Obsah (8)

§ 75§ 172§ 465§ 97§ 663§ 667§ 371§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg 5. veebruar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-14526 Tsiviilasi In

) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati.

§ 75

lg 3 kohaselt võib isik taotleda kohtult määruse tegemist selle kohta, kas asi allub sellele kohtule, juba enne avalduse esitamist. Avaldusest ja kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on võimaliku kostja, puudutatud isiku II alaline elukoht Soomes. Kuna kostja elab Soomes ja tegemist on tsiviilasjaga, tuleb rahvusvaheline kohtualluvus kindlaks määrata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätete kohaselt. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse, sõltumata nende kodakondsusest. Sama määruse art 7 lg 1 p a kohaselt võib isiku vastu, kelle elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga 3 kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Arvestades kohtule esitatud andmeid kavandatakse kahju hüvitamise nõue puudutatud isiku II vastu esitada seoses sellega, et ta ei ajanud seltsingu huvides asju Soomes nii, nagu oli kokku lepitud. Eeltoodust ja kohtule esitatud andmetest tulenevalt ei nähtu, et puudutatud isiku II vastu kavandatava kahjunõude aluseks olev tegu oleks toime pandud Tartu Maakohtu tööpiirkonnas. Seega määras kohus, et kohtule esitatud andmete põhjal ei allu kavandatav kahjunõue Tartu Maakohtule. Kohus jättis menetluskulud

§ 172lg 1 alusel avaldaja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja palub
2. novembril 2020 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt anda üle Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Avaldaja ei nõustu maakohtu järeldusega, et avaldajal puudub nõue puudutatud isiku I vastu. Riigikohus on jaatanud, et tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda ka hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138; Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 27). Lisaks osundab avaldaja analoogiale äriühinguõigusega. Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p-s 34 leiti, et iseenesest võib aktsionäridevahelisest võlasuhtest tuleneda kohustus hääletada üldkoosolekul teatud kindlal viisil ja TsÜS §-st 32 võib aktsionärile tuleneda õigus nõuda ülejäänud aktsionäridelt kindla sisuga tahteavalduse andmist ja selle asendamist kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 järgi, kuid seda saab nõuda vaid erandjuhtudel, kui on võimalik määrata kindlaks sellise tahteavalduse täpne sisu. Avaldaja osundab, et võimalust nõuda VÕS § 606 tahteavalduse asendamist kohtulahendiga ei ole kohtupraktikas ega õiguskirjanduses käsitletud. Seega on tegemist uudse õigusküsimusega. Avaldaja hinnangul võimaldab

§ 75

lg 3 kohtul kontrollida tulevase hagi lubatavust üksnes kohtualluvuse määramise seisukohalt, st käsitleda küsimust, kas võib esineda valikulikuline või erandlik kohtualluvus.

§ 75lg 3 ei näe ette hagi õigusliku perspektiivi hindamise võimalikkust.

Maakohus ei täitnud kohtumääruse põhjendamise kohustust (

§ 465lg 2 p 8).

Avaldaja tugines maakohtus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 8 p-le 1. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et puudutatud isiku II ainus elukoht on Soomes, on avaldajal õigus esitada hagi Tartu Maakohtusse kui puudutatud isiku I elukohajärgsesse kohtusse. Seltsingulepingu sõlmimise ajal omas puudutatud isik II elukohta Eestis, kasutades X-is aadressil X asuvat eluruumi. Samale aadressile on jätkuvalt registreeritud X OÜ, mille ainuosanik ja ainuke juhatuse liige oli puudutatud isik II. Järelikult omab puudutatud isik II jätkuvalt elukohta Eestis. Kuivõrd teise kostja elukohaks on X, siis sellest johtuvalt on Tartu Maakohus pädev asja lahendama

§ 97lg 1 järgi.

4 Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas vaidlusalust seltsingulepingut tuleb pidada trust’iks Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 6 mõttes. Kuivõrd Eesti isikud moodustavad nii isikulise enamuse seltsingu liikmetest, kui ka üle 2/3 kolmandiku panustest, siis tuleb lugeda seltsingu asukohaks Eesti. Sellepärast annab viidatud määruse art 7 p 6 valikulise kohtualluvusena Eesti kohtu. 4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse menetlusse võtmata (maakohtu määruse resolutsiooni p 1), ning osas, milles maakohus määras, et avaldaja kavandatav kahjunõue puudutatud isiku II vastu ei allu Tartu Maakohtule (maakohtu määruse resolutsiooni p 3). Eelmärgitust lähtuvalt tuleb tühistada maakohtu määrus ka kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Osas, milles maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata, tuleb asi saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Osas, milles maakohus määras, et kavandatav kahjunõue puudutatud isiku II vastu ei allu maakohtule, saata avaldus tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 6. Vaidlustatud määruse põhjendustest võib järeldada, et osas, mis puudutab kavandatavat nõuet puudutatud isiku I vastu, jättis maakohus avalduse kohtualluvuse kontrollimiseks menetlusse võtmata

§ 371lg 2 p 2 alusel.

Maakohus leidis, et avaldaja poolt kavandatava nõude esitamisega ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

§ 371

lg 2 p 2 alusel saab kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Praegusel juhul on avaldaja esitanud avalduse kohtualluvuse kontrollimiseks

75 lg 3 alusel ning lisanud sellele kavandatava hagiavalduse projekti.

§ 75

lg 1 järgi kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati.

§ 75

lg 3 kohaselt võib isik taotleda kohtult määruse tegemist selle kohta, kas asi allub kohtule, juba enne avalduse esitamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtul õigust asuda

§ 75

lg 3 kohase avalduse menetlusse võtmisel hindama, milline võiks olla kavandatava avalduse õiguslik perspektiiv. Seda ei oleks alust teha ka kohtualluvuse kontrollimise avalduse sisulisel lahendamisel. Kohtupraktikas on peetud küll lubatavaks analüüsida rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemisel mh hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid, kuid seda üksnes ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 13). Eelmärgitut arvestades on maakohus ebaõigesti keeldunud kohtualluvuse kontrollimise avalduse menetlusse võtmistest

§ 371

lg 2 p 2 alusel ning avaldus tuleb selles osas 5 saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ülalesitatud põhjendusi arvestades ei vasta ringkonnakohus käesolevas määruses määruskaebuse väidetele, mis puudutavad kavandatava hagiavalduse õiguslikku perspektiivi.

1. Maakohus leidis, et avaldaja kahjunõue puudutatud isiku II vastu ei allu Tartu Maakohtule. Maakohus märkis, et avaldusest ja kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on puudutatud isiku II alaline elukoht Soomes. Avaldaja leiab määruskaebuses jätkuvalt, et kavandatav hagi puudutatud isiku II vastu allub Eesti kohtule. 7.
2. Puudutatud isiku II osas tuleb esmalt kontrollida, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib (kavandatava) avalduse esitada Eesti kohtule. Juhul kui avalduse võib esitada Eesti kohtule, tuleb seejärel kontrollida, kas Tartu Maakohus on riigisiseste kohtualluvuse sätete järgi pädev asja lahendama (vt nt Riigikohtu
3. märtsi
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-16, p 12). Kuna puudutatud isiku II võimalik alaline elukoht või vähemalt üks võimalik alaline elukoht on Soomes (s.o Euroopa Liidu liikmesriigis), tuleb kavandatava hagiavalduse sisu arvestades kohaldada rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust. Viidatud määrusest on lähtunud ka maakohus, kuid määruse põhjendustest ei selgu kokkuvõttes, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võiks kavandatava avalduse esitada Eesti kohtule. Selles osas on määrus nõuetekohaselt põhjendamata (

§ 465lg 2 p 8).

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg-st 1 ja art 5 lg-st 1 tulenevalt saab isiku vastu, kelle alaline elukoht (inglise k: domicile) on Euroopa Liidu liikmesriigis, esitada hagi üldjuhul ainult selle riigi kohtusse ning teise liikmesriigi kohtusse saab hagi esitada üksnes määruse II peatüki 2.–

1. jaos sätestatud korras. 7.
2. Eeltoodut arvestades on oluline kindlaks teha, kus (millises riigis) on puudutatud isiku II alaline elukoht. Ringkonnakohus rõhutab, et füüsilise isiku alaline elukoht tuleb kindlaks teha Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklite 62–63 alusel. Artikkel 62 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on Soomes, lähtuda Soome õigusest. Seega ei ole välistatud, et isikul on Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse tähenduses mitu alalist elukohta eri liikmesriikides (praegusel juhul nii Soomes kui ka Eestis). Samuti märgib ringkonnakohus, et

§ 75

lg 3 (kolmas lause) võimaldab kohtul kohtualluvuse üle otsustamisel küsida eeldatava kostja seisukohta taotluse lahendamise kohta ja ta ära kuulata. Riigikohtu senise praktika järgi tuleks rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks potentsiaalselt kostjalt pigem alati seisukohta küsida (vt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a määruse nr 3-2-1-123-12, p 11). Sellisel juhul on ka eeldataval kostjal võimalik avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on asja lahendamiseks rohkem informatsiooni. Praegusel juhul ei ole maakohus puudutatud isikult II seisukohta küsinud. 7.
3. Isegi kui puudutatud isiku II alaline elukoht ei ole Eestis, võib olla Eesti kohus pädev asja lahendama Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 8 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt võib mitme kostja puhul hagi esitada selle paiga kohtusse, kus on ühe kostja alaline elukoht, tingimusel et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste 6 otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos. Juhul kui maakohus võtab avalduse puudutatud isiku I vastu esitatava nõude osas kohtualluvuse kindlakstegemiseks menetlusse ning leiab, et selle nõude lahendamine allub Eesti kohtule, võib puudutatud isiku II suhtes Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 8 p 2 kohalduda. Kohtul tuleb küll lisaks hinnata potentsiaalsete kostjate vastu esitatavate nõuete omavahelist seotust. Selleks võib kohus paluda avaldajal vajadusel kavandatavat hagiavaldust täpsustada. 7.
4. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid puudutatud isiku II osas nõuetekohaselt välja selgitanud ning on jõudnud ennatlikult seisukohale, et kavandatav hagi ei allu Tartu Maakohtule. Ringkonnakohus saadab avalduse maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Avalduse lahendamisel tuleb maakohtul arvestada käesolevas määruses esitatud ringkonnakohtu seisukohti õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Juhul kui maakohus leiab, et avalduse võib eitada Eesti kohtule, tuleb riigisisene kohtualluvus kindlaks teha tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel. 7.
5. Avaldaja leiab, et maakohus oleks pidanud võtma mh seisukoha, kas vaidlusalust seltsingulepingut tuleb pidada usaldusühinguks (inglise k: trust) Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 6 mõttes. Jaatava vastuse korral võiks kavandatav avaldus avaldaja arvates alluda Eesti kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu määruskaebuse põhjendustest, et viidatud seisukoha kujundamata jätmine võis mõjutada maakohtu lõpplahendit. Osutatud õigusinstituut (trust) pärineb anglo-ameerika õigusest ning on Mandri-Euroopa õigussüsteemide jaoks tundmatu. Seda möönab sisuliselt ka avaldaja ise. Määruskaebuses viidatud teadustöö ei käsitle trustiga seonduvaid rahvusvahelise kohtualluvuse küsimusi. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga käsitlusega, nagu võiks Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg-t 6 kohaldada analoogia korras. See oleks vastuolus määruse kohtualluvust puudutavate sätete eesmärgiga sundida hagejat üldjuhul hagema kostjat viimase alalise elukoha riigis.
6. Menetluskulude jaotuse üle otsustab vastavalt

§ 173lg 3 teisele lausele maakohus sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemustest.

9. Käesoleva määruse peale ei saa

§ 75lg 31 teise lause järgi Riigikohtule edasi kaevata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Indrek Parrest 7