1-21-287/5

(20231700528)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. detsembri
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), YY (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. detsembri
4. a määrus muutmata ning XX ja YY esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Kriminaalasjas nr 20231700528 on BB-le, EE-le, CC-le ja QQ-le esitatud kahtlustus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et nemad 19.02.2020 kella 15:30 paiku Tallinnas XXX asuva X hoone juures väänasid XX käsi selja taha, lõid jalaga vastu jalgu, astusid jala peale ja surusid näoga vastu seina seisma sundasendisse pikemaks ajaks. XX tundis füüsilist valu ja sai järgmised tervisekahjustused: hematoomid jalgadel, haava parema jala põlve piirkonnas seespool ning vasaku jala esimese varba küünealuse verejooksu.
6. 03.11.
7. a lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalasjas menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel.
8. 13.11.
9. a registreeriti Riigiprokuratuuris YY kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, milles taotleti määruse tühistamist ja menetluse jätkamist. Riigiprokuratuuri määrus
10. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust selle menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalasja raames saab kontrollida üksnes seda, kas mõni tegu vastab karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Muud võimalikud rikkumised ei ole 1

(6)1-21-287 kriminaalmenetluse uurimisobjektiks. Seetõttu jättis prokurör tähelepanuta kaebaja etteheited väidetavale sotsiaalhoolekande seaduse rikkumisele. Käesoleval juhul on kriminaalasja menetletud võimalikus KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises BB, EE, CC ja QQ poolt XX suhtes 19.02.2020 kella 15:30 paiku Tallinnas XXX asuva X hoone juures. Kriminaalasjas kogutud materjalid viitavad sellele, et kahtlustatavate tegevus ei olnud suunatud XX-le valu või kehavigastuste tegemisele, vaid olukorra rahustamisele. XX oli eelnevalt rünnanud QQ ning tema poolt mobiiltelefonist helinate laskmine ning tekkinud olukord võis ärritada kahte juuresviibinud autisti, kelle käitumine võib olla ettearvamatu. Seega antud olukorras oli tekkinud oht juuresviibijate õigushüvedele ja tugikeskuse töötajate sekkumine antud olukorras suuremate kahjude ära hoidmiseks oli vajalik ja õigustatud. Kuigi kaebaja leiab, et spetsialistid oleksid pidanud olukorra lahendama sobivalt, siis ei paku ta välja ka sellist tegevust, mis oleks tema hinnangul paremini olukorra lahendamiseks sobinud. Riigiprokuröri hinnangul on kogutud tõendeid hinnates spetsialistide reaktsioon toimunule adekvaatne. Arvestada tuleb muuhulgas, et tekkinud olukorras, ei pruugi olla aega asuda arutama, milline on parim ja säästvaim viis olukorra rahustamiseks ja sündmused võivad hakata kulgema omasoodu. Kui XX oli lasknud mobiiltelefonist muusikat või helisid, mis võisid juba kõrvalviibinud autiste ärritada ja nende käitumise pinnalt omakorda ohu tekitada, siis spetsialisti poolt palve muusikat või helisid mitte lasta on igati adekvaatne. Olukorras, kus XX spetsialisti füüsiliselt ründas, on adekvaatne vajadusel teda ka füüsiliselt kontrolli alla võtta, et temapoolsed füüsilised ründed lõpetada. Ka tugikeskuse spetsialistidel on õigus ennast ja üksteist kaitsta, samuti võib neil olla kohustus tagada ka juuresviibijate turvalisus. Arvestades, et XX tegevus, nagu ka tekkinud olukord laiemalt, võis ärritada ka juuresviibinud autiste, võis spetsialistide tegevus olla suunatud ka sellele, et hoida ära võimalikku autistidest tulenevat ohtu X-le endale. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja etteheitega justkui oleksid spetsialistid lähtunud üksnes kahe läheduses viibinud autisti mugavusest. Kaebaja väidab, et keskuse administratsioon on ebaseaduslikult hoidnud nende tütart autistlikus rühmas ilma, et tütrel sellist diagnoosi oleks, ja sellega seonduvalt oli 19.02.2020 toimunud konflikt administratsiooni poolt provotseeritud rühma sobimatuse tõttu. Samas jääb selgusetuks, miks lapsevanem on nõustunud tütre selles rühmas olemisega juba aastast 2011. Küsimus, miks XX just autistlikus rühmas käib, ei ole antud juhul kriminaalasjas tõendamiseseme asjaoluks. Samuti ei ole määravat tähtsust asjaolul, kas XX-l on või ei ole autismi diagnoosi ega sellel, kas tal võiks selline diagnoos olla. Väited selle kohta, et laps on pandud autistlike laste rühma eesmärgiga provotseerida konflikti, kus keskuse töötajad saaksid lapsele tervisekahjustusi või valu tekitada on aga paljasõnalised ega ole eluliselt usutavad. Asjaolu, kas XX võis või ei võinud saada tervisekahjustusi toimunud sündmusele järgnevatel päevadel, ei ole samuti asjas määrava tähtsusega. Isegi kui tervisekahjustused tekkisid käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavate teo tulemusena, ei nähtu, et nende tahtlus oleks olnud suunatud XX tervisekahjustuste või valu tekitamisele. Nende tegevus oli suunatud olukorra rahustamisele, XX poolsete rünnakute takistamisele ja võimalike muude ohtude ärahoidmisele. Riigiprokuröri hinnangul oli keskuse töötajate tegevus XX rahustamisel põhjendatud ja õigustatud. Tervisekahjustused võisid tekkida seejuures ka XX enda tegevuse ja mitte kahtlustatavate tegevuse tulemusena. Seega nähtub, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on ümber lükatud esialgne kahtlus BB, EE, CC ja QQ poolt toime pandud teo osas. Kriminaalasi on õigesti ja põhjendatult lõpetatud. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele 5. 15.01.2021. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebus XX ja YY esindaja Martin Hirvojalt, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 15.12.2020. a koostatud määrus ja Põhja 2

(6)1-21-287 Ringkonnaprokuratuuri 03.11.2020. a määrus ning kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel ning teostama alusetult tegemata jäetud uurimistoimingud. Kaebaja leiab, et esmalt on menetleja teinud vale järelduse, et kannatanu XX ründas füüsiliselt kahtlustatavaid. Kannatanu seadusliku esindaja YY ütluste kohaselt kuulas XX rahulikult oma telefonist muusikat ning lükkas talle kui puudega isikule liiga lähedale tulnud päevakeskuse töötaja eemale, mitte ei löönud teda. Seda kinnitab kannatanu esindaja poolt kasutatud venekeelne sõna „oттолкнуть“ (tl 9). Kahtlustatavate poolt ülekuulamisel antud ütlustes selle tegevuse löömiseks nimetamise ebaõigsus ilmneb ka väidetavalt löögi saanud kahtlustatav QQ enda ütlustest, kuna ta ise kinnitab, et ta valu ei tundnud (tl 68). Ülejäänud kahtlustatavad, keda ei lükatud eemale, on sama tegevuse kohta samuti kasutanud ebaõigesti sõna lööma. Tegelikult kannatanu ei löönud QQ, vaid lükkas teda kõhu piirkonnast eemale. Kannatanu psüühika eripära tõttu, mis oli päevakeskuse töötajatele teada, oli kannatanule sel moel lähenemine vastunäidustatud. Kannatanu seadusliku esindaja poolt esitatud ning kriminaaltoimikusse lisatud arvukatelt fotodelt XX-le tekitatud vigastuste kohta nähtuvad tõsised marrastused, verevalumid, kingakontsakujuline kaarjas auk või rebend põlve läheduses ning suure varba kahjustus. Nendel fotodel, mis on tehtud vahetult pärast sündmust, on verevalumid punased, 21.02.2020 tehtud fotodel on samad verevalumid moondunud sinisteks. On üldteada, et verevalum muutub värvilt siniseks 1-2 päeva pärast vigastuse tekkimist. 21.02.2020 koostatud epikriisi kohaselt on samuti fikseeritud nimetatud vigastus põlve piirkonnas (tl 12). Seega on välistatud, et kannatanu võis nimetatud vigastused saada hiljem kui 19.02.2020 või muul moel ning talle pidid need olema tekitatud 19.02.2020 toimunud kuriteosündmuse käigus, sest 21.02.2020 tehtud fotodel siniseks muutunud verevalum pidigi olema tekitatud 1-2 päeva varem. Kannatanule tekitatud vigastustest on iseäranis märkimisväärne toimikust olevatelt fotodelt nähtuv temale põlve piirkonda tekitatud kingakontsa kujuline, nahka läbiv kaarjas rebend. Ka juhul, kui vastaks tõele kahtlustatavate alusetu väide, et kannatanu ise vehkis jalgadega, on välistatud, et ta saanuks sellisel kujul vigastuse ise endale tekitada. Kannatanu suhtes rakendati „verge võte püsti“ ohjeldamismeetodit (tl 36) ning selle meetodi toimikus esitatud instruktsioon ei näe üldse ette jalaga löömist ega jala kasutamist. Juba praeguseks kogutud tõenditest nähtub, et vähemalt üks kahtlustatavatest pidi tõstma oma jala kannatanu põlve kõrgusele ning sirutama jala ette ja jalaga kannatanut lööma – muul moel ei ole seletatav kannatanule kontsajäljega sarnaneva vigastuse tekkimine põlve piirkonda. Nimetatud fototõendiga on ümber lükatud kahtlustatavate väide, et nemad kannatanut jalaga ei löönud ning kasutasid üksnes nimetatud ohjeldamismeedet. Kingakontsajäljega vigastuse tekkimine kannatanu põlve piirkonnas olnuks välistatud, kui kahtlustatava või kahtlustatavate jalatsite tallad oleksid asunud „ohjeldamismeetme“ kasutamisel maapinnal. Kannatanu seaduslik esindaja YY ei ole algusest peale eitanud, et XX lükkas eemale talle ohtlikult lähedale tulnud päevakeskuse töötaja ning võis vastata nõudmisele mobiiltelefonist muusika kuulamine lõpetada ebaadekvaatsete väljendiga. Nimetatu ei anna õiguslikku alust selleks, et päevakeskuse töötajad võiksid kannatanut jalgadega peksma asuda. Kahtlustatavatele oli teada, et kannatanu on nii füüsilise puude kui ka käitumishäirega isik ning tema poolt on pigem ootuspärane see, et stressisituatsioonis kannatanu võib käituda ebaadekvaatselt. Põhjus, miks kannatanu oli päevakeskuse kliendiks, olidki tema erivajadused. Kahtlustatavatel oli kannatanu suhtes garandiseisund ning neid oli koolitatud kirjeldatud juhtumit lahendama seaduslikul moel. Seda enam pidid nad hoidma oma emotsioone vaos ning käituma vastavalt erijuhistele ka juhul, kui kannatanu käitus ebaharilikult võrreldes samas olukorras asuva isikuga, kellel ei ole erivajadusi. Kahtlustatav EE ütluste kohaselt XX lõi E-le jalaga vastu põlve (tl 88). Nimetatud kahtlustatava väide on ebaõige, kuna tõendite kohaselt on jõhkralt jalaga löödud ning sellele vastav vigastus 3

(6)1-21-287 tekitatud mitte kahtlustatavale, vaid kannatanule. Seevastu kahtlustatav EE ei ole esitanud kaebust, et talle oleks kehavigastus tekitatud, samuti pole ta esitanud talle tekitatud väidetud vigastuse kohta fotot ega haigla epikriisi. Kannatanu esindaja leiab seetõttu, et nimetatud kahtlustatava ennastõigustav väide on väljamõeldud eesmärgiga vabaneda vastutusest toimepandud kuriteo eest. Kogumis nähtub, et kõik neli kahtlustatavat on tõenäoliselt kooskõlastatult andnud ebaõigeid ja ülejäänud objektiivsete tõenditega vastuolus (fotod ja epikriis kannatanule tekitatud vigastustest, kannatanute ütlused) olevaid ütlusi selle kohta, et XX neid lõi. Selliste ütluste andmise motiiv võis olla soov mitte vastutada oma vägivallategude eest ning ajada süü nende hoole alla usaldatud puuduliku arusaamisvõimega ja kaitsetu kannatanu peale. Samuti võib küsimärgi alla seada kahtlustatavate väite justkui häiris kannatanu poolt bussi ootamise ajal telefonist muusika kuulamine ülejäänud päevakeskuse kliente. Kõikide kahtlustatavate ütluste kohaselt viibisid sündmuse juures veel vähemalt 2, võimalik et ka 3 noormeest, kes olid samuti päevakeskuse kliendid. Nende nimed ei nähtu kriminaaltoimikust, samuti mitte see, kas XX poolt telefonist muusika kuulamine neid tegelikult häiris või mitte. Samuti ei ole selge, kas kahtlustatavatel üldse oli õiguslik alus nõuda kannatanult muusika kuulamise lõpetamist. Kuna vastus viimati nimetatud küsimusele ei mõjuta otseselt õigusliku hinnangu andmist vägivalla kasutamisele kannatanu suhtes, siis kannatanu esindaja seda küsimust edasiselt ei analüüsi. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on ebaõigesti märgitud, et sündmusel puuduvad objektiivsed tunnistajad ning seetõttu on tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Kõikide kahtlustatavate ütlustest nähtub, et sündmust nägid vahetult pealt samas bussipeatuses bussi oodanud vähemalt kaks noormeest, kes olid samuti päevakeskuse kliendid. Kahtlustatav EE sõnade kohaselt viibisid sündmuskohal koguni kolm noormeest (tl 88). Asjaolu, et mõnel nimetatud isikutest võis olla autistlik sündroom, ei takista nende isikute väljaselgitamist ning ülekuulamist tunnistajana. On üldteada, et autistliku sündroomiga isikutel võib olla eriti hea mälu detailide suhtes ning seega võivad nad mäletada ka ammuseid sündmusi täpseminigi kui muud isikud. Käesolevas asjas on ainsad objektiivsed tunnistajad jäetud välja selgitamata ning tunnistajatena üle kuulamata. Kuriteosündmusest on tänaseks möödunud ligi aasta ning asjaolu et selle aja jooksul ei ole välja selgitatud ega üle kuulatud isegi ainsaid vahetult sündmuse juures viibinud objektiivseid tunnistajaid, on käesoleva kriminaalmenetluse kontekstis jäme ja elementaarne minetus. Sellele vaatamata on eelduslikult võimalik nimetatud viga kriminaalmenetluse jätkamisel parandada. Lisaks märgib kannatanu esindaja, et riik on seadnud lähisuhtevägivalla vastu võitlemise prioriteediks. Seejuures loeb politsei lähisuhtevägivallaks ka vägivalda puuetega inimeste vastu. Kriminaalasja kohtueelne uurimine nii nagu seda on tehtud käesolevas asjas näitab, et prioriteetset lähisuhtevägivalda on uuritud pealiskaudselt ning kriminaalmenetluse lõpetamise määruse argumendid on meelevaldsed. Kriminaalmenetluse lõpetamine in dubio pro reo põhimõttel on käesoleval juhul alusetu, kuna nimetatud põhimõtte alusel on võimalik kriminaalmenetlust lõpetada üksnes selliste kahtluste olemasolul, mida ei ole võimalik kõrvaldada. Kannatanu taotleb, et kriminaalmenetlust jätkataks ning selle käigus viidaks läbi vähemalt järgmised seni alusetult tegemata jäetud uurimistoimingud. Selgitada välja sündmuse tunnistaja nr 1 nimi (isik, kes oli X klient, noormees), kes viibis kahtlustavate ütluste kohaselt sündmuskohal 19.02.2020 ning ootas koos kannatanu XX-ga bussi. Küsida temalt vähemalt järgmised küsimused: 1) Kas XX poolt telefonist muusika kuulamine häiris teda, 2) Kas XX kasutas kahtlustatavate suhtes füüsilist vägivalda, 3) Kas keegi päevakeskuse töötajatest kasutas XX suhtes vägivalda, kui jah siis kes ja mil moel. Kui selgub, et tunnistaja on erivajadusega isik, kaasata vajadusel ülekuulamisele abiks vastava valdkonna spetsialist. Selgitada välja sündmuse tunnistaja nr 2 nimi (isik, kes oli X klient, noormees), kes viibis kahtlustatavate ütluste kohaselt sündmuskohal 19.02.2020 ning ootas koos kannatanu XX-ga bussi. Küsida temalt eelnevalt väljatoodud küsimused. Selgitada välja 4

(6)1-21-287 võimaliku sündmuse tunnistaja nr 3 nimi (isik, kes oli X klient, noormees), kes viibis kahtlustatav EE ütluste kohaselt sündmuskohal 19.02.2020 ning ootas koos kannatanu XX-ga bussi. Küsida temalt samad küsimused. Vajadusel kuulata neli kriminaalasjas kahtlustatavat täiendavalt üle, selgitamaks nende ütluste vastuolu ülejäänud asjas kogutud tõenditega, sealhulgas objektiivsete tõenditega ning kannatanu ja tunnistajate ütlustega, selgitamaks välja, kes neist kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Silma järgi hinnates on fotodel kannatanu põlve piirkonna vigastus tekitatud väiksema diameetriga jalanõuga ehk tõenäoliselt naisterahva kingakontsaga. Uurimise käigus on võimalik kannatanu sääre laiust ning vigastuse diameetrit fotodelt üle mõõtes ning kõrvutades võimalik tuvastada, kas see oli nii ning vajadusel kitsendada selle teadmise abil kahtlustatavate ringi. Vajadusel viia läbi ütlusi andnud isikute vastastamine KrMS § 77 korras. Kannatanu esindaja leiab, et ta on käesolevas kaebuses ümber lükanud kõik kahtlused, mis puudutavad kannatanule tekitatud kehavigastuse tekkimise aega ja seost 19.02.2020 toimunud kuriteosündmusega. Juhul, kui menetlejal selles küsimuses siiski püsivad põhjendatud kõrvaldamata kahtlused, taotleb kannatanu, et selles osas kuulataks üle YY ning 21.02.2020 epikriisi koostanud arst, seostamaks kannatanu vigastustest tehtud fotod XX isikuga ning kuriteo toimepanemise aja ja kohaga. Näiteks on väga lihtne lükata ümber kriminaalmenetluse lõpetamise ettekäändena kasutatud väide, et äkki fotodel kujutatud jalg ei olegi kannatanu XX oma, võrreldes fotodel esitatut jalgu anatoomiliselt kannatanu XX jalgadega. Olukorras, kus kannatanu kuulati üle alles ligi kolm kuud pärast sündmust ning ka siis jäeti menetleja poolt esitamata küsimused vigastustest tehtud fotode seostamiseks kannatanu ja kuriteosündmusega, on puudega kannatanu vanemale kohatu ette heita, et tema enda poolt tütre vigastustest tehtud ning uurijale enne ülekuulamist esitatud fotod polnud uurimistaktikaliselt ideaalseimal moel tehtud. Tegelikult olnuks see menetleja ülesanne tuvastada, koguda ja talletada vajalikud tõendid kannatanule tekitatud vigastuste kohta ning vormistada need seaduse nõuete kohaselt, muuhulgas tehes kannatanust foto ka üldplaanis, millelt nähtuks samaaegselt kannatanu nägu ning tema jalgadele tekitatud vigastused. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 15.12.
2. a määruse muutmiseks.
3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et tulenevalt KrMS §-st 208 saab ringkonnakohus anda hinnangu vaid Riigiprokuratuuri 15.12.
4. a määrusele, mistõttu jääb kaebuse taotlus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 03.11.
5. a määruse tühistamiseks tagajärjetuks. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid.
6. Kaebuse esitaja märgib esmalt, et menetleja on teinud vale järelduse, et XX ründas füüsiliselt kahtlustatavaid. Nimelt leiab kaebaja, et YY ütlustest nähtub, et tegemist ei olnud mitte löögiga, vaid eemale tõukamisega. Ringkonnakohus leiab, et lähtuda ei saa vaid YY poolt öeldust, vaid neid ütlusi tuleb kõrvutada ka kahtlustatavate ütlustega, kes kõik on kinnitanud, et XX lõi QQ käega kõhtu. Oluline on siinkohal märkida sedagi, et YY ei viibinud ise vahetult sündmuse juures, vaid kuulis juhtunust oma tütrelt pärast seda, kui XX koju jõudis. Arusaamatu on, mille pinnalt asub 5

(6)1-21-287 kaebuse esitaja seisukohale, et ka kahtlustatavad on valesti kasutanud XX käitumise kohta sõna lööma. Vaid see, et YY on nimetanud muud sõna, ei anna alust asuda seisukohale, et sündmuse juures vahetult viibinud kahtlustatavad end ekslikult väljendavad ning et praeguses tekkinud sõna sõna vastu olukorras justnimelt YY poolt antud ütlustest.

1. Kaebaja asub seisukohale, et XX on kahtlustatavate poolt jalaga pekstud, millest annab aimu kannatanu põlvel olev vigastus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esmalt tõsikindlalt väita, et vigastus oleks tekkinud justnimelt jalaga löömise tagajärjel. Selles ei ole vaidlust, et XX ja kahtlustatavate vahel tekkis arusaamatus, mis päädis füüsilise kontaktiga osapoolte vahel. Sellises olukorras ei saa välistada täielikult olukorda, kus üks või teine pool saab kehalisi vigastusi. Kahtlustatav EE on märkinud, et XX lõi teda jalaga. Samuti pidid XX rahustamiseks jõudu rakendama neli isikut, mis annab aimu sellest, et tekkis ilmselgelt rüselus, mille käigus ei ole välistatud kehavigastuste tekitamine. Küll aga puuduvad tõsikindlad tõendid sellest, et XX oleks jalgadega pekstud, nagu seda märgib kannatanu esindaja. Kaebaja leiab ka, et EE väide tema jalaga löömise kohta, on ebaõige mh seetõttu, et EE ei ole esitanud selle kohta kaebust ega tõendeid. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse esitamine on isiku enda valik, keegi ei ole kohustatud kaebust esitama. EE ise ei ole märkinud, et temal oleks tekkinud mingi vigastus, seda väidab kaebaja ning puudub informatsioon, mille pinnalt kaebaja üldse asub seisukohale, et EEle löögist vigastus tekkis. EE on kuulatud kriminaalasjas üle 04.06.
2. a, milliseks hetkeks oleks ka juhul, kui löögist kehavigastus tekkis, see ilmselgelt paranenud ning puudus võimalus seda tõendada. Olenemata aga sellest ei saa asuda üheselt seisukohale, et EE oleks esitanud ebaõige väite sellest, et XX teda jalaga lõi.
3. Kaebaja seab kahtluse alla ka kahtlustatavate väite justkui oleks XX häirinud teisi keskuse kliente. Selle väljaselgitamiseks palub kaebaja sündmuse juures olnud isikud kindlaks teha ning kuulata nad üle, mh küsida neilt, kas muusika kuulamine häiris neid. Ringkonnakohus leiab, et need asjaolud ei oma kriminaalmenetluses kahtlustatavate tegevuses kuriteotunnuste tuvastamise seisukohalt sisulist tähendust. Kuigi kaebaja leiab, et sündmuse läheduses viibinud isikud saaksid anda objektiivseid ütlusi toimunu kohta, kuivõrd on üldteada, et autismi sündroomiga inimestel võib olla hea detailimälu, ei nõustu ringkonnakohus sellega. Kuigi viidatud sündroomiga isikud võivad hästi mäletada detaile, ei pruugi nende tõlgendus sotsiaalsetele sündmustele olla objektiivne. Samuti ei saa siiski pidada seda üldteada faktiks, et kõik autistid detaile väga täpselt mäletavad, kuna autismi vorme on mitmeid erinevaid. Samuti ei saaks nad anda ütlusi selle kohta, mis oli kahtlustatavate tegevuse eesmärk, mis aga omab tähendust kuriteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisel. Nagu riigiprokurör märkis, siis isegi kui tervisekahjustused tekkisid käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavate teo tulemusena, ei nähtu, et nende tahtlus oleks olnud suunatud XX tervisekahjustuste või valu tekitamisele. Nende tegevus oli suunatud olukorra rahustamisele, XX poolsete rünnakute takistamisele ja võimalike muude ohtude ärahoidmisele. Ringkonnakohus nõustub ka riigiprokuröri avaldatuga sellest, et tervisekahjustused võisid tekkida ka XX enda tegevuse ja mitte kahtlustatavate tegevuse tulemusena. Senises menetluses puuduvad mistahes andmed, mis lükkaks ümber kahtlustatavate ütlused sellest, et nad soovisid XX rahustada ning et nad tahtlikult kannatanut ei peksnud. Nagu menetleja märkinud on, tuleb seega siinkohal lähtudes in dubio pro reo põhimõttest menetlus lõpetada. Vaid kaebuse esitaja subjektiivse hinnangu pinnalt, justkui esineks kahtlustatavate tegevuses kuriteo tunnused, ei saa kohus menetlejat kohustada menetlust jätkama. Ringkonnakohtu hinnangul puudub käesolevaks ajaks kogutud ja tuvastatud andmete pinnalt vajadus täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks.
4. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 15.12.
5. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6