Obsah (10)

§ 442§ 187§ 230§ 232§ 429§ 173§ 164§ 102§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 30.12.2020, Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-4473 Tsiviilasi M S /pankrotis/ pankrotih

§ 442lg 6 § 633 lg 7).

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 187

lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGI

1. 23.03.2020, korrigeeritult 24.03.2020, esitatud hagi kohaselt on Viru Maakohtu 08.04.2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-19-2138 kuulutatud välja M S (pankrotis) pankrot ning pankrotihalduriks määrati Martin Krupp. Pankrotimenetluse käigus tuvastas pankrotihaldur asjaolu, et liiklusregistri sõidukite andmebaasis on M S (pankrotis) abikaasa T S (kostja) nimele registreeritud sõiduk xxxx, Vin-kood xxxx, registreerimismärk xxxx. Vastavalt sõidukite andmebaasis tehtud kannetele on sõiduk omandatud 20.03.
2. Hageja ja kostja abiellusid xxxx. Seega soetati sõiduk abielu ajal, mistõttu on sõiduki näol tegemist abikaasade ühisvaraga sõltumata sellest, et liiklusregistri sõidukite andmebaasis on omanikukanne tehtud vaid kostja kasuks. Hageja õigus nõuda ühisvara jagamist tuleb PankS §-st
3. Abikaasade ühisvara jagatakse AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud kaasomandi jagamise viiside rakendamise teel. Hageja taotleb ühisvara jagamist sõiduk müümisena avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagamist ühisomanike vahel vastavalt ühisomandi suurusele, s.o pooleks. Hageja hinnangul oleks selline jagamise viis pankrotimenetluse seisukohast võetuna kõige efektiivsem ja vähekulukam, kuivõrd pankrotipessa laekuks sellisel juhul raha, mida võlausaldajate vahel jagada. Pankrotimenetluse olemuslik tunnus ongi vara müügi läbi võlausaldajate nõuete rahuldamine. Pankrotihaldur ei näe võimalust müüa sõiduk kaasomanike vahelise enampakkumise käigus. Pankrotimenetluse seisukohast võetuna oleks selline jagamisviis küll lubatav, kuid selle reaalset elluviimist takistab muu pankrotivara puudumine, mistõttu pankrotihalduril ei oleks võimalik kostjale tema osa välja maksta. Pankrotihaldur ei näe võimalust jagada ühisvara ka selliselt, et asi antakse kostja ainuomandisse, pannes kostjale peale kohustuse maksta hagejale välja omandikaotusele vastav hüvitis. Sellise jagamisviisi vastu räägib mitu kaalukat asjaolu: esiteks eeldaks selline lähenemine sõiduki turuhinna määramist eksperdi poolt, kuid tegemist oleks ikkagi hinnanguga, mis ei pruugi sõiduki tegeliku võimaliku müügihinnaga kattuda. Hageja arvates selgub sõiduki reaalne turuväärtus vaid selle müümisel. teiseks tähendaks selline jagamisviis kostja jaoks pealesunnitud rahalist kohustust ning eeldada võib, et kostjal puudub vajalik võimekus hüvitise koheseks väljamaksmiseks. Hagejale teadaolev kohtupraktika aga nõuab, et hüvitis omandi kaotuse eest tuleb maksta koheselt, mitte ajapikku. 2 kolmandaks puuduvad ka hagejal vastavad rahalised vahendid, et maksta välja kostjale tema osa juhul, kui sõiduk jätta tervikuna hagejale. Seega erinevaid asjaolusid kaaludes on kõige mõistlikum ja efektiivsem ühisvara jaotada selle avaliku müügi kaudu. Hageja taotleb ka seda, et kohus määraks kindlaks kohtuotsuse täitmise viisi ning palub, et ühisvarasse kuuluva sõiduki enampakkumise korraldajaks määratakse pankrotihaldur Martin Krupp. Taotlus põhineb asjaolul, et pankrotiseaduse kohaselt on vara müüjaks ainult pankrotihaldur. Hagi täiendamiseks/laiendamiseks 18.09.2020 esitatud avalduse kohaselt hageja on esitanud kostja vastu ühisvaraks oleva sõiduki jagamise nõude. Hageja soovib laiendada oma põhinõuet selliselt, et nõuda ka ühisvaraks oleva kostja igakuise sissetuleku jagamist võrdsetes osades. Hageja on seisukohal, et kuivõrd kostja ja M S (pankrotis) on käesoleva ajani abielus ning nendele kohaldub varaühisuse režiim, on kostja igakuine sissetulek käsitletav ühisvarana ning pankrotihalduril on PankrS § 122 järgi õigus nõuda ühisvara jagamist. Ühisvara jagamine oleks antud asjaoludel ka õiglane, kuivõrd kostja elab alaliselt xxxx, omab xxxx elustandardile vastavaid sissetulekuid, kuid jätab kogu oma sissetuleku vaid enda kulutuste katteks. 16.06.2020 toimus hageja esindaja ning M S (pankrotis) vahel telefonivestlus, mille käigus selgus, et T S ei ole terve selle aja jooksul, mil ta on xxxx elama ja töötama asunud (see toimus ca 15 a tagasi), osalenud M S (pankrotis) toetamises. Selline olukord ei vasta varaühisuse režiimile. Hageja leiab, et pankrotimenetluses oma nõude esitanud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks puudub vajadus nõuda T S poolt tulevikus teenitava töötasu jagamist. Nimetatud eesmärgi täitmiseks on piisav T S poolt alates M S pankroti väljakuulutamisest kuni 31.08.2020 teenitud töötasu kui ühisvara jagamine. Sel põhjusel taotleb hageja T S poolt vahemikus 01.05.2019 kuni 31.08.2020 teenitud töötasu jagamist ning vastavas ulatuses T Slt rahasumma väljamõistmist. Hageja esindaja on kohtuväliselt esitanud kostjale taotluse saamaks infot kostja igakuiste töötasude ja muude sissetulekute kohta, kuid kostja ei ole hageja esindaja taotlust täitnud. Sel põhjusel puudub hagejal täpne ülevaade kostja sissetulekutest ning menetluse praeguses staadiumis saab hageja esitada vaid esialge nõude ühisvara jagamiseks ning vastavas ulatuses T Slt raha väljamõistmiseks. Sel põhjusel esitab hageja praegu hagi täienduse resolutsiooni p-s 2 nõude 5000 euro väljamõistmiseks ning märgib lisaks, et tõendite/andmete saamisel T S poolt teenitud tegelik töötasu suuruse kohta vahemikus 01.05.2019 kuni 31.08.2020, soovib hageja vastavalt oma rahalist nõuet ka täpsustada. 14.12.2020 esitas hageja loobmise sõiduauto xxxx jagamise nõudest ning teatas, et ei soovi töötasu jagamise nõude osas teha muudatusi vaatamata sellele, et kostja enda poolt esitatud tõendid võimaldanuks nn kostja osa töötasus suurendada. KOSTJA VASTUVÄITED
4. Kostja on hagile 19.05.2020 elektronkirjaga (allkirjastamata) vastuses märkinud, et „Elan ja töötan xxxx tegelikkuses juba väga pikka aega, selleks on mul tõendatavad töölepingud. Oma abikaasa (M S) menetlustest ning laenudest ei ole mina mitte kuidagi teadlik. Eestis käin tavaliselt üle paari kuu ning viibin maksimaalselt mõned päevad (enamasti nädalavahetuseti). Sõiduk registrimärgiga xxxx asub xxxx ning on avariilises seisundis (panen manusesse ka sellekohased pildid) ning lisaks hetkel ei käivitu ega liigu. Samuti ei oma sõiduk tehnoülevaatust 3 ega kindlustust juba mõnda aega sõiduki seisundi tõttu. Lisaks sõiduki hetkelisele seisukorrale on sõiduk soetatud pangalaenuga, mida veel tasun. Laenulepingud ning auto eest ülekandega tasutud maksekinnituse panen samuti siia manusesse“. Täiendavalt teatab kostja 21.09.2020 elektronkirjaga (jälle allkirjata): ”Tere! Ka minul, T S-il, on kohustused ja laenud, mis peaks minema sellises olukorras ühisvarasse. Panen manusesse ka nende lepingud. Lisaks pole ma otseselt toetanud M Sa, vaid majapidamist, milles minu abikaasa(M S), lapselaps (D S) ning laps (T S) elavad. Esimesel ja viimasel ehk abikaasal ja pojal on lisaks veel raske puue määratud. Olen toetanud majapidamist maksude maksmisel, toiduainete ostmisel läbi L R konto, kes on abikaasa M S ema ning elab samuti antud katuse all. Olen teostanud ülekanded L seetõttu kuna raha poleks teistel tingimustel jõudnud sinna, kuna M S pangakonto on arestitud. Kokku olen minult nõutud aja jooksul teinud ülekandeid L R kontole 9872 euro ulatuses. Lisaks polnud mina teadlik M S võetud laenudest. Kuna hetkel nõutakse nende laenude eest minult raha, milles ma osalenud pole siis palun võtke arvesse ka minu laenud, kandke ka palun need ühisvarasse. Samuti lõppes eelmisel kuul just üks laen, mis oli samuti võetud ühisvarasuse ajal. Olen proovinud maksta enda laene ning tulla ots-otsaga kokku. Hetkel, kui kohus kinnitab S T hagi minu vastu, jääb ilmselt koduta 2 raske puudega inimest, keda ma enam isiklikult rahaliselt toetada ei saa. Lisaks pean ka selle tagajärjel mina taotlema eraisiku pankroti ning tööst loobuma. Käin tööl siiani, kuigi tervis on väga vilets kõrge vererõhu tõttu. Antud ajahetkel tuleb sellisest otsusest nii minu võlausaldajatele, riigile, kui kahele minu pereliikmele väga suur kahju. Ilmselt suurem, kui antud hagis nõutud. Palun austatud kohtul võtta arvesse kõiki detaile.“ Suulises menetluses 28.09.2020 tuginevad vastuväited peamiselt sellele, et auto on avariiline ja seisab, aga tal on autot vaja tööl käimiseks. Täiendatud nõudena esitatud töötasu osas leiab, et ka sellist raha ei ole tal kuskilt võtta. Ei vaidlusta seda, et auto on ühisvara ja saab aru, et kui tal on soov jagada hagis esitatud vara muul viisil või kui on mingit vara, mida veel peaks jagama, siis tuleb esitada vastuhagi. Lepinguline esindaja teatas 16.11.2020 elektronkirjaga, et asi oleks siiski parem lahendada kompromissiga ja vastuhagi sellele kaasa ei aita. 14.12.2020 istungil kostja loobus esindusest. Oli veendumusel, et mis iganes viisil, kompromissiga või otsusega, asja lahendamise korral tema sellist raha (5000 eurot) võimalik maksta ei ole. Tunnistas, et hagejal on õigus nõue esitada ja et tema sissetulek on ühisvara ning oli nõus ka sellega, et tema töötasu küsitud perioodil on igal juhul olnud suurem 5000 eurost. Hageja menetluskulude osas sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Temal endal kulusid ei ole. KOHTU SEISUKOHT
5. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232lg 1 kohaselt.

4. Hageja kinnitas 14.12.2020 istungil, et loobub auto jagamiseks esitatud nõudest. 4

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kostjal puuduvad vastuväited hageja poolt esitatud nõudest osalise loobumise osas, mistõttu kohus võtab loobumise vastu ja seega kuulub nimetatud nõuete osas menetlus lõpetamisele. Eeltoodust tulenevalt ei hinda ega analüüsi kohus selle nõudega seotud tõendeid.

1. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele töötasu jagamise nõude osas. Vaidlustamata asjaoluks on, et ühisvaraks on ka kummagi poole töötasu, millest kostja töötasu soovib hageja jagada.
2. Kostja seisukoht, et jagada tuleks veel ka tema kohustused ja laenud, ei ole sel kujul ehk vastuväitena, arvestatav. Kostjale on selgitatud vajadust esitada vastuhagi kui ta soovib jagada sellist ühisvara, mida hagi ei kajasta. Kostja loobus vastuhagi esitamisest. Eeltoodust tulenevalt ei hinda ega analüüsi kohus selle asjaoluga seonduvalt esitatud tõendeid.
3. Ühisvara jagamise nõude aluseks on perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg
4. Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu
5. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Juhul kui ühisvaral lasuvad kohustused, täidetakse need PKS § 38 kohaselt vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga.
6. Kostja ei ole vaidlustanud ühtegi hagis töötasu nõude alusena esitatud asjaolu. Hageja soovi saada tõendid kostja töötasu suuruse kohta, on kostja täitnud vabatahtlikult (I kd tlk 156-177) ja nende üle vaidlus puudub. Esitatud tõendite kohaselt on perioodil 01.05.2019 - 31.08.2020 kostja töötasu suuruseks olnud 21 481,95 (laekumised xxxx panka) + 16941,46 (laekumised AS Swedbank kontole) = 38 423,41 eurot.
7. M S pankrotimenetluses puudub vara, mille arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid, seetõttu on asjakohane vara juurdesaamiseks jagada võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraks olevad esemed ja varalised õigused.
8. Kohus leiab, et hageja väide kostja mitteosalemisest ühisvara arvel nn pereelu majandamises, ei ole tõendatud. Kostja on esitanud andmed ja selgituse, mille kohaselt ta on teinud pere ülalpidamises osalemiseks raha ülekandeid võlgniku ema ehk oma ämma kontole. Selgitus, miks kanti raha ämma ja mitte abikaasa kontole, on eluliselt usutav ja tänapäeva ühiskonnas pragmaatiline. Hageja ei ole ümber lükanud asjaolu, et M S kontod olid arestitud ja ei ole ümber lükanud ka väidet, et M Sni ei ole T S poolt sel viisil ülekantud raha jõudnud. Selliselt ämma konto vahendusel pere majanduselus osalemist on esile toodud juba ka M S pankrotimenetluses ajutise halduri poolt esitatud ettekandes. Seega tuleks kostja töötasu jagamisel hagejale jäävast osast (38 423,41 : 2 = 19 211,71) maha arvestada kostja poolt ülekantud summad (I kd tlk 114- 9872 eurot), mille võrra kostja on oma kohustusi varaühisuse raames täitnud ja mida seetõttu ei ole alust kanda pankrotivarasse. 5 Samas ei ole aga hageja esitanud nõuet jagada kogu töötasu (so 38 423 eurot ja mõista välja kostjalt 19 211 eurot) ja on kohtu hinnangul seeläbi vaikimisi juba arvestanud selle osaga (9872 eurot), mida kostja on tasunud pere majanduselus osalemisena. Kostja nimetatud laenukohustusi ei ole kostja soovinud jagada ühisvarana, mistõttu kohus nende summadega ei pea võimalikuks arvestada. Ka juhul kui nn hagejale jäävast töötasu osast - 19 211 eurost - maha arvestada kostja poolt tehtud maksed - 9872 eurot - oleks alles jääv osa, ehk võimalik hageja nõue, võinud olla 9339 eurot. Mis on peaaegu kaks korda suurem tegelikult nõutavast. Seeläbi on kohtu hinnangul hageja käitunud kostjale nõuet esitades vägagi mõistlikult ja säästlikult. Ei saa jätta tähelepanuta, et hageja on valmis olnud ka kompromissina summat saama 1,5 aasta jooksul. Menetluskulud
9. Menetluskulude rahalise suurusena on hageja 20.01.2020 esitanud taotluse riigilõivu katteks 350 ja esindustasu katteks 720 eurot (käibemaksuta) väljamõistmiseks. Ajakulu esindusele on olnud 4 tundi materjalide kogumiseks, komplekteerimiseks ja 2 tundi hagi koostamiseks ja kohtule esitamiseks. Tunnihinnaks on märgitud 120 eurot. Hageja taotleb ka menetluskuludelt viivise väljamõistmist. 12.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. 12.1.

§ 164

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Hagiline abieluasi on

§ 102

lg 1 p-st 4 tulenevalt ka ühisvara jagamise või muu abikaasade varalisest vahekorrast tulenev nõue.

§ 164

sätted on erinormid muude sätete suhtes, mis reguleerivad kulude jaotust hagi rahuldamise, rahuldamata jätmise või ka osalise rahuldamise korral.

§ 164

lg 2 sätestab küll erandi menetluskulude jaotamise kohta mh abielu varavahekorral põhineva vaidluse puhuks, kuid Riigikohtu praktika kohaselt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-183-13, p 10) peab lg 2 kohaldamiseks olema mõistlik põhjus. Kohus osundab, et nii kaas- kui ühisomandi lõpetamise vaidluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda, sest lahend tehakse mõlema poole huvides (vt nt Riigikohtu 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). 12.2. Asja materjalidest ei nähtu selliseid kaalukaid asjaolusid, mida saaks käsitleda mõistliku põhjusena

§ 164lg 2 tähenduses õigusabikulude jaotamisel.

Seega jätab kohus hageja kulu õigusabile hageja enda kanda. Esinduskulu antud asjas ei ole ülepaisutatud ajakulu osas. Küll aga on Tartu Ringkonnakohus varasemas praktikas (2-18-115920) lugenud, et kui tegemist ei ole keeruka õigusvaidlusega ja esindajaks ei ole vandeadvokaat, siis on põhjendatud tunnitasuks 100 eurot koos käibemaksuga ehk 83,33 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et antud ühisvara jagamise menetlus ei ole õiguslikult keerukas ega ka mahukas. 12.3. Samas peab kohus, kohaldades diskretsiooni, mõistlikult mõjuvaks asjaoluks seda, et käesolevas ühisvara jagamises ei ole vastamisi poolteks mitte abikaasad vaid ühe abikaasa võlausaldajate huve kaitsev pankrotihaldur. Seega peab kohus eeltoodu alusel ja

§ 164

lg 2 nähtuva erandi kohaldamisega võimalikuks jätta siiski hageja poolt tasutud riigilõivu kulud summas 350 eurot kostja kanda. Riigilõivu näol on tegemist möödapääsmatu ja vajaliku kuluga haginõude kohtusse esitamisel. 6 13.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on eelmärgitud taotluse esitanud ja seetõttu peab kohus põhjendatuks kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. 14.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Marika Leimann Kohtunik 7