lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale 2017. a sügisel erinevaid teenuseid (kuivatamisja sorteerimisteenus, analüüside tegemine), mille kohta on esitatud kaks arvet: nr 2017385 summas 3338,62 eurot ja nr 2017423 summas 174 eurot. Kostja on teenused saanud ja jätnud arvete alusel tasumata. Hageja märkis vastuseks kostja tasaarvestusavaldusele, et kostjal puuduvad hageja suhtes mistahes nõuded ning tasaarvestuse teostamiseks puudub
Ainuüksi arve esitamine ei ole nõude tekkimise aluseks. Lisaks leidis hageja, et kostja võttis 03.12.
Garantiitasu ei ole summaliselt küll lepingus kirjas, kuid kirjas ei ole lepingus ka asjaolu, et see oleks tasuta. Sellisel teenusel on hind ning seda sarnaselt teiste sellist teenust pakkuvate ettevõtetega. Kostja on seejuures lähtunud sellest, et põllumajanduse finantseerimistehingutes tagatisi pakkuv Maaelu Edendamise Sihtasutus hinnastab enda tagatisi selliselt, et nõuab tagatiselt tasu 0,4% - 7,5% aastas. Arve nr 201805 järgne summa 6000 eurot moodustab garantiisummast 3,84% ja on vastavalt asjaoludele mõistlik tasu selle eest, et hageja garantiide väljastamist kostjalt palus ning kostja need Swedbank AS-ile väljastas. Eeltoodust tulenevalt toimub ühistu kohustuste garanteerimine tasu eest, mis on toodud arvel nr 201805 ning mille ulatuses on ka võimalik hageja nõude tasaarveldamine. Kostja palus hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja kompromisspakkumine hagejale oli, et nõue ja kohustus tasaarveldatakse summas 3512,62 eurot ning kostja kinnitab, et ei nõua hagejalt ülejäänud kohustuse täitmist. MAAKOHTU OTSUS 3. Tartu Maakohus rahuldas 27. aprilli 2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 4228,88 eurot, sh põhivõlgnevus summas 3512,62 ja kohtuotsuse seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 716,26 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks alates 28. aprillis 2020. a viivise põhivõlalt
lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Kohus jättis kostja tasaarveldusavalduse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 350 eurot, s.o hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja viivise menetluskuludelt
113 lg 1 2.lauses ettenähtus määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. TsMS § 440 lg 1 näeb ette, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kaks arvet, mille tasumata jätmine on tõendatud hageja meeldetuletuskirjadega kostjale ning kostjapoolse kinnitusega 03.12.2019. a menetlusdokumendis. Kohus rahuldas hageja nõude kostja vastu ning mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse summas 3512,62 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus hageja nõue tasaarvestada või mitte. 3
sätestab tasaarvestuse õiguse ning
Kostja on väljendanud tahet tasaarvestuse tegemiseks kohtumenetluse ajal, s.o 03.12.2019. a menetlusdokumendis. Riigikohus on lahendis nr 3-2-130-16 (p 12) väljendanud seisukohta, et nõude tasaarvestamiseks
Kostja tugineb käesolevas tsiviilasjas asjaolule, et tal on hageja vastu nõue summas 6000 eurot (18.06.2018.a arve nr 201805, garantiitasu), mida ta soovib tasaarvestada.
Vaidluse lahendamiseks lähtus kohus
§-st 155, mille kohaldamiseks tuleb välja selgitada, kas tegemist on garantiiga ning kas garantii on realiseerunud (kas hageja võttis garantiiga just arve nr 201805 tasumise kohustuse).
lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.
lg 2 kohaselt garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Kostja 11.02.
§-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused, sh et garantii on realiseerunud. Selliseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kohus märkis, et küsimus regressinõudest tekib juhul, kui garant garantiisumma soodustatud isikule välja maksab. Garantiisumma võlausaldajale välja maksnud garandi regressinõuded põhivõlgniku vastu saavad
lg 5 kohaselt tuleneda garandi ja põhivõlgniku vahelistest suhetest ehk sisesuhetest. Lisaks asjaolule, et garantii on realiseerunud, on tõendamata ka selliste suhete olemasolu poolte vahel. Seega garantii andmise alusel saaks esitada arve üksnes juhul, kui
Kostja on oma seisukohtades tasaarvestamise teostamiseks tuginenud väitele, et garantii andmise näol on tegemist tasulise teenusega, kuna hageja ja kostja vahel sõlmiti leping majandustegevuses (
Kohtu hinnangul ei saanud kostja sellesisuline väide olla aluseks tasaarvestuse sätete kohaldamiseks. Kohus oli seisukohal, et kostja väited, et garantii on (tasuline) teenus, ei põhine seadusesättel ega õiguslikul argumentatsioonil. Kõik garantiist tuleneva nõude maksmapaneku eeldused ja võimalikud vastuväited, mida garant saab soodustatud isiku nõude suhtes esitada, tulenevad garantiilepingust. Garantiilepingud, millele viitab kostja, on kohtule esitatud ja need ei sisalda sätteid teenuse ega selle eest makstava tasu kohta. Garantii ei ole teenus. 4 Kohus pidas oluliseks märkida, et seoses Wiru Mahe OÜ ja Väljaotsa OÜ ühinemisega ei ole käesolevalt välistatud ka muudatused garantiiga seonduvalt. Seejuures lähtus kohus asjaolust, et garantiileping ja sellest tulenevad nõuded on täielikult sõltumatud tagatud võlasuhtest, millest tulenevaid kohustusi garantii tagab. Garantiinõuet on võimalik loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud tasaarvestatava nõude olemasolu. Kuna kostja ei ole hageja nõudele esitanud muud vastuväidet, kui nõude lõppemine tasaarvestusega, tuleb hagi rahuldada. Hagejal on õigus nõuda ka viivist
§-de 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 2.lause alusel. Kohtuotsuse tegemise seisuga, s.o seisuga 27.04.
lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Hageja viivise nõue tuleb seega samuti rahuldada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning tuvastada, et kostjal on nõue hageja vastu summas 6000 eurot ning tasaarvestada see hageja nõudega. Juhul, kui kohus leiab, et kostja nõue ei ole 6000 eurot, palus kostja kohtul määrata kindlaks nõude suurus (
28 lg 2). Kostja palus tühistada Tartu Maakohtu 27.04.2020 otsuses sätestatud menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja tühistada Tartu Maakohtu 27.04.2020 otsuse täiest ulatuses ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigusnormi ning jättis põhjendamatult tähelepanuta, et garantiileping kui teenuse osutamise leping on tasuline. Maakohus tuvastas garantiilepingu sõlmimise - kostja garanteerib sisuliselt hageja kohustusi Swedbank AS-i ees kokku summas 156 250. Kostja on seisukohal, et tsiviilkäibes on mõeldamatu olukord, kus üks (majandus- ja kutsetegevuses tegutsev) isik annab teise isiku kohustuse katteks tagatise ning ei saa ise selle eest mingisugust hüve. Kuna kostja ei ole enam hageja liige, siis on õigustatud teenuse eest tasu nõue. Maakohus jõudis vääralt seisukohale, et garantii andmine ei ole teenus ning et garantiilepingus ei lepitud kokku sellise teenuse tasus. Kostja sõlmis garantiilepingu majandus- ja kutsetegevuse raames (
lg 1) ning tulenevalt
lg-st 1 eeldatakse, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingud on tasulised.
lg-st 2 tulenevalt saab tasu eelneva kokkuleppe puudumise korral määrata tavalise tasutava (mõistliku) hinna järgi. Kostja jääb oma varasema arvamuse juurde, et õigustatud on tasu määramisel lähtuda näiteks samas valdkonnas tegeleva põllumajanduse finantseerimistehingute tagatisi pakkuva Maaelu Edendamise Sihtasutuse hinnakirjast. 5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. 5 Hageja jäi kõikide seisukohtade, põhjenduste ja vastuväidete juurde, mille hageja on käesolevas tsiviilasjas juba varasemalt esitanud. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuigi hageja ei nõustu mõningate maakohtu väljatoodud seisukohtadega (nt et garantii andmine kui selline ei saaks põhimõtteliselt teenus olla), jäi hageja veendumusele, et käesolevas tsiviilasjas ei olnud garantii andmine teenus. Kostja väited teenustasu nõude olemasolu ja suuruse kohta olid ebaõiged, põhjendamata ning tõendamata. Hageja arvates tuleb eristada olukorda, kus garantii andjaks on professionaalne põhivõlgnikust sõltumatu teenusepakkuja (nt pangad) olukorrast, kus garantii andjaks on põhivõlgniku aktsionär, osanik või liige, kes on garantii andmise ajal ajendatud ka isiklikest huvidest. Kostjal puudub teenustasu nõue garantii väljastamise eest, sest selline nõue saaks tuleneda vaid lepingust. Ebaõige ja alusetu on kostja viide
§-le 28, sest isikute vahel pole sõlmitud garantii andmiseks mistahes lepingut. Garantii andmist ei muuda tagantjärgi tasuliseks asjaolu, et garantii andja staatus ajas muutus, st garantii andja ei pruugi hiljem olla enam võlgniku osanik, aktsionär või liige. Garantii andja staatuse muutus võiks hüpoteetiliselt muuta garantii andmise tasuliseks vaid siis, kui ka see oleks poolte vahel eelnevalt kokku lepitud. Käesolevaga sellist lepingut ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
tähenduses.
Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. 11. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tal oli õigus antud juhul garantiikirja andmise eest tasu nõuda. Garandi ja võlgniku suhet loetakse lepinguliseks suhteks, enamasti käsunduslepingu tüüpi lepinguks, mille alusel garant võtab endale kohustuse garantiilepingu sõlmimiseks ja garantiist tulenevate kohustuste kandmiseks. Tavaliselt sõlmitakse garandi ja võlgniku vahelises sisesuhtes leping, mille sisuks on garandi kohustus anda välja garantii ning võlgniku kohustus maksta selle eest tasu (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn: Juura 2016, § 155 komm 4.1.1.c)).
kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
, mille lõike 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised, ei ole asjakohane. Kuna käesoleval juhul on ümberlükatud
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.