liige jõudnud veel põhjalikumalt tutvuda. Näiteks selgus, et kostja oli tasunud hageja eratöö eest. Hageja oli
18. septembril
19. a peale tööpäeva lõppu ära viinud kostja territooriumilt materjali, jättes teavitamata ära viidud materjali kogusest. Töövaidluskomisjoni istungil hageja materjalide võtmist ei eitanud, kuid leidis, et kuna ta on nende eest tasunud, ei saa see anda põhjust usalduse kaotuseks.
20. septembril
21. a palus hageja raamatupidajal teha saatelehele nr XXX ettemaksu arve ettevõttele H.P.O, olgugi et materjal oli füüsiliselt kostja ettevõttest välja läinud juba
22. detsembril
23. a. Raha antud materjali eest laekus
24. oktoobril
25. a, siis vormistati müügiarve ning muudeti ringi saatelehe kuupäev. Seega varasemalt
26. detsembril
27. a väljastatud materjalile tehti ettemaksuarve kümme kuud hiljem. Töölepingu lõppemisel selgus, et kuigi kostja juhatuse liige oli keelanud müüa ettevõtetele, kellel limiit puudub muud moodi, kui ettemaksu alusel, oli hageja müünud paljudele klientidele materjali ilma, et neil oleks kehtiv krediidilimiit. Raamatupidaja oli
28. jaanuaril
29. a saatnud hagejale loetelu klientidest, kellel olid arved tasumata ja kelle kohta kostja juhatuse liige soovis saada teavet. Hageja ei vastanud.
30. oktoobril
31. a nimetatud klientide dokumente kontrollides selgus, et vähemalt üheksal nimekirjas olnud võlgu oleval kliendil ei olnud kehtivat krediidilimiiti. Augustis
32. a oli kostjal kiiresti tarvis lehise materjali ning hageja pidi minema Lätti, et füüsiliselt materjal üle kontrollida. Hageja käis Lätis ära ning kinnitas kvaliteedi, öeldes, et materjali paksus on 26–26,5 mm. Kui materjal kohale jõudis, selgus, et materjali paksus on 25–29,5 mm ning materjali sees on metallklambrid, mis lõhuvad höövli terasid ning paksuse nii suur kõikumine põhjustab höövli seiskumist. Selgus, et hageja kuulub kolme äriühingu juhatusse. Ühe ettevõtte tegevus asub füüsiliselt Lätis ning päeval, kui hageja käis Lätis lehist kontrollimas, külastas ta enda isiklikku ettevõtet Lätis, kasutades selleks kostja autot ja kostja kütust. Hageja ei deklareerinud oma seotust teiste ettevõtetega ja tegutses kostjaga konkureerival tegevusalal. 5.

§ 88

lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töötajast tuleneval põhjusel töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töötaja on toime pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kostjale oli teada mitmeid hageja varasemaid tegusid, mis põhjustasid kostja usalduse kaotuse hageja vastu. Kuid telefoninumbri ümber registreerimine, kasutades pahatahtlikult ära hagejale varem kostja poolt välja antud volikirja, oli selline tegu, mis tõi kaasa töölepingu kohese ülesütlemise vajaduse usalduse kaotuse tõttu. Alates septembrist

1. a on telefoninumber XXX registreeritud kostja nimele ning hagejal ei olnud õigust seda
2. oktoobril
3. a ümber registreerida.
4. oktoobril
5. a varastas hageja kostjalt telefoninumbri, mis tõi kostjale kaasa varalise kahju. Lisaks oli hageja omastanud kostja vara, kuid kaastöötajate sekkumise tulemusel hüvitas kostjale tekitatud kahju. Tööandja peab ülesütlemist põhjendama vastavalt

§ 95

lg 2, kuid ülesütlemisavalduses põhjenduste mitte avaldamine ei muuda ülesütlemise kehtivust. Usalduse kaotuseks on piisav töötaja poolt tööandja peamise kontakttelefoni ümber 5 registreerimine teisele isikule. Kuid lisaks sellele oli kostjale

1. –
2. oktoobril
3. a saanud teatavaks mitmeid muud asjaolud, mis puudutasid materjalide äravedu ilma sellest kedagi informeerimata, eratööde tasumist kostja arvelt, eratööde asjus kostja auto ja kütuse kasutamist jms, mis igaüks eraldi võttes annab õigusliku aluse töösuhte ülesütlemiseks usalduse kaotuse tõttu. Kui kohus peaks tuvastama töölepingu ülesütlemise tühisuse, ei ole hüvitise väljamõistmine summas 6000 eurot põhjendatud ning hüvitis kuulub vähendamisele nullini.

§ 109

lg 1 alusel töötajale väljamõistetava hüvitise peamine eesmärk on kompenseerida töötajale töösuhte lõppemisest tingitud sissetuleku kaotus. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kaotanud sissetuleku. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et hageja, olles vähemalt kolmes äriühingus nii juhatuse liige kui ka osanik, kaotas kostja juures töölepingu lõppemise tõttu sissetuleku. Hageja väited kostja soovi kohta lõpetada tööleping koondamise tõttu, on paljasõnalised. Hageja koondamine ei oleks olnud ka võimalik, kuna ametikohta ei ole ettevõtte struktuurist kaotatud ning töö ei ole lõppenud. See, et töötamise registri kanne näitab töölepingu lõpetamise alusena

§ 88

lg 1 p 5 järel selgitusena üksnes osa sellest punktist (vargus, pettus), ei tähenda, et kostja oleks teinud töötamise registrisse ebaõige kande. Selgituse lisab töötamise registri süsteem automaatselt, mitte seda ei sisesta tööandja. Seega puudub kostjal võimalus kannet muuta nii, et sellest nähtuks hageja töölepingu lõpetamise peamiseks põhjuseks olnud usalduse kaotus. Ligipääs nendele töötamise registri andmetele on ainult töötajal endal, konkreetsel tööandjal ja töötukassal. Seega ei ole hageja väide, justkui kahjustaksid süsteemis olevad andmed tema mainet, asjakohane. Töösuhe lõppes hiljemalt

1. oktoobril
2. a. Hageja sai ülesütlemisavalduse kätte
3. oktoobril
4. a. Sellele tuginedes taotles ta töövaidluskomisjonilt, et töövaidluskomisjon lõpetaks töösuhte oma otsusega
5. oktoobri
6. a seisuga. Hageja hilisem taotlus
7. aprilli
8. a menetlusdokumendis lugeda tööleping lõppenuks alles alates
9. novembrist
10. a lähtub töövaidluskomisjoni ebaõigest tõlgendusest, millega komisjon lahendas omaalgatuslikult nõuet, mida töötaja ei olnud esitanud. Kuna kostja ei pidanud töölepingu ülesütlemisest ette teatama, siis on ülesütlemine kehtiv hiljemalt
11. oktoobrist
12. a. Kui kohus leiab, et ülesütlemine oli ebaseaduslik, taotleb kostja, et kohus lõpetaks töölepingu
13. oktoobri
14. a seisuga. Kohtu seisukoht ja põhjendused
15. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooled ei vaidle, et hageja asus kostja juurde tööle alates XX.XX.XXXX . Hageja tööle asumist kostja juurde alates XX.XX.XXXX tõendab ka hageja töötajate registri väljavõte (tl 90). Kirjalikku töölepingut sõlmitud ei ole. Pooled ei vaidle, et kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles

§ 88lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu, märkides hageja viimaseks tööpäevaks 11.

oktoober

1. a ning hageja on ülesütlemisavalduse saanud
2. oktoobril
3. a kätte. Puudub vaidlus, et töölepingu lõppemisel tagastas hageja kostjale hagejale antud ning kostjale kuuluva vara, s.o telefoni, sülearvuti ning auto. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja on tema kasutuses ning töösuhte ajal kostja nimel olnud mobiiltelefoni numbri XXX ümber registreerinud hagejale antud volituse alusel
4. oktoobril
5. a (tl 3, p 7–8, tl 13, 16, 19, 30, tl 82, p 2.8.). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolne töölepingu ülesütlemine usalduse kaotuse tõttu

§ 88lg 1 p 5 alusel on põhjendatud või mitte.

7.

§ 95

lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Ülesütlemisavaldus tuleb teisele poolele teatavaks teha. 6 Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja töölepingu ülesütlemisavalduse

1. oktoobril
2. a kätte saanud ning see on kirjalik ja ei ole tingimuslik. Kohus nõustub kostja poolt
3. veebruari
4. a menetlusdokumendis märgituga, et töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt, kuid ainuüksi asjaolu, et hageja sai kostja töölepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse kätte pärast avalduses märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei tähenda, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-te 1 ja 2 kohaselt muutub tahteavaldus kättesaamisega kehtivaks. Ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks. Kohus märgib, et kuigi hilisem ülesütlemisavalduse kättesaamine ei tähenda, et leping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt, peaks siiski tööandja, kes tahab lepingut lõpetada ülesütlemise avalduse koostamise päeval, vähemalt edastama lepingu ülesütlemise avalduse teisele poolele lepingus märgitud kuupäeval. Antud juhul ei ole kostja
5. oktoobri
6. a ülesütlemisavaldust hagejale
7. oktoobril
8. a edastanud, vaid edastas selle alles
9. oktoobril
10. a. Seega ei võimaldanud kostja hagejale võimalust
11. oktoobril
12. a töölepingu ülesütlemise avaldusega samal päeval isegi tutvuda. Asjaolu, et
13. oktoober
14. a oli reedene päev ja hageja töökohal ei viibinud, ei oma kohtu hinnangul tähtsust. Kostja edastas
15. oktoobri
16. a ülesütlemisavalduse e-kirjaga alles
17. oktoobril
18. a kell 11.21 (tl 113). Seega oleks kostja saanud ülesütlemiseavalduse edastada e-kirjaga ka avalduses märgitud kuupäeval, s.o
19. oktoobril
20. a. Kostja ei ole seda teinud. Kostja on
21. oktoobri
22. a ülesütlemisavaldusega soovinud lõpetada töösuhte samast päevast, s.o
23. oktoobrist
24. a. Kuivõrd kostja ei ole aga hagejale ülesütlemisavalduse
25. oktoobril
26. a edastanud ega tutvumiseks võimaldanud, vaid edastas selle hagejale alles
27. oktoobril
28. a., siis saab selliselt esitatud ülesütlemisavaldust lugeda töösuhte lõpetamiseks tagasiulatuvalt, mis on tühine. Tähtsust ei oma, et pooled arutasid töösuhte lõpetamist
29. oktoobril
30. a, sest ülesütlemisavaldus tuleb esitada kirjalikus vormis (

§ 95lg 1).

8. Kuigi kostja töölepingu ülesütlemine on tühine formaalsete eelduste puudumise tõttu, s.o esitatud tagaiulatuvalt, leiab kohus, et antud vaidluses on põhjendatud anda hinnang ka ülesütlemise materiaalõiguslikele eeldustele, kuna selleks, et ülesütlemist saaks lugeda kehtivaks, peavad lisaks formaalsetele eeldustele olema täidetud ka materiaalõiguslikud eeldused. Kostja töölepingu ülesütlemisavalduses (tl 29) on töölepingu ülesütlemise põhjuseks märgitud asjaolu, et vaatamata kostja juhatuse liikme palvele tagastada telefon, ei ole hageja seda teinud. Hageja vormistas kostja telefoninumbri, mida kasutavad kõik kostja kliendid ja koostööpartnerid, võõrale kolmandale isikule. Kohtumenetluses ning töövaidluskomisjonis täpsustas kostja, et töölepingu ülesütlemiseks usalduse kaotuse tõttu oli ka muid põhjuseid, mis said kostja juhatuse liikmele peale pooltevahelist vestlust täiendavalt teada. Vastavalt

§ 95lg-le 2 peab tööandja ülesütlemist põhjendama.

Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

§ 95

lg 3 kohaselt ei mõjuta lg-s 2 sätetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust. Seega kehtib ülesütlemine ka siis, kui põhjendused puuduvad üldse või kui mõni põhjendus on välja jäänud. Kui töötaja otsustab ülesütlemise vaidlustada, saab ja peab kohus avaldust läbi vaadates hindama kõiki ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ka siis, kui neid ei ole ülesütlemisavalduses esitatud (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-14, p 12). 7 Seega iseenesest õige on kostja seisukoht, et kuigi ülesütlemisavalduses tuginetakse vaid ühele konkreetsele põhjusele, s.o telefoni tagastamata jätmisele, tuleb kohtul hinnata ka muid kostja poolt esitatud ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid.
3. Kohtu hinnangul ei ole ainuüksi telefoninumbri ümber registreerimine usalduse kaotuse ning töölepingu lõpetamise aluseks

§ 88lg 1 p 5 järgi.

Puudub vaidlus, et töösuhte lõpetamise ajal oli telefoninumber XXX kostja nimel (tl 13– 21, tl 30). Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja tuli eespoolmainitud numbriga kostja juurde tööle, mis vormistati tööle asumisel kostja nimele (tl 91–96). Asjaolu, et hageja tuli oma numbriga, on hageja tõendanud ka endise töökaaslase M.M. peetud kirjavahetusega (tl 100–101), mille kohaselt M.M. kinnitas hagejale

1. oktoobril
2. a saadetud e-kirjas, et ta mäletab kokkulepet / kirja sisuga, et „P. tuleb oma numbriga“. Kohus ei nõustu kostja väitega, nagu oleks vastus M.M. n.ö „välja pressitud“. Samuti andis tunnistaja M.M. kohtuistungil (10.11.2020) ütlusi selle kohta, et enne hageja tööle asumist sõlmisid hageja, kostja seaduslik esindaja ja tolleaegne ettevõtte XXX M.M. (tunnistaja ise) kokkuleppe, et hageja tuleb ettevõttesse oma isikliku numbriga XXX ning töölepingu lõppemisel annab kostja numbri uuesti hagejale. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Poolte vahel on vaidlus, kas tööle asumisel lepiti kokku, et hageja saab töösuhte lõppemisel telefoninumbri tagasi enda nimele ümber registreerida või jääb see kostjale. Kohtu hinnangul ei oma antud kokkulepe asjas tähtsust, sest isegi kui hagejal polnuks õigust telefoninumbri ümber registreerimiseks, ei saa seda pidada niivõrd oluliseks lepingu rikkumiseks, mis annaks aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks usalduse kaotuse tõttu. Kohus nõustub hageja väitega, et tegemist ei olnud kostja ainukese kontaktnumbriga (tl 103–104). Kostja enda kinnitusel numbri ümberregistreerimise järel hakkasid kliendid ja koostööpartnerid uurima, miks ei saa enam konkreetsel kontaktnumbril kostjaga ühendust. Nimetatu kinnitab, et nii kliendid, kui ka koostööpartnerid ei kaotanud kostjaga ühendust täielikult, vaid suhtlus jätkus, kuigi ehk võib olla mõningate takistustega. Telefoninumbri ümberregistreerimise ja töölepingu ülesütlemise vahele jäi 4 päeva, s.h nädalavahetus. Kohtu hinnangul on tegemist äärmiselt lühikese perioodiga, mis õigustaks kostja töölepingu ülesütlemise usalduse kaotuse tõttu. Kostja väide, nagu poleks kostja kliendid ja koostööpartnerid kostjaga ühendust konkreetsel numbril, sai aset leida vaid peale numbri ümberregistreerimist hageja poolt. Kohus märgib, et hageja vormistas telefoni ümber
3. oktoobril
4. a kl 15.35 (tl 99), s.o neljapäeval ning vahetult enne tööpäeva lõppu. Kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemise edastamisele ja telefoni ümberregistreerimise vahele jäi seega ka nädalavahetus, s.o eelduslikult vabad päevad. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks tööd teinud ka nädalavahetustel. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks telefoninumbri ümberregistreerimise tõttu jäänud mingitest tellimustest või klientidest ilma. Kostja väide telefoni ümberregistreerimise tõttu saadud väidetavast kahjust on tõendamata. Ebaselge on, milles väidetav kahju seisneb. Samuti on hageja esitanud sms-sõnumeid perioodist
5. oktoober
6. –
7. detsember
8. a kohta (tl 105–111), mis kinnitavad, et hageja on kostja kontaktandmeid kolmandatele isikutele edastanud. Kostja ei ole nimetatud sõnumitele vastuväiteid esitanud ega väitnud, et tegemist polnuks kostja klientide või koostööpartneritega.
9. Kostja väitel on usalduse kaotuse põhjustanud ka muud hageja teod. Kostja heidab hagejale ette, et hageja kuulus kolme äriühingu juhatusse ning oli nendes osanik, tegutsedes seeläbi kostjaga konkureerivates ettevõtetes. Hageja ei ole äriühingute seosest kostjale infot avaldanud. Konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmimine on reguleeritud

§-des 23jj.

§ 23

lgte 3 ja 4 kohaselt peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud ning nimetatud nõudeid rikkudes 8 sõlmitud kokkulepe on tühine. Pooltel puudus kirjalik tööleping. Kostja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit konkurentsipiirangu sõlmimise kohta. Seega nõustub kohus hagejaga, et hageja võis kostja juures töötamise ajal kuuluda nii teiste äriühingute juhatusse, kui ka olla seal osanik ning need ühingud võisid tegutseda kostjaga samal alal. Poolte vahel konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine ei ole tõendatud. Samuti nõustub kohus, et kostja ning äriühingute, kus hageja oli osanik või juhatuse liige, tegevusalad on erinevad (tl 126–129).

1. Kostja ei ole tõendanud muid väidetavaid kostjapoolseid rikkumisi, s.o et kostja oleks ära viinud materjale kostjat teavitamata, et kostja arvelt oleks tasutud eratööde eest, et hageja oleks kasutanud kostja autot ja kütust enda isiklike asju ajamas jms. Kostja on hageja muude rikkumiste tõendamiseks esitanud arveid (tl 34–40), raamatupidaja e-kirja (tl 41, dokument tõlkimata), pilte (tl 42–44), kuid kohtu hinnangul ei tõenda ükski nimetatud tõend hagejale etteheidetavaid tegusid. Kostja poolt esitatud arved ei tõenda, et nad oleksid esitatud tagantjärgi või poleks seotud kostja tellimustega. Piltidelt ei saa tuvastada, millal on need tehtud, kes oli piltidel oleva auto juht, milliseid materjale ja mis alusel pildil oleva autoga veetud jms. Ainuüksi kostja etteheited hagejale Lätist ostetud lehise kvaliteedi kohta (tl 45–46) ei õigusta samuti töölepingu erakorralist ülesütlemist. Samuti ei ole kostja kohtu hinnangul lõpetanud töölepingut mõistliku aja jooksul peale vastava probleemi avastamist. Hagejale etteheidetud tegu, s.o lehise kvaliteedi kontrollimata jätmine või puudulik kontroll, leidis aset augustis
2. a. Tööleping öeldi üles oktoobris
3. a. Kohus märgib, et kostja seaduslik esindaja püüdis kohtuistungil pidevalt suunata vaidlust sellele, et hageja käitumine on olnud kriminaalse taustaga, mistõttu kohus oli sunnitud korduvalt selgitama seaduslikule esindajale selgitama, et tal on õigus oma väidete või kahtluste kontrollimiseks pöörduda vastavate riigiorganite poole. Kohus eeldab, et kostja lepingulised esindajad on kostjale endale seda ka selgitanud.
4. Ekslik on kostja väide, nagu paluks hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduses lõpetada tööleping
5. oktoobri
6. a seisuga ning hageja hilisem taotlus
7. aprilli
8. a menetlusdokumendis lugeda tööleping lõppenuks alles alates
9. novembrist
10. a ei ole põhjendatud. Töövaidluskomisjonile
11. novembril
12. a esitatud avalduse kohaselt palus hageja lõpetada pooltevaheline tööleping alates
13. novembrist
14. a (avalduse lk 3). Kohus märgib, et

§ 107

lg 2 kohaselt juhul, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

§ 107

lg 2 järgi lõpetab kohus töölepingu kooskõlas

§ 107

lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr XXX, p 18.3.,
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). Kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt nt Riigikohtu
5. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr XXX, p 18;
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr XXX, p 10;
8. veebruari
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21;
10. oktoobri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). Seega kohus või töövaidluskomisjon on

§ 107

lg 1 järgi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel seotud

§ 107

lg 2 ja § 97 lg-te 1 ja 2 kohaselt töölepingu ülesütlemiseks ettenähtud etteteatamistähtaegadega ega poleks saanud lõpetada töölepingu töötaja poolt taotletud seadusega kooskõlas mitteoleval kuupäeval. Samamoodi ei saa kohus lõpetada töölepingut kostja poolt taotletud kuupäevast, s.o 14. oktoobrist 2019. a.

§ 85lg 5 kohaselt ei või tööandja töölepingut korraliselt üles öelda.

Tulenevalt

§ 97

lg 2 p-st 2 peab tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama 9 vähemalt 30 kalendripäeva, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud üks kuni viis tööaastat. Hageja asus kostja juurde tööle XX.XX.XXXX, seega on hageja töölepingu ülesütlemise hetkeks olnud kostja juures tööl 4 aastat ning seega pidi kostja teatama ülesütlemisest ette 30 päeva. Hageja sai ülesütlemisavalduse 14. oktoobril 2019. a kätte ning alates sellest hetkest muutus see kehtivaks. Seega saab töösuhet lugeda lõppenuks

§ 97lg 2 p-s 2 sätestatud tähtaja möödumisel, s.o alates 13.

novembrist

1. a.
2. Hageja palub välja mõista hüvitis

§ 109

järgi summas 6000 eurot, s.o hageja 2 kuu töötasu suuruses.

§ 109

lg 1 esimene lause sätestab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu

§ 107

lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

§ 109

lg 1 teise lause kohaselt võib töövaidlusorgan hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses mõista välja hüvitise 3 kuu keskmise töötasu suuruses. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja hüvitise osaliselt, vähendades 3 kuu hüvitise 2 kuu töötasu suuruseni, s.o XXX eurot. Õige on hageja seisukoht, et kuivõrd ta ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust hüvitise vähendamise osas, samuti ei ole selles osas töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud ka kostja, siis ei saa kohtumenetluses mõista kohus hüvitist suuremas summas, kui on töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud summa, s.o antud juhul XXX eurot.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, pd 32.2-32.5). Kohtul on

§ 109

lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel suur kaalutlusõigus arvestamaks erinevate asjaolude ja poolte huvidega. Kostja ei ole vaielnud vastu, et hageja töötasu kostja juures töötamise ajal oli XXX eurot kuus (XXX). Kohus ei nõustu kostja väitega, et hüvitis tuleb vähendada nullini põhjusel, et kostja, olles muudes juriidilistes isikutes juhatuse liige ja osanik, ei ole kostjaga töölepingu lõppemisel sissetulekut kaotanud. Esiteks ei ole kostja väide sissetuleku mittekaotamise kohta tõendatud. Teiseks ei saa töötajal muude sissetulekute olemasolu õigustada seadust rikkunud tööandjalt

§ 109lg 2 järgse hüvitise välja mõistmata jätmist.

Kohus, arvestades töölepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ja töösuhte kestust, on seisukohal, et tegemist on põhjendatud hüvitise suurusega, milline kuulub kostjalt väljamõistmisele.

1. Hageja palus muuta ka töötamise registris töölepingu lõpetamise andmed, s.o eelkõige töölepingu lõpetamise õigusliku aluse. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 252 lg 2 sätestab, et tööd võimaldav isik on kohustatud töötamise registris registreerima MKS § 251 lg-tes 4, 5 ja 51 nimetatud isikute töötamise alustamise, peatumise, lõpetamise ja selle liigi ning muud töö tegemisega seotud andmed. MKS § 251 lg 4 p 1 kohaselt kantakse töötamise registrisse andmed töölepingu alusel töötava isiku kohta. MKS § 254 lg 1 sätestab, et töötamise registrisse kantavate andmete loetelu sätestatakse maksukohustuslaste registri põhimääruses. Maksukohustuslaste registri põhimääruse § 53 lg 2 p 9 sätestab, et MKS § 251 lg-tes 4 ja 5 nimetatud isikute kohta kantakse töötamise registrisse töötamise lõpetamise kuupäev ja alus. Praegusel juhul on hageja kohta tehtud töötamise registrisse kanne, mille kohaselt on hageja töösuhe kostjaga lõppenud
2. oktoobrist 2019

§ 88lg 1 p 5 alusel, täpsustuseks märgitud vargus, pettus.

10 MKS § 256 lg 1 järgi kohaselt saab tööd võimaldav isik, s.o antud juhul kostja, töötamise registrisse tehtud vigast registrikannet elektroonselt parandada kolme kuu jooksul töötamise alustamise, peatumise või lõpetamise kuupäevast alates. Vaidlust ei ole, et antud juhul on MKS § 256 lg-s 1 sätestatud 3-kuuline tähtaeg möödunud. Seega ei saa kohtu hinnangul enam kostja, s.o tööd võimaldav isik, iseseisvalt tagasiulatuvalt kannet muuta. MKS § 256 lg 2 järgi saab kande tegemisest kolme kuu möödumisel kannet parandada üksnes kande parandamisest huvitatud isiku põhjendatud taotluse alusel vastutava töötleja otsusega. Taotlus esitatakse vastutavale töötlejale 14 päeva jooksul muutmise vajadusest teadasaamisest arvates. Taotluses märgitakse andmete esitaja nimi ja kontaktandmed. Taotlusele lisatakse tõendid muudatuse tegemise vajalikkuse kohta. Sellest tulenevalt on hagejal, kui kande parandamisest huvitatud isikul, õigus taotleda MKS § 256 lg 2 järgi kande muutmist, lisades kande muutmist põhjendavad tõendid, sh jõustunud kohtuotsus töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise kohta. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kohus leiab, et ei ole pädev asja lahendama (TsMS § 423 lg 2 p 13). Kohtupraktikas esineb küll ka juhtumeid, kus kohus on kohustanud kostjat esitama registrile avalduse töötamise registris töölepingu lõpetamise kohta tehtud märke muutmiseks, nagu on jäetud ka vastav nõue rahuldamata või pole seda üldse resolutsioonis märgitud, kuid käesolevalt kohus on seisukohal, et kohtul puudub üldse pädevus nimetatud küsimust arutada. Menetluskulude jaotus 15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määratakse menetluskulude rahaline suurus kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuigi kohus jätab hageja nõude kostja kohustamiseks töötamise registri kande muutmiseks, on kohtu hinnangul põhjendatud jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kohus rahuldab muud hageja nõuded, s.o nii töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude, kui ka hüvitise väljamõistmise nõude. Kostja kohustamise nõude puhul on tegemist vaid väikese osaga kogu hageja nõuetest, mida iseenesest poleks vajalik esitada, kuivõrd hagejal kui huvitatud isikul on kohtuotsuse alusel õigus esitada taotlus kande muutmiseks. Kostja ei ole ka vastavale hageja nõudele sisulisi vastuväiteid esitanud, samuti ei ole nõude õiguslikule alusele tähelepanu pööranud hageja ise, mistõttu eelduslikult ei ole menetlusosalistel konkreetse nõudega menetlemisega eraldi kulusid ka tekkinud. Hageja esitas menetluskulude nimekirja summas 4874 eurot. Kostja sellele omapoolseid vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kulud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Kostja esitas menetluskulude nimekirja summas 7459.50 eurot. Hageja esitas sellele omapoolsed vastuväited. Kuna kohus rahuldas hagi, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida kostja poolt esitatud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 11