Obsah (6)

§ 10§ 31§ 1§ 22§ 23§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-10923 Kohtuasi XX avaldus

) § 1 lg 2 koostoimes § 31 lg-ga 1 ning leidis, et võlgnik ei ole maksejõuetu, mistõttu puudub alus pankroti väljakuulutamiseks. Pankroti väljakuulutamine eeldab püsivat maksejõuetust, s.o võlgniku suutmatust rahuldada võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõuded. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt ületab võlgniku vara tema kohustusi. Seejuures on notari deposiitkontole kantud 20 000 eurot, millest tulenevalt on võlgnikul olemas vahendid võlausaldaja võimaliku nõude katteks. Võlgnikul lasuvad kohustused on võimalik täita pankrotimenetluse väliselt. 6.

1. Maakohus keeldus võlausaldaja 26.08.2020 ja 31.08.2020 esitatud dokumentide vastuvõtmisest ja tagastas need. Tsiviilasi on läbi käinud kaks kohtuastet ning kohus on pankrotiavalduse läbi vaadanud 17.08.2020 kohtuistungil. Võlausaldajal oli piisavalt aega asjaolude ja tõendite esitamiseks. Võlausaldaja ei ole põhistanud, et dokumentide hilinenult esitamiseks oli mõjuv põhjus. 6.
2. Võlausaldaja kaebuse ajutise halduri tegevusele jättis maakohus rahuldamata. Ajutine haldur on kinnitanud sõltumatust võlausaldajast ja võlgnikust ning kohtul ei ole alust selles kahelda. Ajutine haldur on võlgniku maksejõulisust võlgniku selgituste ja ajutise halduri käsutuses olevate dokumentaalsete tõendite alusel objektiivselt ja õiglaselt hinnanud. 6.
3. Võlgniku lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 13 tunni ja 55 min ulatuses määraga 140 eurot tunnis – kokku 1948,33 eurot. Ajutise halduri tasu 1235 eurot (lisandub käibemaks) on mõistlik, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahu ja ajutise halduri kutseoskustega. Määruskaebus
4. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule, kohustades maakohut määrama uus ajutine haldur. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et ajutine haldur ei ole võlgniku maksejõulisust sisuliselt kontrollinud. Võlgnik ei ole esitanud
5. a ja
6. a majandusaasta aruandeid. Kohus on lubanud ajutisel halduril teha oma tööd lohakalt. 3 2-19-10923 Võlgnik on tehtud selgelt varatuks. Võlausaldaja kasuks antud deposiit ei saa kuidagi oma eesmärki täita. Maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei võtnud vastu võlausaldaja täiendavaid tõendeid. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis võlgnikule ja ajutisele haldurile tähtaja vastamiseks. 8.
8. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlausaldaja ei ole menetluse käigus esitanud tõendeid, mille alusel oleks olnud võimalik lugeda võlausaldaja nõue tõendatuks. Pooltevahelist vaidlust nõude olemasolu üle ei ole võimalik lahendada pankrotimenetluses. Võlausaldaja võimalik nõue on tasutud notari deposiitkontole. Asjaolu, et võlausaldaja ei nõustu ajutise halduri aruandega ja kaevatava määrusega, ei muuda võlgnikku maksejõuetuks. Võlausaldaja vastupidised väited ei vasta tõele, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega ning on paljasõnalised. Kaevatav määrus on ka ajutise halduri tasu määramise osas õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. 8.
9. Ajutine haldur jäi aruandes ja menetluse käigus esitatud seisukohtade juurde. Võlgniku varaline seis ei anna alust pankroti väljakuulutamiseks. Raamatupidamises kajastatud nõudeid ei ole võimalik ilma põhjusteta ja tõenditeta alusetuteks pidada. Võlausaldaja ei ole oma väiteid tõendanud, kuigi tõendamiskoormis maksejõuetuse põhistamiseks on

§ 10lg-st 1 tulenevalt võlausaldajal.

Isegi kui lugeda kaebaja nõue reaalseks, on see püsiva maksejõuetuse jaatamiseks ebapiisav, kuna ülejäänud võlgniku kohustused ei ole sissenõutavaks muutunud. Maksejõuetus pankroti väljakuulutamiseks peab olema kindel ja püsiv.

1. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jääb maakohtu määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
3. Maakohus jättis võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.

§ 31

lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 1

lg-st 3 tulenevalt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alus üksnes siis, kui võlgniku alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv. 4 2-19-10923 13. Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur (Riigikohtu 26.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-17822, p 14.1).

§ 22

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt selgitab ajutine haldur välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud ja annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele. Ajutine haldur on praeguses asjas leidnud, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pankrotihaldur täitis oma ülesanded nõuetekohaselt ja puudub alus kahelda tema aruandes tuvastatus, et võlgniku varaline seis ei anna alust pankroti väljakuulutamiseks. Ajutine haldur tuvastas, et võlgnikul on kohustusi 628 201 eurot ning vara 1 086 078,87 eurot. Vara moodustub põhiliselt pikaajalistest nõuetest seoses kinnisvara müügitehingutega. Kuigi viimaste aastate majandusaasta aruanded olid registrile esitamata, olid need koostatud ja esitati ajutisele haldurile. Isegi kui lugeda võlausaldaja nõue põhjendatuks, on see püsiva maksejõuetuse jaatamiseks ebapiisav, kuna võlgniku ülejäänud kohustused ei ole sissenõutavaks muutunud. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas ajutine haldur piisavalt, kuidas ta eelmärgitud järeldustele jõudis.

1. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu põhjal asjakohaselt, et puudub alus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus on piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri aruandele, miks ei saa võlgnikku püsivalt maksejõuetuks pidada. Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel ületanud diskretsiooni piire. Asjas esitatud ja kogutud tõendid on piisavad, tegemaks järeldusi võlgniku majandusliku olukorra ja maksevõime kohta. Võlgniku maksevõime hindamisel tuleb arvestada nende kohustustega, mille täitmise tähtaeg on saabunud ehk mis on võlaõigusseaduse § 82 lg 7 mõttes muutunud sissenõutavaks. Maksevõime ei tulene üksnes kinnisvara olemasolust või selle puudumisest. Kuna võlgnik suudab võlausaldaja nõuet rahuldada, puudub alus maksejõuetuse jaatamiseks. Asjaolu, et võlausaldaja vaidlustatud määruse ja ajutise halduri aruandega ei nõustu, ei tähenda, et määrus oleks ebaõige ega anna alust selle tühistamiseks.
2. Võlausaldaja palus jätta kohtukulud võlgniku kanda ja tühistada võlgnikule väljamõistetud tasu. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Võlausaldaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi väidet selle kohta, et temalt võlgniku kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks mingis osas põhjendamatu. Seega ei ole võlausaldaja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude rahalist suurust.
3. Võlausaldaja hinnangul tuleb tühistada ka ajutisele haldurile määratud tasu. Ka selles osas ei ole võlausaldaja kaebuses esitanud väiteid, millises ulatuses peab ta ajutise halduri tasunõuet põhjendamatuks.

§ 23

lg 1 sätestab, et ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Sarnaselt lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisega on ka ajutise halduri tasu kindlaksmääramine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui alama astme kohus ületas diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ajutise halduri tasu määramisel diskretsiooni piire ületanud. Ajutise halduri tasu tühistamiseks või vähendamiseks puudub alus.

1. Vaidlustatud määruse tühistamiseks ei anna alust kaebuses esitatud etteheide, et maakohus on menetlusõigust rikkudes jätnud vastu võtmata võlausaldaja täiendavad tõendid (võlgniku poolt edasimüüdud kinnistute registriosade väljatrükid, võlausaldaja koostatud koondtabel kinnistute müükidest, kuvatõmmis võlgniku e-äriregistri andmetest, Tallinna notari Aivar Mesikäpp vastus võlausaldaja e-kirjale). Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus tõendid õigesti vastu võtmata. Võlausaldaja on saanud maakohtu määrusele esitada määruskaebuse ning tuua 5 2-19-10923 selles välja oma väited seoses vastu võtmata jäänud tõenditega. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, kuidas oleks tõendite arvestamine saanud kaasa tuua asjas teistsuguse lõpplahendi tegemise. Asjaolusid, mida võlausaldaja soovis hilinenult esitatud tõenditega tõendada, on menetluses ammendavalt käsitletud.
2. Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
3. Võlausaldaja esitas lahendi allkirjastamise päeval ringkonnakohtule täiendava taotluse koos lisadega (võlausaldaja koostatud koondtabel kinnistute müükidest, e-kinnistusraamatu ja kinnistute registriosade väljatrükid). Kolleegium on seisukohal, et võlausaldaja täiendavad taotlused tuleb jätta tähelepanuta ja nende vastuvõtmisest keelduda. Ringkonnakohus andis 08.01.2021 menetlusosalistele võimaluse esitada menetluskulude nimekirjad ja seisukohad vastaspoole kulude kohta. Kohus ei ole pidanud vajalikuks muid täiendavaid seisukohti ja tõendeid koguda. Täiendavate taotluste ja tõendite vastuvõtmine venitaks määruskaebuse menetlemist, mis ei ole asja lahendamise huvides. Uued tõendid ja asjaolud tuleb üldjuhul esitada määruskaebuses (TsMS § 662 lg 3). Seega keeldub ringkonnakohus TsMS § 331 lg 1 alusel võlausaldaja 20.01.2021 taotluse ja sellele lisatud täiendavate tõendite vastuvõtmisest. Dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja füüsiliselt tagastada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda, sest kaebus jääb rahuldamata.
5. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata võlgniku kulunimekirja alusel. Võlgnik taotleb 1680 euro hüvitamist 12 tunni õigusteenuse eest. Ringkonnakohtu hinnangul olid määruskaebemenetluses vajalikud ja põhjendatud toimingud maakohtu määruse, määruskaebuse ning halduri seisukohaga tutvumine, määruskaebusele vastuse esitamine ja menetluskulude nimekirja koostamine, tutvudes esmalt kohtu kirjaga. Arvestades asja sisu ja keerukust, kaebuse ning vastuse mahtu, on võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks nimetatud toimingute eest kokku 5 tundi, mis hõlmab vajalikul määral suhtlemist kliendiga ja dokumentidega tutvumist. TsMS § 176 lg 4 kohaselt esitatakse menetluskulude nimekiri igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Kohus ei saa määruskaebemenetluse põhjendatud kuludena kindlaks määrata maakohtu menetluse kulusid.
6. Võlgniku vandeadvokaadist esindaja tunnitasu määr on 140 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see on tasumäär, mis tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Samast tunnitasu määrast lähtus ka maakohus ja seda võlausaldaja kaebuses ei vaidlustanud. Kuna võlgnik on käibemaksukohustuslane, palus ta menetluskulud kindlaks määrata ilma käibemaksuta. Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista TsMS § 174 lg 1 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitis 700 eurot (= 5 × 140). Rahuldamata jääb võlgniku taotlus 980 euro saamiseks (= 1680 – 700). Vastavalt võlgniku taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab võlausaldaja maksma hüvitise tasumisega viivitamise korral võlgnikule viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 23.

§ 5

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes siis, kui see on

-s ette nähtud.

ega TsMS ei näe ette võimalust esitada määruskaebust käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Menetluskulude 6 2-19-10923 kindlaksmääramise peale võib siiski edasi kaevata TsMS § 178 lg 2 alusel menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 7