lg 1 järgi 6 kuu vangistusega, mille hulka
Poka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 30.08.2018–31.08.2018, s.o 2 päeva, ning lõplikuks karistuseks mõisteti 5 kuud 28 päeva vangistust.
lg-te 1, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui A. Pokk ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid, elukohaga XXX, ja
lg-te 2, 4, 8 alusel temale määratud lisakohustusi.
Pokalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks, milline karistus hakkas kehtima kohtuotsuse jõustumisest.
järgi õigus taotleda tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist karistuse kandmiselt, ei ole tegemist kohustusega. See tähendab, et kinnipeetaval on õigus otsustada, kas ta soovib enda tingimisi ennetähtaegset vabastamist karistuse kandmiselt või mitte. Kuna A. Pokk on enda soovi selgelt väljendanud, ei pidanud maakohus põhjendatuks A. Pokka vabastada. Määruskaebus 5. Tartu Maakohtu 17.12.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Pokk, kes leiab, et tema õigusi
Süüdimõistetu selgitab, miks ta ei tahtnud ennetähtaegselt vabaneda. Seejärel leiab, et ta oleks soovinud ennetähtaegselt vabaneda küll, aga mitte sellistel ebainimlikel tingimustel, kus 10 päeva enne vangistuse kandmise aja lõppu ennetähtaegsel vabanemisel kaasneks 6 kuu pikkune käitumiskontroll ja katseaeg. Seega puudus normaalne valik. A. Pokk leiab, et maakohus on tema suhtes käitunud ülekohtuselt, palub läbi vaadata kohtu käitumine ning teha võrdväärsem ja õiglasem kohtulahend. Süüdimõistetu avaldab samuti rahulolematust kriminaalhooldusametniku poolt avaldatu osas ning soovib teada, mis õiguslikul alusel tegi kriminaalhooldaja kodukülastuse, kuigi PS § 26 ütleb, et igaühel on õigus eraelu ja perekonna puutumatusele. Kriminaalhooldaja uudishimu elukoha osas jääb süüdimõistetule arusaamatuks. Varasemalt on tema elukoha osas juba kodukülastus läbi viidud. Samuti tekib süüdimõistetul küsimus, kelle jaoks on kriminaalhooldusametnikul neid andmeid vaja. Süüdimõistetul on ka küsimus alkoholi tarvitamise keelu kestusest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
Ringkonnakohus juhib siinkohal süüdimõistetu tähelepanu asjaolule, et VangS § 76 kohaselt 2 edastab vangla kinnipeetava katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamiseks vastavad materjalid kohtule. Kohus omaalgatuslikult ei hakka arutama süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Toimiku andmete kohaselt edastas vangla materjalid maakohtule 19.11.
materiaalsete eelduste esinemisel vabastama formaalsete eelduste täidetuse esimesel võimalusel, s.o A. Poka puhul 15.11.2020. Kohus arutab asja vastavalt töögraafikule ning käesolevas asjas ei saa asuda seisukohale, et sellise arutamisega on süüdimõistetu õigusi kuidagi rikutud või et süüdimõistetu suhtes oleks käitutud ülekohtuselt. Süüdimõistetu karistuseks mõisteti käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavana kinnipidamise aja mahaarvamisel 5 kuud 28 päeva vangistust. Maakohus analüüsis
lg 1 p 2 eeldusi, mille kohaselt teise astme kuriteos või ettevaatamatus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Kuna süüdimõistetu asus karistust kandma 15.07.2020, siis möödus täiendav klausel, s.o 4 kuud, alles 15.11.2020, sest üksnes poole karistusaja ärakandmine ei olnud piisav. Tulenevalt seadusest ei olnud võimalik maakohtul arutada süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ka varem. Vastavad
lg 1 p 2 eeldused kehtivad kõigile vangistust kandvatele süüdimõistetutele, kes on toime pannud teise astme kuriteo või ettevaatamatusest esimese astme kuriteo. Seadust kohaldatakse kõigile võrdselt ning ebavõrdset või ebaõiglast kohtlemist ei nähtu ka käesolevas kriminaalasjas. See, mida süüdimõistetu peab mõistlikuks või ebamõistlikuks, ei ole käesolevalt formaalsete eelduste täidetusel oluline. Nii on ka seaduses üheselt kirjas, et süüdimõistetu ennetähtaegsel vabanemisel järgneb katseaeg.
lg-st 5 tuleneb, et katseaeg määratakse ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui kuus kuud. Kuna süüdimõistetule mõisteti vangistus alla 6 kuu, seega ka ennetähtaegselt vangistusest vabastamise formaalsete eelduste täidetuseks on karistust kanda alla 6 kuu, siis tuleneb seadusest üheselt, et katseaja pikkuseks määratakse A. Poka puhul 6 kuud. Sisuliselt oleks A. Pokk soovinud vabaneda ilma katseajata, kuid sellist võimalust seadus süüdimõistetule ette ei näe, välja arvatud siis, kui ta on karistuse tervikuna ära kandnud. Seega on ka selles osas pahameele avaldused põhjendamatud. Maakohus on süüdimõistetu osas nõuetekohaselt tuvastanud formaalsete eelduste täidetuse. Kuna süüdimõistetut ennetähtaegselt ei vabastatud, siis süüdmõistetu argumentatsioon seoses katseaja pikkusega ei mõjuta ka maakohtu lahendit. 8. Küll märgib ringkonnakohus, et kuna süüdimõistetu hindab enda võimalusi vabaduses ning teostab teatud määral eneseanalüüsi, siis maakohtu põhistused seoses asjaoluga, et süüdimõistetu ei soovi ennetähtaegselt vabaneda, ei oleks iseseisvaks aluseks süüdimõistetu ennetähtaegseks vangistusest vabastamise rahuldamata jätmiseks. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 18) Täpselt samuti ei ole kohus seotud ennetähtaegse 3 vabastamise küsimuse arutamisel süüdimõistetu seisukohaga, kas ta soovib ennetähtaegselt vabaneda või mitte. Nimetatud soov mitte vabaneda võib väljenduda süüdimõistetu poolt uute kuritegude toimepanemise riskis, kuid sellist seisukohta ei ole maakohus avaldanud. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on süüdimõistetu kandnud karistuse lõpuni 12.01.2021, misjärel ta tähtaegselt vangistusest vabastatakse. Seega ei ole käesolevalt enam aktuaalsed põhjendused, miks süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Küll leiab ringkonnakohus, et
lg 4 eeldused, seega peamiselt see, et süüdimõistetu suhtes oleks uute kuritegude risk viidud miinimumini, ei olnud süüdimõistetu suhtes viidud miinimumini ka maakohtu menetluse ajal. 9. Ringkonnakohus ei leia, et maakohtu lõppjäreldust muudaks süüdimõistetu arutluskäik seoses kriminaalhooldaja tööülesannetega. Kinnipeetava iseloomustuses olevat reguleerib vangistusseadus ning justiitsministri määrus nr 28 kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord. Viimane reguleerib ka kriminaalhooldusametniku osas selles. Viide PS §-le 26 on asjakohatu ning otsitud. Puudub igasugune alus arvamuseks, et kriminaalhooldaja oleks teostanud kontrolli süüdimõistetu elukoha osas muudel põhjustel kui selleks on käesoleval ajal kriminaalasja täitmisega seotud küsimuste lahendamine. Elukoha kontroll on vajalik selleks, et tingimisi ennetähtaegselt ei ole võimalik isikut vabastada, kui tal ei ole elukohta. Kriminaalhoolduse kohaldamiseks on vajalik, et isikul oleks garanteeritud elukoht. Nii on ka kohtud varasemalt märkinud, et vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine on
lg 5 lausest 1 tulenevalt võimalik vaid katseaja määramisega.
lg 5 ls 2 kohaselt allutatakse süüdlane katseajaks alati käitumiskontrollile, kuid seda mitte rohkem kui kahekümne neljaks kuuks. Käitumiskontrolli ajal peab süüdlane
Kohtupraktikas on leitud, et alalise elukoha olemasolu on käitumiskontrolli kohaldamise vältimatu eeldus (Riigikohtu 30.05.2016 määrus asjas nr 3-1-1-45-16, p 7). Pelgalt elukoha nimetamine või selle kunagi minevikus väidetavalt juba esitamine ei anna võimalust kriminaalhooldusametnikul järelduseks süüdimõistetu sotsiaalsest olukorrast käesoleval ajal. Alkoholi keelu määramine ning selle pikkus sõltub süüdimõistetu isikust (käitumiskontrolli pikkus) ja tema poolt toimepandud kuriteost. 10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-dest 2, 3 tuleb jätta Tartu Maakohtu 17. detsembri 2020 määrus lõppjärelduses muutmata, kuid täpsustada maakohtu määruse põhistusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Ingeri Tamm Aarne Sarjas 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.