← Eesti

2-17-16866/47

Obsah (8)§ 657§ 456§ 652§ 217§ 176§ 171§ 173§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 16. oktoober 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

) § 162 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel hageja kanda. 3.5.

  1. Kostjat I esindasid menetluses tema töötajad BB ja CC. Seega ei ole kostjal I menetluskulusid tekkinud ja need tuleb jätta rahaliselt kindlaksmääramata. 3.5.
  2. Nähtuvalt
  3. detsembril 2017 allkirjastatud volikirjast volitas kostja II end esindama BB. Esitatud volikirja alusel oli BB-l esindusõigus kostja II osas, seega puudub alus kahelda, et enne käsunduslepingu sõlmimist osutati teenust suulise kokkuleppe alusel. Samuti esitati kohtule
  4. juunil 2019 allkirjastatud volikiri, milles kostja II volitab end täiendavalt esindama ka CC. Kostja II menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on põhjendatud ja vajalikud kokku 35 t ja 4 min ulatuses tunnihinnaga 100 eurot – kokku summas 3506,66 eurot (= 35,0666 × 100). Kostja I töötajad esindasid mõlemat kostjat, mistõttu tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista pool sellest summast ehk 1753,33 eurot (= 3506,66 ÷ 2). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda vaidlustatud otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. POOLTE SEISUKOHAD
  5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja saata asja selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  6. Esiteks järeldas maakohus ebaõigesti, et pooled ei leppinud hoonestusõiguse lepingus kokku, millise kvaliteedi ja tootmismahuga peavad paigaldatavad tuulikud olema. 4.1.
  7. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus esitasid kostjad tabeli, milles märgiti hoonestusõiguse lepingu alusel makstava hoonestusõigustasu suurus tootmismahu kaudu. Kostjad kinnitasid, et kasutasid seda tabelit maaomanikele makstava tasu suuruse kokku leppimiseks. Seega olenemata sellest, et tabelis ei olnud kirjas, et lubatud tootmismahud garanteeritakse ning tabelis olevaid andmeid ei kantud hoonestusõiguse lepingusse, siis maaomanikule makstava tasu kokku leppimisel nendest andmetest lähtumist tuleb tõlgendada kui kokkulepet ka tuulikute kvaliteedinäitajates. 4.1.
  8. Üllatuslikult asus maakohus seisukohale, et hoonestusõiguse lepingu p 3.1 alusel tuli aluseks võtta nelja tuuliku rajamine võimsusega 3 MW tuuliku kohta. Nelja 3 MW tuuliku paigaldamist ei ole kinnistule kunagi planeeritud. Algselt sooviti paigaldada kuni neli 2 MW võimsusega tuulikut, kuid lepingu sõlmimise ajaks oli selge, et paigaldatakse kaks 3 MW tuulikut. Hiljem osutus võimalikuks kolmanda 2–3 MW tuuliku paigaldamine, mille kohta sõlmiti eraldi leping. Sel põhjusel on ebaõige ka maakohtu võrdlus tuulikute tegeliku toodangu ja hoonestusõiguse lepingus nimetatud aastatasu pinnalt arvutatud eeldatava toodangu vahel. 4.1.
  9. Faktide ja tõenditega seostamata on maakohtu järeldus, justkui oleks eluliselt ebausutav sellise kokkuleppe sõlmimine, millega kostjad garanteerisid kindla hoonestustasu või vähemalt keskmise toodangu. Kostjatele tuulikud müünud tootja sidus ennast konkreetse tootlusega, lubades, et tuulikud on töövalmis vähemalt 97% ajast ja toodavad energiat vähemalt 95% ulatuses lubatud mahust. Hageja tõendas ka, et kostja II sai tootjalt tuulikute madala töökindluse 8

(12)ja tootmismahu tõttu hüvitist 1 040 756 eurot. Õiglane, hea usu põhimõtte ega poolte tegeliku tahtega kooskõlas ei ole olukord, kus kostjad on saanud hüvitist tuulikute madala kvaliteedi eest, kuid kinnistu omanik peab kandma kogu sellest tekkiva kahju. 4.1.
  1. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostjad väljendasid
  2. juuni 2017 kirjas valmidust tasuda kahjuhüvitis arvestades tuulikute töökindlust. Seega ei vaielnud pooled kohtueelselt hoonestusõiguse lepingust tuleneva kvaliteedinõuete rikkumise üle, vaid üksnes selle üle, mil määral peaks kostjad hüvitama sellest kinnistu omanikule tekkinud kahju. 4.
  3. Teiseks jättis maakohus käsitlemata pooltevahelise kvaliteeditingimusi sätestava lepingu. 4.2.
  4. Maakohus käitus vastuoluliselt, kui leidis ühelt poolt, et olemuslikult ei ole hoonestusõiguse leping selline, milles lepitaks kokku ehitatava ehitise kvaliteedinõuded, aga teiselt poolt jättis kõrvale tabeli seetõttu, et hoonestusõiguse seadmise lepingus lubatud tootmismahtusid ei kajastatud. Kui hoonestusõiguse leping ei ole kohane dokument, milles reguleerida ehitatava ehitise kvaliteedinõudeid, pidanuks kohus hindama, kas poolte vahel on tekkinud paigaldatavate tuulikute kvaliteedi osas eraldiseisev lepinguline suhe. Eluliselt pole usutav, et olukorras, kus hoonestusõiguse tasu suurus oli seotud tuulikute toodanguga, puudus pooltel tahe sõlmida tootmismahu kokkulepe, sest see on tehingu oluline tingimus. 4.2.
  5. Pooled ei vaidle, et tabel kajastab kostja I lubadusi ja kinnistu omanik nõustus nendega. Samade poolte muud kokkulepet pole esile toodud. Järelikult tekkis leping tuulikute kvaliteedi (tootmismahu) reguleerimiseks, niisugune kokkulepe on vormivaba. Maakohus sellise eraldiseisva tuulikute kvaliteeti reguleeriva lepingu tekkimist ja mõju asja lahendamisele ei käsitlenud, aga pidanuks seda tegema. Vastavad asjaolud olid esile toodud ja lepingu tekkimist kui õiguslikku tagajärge pidi kohus hindama ja kvalifitseerima omal algatusel. 4.
  6. Kolmandaks jättis maakohus kohaldamata VÕS § 77 lg 1, mille kohaselt peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Kui maakohus leidis, et hoonestusõiguse leping tuulikute kvaliteeti ei reguleerinud, tuleb lähtuda seadusest. Hageja tõendas, et tuulikud jäid kvaliteedilt keskmisele oluliselt alla. Paigaldatud tuulikute keskmine toodang aastas oli kõigest 4833,06 MWh tuuliku kohta. Võrreldavate tuulikute keskmine toodang aastas 3 MW tuuliku kohta on 8560 MWh, ka tootja teiste tuulikute toodang on oluliselt kõrgem, ulatudes 6520 MWh-ni Viru-Nigulas, ehkki need on 10 m lühemad. 4.
  7. Neljandaks ei nõustu hageja väljaostuõiguse hüvitamise nõude rahuldamata jätmisega. Maakohus oleks pidanud VÕS § 77 lg-st 1 tuleneva keskmise kvaliteedi nõude siduma kostjate kohustusega ehitada hoonestusõiguse lepingu alusel tuulikud (lepingu p 3.1), mitte kohustusega hoida tuulikuid alaliselt heas korras (tagada töökindlus, lepingu p 4.1). Sellise kostjate kohustuste korrektse sisustamise korral on ilmne, et kostjad on rikkunud lepingu p 3.1 ja VÕS § 77 lg 1 kohaseid kohustusi. Seda enam, et valik, millised tuulikud ehitati, oli kostjate äririsk, mida kinnistu omanik ega hageja mõjutada ei saanud. Kuivõrd kostjad rikkusid kohustust paigaldada vähemalt keskmise kvaliteediga tuulikud ning paigaldatud tuulikute toodang ei vastanud lubatud tootmismahule, muutus väljaostuõigus, mis moodustas põhiosa hoonestusõiguse lepingu alusel saadavast tasust, väärtusetuks. Kuivõrd kostjad on möönnud, et neil oli kohustus hoida tuulikud alaliselt heas seisukorras, ei ole õiglane jätta kostjate äririski realiseerumisest tekkiv kahju täielikult kinnistu omaniku (hageja) kanda. 4.
  8. Viiendaks mõistis maakohus kostja II menetluskulud hagejalt välja põhjendamatus ulatuses. Kostja II tõi esile, et sõlmis alles
  9. jaanuaril 2018 kostjaga I lepingu õigusteenuse osutamiseks. Seega esindas kostja I töötaja
  10. novembrist 2017 kuni
  11. jaanuarini 2018 vaid kostjat I ning põhjendamatu on sel perioodil hagejalt kostja II õigusabikulude väljamõistmine 1100 euro ulatuses.
  12. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu. 9
(12)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise, menetluskulude jaotuse ja rahalise kindalaksmääramise osas. Kostjad kaebust ei esitanud. Hagi osaliselt läbi vaatamata jätmise osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel järelikult jõustunud.

8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.2 refereeritud asjaoludest. Lisaks ei ole vaidlusalune hoonestusõiguse lepingu tekst, lepingueelsetel läbirääkimistel tabeli kasutamine ning poolte ja kinnistu omaniku toimingud lepingu täitmise käigus ega ka kinnistu omaniku nõude hagejale loovutamine. Maakohus kvalifitseeris hageja põhinõuded lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevateks kahju hüvitamise nõueteks VÕS § 115 lg 1 alusel ja seda pooled apellatsioonimenetluses kahtluse alla ei seadnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele tuleb märkida järgmist.

  1. Esiteks tuvastas maakohus õigesti, et hoonestusõiguse lepingus (dtl 19–37) puudub kokkulepe selles, millise kvaliteedi ja tootmismahuga peavad paigaldatavad tuulikud olema. 9.
  2. Hoonestusõiguse lepingu p 16.1 sisaldab välistavat tingimust VÕS § 31 lg 1 tähenduses. Asjas ei esine VÕS § 31 lg 4 eeldusi, st sama paragrahvi kolmanda lõike järgi saab poolte varasemaid tahteavaldusi üksnes arvestada lepingu tõlgendamisel. Maakohus põhjendas piisavalt, miks hoonestusõiguse lepingu sõlmimise asjaolud (sh lepingueelsed läbirääkimised), poolte käitumine ning lepingu tingimused, olemus ja eesmärk ei võimalda tuvastada kokkulepet tuulikute ja tootmismahu kohta. Kohus võis lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 3 alusel hinnata mh poolte käitumist. Siinjuures pole oluline, milline oli kostjate eesmärk lepingueelsetel läbirääkimistel tabeli (dtl 43–46) tutvustamisel, vaid VÕS § 31 reeglite järgi saab sellel olla mõju üksnes lepingu tõlgendamisele. Viidatud tabeli põhjal ei saa tuletada kostjate kohustust, milles lepingus kokku ei lepitud. 9.
  3. Hoonestusõiguse lepingus avaldatud hoonestusõiguse tehinguväärtuse osas nõustub ringkonnakohus kostjatega, et sellest ei saa tuletada lepingulist kohustust. Notari tasu seaduse (NotTS) § 3 lg 1 kohaselt on tehinguväärtuse määramisel alus notariaaltoimingu objektiks oleva asja või õiguse väärtus toimingu tegemise ajal. Vastavalt NotTS § 3 lg-le 2 loetakse asja või õiguse väärtuseks notariaaltoimingut taotlevate isikute avaldatud asja või õiguse hind. NotTS § 14 lg 1 täpsustab, et hoonestusõiguse tehinguväärtus on hoonestusõiguse eest makstava tasu aastaväärtuste summa, kuid mitte rohkem kui 25 aasta eest. Seega ei ole notarile avaldatud tehinguväärtus võrdne kokku lepitud hinnaga. Sarnaselt eelmises p-s 9.1 märgituga ei saa tehingu tegemise aegse väärtuse avaldamisest tuletada siduvat perioodilist kohustust suuremana lepingus selgelt kokku lepitust. Lisaks on maakohtu arvutused korrektsed. Hoonestusõiguse lepingus p-s 3.1 lepiti kokku kuni nelja tuuliku paigaldamises. Samale tuulikute arvule tugines hageja ise
  4. detsembri 2015 nõudekirjas (dtl 474–477, p 1) ja hagiavalduse p-s 2.1.2.
  5. Kui asjaomast küsimust maakohtu menetluses ka ei arutatud, siis oli pooltel võimalik esitada seisukohad apellatsioonimenetluses. 9.
  6. Nõustuda ei saa hageja väitega, et tuulikute kvaliteedi ja tootlusega seonduv oli üksnes kostjate äririsk. Hoonestusõiguse lepingu p-d 3.2–3.4 sisaldavad kokkuleppeid tuulikute rajamise tingimuste ja p-d 7.1–7.4 tasu arvutamise aluste kohta. Neist ei ole võimalik teha hageja soovitud järeldust nagu oleks lepingus hoonestajana osalenud kostja I võtnud kohustuse saavutada hoonestamisel teatav konkreetne tulemus. Seega ei olnud varem kavandatust või tootja lubatust väiksema tootlikkuse kujunemine pelgalt kostjate äririski realiseerumise olukord. Õige on kostjate märkus, et hageja viidatud dokumentides asesõna „meie“ kasutamisest ei järeldu üheselt, kas sellega tähistati kostjaid või vaidlusaluse õigussuhte kõiki osapooli. Lepingu sisu ja ülesehitus viitab pigem ühisele äririskile. Neid järeldusi ei muuda 10

(12)tõsiasi, et tootja ja tütarettevõtja pidid kostjatele maksma hüvitist. Kui kinnistu omanik oleks soovinud saada omakorda hüvitist teatavate tingimuste täitmata jätmise korral, siis tulnuks selles kokku leppida, aga niisugusele kokkuleppele hageja ei tugine. Samas sisaldab hoonestusõiguse leping erinevaid vastutust käsitlevaid kokkuleppeid, st lepingupooled ei jätnud vastutust võimaliku lepingurikkumise eest reguleerimata. Kostjatele hüvitise maksmist ei saa pidada ka tervikuna äärmiselt ebamõistlikuks ega ebaõiglaseks, sest kostjad kandsid kõik tuulikutega seonduvad kulud ning võisid arvestada valdava osa tulu endale saamisega. 9.
  1. Põhjendamatu on hageja arusaam, et poolte läbirääkimistest saaks järeldada kostjate kohustust tagada teatav tootlikkus või hüvitada kinnistu omanikule (hagejale) kahju. Oleks ebamõistlik tõlgendada poole valmisolekut läbirääkimisteks ja selle käigus pakkumiste tegemist selle poole kahjuks. Kostjate avaldusest läbirääkimistel ei nähtu, et nad oleks kordagi tunnistanud neid kohustusi, mille tuvastamata jätmist hageja maakohtule ette heidab.
  2. Teiseks on ainetu kaebuse etteheide, et maakohus pidanuks kontrollima lepingueelsetel läbirääkimistel tabeli põhjal eraldi õigussuhte tekkimist. Õige on hageja arusaam, et kohus kohaldab õigust ise ja kvalifitseerib esile toodud asjaolude põhjal pooltevahelise õigussuhte. Samas ei tähenda see, et kohus saaks teistsuguse sisuga ja muus kontekstis esile toodud tahteavaldustele ise omistada lepingu sõlmimise tahet VÕS § 9 lg 1 tähenduses. Pooled ei väida, et lepingueelsetel läbirääkimistel tabeli kasutamise või sellega tutvumise kaudu avaldasid kostja I või kinnistu omanik tahet sõlmida eraldiseisev kokkulepe.
  3. Kolmandaks ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et tootmismahu kokkuleppe puudumise korral tuli kostjatel VÕS § 77 lg 1 järgi tagada vähemalt keskmine tootmismaht. Selline järeldus ei vasta hoonestusõiguse kokkuleppe sisule ega eesmärgile. 11.
  4. Maakohus kohaldas vaidlustatud otsuse p-s 81 asjakohaseid AÕS sätteid ja tegi neist õige järelduse, et hoonestusõiguse õigusliku tähenduse järgi on hoonestajal eelkõige õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Selle õiguse teostamisel ei või rikkuda kinnisasja omaniku õigusi, aga hoonestaja õigust ei saa ka kitsendada hoonestusõiguse olemusega vastuolus olevate tingimustega. Seadusest ega hoonestusõiguse lepingust ei tulene kostjatele piiranguid ega tingimusi, millise tootlikkusega tuulikud kinnistule paigaldada ja milline tulemus nende käitamisel saavutada. Lepingu p-s 3.3 lepiti kokku tuulikute rajamise tähtaeg, p 3.4 järgi kohustus hoonestaja järgi head ehitustava ja ehitama ohutult ning p 4.1 käsitles kinnistu seisukorda ja tehnosüsteemide säilimist. Neist kokkulepetest koostoimes p 8.1 järgse taastamiskohustuse välistusega nähtub, et hoonestusõiguse lepingu pooled seadsid hoonestusõiguse teostamisele üksnes vähesed ja konkreetsed tingimused. 11.
  5. VÕS § 77 lg 1 käsitleb kohustuse täitmise kvaliteeti. Selle sätte esimese lause kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Teine lause näeb ette, et olukorras, kus täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Ringkonnakohus nõustus eespool p 9 alapunktides maakohtuga, et hoonestusõiguse lepingus puudus tuulikute kvaliteedi ja tootmismahu kokkulepe. See ei tähenda, et osalistel polnud kokkulepet hoonestaja kohustuste ulatuse kohta. Võttes lisaks arvesse eelmises p-s 11.1 viidatud ja märgitud seisukohti, tähendab see, et hoonestusõiguse lepingust ega hoonestusõiguse olemusest ei tulene kostjatele kohustust järgida tuulikute valimisel, paigaldamisel ja käitamisel mingeid muid tingimusi peale lepingus kokku lepitute (tähtaeg, hea ehitustava järgimine, ohutu ehitamine). Järelikult ei saa kostjate kohustusi sisustada VÕS § 77 lg 1 teise lause kaudu.
  6. Neljandaks leiab ringkonnakohus, et väljaostuõiguse väärtuse vähenemise väitel rajaneva osanõude jättis maakohus õigesti rahuldamata. Eelkõige on asjakohane maakohtu põhjendus, et ostueesõiguse ehk optsiooni kokkuleppimisest ei tulenenud kostjatele kohustust tagada selle esemeks oleva vara kindel väärtus. Seega puudub kõnealuses osas väidetavalt rikutud kostjate lepinguline kohustus. 11
(12)
  1. Viiendaks pole ka menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas alust vaidlustatud otsust muuta. 13.
  2. Vaidlust pole, et alates hagile vastamisest esindasid kostjat II esindajad, kes on kostja I töötajad. Lepinguliste esindajate tegutsemine mh kostja II nimel nähtus nii kostjate ühistest menetlusdokumentidest kui ka alates
  3. detsembrist 2017 maakohtule esitatud volikirjadest. 13.2.

§ 217lg 4 järgi kohaldatakse esindusele kohtus tsiviilseadustiku üldosa seaduses (Ts

ÜS) esinduse kohta sätestatut. TsÜS § 118 lg 1 näeb ette volituse andmise esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega. Kohtuasjas õigusabi osutamiseks antud volitusest on piisava selgusega aru saada, et kostja II volitas end esindama kostja I töötajaid. Seega saab eeldada käsunduslepingu sõlmimist kostjate vahel. Isegi kui kostjad ei leppinud kohe kokku tasus, siis tulnuks seda VÕS § 627 lg 1 alusel maksta, sest õigusabi osutamist kohtumenetluses võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest ja käsundit täideti kostja I majandustegevuse raames. 13.3. Kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul tuleb

§ 176

lg 6 tõlgendada nii, et tekkinud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab vähemalt teatavatel juhtudel olema üks juriidiline isik esitanud teisele arve õigusabikulude tasumiseks. Vastasel korral ei saa eeldada, et menetlusosalisel oleks tekkinud õigusabikulude eest tasumise kohustus (Riigikohtu

  1. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 14 esimene lõik). Käesoleval juhul tõid kostjad esile ja tõendasid, et nad vormistasid menetluse kestel, täpsemalt
  2. jaanuaril 2018 kirjaliku käsunduslepingu kostjale II õigusabi osutamise kohta. Selles lepingus sisaldub kokkulepe esindaja tasumäära kohta (100 eurot/t) ja tingimus, et kostja II maksab õigusabi eest edukustasu pärast menetluskulude kindlaksmääramist (dtl 1181). Neil asjaoludel ei saa käesoleval juhul maakohtule ette heita

§ 176

lg 6 esimese lause alusel menetluskulude arvete ja maksedokumentide nõudmata jätmist, sest kostjate lepingukokkuleppe järgi ei saagi neid enne kohtuasja menetluse lõppu koostada. 13.

  1. Neil kaalutlustel määras maakohus õigesti kindlaks kostja II õigusabikulu kogu menetluse kestel ega pidanud jätma välja ajavahemikku enne kirjaliku käsunduslepingu vormistamist.
  2. Kokkuvõtvalt jääb hageja kaebus rahuldamata, sest ükski selle väide pole edukas. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus eristada ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis maakohtu otsuse osa, milles see on edasi kaebamata jõustunud (vt eespool p 7).
  3. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 173

lg 1 teise lause järgi märgib ringkonnakohus resolutsioonis kõigi menetluskulude jaotuse. 16. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostjate kulunimekirjade alusel. Kostja I kulude hüvitamist ei taotle. Kostja II palus hüvitada 716,67 eurot ehk pool kostjate esindamise kogukulust 1433,33 eurost (tasu 14 t 20 min eest, sh 13 t kuni ringkonnakohtu istungini ja 2 × 40 min kahe esindaja osalemine istungil, määraga 100 eurot/t). Hageja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate esindajate vajalik ja põhjendatud ajakulu kokku 10 t (sh kaebusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine ja esitamine 7 t, istungi ettevalmistamine ja sellel osalemine 3 t). Kahe esindaja osalemine istungil ja selle ettevalmistamisel ei ole käesolevas asjas põhjendatud. Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning pooled ei esitanud uusi sisulisi väiteid ega tõendeid. Kostjate esindajate tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist kostja II ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale II hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 500 eurot (= 10 t × 100 : 2). Rahuldamata jääb kostja II taotlus 216,67 euro (=716,67 – 500) hüvitamiseks. Vastavalt kostja II taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.