Obsah (7)

§ 436§ 230§ 232§ 367§ 173§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-19577 Tsiviilasi P L ´i hagi A K vastu võla nõud

§ 436

lõikega 4 hinnanud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest, seda enne pooltega arutamata ning andmata pooltele selle kohta võimalust seisukohta esitada. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26.04.2018 Harju Maakohtu 31.05.2017 otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohtus arutati asja 06.09.2018, 11.10.2018, 07.05.2019 ja 06.06.2019 toimunud kohtuistungitel. HAGEJA NÕUE Kohtule 30.12.

1. a esitatud hagiavalduse kohaselt P L ja A K vahel oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 tähenduses sõlmitud suuline laenuleping. Laenulepingu alusel on kostja saanud perioodil alates 30.03.2015 kuni 07.03.2016 laenu kogusummas 19 286 eurot. Tegemist oli intressita laenuga. Laenu eesmärgiks oli äriprojektid ning isiklikud vajadused. Hageja märgib, et kõik ülekanded olid tehtud panga kaudu otse kostja kontole SEB pangas. Hageja seletab, et kostja lubas laenu tagastada äriprojektide tulust, kuid selle asemel nõudis uusi ja uusi summasid, seletades, et kohe-kohe äriprojektid annavad tulu ja ta kohe hakkab ka laenu tagastama. Ühel hetkel hakkas hageja kahtlema, et kostja üldse kavatseb temale midagi tagastada ja märtsi kuus 2016.a. pöördus hageja kostja poole nõudmisega, et kostja hakkaks laenu viivitamatult tagastama, kuid ei asunud kostja hagejale midagi maksma. Samuti kostja ei soovinud enam hagejaga suhelda - kostja ühepoolselt lakkas suhtlemast hagejaga ja ei reageerinud ei hageja kõnedele ega e-mailidele. 10.10.2016 esitas hageja kostjale nõudekirja, millega muuhulgas teatas, et ta ütleb laenulepingu üles alates
2. oktoobrist 2016.a. Sel alusel palus hageja kanda 19 286 eurot hiljemalt 17.oktoobriks 2016 hageja arvelduskontole selgitusega “võla tasumine”. Kostja ei ole antud kirjale reageerinud. 01.11.2016 esitas hageja kostjale korduva nõudekirja, millega teatas, et juhindudes VÕS § 398 lg 1 korduvalt annab hageja kostjale aega võlgnevuse kustutamiseks hiljemalt
3. detsembriks 2016.a. Sama kirjaga oli kostja hoiatatud, et tegemist on viimase nõudekirjaga ja juhul, kui nimetatud kuupäevaks, s.o.
4. detsembriks 2016.a., ei ole tasu teostatud, siis esitab hageja kostja vastu hagiavalduse võlgnevuse tasumise nõudes. 2 Hageja arvamusel kostja ei ole tõendanud, et kostjal on õigus jätta saadetud raha endale. Kostja ei ole ka tõendanud, et võlasuhted olid hageja ja kolmanda isiku vahel. Kolmanda isiku ütlused, mis olid andnud vande all, ei ole ka veenvad. On oluline, et tunnistaja on kostja endine elukaaslane ning, et hageja ja kostja mõlemad raiskasid hagejalt saadetud raha. Kostja (ei tunnistaja ütlustega ega muude tõenditega) ei suutnud tõendada, et tegemist oli investeeringuga või seltsinguga. Kõik kostja väited on osutunud paljasõnalisteks. Hageja leiab, et kostja võlgneb hagejale raha tulenevalt hageja ja kostja vahel sõlmitud suulisest laenulepingust. KOSTJA SEISUKOHT Kohtule 28.02.
5. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks VÕS § 9 mõistes. Ka ei ole hageja sellist taheavaldust esitanud kostjale. Ainuüksi asjaolu, et hageja on teinud kostja arveldusarvele ülekandeid, ei tõenda lepingu sõlmimist ülekande tegija arvelduskonto omaniku vahel. Kosjale teadaolevalt võib hagejal olla õigussuhe, sh võlasuhe või ka laenusuhe kolmanda isikuga. Nimelt on kostja andmetel hageja teostanud vaidlusalused hageja viidatud ülekanded kostja arveldusarvele kolmanda isiku palvel, kuna kolmas isik ei omanud arveldusarvet Eesti Vabariigis. Hageja ja kolmandad isikud hageja kaudu teostasid ülekandeid teadlikult A A (sünd 23.05.1985) korralduste alusel kostja arveldusarvele. Kostja esitas kohtule hageja ja A. A’i helisalvestused aastast 2016, milles pooled arutlevad nende vahelise võlasuhte ning laenulepingu asjaolusid ja nendega seotud kostja arveldusarvele tehtuid ülekandeid. Antud salvestustest nähtub selgelt asjaolu, et hagejal on õigussuhe kolmanda isikuga, aga mitte kostjaga ning et kostja arveldusarve oli selleks, et hageja saaks raha toimetada kolmanda isikuni. Kostja ei võta nõuet omaks ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja väidab, et tegelik võlasuhe oli hageja ja A. A’i vahel ning et sellest võlasuhtest tulenev hageja kohustus täideti A. A’i käsutuse alusel kostjale. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232lg 1 kohaselt.

Tulenevalt

§ 367

ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust, et hageja kandis perioodil 30.03.2015-07.03.2016 kostja arveldusarvele raha summas 19 286 eurot. 3 Kohus peab antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama kas ja mis alusel on hagejal raha tagastamise nõue kostja vastu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Lõike 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kui pooled on kokku leppinud, et rahasumma võlgnetakse laenuna, siis on neil õigus selle kohta sõlmida laenuleping. Laenuleping võib olla ka suuline. Antud juhul ei ole laenulepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel tõendatud. Hageja ei ole tõendanud, millal ja millistel ajaoludel ning mis tingimustel tema poolt väidetav laenuleping sõlmiti. Kostja on väitnud, et kohtus hagejaga esimest korda seoses käesoleva kohtumenetlusega ning ei olnud eelnevalt hagejaga kontaktis olnud. Hageja ei ole kostja seda väidet vaidlustanud, saati siis ümber lükanud. Küll möönab hageja, et kostja poolt osundatud isik A A on ta klassivend ning hilisem äripartner, kelle vastu aga tal on teised nõuded. Hageja väide, et laenusuhe nähtub kostjale tehtud ülekannete selgitustest, ei ole kohane. Maksete selgitused võivad viidata võlasuhtele (dept), aga need selgitused ei näita, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping. Sama hästi võib see viidata laenusuhtele hageja ning A Ai vahel nagu kostja ja tunnistaja kinnitasid. Kohtu küsimusele, mida tähendasid tema poolt ülekannete selgitustesse kirjutatud nt „dept 22000“ (Ikd, tl42) hageja ühtegi asjalikku põhjendust ei andnud. Seejuures numbrid muutusid sõltuvalt ülekande suurusest. Kostja esindaja juhtis kohtu tähelepanu ka sellele, et tunnistaja Ai ütluste kohaselt olid tal võlasuhted hagejaga juba enne vaidlusalust episoodi ning see võlgnevus oli umbes 5000€. Samas algasid märkused ülekannete selgitustes (dept xxxx) kostjale suurusest üle 5000, millest kostja esindaja järeldas, et see võib olla arvepidamine tunnistaja Ai võlgnevuse kohta hageja ees. Tunnistaja A A kinnitas 06.06.2019 ülekuulamisel vande all, et hageja poolt kostjale kantud rahalised vahendid olid mõeldud tema ja hageja ühise ettevõtmise tarbeks ning tunnistaja palus hagejal need ülekanded teha kostja arveldusarvele, kuna tema enda arved olid sel ajal arestitud seoses käimasolevate täitemenetlustega. Kohus hinnates eeltoodud asjaolusid ja nimelt:

1. tõendamata on kokkuleppe sõlmimine hageja ja kostja vahel laenu andmiseks;
2. puuduvad andmed, et pooled oleksid kohtunud enne käesolevat menetlust või oleks isegi tuttavad;
3. tunnistajana ülekuulatud A. A võttis omaks võlgnevuse hageja ees, mida hageja nõuab kostjalt antud menetluses;
4. A. Ai kinnitusel palus ta hagejal kanda vaidlusalused summad kostja arveldusarvele, kuna oma arve kasutamine oli tal võimatu, kuna see oli arestitud täitemenetluse käigus; 4
5. Enamus vaidlusalusest summast on kulutatud välismaal, kus kostja oli koos A. Aiga ning sularahas väljavõetud summad on A. Ai poolt võetud; leiab, et on jäänud tõendamata mingigi kokkulepe hageja ja kostja vahel vaidlusaluste summade kostja kasutusse andmise osas. Kohus ei pea usutavaks, et eraisikuna hageja annaks laenu talle tundmatule isikule, keda ta ei ole kunagi kohanud, seda mingilgi moel vormistamata. Kohtu hinnangul puudutavad vaidlusalused ülekanded suures osas hageja ja kolmanda isiku A Ai vahelisi rahalisi suhteid, mida kinnitab ka hageja poolt pangaülekannete selgitustel kasutatavad märked. Esiteks on pea kõigil ülekannetel selgituseks märgitud „Dept“ mingi summaga, mis kohtu hinnangul viitab laenukogusummale. Kuna see summa on kostjale tehtud ülekannetest esimesel juba 10000, siis see kinnitab ka tunnistaja A.Ai ütlusi, et ta võlgnevus oli enne kostjale ülekannete tegemise algust üle viie tuhande. Seejuures kasvab see summa enamvähem korrelatsioonis hageja poolt tehtavate ülekannete summaga (siin ja edaspidi IIkd tl 11). Erandi aga moodustavad hageja poolt tehtud ülekanded, mis on tehtud peale A.Ai ema (J Aa) ja vanaema (N B ) poolt tehtud ülekandeid (tabeli read 17, 18, 20 kuni 45), kus Dept summa sisuliselt ei muutu (Dept 21350 kuni Dept 22000), vaatamata sellele, et kanti üle üle 2700€. Seejuures on kõik ülekanded selgitustes märgitud ka kui „kingitus emalt“ (vene keeles: podarok ot mamq). Seega need summad ei olnud algselt hageja poolt loetud laenuks, vaid olid A.Ai sugulaste poolt talle läbi hageja edastatud rahasummad. Hageja tõi esile, et hageja poolt saadetud raha oli kulutatud vaid isiklikuks otstarbeks. Laenatud rahaga tasus väidetavalt kostja välismaal asuvates poodides (sh riiete ja kosmeetikapoodides), restoranides, hotellides, lennujaamades jne. Laenatud raha oli ka kulutatud igasugustele broneeringutele (lennupiletid, hotellid). Osa summadest olid küll välja võetud sularahas välismaal, nagu väitis kostja, kuid raha saatus pole teada - kostja ei esitanud mitte ühtegi tõendit, et pangaautomaatidest välja võetud raha oli kulutatud muuks, kui isiklikuks tarbimiseks. Arvestades kohtu poolt eelnevalt tuvastatut, siis kostja arveldusarvele kantud rahade kasutus ei oma tähtsust hageja ja A. Ai vahelise võlasuhte tõendamise osas. Hageja ja A. Ai vahelise võlasuhtega – sisustamise ja õigusliku põhjendamise seisukohast ei ole määrav, kas A. A tema ja hageja vahelist kokkulepet täitis. Teisisõnu, isegi kui A ei kasutanud tema ja hageja vahelise kokkuleppe alusel kantud rahasummasid isiklikult, sihtotstarbeliselt või kui seda raha kasutas üldsegi kostja, siis see ei mõjutaks kostja väidet ülekannete aluseks oleva õigussuhte paikapidavuse osas. Riigikohtu praktika kohaselt raha üleandmiseks laenusaajale saab pidada ka seda, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (vt Riigikohtu 11.11.2002 otsuse nr 3-2-1-92-02, p 18 ja 20.06.2011 otsuse 3-2-1-54-11 p 18). Ka hageja märgib, et asjaolu, et raha oli välja võetud sularahaautomaadist eriti ei oma asja lahendamiseks tähtust, sest laenulepingu tingimused ei eeldanud hageja kontrolli. Hageja hinnangul on kostja on see, kes peab tõendama, et temal on õigus rahale ja ta ei pea midagi hagejale tagastama. Kohtu hinnangul on selline seisukoht õige ja seda on kohus pooltele eelnevas menetluses ka selgitanud. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on esitanud nõude, et kostja tagastaks raha, mille hageja oli talle väidetavalt suulise laenulepingu alusel üle kandnud. Hageja ei ole tõendanud enda väidet, et tal oli kostjaga sõlmitud suuline laenuleping ning 5 tõendamata on ka kostja kohustus saadud raha tagastada. Kostja aga on kohtu hinnangul piisavalt põhistanud ja tõendanud, et talt ei ole põhjust vaidlusalust summat mingil alusel tagasi nõuda, kuna võimalik õigussuhe on hageja ja kolmanda isiku (A.Ai) vahel. Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et tuleb jätta rahuldamata P Li hagi A K vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik 6