KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-1961 Hald

) § 15 lg 1, lg 2 p 3 ja lg 3 ning § 19 lg 1 alusel Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Tallinna piiripunkti ametnike poolt 48 tunniks kinni ja toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse. Isikul puudub välismaalaste seaduse § 43 kohane seaduslik alus Eesti Vabariiki sisenemiseks ja viibimiseks. Isikule koostati 08.10.2020 koheselt sundtäidetav ettekirjutus nr 1052234641 ning talle kohaldati Schengenisse sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. 3-20-1961 2. PPA esitas 09.10.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa andmiseks XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 23

lg 1 alusel kuni kaheks kuuks, sest esinevad

§ 15lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

1. Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määrusega anti PPA-le luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 09.12.2020 (k.a). Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2020 määrusega jäeti XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määruse resolutsioon muutmata. Halduskohtu määruse põhjendused asendati osaliselt ringkonnakohtu määruse põhjendustega. Ringkonnakohtu määrus ei ole jõustunud.
2. PPA esitas 01.12.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamise pikendamiseks kuni neljaks kuuks, sest esineb

§ 15lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alus.

XX saabus Eestisse ebaseaduslikult ning tal puudus siin viibimiseks seaduslik alus. Isik sisenes Eesti territooriumile kehtetu reisidokumendiga ning tema piiriületus toimus ebaseaduslikult (

§ 68p 8).

XX on väljendanud, et jääb võimalusel Euroopasse ja soovib siin oma majanduslikku olukorda parandada. Isik on Schengeni viisaruumis viibinud seadusliku aluseta ca 568 päeva ning PPA-le teadaolevalt ei ole isik püüdnud Schengeni alal viibimist seadustada ega taotlenud Soomes asuvast Maroko Kuningriigi saatkonnast endale passi seaduslikuks reisimiseks. Soome andmebaasides puudub XX kohta teave. Isik ei teinud püüdlusi Soomest lahkumiseks. Seega saab isiku käitumisest ja hoiakutest järeldada, et ta ei soovi oma lahkumiskohustust täita (

§ 68p 6).

XX-l puudub kehtiv reisidokument (

§ 15lg 2 p 3).

Tema Itaalia viisa nr ITA033281947 (kehtivusega 28.12.2018 kuni 28.03.2019) on aegunud ning Maroko Kuningriigi kodaniku pass kehtetu. PPA-l puudub praktika Maroko kodanike dokumenteerimises ning vastastikune koostööleping, mistõttu on raske hinnata, mis aja jooksul on võimalik isikule Maroko saatkonnast reisidokument taotleda. PPA pöördus 12.10.2020 Maroko saatkonna poole palvega XX dokumenteerimiseks. Maroko saatkond vastas 13.10.2020, et tulenevalt Covid-19 viiruse olukorrast ei väljasta saatkond teadmata tähtajani dokumente. PPA pöördus saatkonna poole uuesti 05.11.2020. Maroko saatkond vastas telefoni teel, et on nõus XX juhtumiga tegelema. PPA pöördus Maroko saatkonna poole ametliku dokumenteerimistaotlusega 12.11.2020 ning täiendavad materjalid edastati 16.11.2020. PPA on vastuse ootel. Isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid, kuna esineb põgenemisoht.

Põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt. Arvestades isiku ütluseid ja tema ebaseaduslikku viibimist Schengeni alal, on tõenäoline, et XX ei pruugi leebemate järelevalvemeetmete korral jääda Eestisse väljasaatmismenetluse lõpuni. XX primaarne eesmärk on jääda Schengeni alale. Isiku kinnipidamiskeskuses viibimise pikendamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ega ebaproportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Praeguseks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud

alusel ca kaks kuud. 5. Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 määrusega anti PPA-le luba XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 04.04.2021 (k.a). Isikul ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Tema viisa kehtivusaeg lõppes 28.03.2019 ning Maroko pass on kehtetu. Tal puudub reisidokument. Reisidokumenti ei ole veel 2

§ 68p 8).

XX on varem väljendanud, et sooviks jääda Euroopasse. Kuigi isik kinnitas halduskohtu istungil, et soovib tagasi pöörduda Marokosse, on usutav, et isik jätkaks Euroopas tööotsimist ja illegaalina elamist. Arvesse tuleb võtta ka tema illegaalina Euroopa Liidus viibimise aega, varasemat avaldust ning ebausutavaid selgitusi Soomest lahkumise ja Soome andmebaasis registreerimise kohta. Isiku enda tegevus ja varasem käitumine annab aluse järeldada temast lähtuvat põgenemisohtu (

§ 68p 6).

Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Praeguseks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud

alusel ligikaudu kaks kuud. Puudub alus isiku paigutamiseks Vao majutuskeskusesse, kuna tegemist pole rahvusvahelise kaitse taotlejaga ning sealviibimine ei välistaks põgenemisohtu. Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). Kinnipidamiskeskuses on võimalik pöörduda stressist tulenevate võimalike terviseprobleemidega meditsiinitöötaja poole. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. XX palub 16.12.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Põgenemisohule hinnangu andmisel tuleb lähtuda konkreetsest isikust ja olukorrast (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). Vastustaja ja halduskohus ei ole nii toiminud (vt ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338). Isikul ei ole vastuväiteid tema väljasaatmisele Eestist. Ta on huvitatud reisidokumendi taotlemisest ja on valmis sellele kaasa aitama ning vastustajaga koostööd tegema. Seega ei kavatse isik hoiduda menetlusest kõrvale ega põgeneda. XX on selgitanud, et Soomes dokumendi saamiseks oli vajalik elukoha aadress, mida tal ei olnud. Isik on nõus kodumaale tagasi minema, kuid ei soovi seni viibida kinnipidamiskeskuses. See asjaolu vähendab isiku põgenemisohtu. Isik on varem märkinud, et ta eelistaks elada Euroopa Liidus ning on üritanud legaliseerida enda siin viibimist. Kinnipidamiskeskuses viibimise pikendamise põhjuseks on Covid-19 pandeemia, mis ei ole proportsionaalne. Seetõttu viibib ka Marokost dokumendi saamine ning XX deporteerimine. Isik võiks elada Vao majutuskeskuses. XX kinnitab, et on tagasisaatmiseks kättesaadav. Halduskohus ei ole põhjendanud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamata jätmist (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Isiku jätkuv kinnipidamine on ebaproportsionaalne (vt ka Riigikohtu 30.01.2018 määrus asjas nr 3-17-792, p 18.3). Isiku põhjendamatu kinnipidamiskeskusesse paigutamine ja seal viibimine suurendab tema psüühilisi probleeme ning halvendab tervist. 3

§ 15lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

Põgenemisohu osas viitas vastustaja

§ 68p-dele 6 ja 8.

9. Ringkonnakohus hindas 14.12.2020 määruses asjas nr 3-20-1961 XX kinnipidamiskeskusse paigutamise õiguspärasust

§ 15

lg 2 p-de 1 ja 3 alusel.

§ 15

lg 2 p 3 osas selgitas ringkonnakohus kokkuvõtvalt, viidetega Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikale, et selleks, et jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. PPA ei ole taotluses täpsustanud, milles seisneb isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumine ega toonud välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et PPA on püüdnud hankida isiku tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, kuid isik ei ole sellele kaasa aidanud (viidatud määruse p-d 7 ja 8). Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde. 10. PPA on 01.12.2020 taotluses selgitanud, et XX-l puudub kehtiv reisidokument ning PPA-l puudub Maroko kodanike dokumenteerimise praktika ja vastastikune koostööleping, mistõttu on raske hinnata, kui kiiresti on võimalik taotleda isikule Maroko saatkonnast reisidokument. Vastustaja seisukohtadest nähtuvalt ei kahtle ta XX isikusamasuses. PPA ei ole jätkuvalt usutavalt põhistanud, et väljasaatmismenetlus pikeneb üksnes XX-st tulenevatel põhjustel, sh tema dokumenteerimata jätmise tõttu. Kaasaaitamiskohustus ei saanud isikul tekkida enne väljasaatmismenetluse algust, mistõttu ei oma sellega seoses tähtsust varem isikut tõendava dokumendi mittetaotlemine. Seega ei ole eeldused

§ 15lg 2 p 3 kohaldamiseks täidetud.

11. Täiendavalt selgitas ringkonnakohus 14.12.2020 määruse p-s 10, et

§ 68p 8 on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Riigipiiri seadus (Ri

PS) eristab välispiiri sisepiirist. Sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe- ja järvepiir (RiPS § 2 lg 11). Välispiir on Eesti merepiir ja õhupiir ning maismaapiiri, sealhulgas jõe- ja järvepiiri osa, mis ei ole sisepiir (RiPS § 2 lg 12; Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1360, p 9). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 09.03.2016 määruse (EL) 2016/399 (Schengeni piirieeskirjad) art 2 p 1 alapunkt c kohaselt on sisepiiriks liikmesriikide mere-, jõe- ja järvesadamad, mille kaudu toimub regulaarne liidusisene parvlaevaühendus. Ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovituse (EL) 2017/2338 p 1.6 käsitab põgenemisohuna tagasaatmisdirektiivi art 3 p 7 mõttes ebaseaduslikku sisenemist EL liikmesriikide ja Schengeni riikide territooriumile. Seega ei ole

§ 68

p 8 kohaldamise tingimused praegusel juhul samuti täidetud, sest isik saabus Eestisse Soomest Tallinna Sadama A-terminali kaudu, ületades Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise sisepiiri. 12. Viidatud 14.12.2020 määruses hindas ringkonnakohus isiku põgenemisohtu

§ 68

p 9 alusel, märkides kokkuvõtvalt, et isikul oli talle Itaalia Vabariigi Saatkonna väljastatud viisa (kehtivusega 28.12.2018 kuni 28.03.2019) alusel lubatud liikuda vabalt erinevate Schengeni liikmesriikide vahel kuni 28.03.2019. Viisa lõppedes tuli isikul pöörduda tagasi päritoluriiki või seadustada enda Schengeni alal viibimine. XX nii ei toiminud, vaid viibis Schengeni alal ka pärast viisa kehtivusaega, sh sisenes selle aja jooksul Eestisse. Ka õigusteadmisteta isik ei saa eeldada, et Schengeni ruumis võib liikuda kehtiva viibimisaluseta. Isik pole väitnud, et talle 4

§ 68p 6; 14.12.2020 määruse p 13).

Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde. Määruskaebuse väited ei anna alust asuda eelnevast erinevale seisukohale.

1. XX kinnipidamiskeskuses viibimise pikendamise aluseks ei ole Covid-19 pandeemia ning sellest tingitud viivitus reisidokumentide saamisel, vaid isiku varasem käitumine, mis viitab põgenemisohule. Isik viibis märkimisväärse aja Schengeni alal ilma seadusliku aluseta ega seadustanud enda viibimist. Samuti ületas isik Schengeni ala riikide vahelisi riigipiire ilma seadusliku aluseta. Kuigi isik on varem avaldanud soovi enda väljasaatmiseks Marokosse, on ta mh selgitanud, et ei välista ka Euroopasse jäämist, kui siin leidub tööd. Eelneva tõttu puudub põhjendatud alus arvata, et kinnipidamiskeskusest vabastamisel oleks isik jätkuvalt PPA-le kättesaadav väljasaatmistoimingute läbi viimiseks.
2. Seega ei ole isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks saavutatav

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.

Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskuses viibimise pikendamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). Kinnipidamise eesmärk on mh tagada isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluses. Isiku käitumisest saab järeldada, et ta võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma, sh end riigisiseselt varjama. Isikul puuduvad Eestiga isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed, mis põgenemisohtu vähendaks. XX majutamine Vao majutuskeskuses ei ole võimalik, sest ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole isik esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 32). 15. Isiku kinnipidamise pikendamine ei ole ebaproportsionaalne. Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba ei ületa kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust, s.o 18 kuud (

§ 25lg 2).

PPA on pöördunud Maroko ametivõimude poole ning palunud väljastada isikule ajutine reisidokument. Kuigi Maroko saatkond vastas 13.10.2020, et seoses Covid-19 viiruse levikuga on Maroko ametivõimud peatanud dokumentide väljastamise kuni uue teavituseni, on tegemist ajutise olukorraga. PPA tegi 12.11.2020 uue päringu ja palve isiku identifitseerimiseks ning edastas Maroko saatkonda vajalikud dokumendid. Halduskohtu 04.12.2020 istungil selgitas PPA, et samal päeval suheldi Maroko saatkonnaga telefoni teel ja dokumendi taotlus on Marokosse esitatud. Eelduslikult võtab dokumentide saamine aega täiendavad kaks nädalat (halduskohtu 04.12.2020 istungi protokoll 13:35:34 ja 13:59:09). Seega ei ole alust pidada isiku väljasaatmist perspektiivituks või sedavõrd aeganõudvaks, et õigustada isiku vabastamist. 16. Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele oleks isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine ebaproportsionaalne. XX väited võimalike terviseprobleemide kohta ei muuda eelnevat seisukohta. Kinnipidamiskeskuses jälgitakse isiku füüsilist ja vaimset tervist. Vajaduse korral on isikut võimalik saata ravile ka väljapoole kinnipidamiskeskust (siseministri 16.10.2014 määrus nr 44 ,,Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ § 16). Määruskaebuse esitaja ei väida, et talle oleks jäetud vajalik ravi osutamata. 17. Eelnevast tulenevalt jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 määrus muutmata. Halduskohtu määruse põhjendused tuleb osaliselt asendada ringkonnakohtu määruse põhjendustega. 5