3-20-237 TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised 3-20-237 7. jaanuar 2021, Jõhvi Ülle Poll

) § 63 lg-le 1 käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kohtupraktika kohaselt distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Vastavaks teokoosseisuks on seaduse säte, mida kinnipeetava tegevus (tegu või tegevusetus) rikkus, milles see tegevus seisnes ja kinnipeetava süü rikkumise toimepanemisel.1

1. VVK punkt 8.2.6 sätestab, et kinnipeetavail on keelatud elektriseadmeid ise remontida või ümber ehitada, samuti eemaldada või muul moel kahjustada vangla paigaldatud turvakleebiseid. Kui seade puruneb või turvakleebisega varustatud elektriseadme turvakleebis muutub kasutuskõlbmatuks, peab kinnipeetav selle kohe ära andma. Kohus märgib, et VVK punkt 8.2.
2. koosneb kahest eraldiseisvast koosseisust. Kohus selgitab, et esiteks keelab VVK punkt 8.2.6 kinnipeetaval muu hulgas vangla poolt paigaldatud turvakleebiste eemaldamist või kahjustamist. Teiseks, pannakse kinnipeetavale aktiivne hoolsuskohustus jälgida, et talle kambrisse kasutamiseks lubatud elektriseadmetel asuvad turvakleebised oleksid korras ning teavitamis- ja seadme äraandmise kohustus turvakleebise rikkumise ilmnemisel. Kohus rõhutab, et kaebajale määrati distsiplinaarkaristus selle eest, et ta ei andnud rikutud turvakleebisega televiisorit vanglaametnikele üle (teatamiskohustuse rikkumine).
3. Kohus leiab, et VVK kodukorra p-s 8.2.6 nimetatud teise koosseisu täitmise kontrollimisel ei ole vaja tuvastada, kas kinnipeetav rikkus või eemaldas turvakleebiseid ise, piisab sellest, kui vähemalt on visuaalselt tuvastatud ühe turvakleebise eemaldamine või rikkumine ning asjaolu, et kinnipeetav ei ole sellest tahtlikult või hooletusest tulenevalt teavitanud vanglateenistust.
4. Eelnevat arvestades ei pea antud juhul kohus asjakohasteks kaebaja väiteid seonduvalt sellega, et kaebaja ei ole rikkunud televiisori turvakleebist ise, viibis kambris nr S421 koos teise kinnipeetavaga, aga samuti see, et kaebajalt ei ole leitud video- ja audioseadmeid (mälupulgad jne). Seega ei analüüsi kohus Viru Vangla 06.12.2019 käskkirja nr 6-3/904-1 õiguspärasust eelpoolnimetatud väidete valguses. 1 RKHKo 3-3-1-44-12, p
5. 3 3-20-237
6. Tuvastatud faktiliste asjaolude järgi, mille üle puudub pooltel vaidlus, viibis kaebaja 7.11.2019 Viru Vangla kambris nr S421 koos kaaskinnipeetav A. V. Kambris oli kasutusel televiisor Samsung, mis kuulus kaebaja isiklike asjade hulka. Televiisor anti kaebajale kasutusse alates 18.07.
7. Kaebusest on võimalik aru saada, et kaebaja seadis kahtluse alla selle asjaolu, et turvakleebist oli üldse rikutud, aga samuti selle, et turvakleebise rikkumine leidis aset peale kaebajale televiisori väljastamist. Samuti esineb poolte vahel vaidlus selle üle, kas kaebajale määratud karistus on proportsionaalne.
8. Haldusmenetluse käigus on vastustaja turvakleebise rikkumise tuvastamise osas tuginenud järgmistele tõenditele: 1) 7.11.2019 ettekanne nr 6-20/5554-1; 2) 21.11.2019 koostatud menetlustoimingu protokoll, mis kajastab vanglaametnik R. M poolt antud ütlusi 7.11.2019 turvakleebise kontrollimisel ja 3) 02.12.2019 koostatud menetlustoimingu protokoll, mis kajastab vanglaametnik S. B poolt turvakleebise vaatluse käigus tuvastatud asjaolusid. Lisaks eelpoolnimetatud dokumentidele on vastustaja edastanud kohtule 7.11.2019 koostatud televiisori äravõtmise akti ja 18.07.2019 kaebaja taotluse rahuldamise otsuse laost televiisori väljastamiseks. Kohus arvestab nimetatud tõenditega õigusemõistmisel.
9. Kohus märgib, et vanglaametnik R. M poolt 21.11.2019 antud ütlused on osaliselt vastuolus 7.11.2019 ettekandes nr 6-20/5554-1 kirjeldatuga ja 02.12.2019 menetlustoimingu protokollis kajastatud turvakleebise vaatluse tulemusega. Nimelt, 7.11.2019 ettekandes on selgelt viidatud esinenud kahtlusele turvakleebise rikkumise kohta ning 02.12.2019 menetlustoimingu protokollis kajastatud info annab üheselt mõista, et turvakleebis oli lahti võetud mitte tervikuna, vaid USB-ava kohalt. Seevastu väitis 21.11.2019 vanglaametnik R. M, et turvakleebis oli täielikult lahti. Kohus leiab, et need vastuolud turvakleebise seisundi kirjeldamise osas ei ole sellist laadi, mis iseenesest seaksid kahtluse alla fakti turvakleebise rikkumise kohta.
10. Kaebaja väitis, et 07.11.2019 kell 22.25 vaatas ta televiisori üle, kuid turvakleebis USB-ava oli väliste tunnuste järgi korras. Vanglaametnik vaatas kleebise üle ja hakkas kleebist eemaldama, et oleks võimalik veenduda selles, kas kleebis on korras või mitte. 17.
11. Kohus ei pea kaebaja väidet usutavaks. 21.11.2019 koostatud menetlustoimingu protokolli kohaselt järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja abi R. M kinnitab, et kambris S421 televiisori kontrollimisel oli näha, et sellele paigaldatud kleebis oli avatud. Tegemist ei olnud äärest veidi lahti oleva kleebisega, vaid terve kleebis oli lahti võetud. R. M kinnitab samuti, et ükski vanglaametnikest ei tõmmanud ise kleebist lahti, vaid see oli juba eelnevalt avatud. R. M selgitab lisaks, et on varasemalt näinud samalaadselt paigaldatud turvakleebiseid ja konkreetsel juhul oli ta täielikul veendumusel, et selle televiisori turvakleebis on avatud. Seega nähtub ühtlasi vanglaametniku poolt antud ütlusest, et keegi vanglaametnikest ei puudutanud televiisori peale pandud turvakleebist ning kahtlus turvakleebise rikkumise kohta tekkis inspektor-korrapidajal turvakleebise visuaalsel vaatlusel. Kohus on seisukohal, et vanglaametnikul puudub antud juhul motiiv teadlikult valeandmete esitamiseks selle kohta, et turvakleebist ei puudutanud keegi vanglaametnikest ja selle rike oli visuaalselt tuvastatav või vähemalt turvakleebise seisund tekitas kahtluse selle lahti võtmise osas. 17.
12. Kohtul puudub alus arvata, et kolm vanglaametnikku on haldusmenetluses andnud valeütluseid (11.2019 ettekanne nr 6-20/5554-1; 21.11.2019 koostatud menetlustoimingu protokoll, mis kajastab vanglaametnik R. M poolt antud ütlusi 7.11.2019 turvakleebise kontrollimisel ja 02.12.2019 koostatud menetlustoimingu protokoll, mis kajastab vanglaametnik S. B poolt turvakleebise vaatluse käigus tuvastatud asjaolusid). Eelpoolnimetatud tõenditele tuginedes on kohus seisukohal, et 7.11.2019 seisuga oli televiisori 4 3-20-237 turvakleebis rikutud USB-ava kohalt, mis ühtlasi viitab sellele, et turvakleebise rikkumine ei olnud juhuslikku laadi. Haldusmenetluse, vaidemenetluse ja halduskohtumenetluse käigus piirdus kaebaja vaid väitega, et 7.11.2019 kell 22.25 vaatas kaebaja televiisorit, kleebis oli väliste tunnuste järgi kleebitud ja korras. Kohus märgib, et 2.12.2019 teostatud vaatlusel oli tuvastatud muu hulgas see, et kõne all olev turvakleebis asus televiisori tagaküljel. Seega pelgalt televiisorit vaadates 7.11.2019 või muul kuupäeval ei saanud kaebaja tuvastada turvakleebise rikkumist või mitte. Kaebaja ei täpsustanud, millal konkreetselt on ta USB-avale kinnitatud turvakleebise viimasel korral põhjalikult üle vaadanud ja kas selle ülevaatuse käigus turvakleebise visuaalselt tuvastatav seisnud ei tekitanud kaebajal kahtlust selle lahtioleku osas. Kohus märgib täiendavalt, et 7.11.2019 ettekande nr 6-20/5554-1 kohaselt teostas juba 7.11.2019 kella 22.25 paiku televiisori turvakleebise ülevaadet vanglaametnik R. M. Televiisori äravõtmise aktis on kirja pandud äravõtmise ajaks 7.11.2019 kell 22.
13. Ilmselt ei teostanud vanglaametnik televiisori turvakleebiste kontrolli koos kaebajaga, mistõttu kaebaja väide tema poolt turvakleebise kontrollimise kohta 7.11.2019 kell 22.25 jääb kohtule ebausutavaks. Lisaks märgib kohus, et kaebaja turvakleebise terviklikkuse kontrollimise kohustus ei piirdu turvakleebise olemasolu kontrollimisega, kuna viimane ei kinnita selle korrasolekut.
14. Kaebaja leidis, et vastustaja ei ole tõendanud, millises seisundis oli turvakleebis selle paigaldamise momendil, aga samuti 7.11.2019 ehk ettekande koostamise ajal. Kaebaja väitis, et televiisori turvakleebise rikkumine võis aset leida enne seda, kui ta sai televiisori isiklikku kasutusse. 18.
15. Kohus märgib, et vastustaja selgitas kaebajale juba vaidemenetluses, et turvakleebiste kinnitamisel ei tehta nendest fotosid. Vastustaja teatas kohtule, et ei teinud fotosid rikutud turvakleebisest, kuna pidas turvakleebise kahjustust tõendatuks 7.11.2019 ettekandega nr 620/5554-1, distsiplinaarmenetluse käigus 21.11.2019 vanglaametniku poolt antud ütlustega ja 2.12.2019 toimunud vaatlusega. Samas ei kahelnud vastustaja, et vanglaametnikud panevad turvakleebised korrektselt. Kohus samuti ei pea mõistlikuks olukorda, kus iga pandud turvakleebise terviklikkust fikseeriks vastustaja fotoga, kuid rikutud turvakleebise jäädvustamist videol või fotol peab kohus igati asjakohaseks. 18.2 Nähtuvalt haldusasja materjalidest toimus vanglaametnike poolt kaebajale kuuluva televiisori USB-ava kohale uuesti turvakleebise kinnitamine augustikuus 2019, kui tuvastati, et teleri USB-ava kohalt on turvakleebis lahti. Kohus rõhutab, et kaebajal oli ja on VVK punktist 8.2.6 tulenevalt turvakleebiste kontrollimise kohustus, mistõttu isegi siis, kui vanglaametnikud panid turvakleebise osaliselt lahtiste äärtega jne või seda rikkus muu kolmas isik, oleks kaebaja pidanud vajalikku hoolsust järgides seda mõistliku aja jooksul avastama ja teavitama sellest vanglateenistust. Kaebaja seda ei teinud. Kohus ei pea antud juhul usutavaks, et turvakleebist rikkus pahatahtlikult vahetult enne 7.11.2019 toimunud kontrolli kaebaja kambrikaaslane või muu kinnipeetav, kes võiks eirates VVK punkti 1.12.5 külastada kaebaja kambrit S421 tema eemaloleku ajal. Kohtule teadaolevatel andmetel teostatakse vanglaametnike poolt kinnipeetavate kasutuses olevate elektriseadmete vaatlusi, et takistada nende kasutamist keelatud viisil. Erilise tähelepanu all on USB-avad. Seega eluliselt ei ole usutav, et alates augustikuust 2019 oli televiisorile vanglaametnike poolt pandud rikutud turvakleebis ja see jäi tuvastamata kuni 7.11.
16. Kohus möönab, et televiisori peale kinnitatud turvakleebis võib ka televiisori liigutamisel lahti minna, kuid see on äärmiselt vähetõenäoline, et turvakleebise iseseisev lahtiminek toimub vaid USB-ava kohalt, kuid teised turvakleebise kohad jäävad endiselt kinni. Seega puudub kohtul alus arvata, et turvakleebise kahjustamine võiks aset leida vanglaametnike tegevuse tagajärjel (turvakleebise kinnitamise ajal jne) või iseenesest. 5 3-20-237
17. Eelnevat arvestades peab kohus 7.11.2019 ettekandega nr 6-20/5554-1, 21.11.2019 koostatud menetlustoimingu protokolliga, 02.12.2019 koostatud menetlustoimingu protokolliga, aga samuti 7.11.2019 televiisori äravõtmise aktiga tõendatuks, et 7.11.2019 oli televiisori turvakleebis USB-ava kohalt lahti ja see oli visuaalselt tuvastatav. Sellest tulenevalt leiab kohus, et on täidetud VVK punkti 8.2.6 faktiline koosseis ehk kaebaja on toime pannud distsiplinaarrikkumise, mis seisneb selles, et ta jättis kontrollimata talle kuuluva televiisori turvakleebise terviklikkuse ja ei andnud rikutud turvakleebisega televiisorit vanglaametnikele üle.
18. Järgmisena peab kohus hindama kaebaja süüd. Võlaõigusseaduse § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

§ 63ei sätesta süü vorme.

Sellest tulenevalt on

§ 63

kohaldamisel piisav, et vangistust reguleerivate aktide rikkumine oleks toime pandud vaid hooletusest.2 Võttes arvesse, et kaebaja oli tutvustatud vangistust reguleerivate aktidega ja seega oli teadlik VVK punktis 8.2.6 kindlaksmääratud kohustusest, pani ta kohtu arvates toime VVK punkti 8.2.

1. rikkumise vähemalt hooletusest. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo tahtlikult. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks jätnud tahtlikult kontrollimata turvakleebise terviklikkuse või oleks jätnud tahtlikult teavitamata vanglaametnikele kolmanda isiku poolt rikutud turvakleebisest. Seega, kui oletada, et kaebaja ise ei ole turvakleebist puudutanud, oleks ta võimeline vajalikku hoolsust järgides iseseisvalt turvakleebise ülevaatuse käigus kindlaks tegema, kas turvakleebis on rikutud ja teada andma sellest vanglaametnikele. Pidades silmas, et varasemalt olid kaebajale kuuluva televiisorile pandud turvakleebiseid rikutud ja kaebajat on sellest hoiatatud (vt vaideotsuse põhjendusi), oleks kaebaja pidanud pöörama suuremat tähelepanu turvakleebise terviklikkusele ja kontrollima neid tihedamini. Antud juhul ei tuvastanud kohus süüd välistavaid asjaolusid.
2. Kaebaja arvas, et ei ole õige käsitlus, kui asi on kinnipeetava valduses, siis tema igal juhul vastutab selle eest, muu hulgas distsiplinaarses korras. Kohus on seisukohal, et kaebaja eksib. Elektriseadmeid (sh televiisorit) saab kinnipeetav kasutada vaid vangla loal. Kambrisse lubatud elektriseadme kasutamisel tekivad kinnipeetaval õigusaktides ja haldusaktides sätestatud kasutamise õigused ning ka kohustused. Nendest kohustusest on muu hulgas VVK p-s 8.2.6 sätestatud kohustused, mis kohustavad elektriseadme kasutamiseks loa saanud isikut (eseme omanikku) aktiivselt jälgima, et talle kambrisse kasutamiseks lubatud elektriseadmetel asuvad turvakleebised oleksid korras ning turvakleebiste rikke tekkimisel esineb kinnipeetaval koheselt elektriseadme üleandmise kohustus. VVK p 1.
3. sätestab, et kodukorda on kohustatud täitma kinnipeetavad, vahistatud, vangla teenistujad ja vanglas käivad isikud. VVK-s kindlaksmääratud kohustuste rikkumise eest võimaldab

§ 63kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramist.

22. Kaebaja arvas, et talle määratud distsiplinaarkaristus 15-ks ööpäevaks televiisori kasutamise keelamine on liiga karm ja ebaproportsionaalne. 22.1.

§ 63

lg 1 punkti 11 kohaselt käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on muu hulgas isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks.

§ 63

lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. 2 RKHKo 3-3-1-44-12, p 16 6 3-20-237 22.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohtupraktikas on leitud, et karistuse määramine on diskretsiooniline otsus, mille langetamisel on haldusorgan kohustatud kõigepealt kaardistama kõik poolt ja vastu kõnelevad argumendid ja seejärel kaaluma kaardistatud argumentidele tuginedes karistuse määramise proportsionaalsust. Nimelt sätestab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. 22.
2. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt arvestas vastustaja distsiplinaarkaristuse liigi ja määra valikul ohuga vangla ja kaebaja julgeolekule, mis tuleneb rikutud turvakleebisega televiisori mitteäraandmisest vanglateenistusele. Käskkirja põhjenduste kohaselt oli kaebajale karistuse määramine vajalik ka selleks, et ära hoida teisi distsiplinaarrikkumisi ehk suunata nii kaebajat kui ka tema näitel teisi kinnipeetavad käituda õiguskuulekalt. Arvesse oli võetud kaebajal kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumist, aga samuti seda, et kaebaja toime pandud teo tagajärjed ei olnud rasked. Kohus leiab, et tegemist on asjakohaste ja lubatud kaalutlustega. Vastustaja arvestas ka süü vormiga – tahtlik tegu. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et vastavate tõendite puudumisel ei saa kaebajale ette heita tahtlikkust distsiplinaarsüüteo toimepanemisel. Pidades silmas, et

§ 63ei sätesta süü vorme, ei ole kohtu arvates tegemist olulise kaalutlusveaga.

22.

1. Kohus märgib, et vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu põhjendusi selle kohta, milline ja kui raske (intensiivne) negatiivne tagajärg saabuks kaebajale televiisori kasutamise keelamisel 15ks päevaks, aga samuti selgeid kaalutlusi, miks pidas vastustaja nimetatud distsiplinaarkaristuse kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste täiendavast piiramisest. Seega ei arvestanud vastustaja distsiplinaarkaristuse liigi ja määra vastu kõnelevate argumentidega. Kohus on seisukohal, et vaatamata sellele, et vaidlusaluses käskkirjas esinevad diskretsioonivead, puudub vaidlusaluse käskkirja tühistamise alus. Kaaludes ühelt poolt kaebajale ajutiselt seatud piiranguid ning teiselt poolt vajadust tagada vangla julgeolek ja vältida kaebaja poolt edasiste õigusrikkumiste toimepanemist, ei ole kohtu hinnangul kaebaja õiguste riive praegusel juhul suurema kaaluga, mistõttu ei ole käskkirjas sellekohaste kaalutluste puudumine määrav. Kohus nõustub vastustajaga, et ta pidi sellele intsidendile reageerima ning andma kaebajale selge signaali, et rikutud turvakleebisega elektriseadme valdamine on arvestatav rikkumine ning see ei ole aktsepteeritav ja mõjutama kaebajat hoiduma edaspidistest korrarikkumistest. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et rikutud turvakleebisega televiisori kasutamine võib ohustada vangla julgeolekut. Seega tegemist on raske rikkumisega, mille eest karistamine noomitusega oleks liiga leebemaks karistuseks olenemata sellest, et varasemalt ei ole kaebaja toime pandud distsiplinaarrikkumisi. Antud juhul oli kaebaja distsiplinaarkaristuse määramine kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, kohalik ja vajalik. Kohus on seisukohal, et televiisori kasutamise keeld ei ole raske distsiplinaarkaristus, mis toob endaga kaasa kinnipeetava subjektiivsetesse õigustesse (sh ka põhiseaduse § 44) intensiivse sekkumise, kuna kohtule teadaolevatel andmetel oli kaebajal võimalus kasutada osakonnas olevat televiisorit ning saada avalikult levitatavat informatsiooni muudest allikatest (raadio ja ajalehed). Vastustaja märkis vaideotsuses täiendavalt, et 21.08.2019 oli kaebaja televiisoriga fikseeritud analoogne juhtum, kui kaebajalt võeti ära televiisor, kuna USB-ava kohalt oli turvakleebis eemaldatud. Kaebajale oli selgitatud tema kohustusi televiisori kasutamisel ja hoiatatud korduva turvakleebise rikkumise korral distsiplinaarmenetluse alustamisest. Kaebaja ei ole vaielnud vastustaja väite üle, vaid väitis, et see on uus asjaolu. Kuna tegemist on juhtumiga, mis leidis aset enne 7 3-20-237 7.11.2019, saab ka kohus sellega arvestada kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse hindamisel. 22.
2. Pidades silmas eelpoolnimetatut, ei nõustu kohus kaebajaga, et vaidlusaluse käskkirjaga talle määratud karistus on liiga karm. Kohus seisukohal, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristusena televiisori kasutamise keeld 15-ks päevaks on kaebaja poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne.
3. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on järgitud menetluslikke norme ja on sooritatud kõik vajalikud menetlustoimingud. Puuduvad ka muud alused pidada käskkirja materiaalselt õigusvastaseks. Kokkuvõttes leiab kohus, et Viru Vangla 6.12.2019 käskkiri nr 6-3/904-1 vastab HMS §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti nõuetele.
4. Kaebuse põhjendusest on võimalik aru saada, et kaebaja ei taotlenud 13.01.2020 vaideotsuse nr 6-12/485-2 tühistamist eraldi 6.12.2019 käskkirjast nr 6-3/904-
5. Seega puudub vajadus lisaks hinnatud 6.12.2019 käskkirja nr 6-3/904-1 õiguspärasusele hinnata eraldi 13.01.2020 vaideotsuse nr 6-12/485-2 õiguspärasust. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata tervikuna.
6. Menetluskulud HKMS § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus jäi tervikuna rahuldamata. Vastustaja teatas, et tal puuduvad menetluskulud. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja tulenevalt HKMS § 108 lg-st 11 ja § 109 lg 1 neljandast lausest, jätab kohus võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 8