Obsah (8)
§ 125§ 134§ 231§ 230§ 238§ 386§ 162§ 177KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 19. august 2020. a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviil
) § 136 lg 4 sätestab, et tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Hageja esitas kohtule hagiavalduse A H 18.05.2017 notariaalse testamendi tühisuse tuvastamise nõudes. Hageja avaldas hagi rahuldamise korral saadava hüve (pärandvara) võimalikuks väärtuseks 180 000 eurot. Hageja esitas kohtule hagiavalduse A H 18.04.2017 koduse testamendi tühisuse tuvastamise ja alternatiivselt kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõuetes. Hageja avaldas hagi rahuldamise korral saadava hüve (pärandvara) võimalikuks väärtuseks 180 000 eurot. Kohus liitis hagid 02.04.2018 ühte menetlusse. Kohus on seisukohal, et hagide liitmisest tulenevalt peab kohus määrama asja lahendavas kohtulahendis hagihinna uuesti. Kohtu hinnangul tuleb hagi hinna muutmisel lähtuda sellest, milline oleks olnud hagihind siis, kui hageja oleks esitanud kõik nõuded ühes hagis.
§ 125
sätestab, et tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Hageja tuvastusnõuded mõlema testamendi tühisuse tuvastamiseks on suunatud sama hüve saamisele, milleks on A H pärandvara. Hageja saadava hüve väärtus ei sõltu sellest, kas rahuldatakse hageja üks tuvastusnõue või mõlemad. Kohus leiab, et seetõttu tuleb hageja mõlemat tuvastusnõuet lugeda
§ 125
mõistes üheks tuvastushagiks, mille hind määratakse hüve väärtuse järgi, mitte tuvastusnõuete arvu järgi. Eeltoodust tulenevalt on tuvastushagi hagihind 180 000 eurot. Hageja alternatiivne nõue kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks on samuti suunatud A H pärandvara saamisele, mistõttu on hagihinnaks 180 000 eurot. Kuivõrd alternatiivse nõude hagihind ei ületa esmase nõude hagihinda, määratakse hagihind esmase nõude hagihinna järgi (
§ 134lg 1).
Kohus määrab hagihinnaks 180 000 eurot. 5. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb seetõttu tõendamist mittevajavateks (
§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1): Hageja on A H tütar. 4
(9)A H tegi 18.05.2017 notariaalse testamendi, millega määras oma testamendijärgseks pärijaks kostja (I kd, tl-d 7-8 – Tallinna notari A Kuimeti 18.05.2017 koostatud ja tõestatud testament, mis on registreeritud notari ametitoimingute raamatu registri nr 1918 all). A H suri 24.05.2017 (I kd, tl 9 – surma tõend 49-2017/9394, 26.05.2017). A H pärandvara hulka kuulub Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr x kantud korteriomand (I kd, tl-d 14-21 – kinnistusraamatu väljavõte). 6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 sätestab, et täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 10 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine. Hageja põhjendab oma nõudeid A H 18.04.2017 koduse testamendi tühisuse ja 18.05.2017 notariaalse testamendi tühisuse tuvastamiseks väitega, et A H oli testamentide tegemise ajal piiratud teovõimega.
§ 230
lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagejal on tulenevalt
§ 230
lg-st 1 koormus tuua välja ja tõendada asjaolud, millest nähtub A H vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire testamentide tegemise ajal ning sellest tingitud suutmatus oma tegudest aru saada või neid juhtida. 7. 27.09.2016 välja antud saatekirjast eriarsti visiidile nähtub, et A Hl on saatekirjas märkimata ajal diagnoositud depressiooni sümptomitega ärevushäire (segatüüpi) (F41.2) ning rahustite või uinutite tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (F13) (I kd, tl 12). 06.10.2016 välja antud saatekirjast eriarsti visiidile nähtub, et A Hl on saatekirjas märkimata ajal diagnoositud rahustite või uinutite tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (F13) (I kd, tl 10). Ekspertide arvamuses on refereeritud 06.10.2016 OÜ x väljavõtet, mille kohaselt oli A Hl diagnoositud depressiooniga ärevus (F41.2) ja rahustite või uinutite tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (F13) (II kd, tl 73). Ekspertide arvamuses on refereeritud AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla väljavõtet, mille kohaselt oli A Hl 09.08.2007 diagnoositud somatoformne vegetatiivne düsfunktsioon (F45.30). Ekspertide arvamuses on refereeritud AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla väljavõtet, mille kohaselt oli A H ajavahemikus 07.04.2008 kuni 08.04.2008 haiglaravil diagnoosiga depressioon (F32.0). Ekspertide arvamuses on refereeritud AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla väljavõtet, mille kohaselt oli A Hl 13.01.2009 diagnoositud ärevuse somatisatsioon (F45.0) (II kd, tl 74). Ekspertide arvamuses on refereeritud Wismari Haigla AS-i 28.08.2019 väljavõtet, mille kohaselt käis A H 08.02.2010, 15.02.2010 ja 01.03.2010 ambulatoorsetel vastuvõttudel Wismari Haigla polikliinikus ja tal diagnoositi depressiooni sümptomitega ärevushäire (F41.2) (II kd, tl 74). Ekspertide arvamuses on refereeritud Wismari Haigla AS-i 28.08.2019 väljavõtet, mille kohaselt A H oli ajavahemikes 09.04.2010 kuni 19.04.2010, 14.05.2010 kuni 24.05.2010 ja 21.06.2010 kuni 01.07.2010 Wismari Haiglas statsionaarsel ravil diagnoosidega mõõdukas depressioon (F32.10) ja alkoholi kuritarvitamine (F10.1) (II kd, tl 74). Ekspertide arvamuses on refereeritud Kordamed Meditsiinikeskuse 05.09.2019 väljavõtet, mille kohaselt diagnoositi A Hl 27.02.2007, 23.10.2007, 24.04.2008, 27.09.2011, 27.12.2013, 02.11.2016 võõrutusseisund (F10.3 – alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired, võõrutusseisund) (II kd, tl 74). Kohus on seisukohal, et saatekirjade ja ekspertide arvamusega on tõendatud, et erinevatel aegadel on A Hl diagnoositud vähemalt kaheksa erinevat psüühikahäiret: alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired, võõrutusseisund (F10.3), alkoholi kuritarvitamine (F10.1), rahustite või uinutite tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (F13), depressioon (F32.0), mõõdukas depressioon (F32.10), depressiooni sümptomitega ärevushäire (segatüüpi) (F41.2), ärevuse 5
(9)somatisatsioon (F45.0), somatoformne vegetatiivne düsfunktsioon (F45.30). Pooled ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks diagnooside ebaõigsus. Ekspertide hinnangul oli A Hl testamentide tegemise ajal muu psüühikahäire isiksushäire alkoholist (II kd, tl 75). Kohus leiab, et ekspertide arvamuse kujunemine on jälgitav ning põhineb A H terviseandmeid sisaldaval dokumentatsioonil. A Hl oli korduvalt diagnoositud psüühikahäireid, sealhulgas alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired, mistõttu ekspertide arvamus ei ole vastuolus A H eluajal temale määratud diagnoosidega. Kohus leiab, et ekspertide arvamus on usaldusväärne tõend A H psüühikahäire esinemise kohta. Kohtu hinnangul on eeltoodut arvestades on tõendatud, et A Hl esines testamentide tegemise ajal psüühikahäire, milleks oli muu psüühikahäire isiksushäire alkoholist.
- Hageja on leidnud, et A Hl oli diagnoositud toksiline entsefalopaatia. 27.09.2016 välja antud saatekirjast eriarsti visiidile nähtub, et A Hl on saatekirjas märkimata ajal diagnoositud toksiline entsefalopaatia (G92) (I kd, tl 12). Ekspertide arvamuses on refereeritud 06.10.2016 OÜ Ranna Perearstikeskuse väljavõtet, mille kohaselt oli A Hl diagnoositud toksiline entsefalopaatia (G92) (II kd, tl 73). Kohus on seisukohal, et toksilise entsefalopaatia diagnoosimine A Hl on tõendatud saatekirja ja ekspertide arvamusega. Ekspertide arvamusest nähtuvalt ei leidnud eksperdid, et A Hl oli psüühikahäirena nõdrameelsus ehk dementsus (II kd, tl 75). Eksperdid on avaldanud, et A H suhtes ei olnud käesolevate meditsiiniliste dokumentide alusel teostatud kognitiivse funktsiooni uuringuid ega diagnoositud dementsust (nõdrameelsust). A Hl oli küll diagnoositud toksilist entsefalopaatiat, kuid ei olnud kirjeldatud, kuidas see mõjutas tema kognitiivseid võimeid (II kd, tl 75). Toksiline entsefalopaatia võib olla orgaanilise psüühikahäire aluseks, sealhulgas dementsuse ehk nõdrameelsuse aluseks. Eksperdid on küll märkinud, et A Hl esinesid kriitkameele alanemine, isiksuse muutumine ja märgatav mälu halvenemine. Nimetatud tunnused viitavad kognitiivsete funktsioonide häiretele, mis on omased dementsusele. Samas on eksperdid märkinud, et kirjeldatud ei ole, kuidas toksiline entsefalopaatia mõjutas A H kognitiivseid võimeid. Kohus leiab, et eksperdid ei saanud arvamuses kirjeldatud andmete põhjal teha järeldusi A H kognitiivsete funktsioonide häirete täpse sisu ja kognitiivsete võimete muutumise ulatuse kohta. Kuivõrd A H kognitiivsete funktsioonide häireid ei ole kirjeldatud täpsemalt ega ole teada kognitiivsete võimete muutumise ulatus ega ka täpne põhjus, on ekspertide arvamus antud küsimuses sisemiste vastuoludeta. Kohus on seisukohal, et ekspertide arvamus ei tõenda A Hl toksilisest entsefalopaatiast põhjustatud psüühikahäire esinemist. Sellise psüühikahäire esinemist ei nähtu poolte esitatud muudest tõenditest. Kohus leidis eelnevalt, et tõendatud on A H psüühikahäire esinemine testamendi tegemise ajal.
- Kohus tuvastas eelnevalt, et A Hl oli testamentide tegemise ajal psüühikahäire. TsÜS § 8 lg 2 kohaselt on psüühikahäire piiratud teovõime aluseks üksnes siis, kui inimene psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eksperdid andsid arvamuse, mille kohaselt ei olnud A H psüühikahäire sellise ulatusega, mille tõttu ta ei oleks suutnud testamentide tegemise ajal oma tegudest kestvalt aru saada või neid juhtida. Eksperdid on märkinud, et A Hl esinesid kriitikameele alanemine, isiksuse muutumine ja märgatav mälu halvenemine. Eksperdid on märkinud, et A H suhtes ei olnud meditsiiniliste dokumentide alusel teostatud kognitiivse funktsiooni uuringuid ega kirjeldatud, kuidas toksiline entsefalopaatia mõjutas A H kognitiivseid võimeid (II kd, tl 75). Kohus on seisukohal, et ekspertide arvamusest nähtuvalt ei olnud ekspertide valduses andmeid, mille kohaselt oli A H psüühiline seisund kestvalt muutunud selliselt, et muutustest oleks võimalik järeldada A H suutmatust kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertide arvamusest nähtuvalt puudusid andmed A H kognitiivsete funktsioonide kohta, sest uuringute teostamist dokumentidest ei nähtunud. Kohus leiab, et A H kognitiivsete funktsioonide kirjeldusi ei nähtu ka 6
(9)muudest poolte esitatud tõenditest. Ekspertide arvamusest nähtuvalt on A H 10.04.2014 arsti vastuvõtul kaevanud unetust, märgitud on kriitikameele alanemine, isiksuse muutumine, märgatav mälu halvenemine. Kohtu hinnangul ei ole sellisest üldsõnalisest kognitiivsete funktsioonide häirete kirjeldusest võimalik teha järeldusi isiku suutlikkuse kohta oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eeltoodut arvestades on ekspertide arvamuse kujunemine selgesti jälgitav ning arvamus vastuoludeta. Kohus on seisukohal, et ekspertide arvamus ei tõenda A H psüühikahäirest põhjustatud suutmatust kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Hageja ei ole tõendanud muude tõenditega asjaolusid, millest nähtuvad A H psüühilise seisundi kestvad muutused ning millest oleks võimalik järeldada A H suutmatust kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. 10. TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Hagejal on tulenevalt
§ 230
lg-st 1 koormus tuua välja ja tõendada asjaolud, millest nähtub A H vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu, mis tõi kaasa A H seisundi, mis välistas A H võime õigesti hinnata seda, kuidas testament mõjutab tema huve. Kohus on seisukohal, et TsÜS § 13 lg-s 1 nimetatud vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu põhjustatud seisund väljendub üldjuhul teadvushäires, millega üldjuhul kaasnevad muutused inimese välises olekus ja käitumises. Üldjuhul on inimese teadvushäire teistele inimestele tajutav ning objektiivse asjaoluna on seda võimalik tõendada. Notar on testamendis märkinud: „Testaator on teo- ja otsusevõimeline, ta kuuleb, saab kuuldust aru ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt“ (I kd, tl 7). Kohtu hinnangul nähtub notari märkusest, et notar ei märganud notariaaltoimingut tehes A H käitumist, mis võinuks viidata A H teadvushäirele. Eksperdid on leidnud, et A H ei olnud nii notariaalse kui ka koduse testamendi tegemise ajal otsusevõimetu (II kd, tl 75). Kohtu hinnangul ei sisalda poolte esitatud muud tõendid teavet selle kohta, millisena tundus A H käitumine testamentide tegemise ajal kõrvalseisjatele. Tõendid ei sisalda teavet A H terviseseisundi kohta testamendi tegemise aegadel. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada A H vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu testamentide tegemise ajal. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja ei ole tõendanud A H otsusevõimetust koduse testamendi ja notariaalse testamendi tegemise ajal. 11. Kohus leidis eelnevalt, et hageja ei ole tõendanud A H piiratud teovõimet ja otsustusvõimetust testamentide tegemise ajal. Seetõttu jätab kohus hagiavalduse rahuldamata hageja nõuetes tuvastas 18.04.2017 koduse testamendi ja 18.05.2017 notariaalse testamendi tühisus. 12. Pärimisseaduse (PärS) § 8 lg 1 sätestab, et vaidluse korral võib kohus tunnistada isiku pärimiskõlbmatuks huvitatud isiku nõudel. PärS § 6 lg 1 p 1 sätestab, et pärimiskõlbmatu on isik, kes tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 1045 lg 1 p 1 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Kohus leiab, et isiku tegu on VÕS § 1045 lg 1 p 1 mõistes õigusvastane, kui isik mõistab oma käitumise õigusvastasust ning möönab, et see võib tuua kaasa teise isiku surma. Kohus leiab, et hagejal on tulenevalt
§ 230
lg-st 1 koormus tuua välja ja tõendada asjaolud, millest nähtub kostja tegu, mis põhjustas A H surma või mis oleks võinud põhjustada A H surma ning asjaolud, millest nähtub kostja arusaamine oma käitumise õigusvastasusest ning selle möönmine, et 7
(9)käitumine võib kaasa tuua A H surma. Hageja on pidanud A H surma saabumisele kaasa aitavateks tegudeks A Hle alkoholi ja retseptiravimite võimaldamist. Kostja on hageja faktiväitele vastu vaielnud. Seega on hagejal koormis tõendada kostja poolt A Hle alkoholi ja retseptiravimite võimaldamine. A H surma põhjusena on 18.08.2017 lahanguaktis nr 17U-PõS0250/267 märgitud ägeda hulgiorganpuudulikkusega tüsistunud maksatsirroos (alkohoolne + HCV e C-viirushepatiit). Poolte esitatud muudest tõenditest ei nähtu, et A H surma põhjustas muu asjaolu. Kohus on seisukohal, et surma põhjus on lahanguaktiga tõendatud. Kostja on seega pärimiskõlbmatu, kui tema käitumine aitas kaasa A H surma põhjuse tekkimisele ning kostja möönis, et tema tegevus võib kaasa tuua teise isiku surma. Tunnistajate B J, E C ja I Ki ütlustest nähtuvalt varustas A Hi alkoholiga Z K, kellele tunnistajad on viidanud kui Z ja Zle (II kd, tl-d 104-106, 127). Tunnistaja Z K kinnitas oma ütlustes, et A H tellis poest alkoholi ja Z K tõi A Hle poest alkoholi nii palju, kui A H küsis (II kd, tl 109). Tunnistajad ei avaldanud, et alkoholi tõi A Hle kostja. Tunnistajate ütlustest ja muudest tõenditest ei nähtu, et Z K tõi A Hle alkoholi kostja korraldusel või kokkuleppel kostjaga. Poolte esitatud tõenditest ei nähtu teavet, mille kohaselt võimaldas kostja A Hle alkoholi. Kohus on seisukohal, et Z K tegusid ja teadmist ei ole võimalik omistada kostjale. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et hageja ei ole tõendanud A Hle alkoholi võimaldamist kostja poolt. Tunnistajate B J andis järgmise sisuga ütlused: „Ravimeid, peamiselt retseptiravimeid ostsin mina üldiselt välja. Kui ma olin temaga koos, siis ostsin mina. Kui ma ära läksin, siis ma ei tea, kes ostis. Ta ise neid ei saanud osta. Ma tean, et Z tõi talle ravimeid. Nendest, mis arst välja kirjutas, nendest ei piisanud. Kui oleks normaalselt neid võtnud, siis oleks piisanud terveks kuuks. Kui oleks olnud vaja pool või terve tablett, siis tema võttis kaks või kolm ja tal jäi puudu. Ta ise ka ütles, et Ziina tõi talle tablette“ (II kd, tl 105). Kohus leiab, et tunnistaja ütlustest nähtub teave, mille kohaselt tarvitas A H temale välja kirjutatud retseptiravimeid suuremas koguses kui arsti poolt ette nähtud. Samuti nähtub ütlustest teave, mille kohaselt tõi Z K A Hle tablettidena ravimeid. A Hle välja kirjutatud ravimite loetelust nähtuvalt oli A Hle välja kirjutatud ravim toimeainega zolpideem (solpideem) (I kd, tl-d 129-149). Tunnistaja Z K kinnitas oma ütlustes, et andis A Hle oma ravimeid vaid ühel korral ning et ta teadis, et alkoholiga ei tohi neid ravimeid võtta. Tunnistaja avaldas, et talle on välja kirjutatud ravim nimetusega Stilnex (II kd, tl-d 109, 110). Eesti Haigekassa esitatud andmetest Z Kle väljastatud retseptiravimite kohta nähtub, et Z Kle oli ajavahemikus 01.10.2016 kuni 31.05.2017 viiel korral välja kirjutatud ravimit STILNOX psühhotroopse toimeainega zolpideem (zolpideem) (II kd, tl 149). Kohtu hinnangul nähtub tõenditest kogumis, et A Hle oli välja kirjutatud ravim toimeainega zolpideem; A H tarvitas ravimit rohkem kui ette nähtud; Z Kle oli välja kirjutatud ravim toimeainega zolpideem; Z K andis temale välja kirjutatud ravimi üle A Hle; Z K teadis, et alkoholiga ei tohi neid ravimeid võtta. Arvestades A H poolt ravimite korduvat tarvitamist, temale ravimi toimeainega zolpideem korduvat välja kirjutamist ning Z Kle ravimi toimeainega zolpideem korduvat välja kirjutamist, ei ole kohtu hinnangu Z K väide ravimite A Hle ühel korral üleandmise kohta usutav. Samas ei nähtu B J ütlustest tablettide üleandmise kordade arv. Kohtul ei ole võimalik ütluste alusel tuvastada, mitmel korral lisaks Z K nimetatud ühele korrale andis Z K A Hle ravimeid üle. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et Z K andis A Hle ühel korral üle ravimi toimeainega zolpideem. Kohus loeb tõendatuks, et Z K teadis, et alkoholiga ei tohi neid ravimeid võtta. Tunnistajad ei avaldanud, et kostja võimaldas A Hle retseptiravimeid. Tunnistajate ütlustest ja muudest tõenditest ei nähtu, et Z K tõi A Hle retseptiravimeid kostja korraldusel või kokkuleppel kostjaga. Poolte esitatud tõenditest ei nähtu teavet, mille kohaselt võimaldas kostja A Hle retseptiravimeid. Kohus on seisukohal, et Z K tegusid ja teadmist ei ole võimalik omistada kostjale. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et hageja ei ole tõendanud A Hle retseptiravimite võimaldamist kostja poolt. 8
(9)Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja ei ole tõendanud kostja tegusid ega käitumist, mis aitas A H surma põhjuse tekkimisele.
- PärS § 8 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg on kuus kuud pärimiskõlbmatuse põhjustest teadasaamisest arvates, kuid mitte pikem kui kümme aastat pärandi avanemise päevast arvates. Kostja esitas pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõudele aegumise vastuväite. Kostja leidis, et hagejale pidid pärimiskõlbmatuse aluseks olevad asjaolud olema teada juba enne 23.03.2018 hagi esitamist. Hageja avaldas 04.07.2017 hagiavalduses, et tunnistajad saavad anda ütlusi selle kohta, et vaatamata A H alkoholisõltuvusele ja diagnoositud maksa alkoholitsirroosile tagasid viimastel kuudel temaga koos olnud isikud, sealhulgas kostja lähikondsed, et talle oleks alkohol pidevalt kättesaadav. A H ja kostja suhete sisu kohta soovis hageja teiste hulgas tunnistaja I Ki ülekuulamist (I kd, tl 4). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et hagejale oli teada juba 04.07.2017 asjaolu, millega ta põhistab pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõuet – A Hle alkoholi võimaldamine. Seega aegus hagi hiljemalt 04.01.2018, millal möödus kuus kuud 04.07.2017 hagiavalduse esitamisest.
- Kohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis on eelduseks kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks. Samuti leiab kohus, et pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõudes hagi esitamise ajaks oli nõue aegunud. Kohus jätab seetõttu rahuldamata hagiavalduse hageja alternatiivses nõudes kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks A H pärijana.
- Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes
§ 238
lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 15.
§ 386
lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohus kohaldas 05.07.2017 määrusega hagi tagamise abinõusid. Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Kohus tühistab seetõttu hagi tagamise. 16.
§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Kohus jätab seetõttu menetluskulud hageja kanda. 17. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks
§ 177lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 9
(9)