lg 1 sätestab, et isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusesse võtnud, peab sellest viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab 50 eurot. Seaduse kohaselt loetakse kaotatud asja leidjaks isik, kes on kaotatud asja leidnud ja ka selle oma valdusesse võtnud. Seega ei tule määravaks pidada asja esmast märkamist, vaid otsustav on üksnes valdusesse võtmise fakt. Süüdistatavana üle kuulatud T R on kohtule selgitanud, et esmalt märkas McDonaldi juures kohvrit tema sõber, kes istus juhi taga, seega luugile lähemal ja juhtis sellele tema ja teiste autos viibijate tähelepanu, kuid just süüdistatav otsustas autost välja minna ja kohvri enda kätte võtta eesmärgiga, et vältida selle varastamist ja sooviga see omanikule tagasi anda. Seega on T R kannatanule kuulunud klarneti leidja
98 lg 1 mõttes ning seega laienevad temale ka
-s sätestatud leidja õigused ja kohustused. 3 Esmajoones on leidjal kohustus teatada leiust asja kaotajale või asja omanikule, kuid see eeldab siiski, et kaotaja või omanik oleks leidjale teada. Leidja kohustuste hulka ei kuulu õigustatud isiku väljaselgitamiseks järelepärimiste tegemine (Samas lk 455 komm. 3.3).
esimese lõike teise lause kohaselt, kui leitud asja väärtus ületab 50 eurot ja kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile. See ei tähenda siiski kohustust anda asi politseile üle, vaid leidja jääb jätkuvalt asja valdajaks ning tal säilib muuhulgas võimalus saada leiutasu või omandada asi, kui omanik ei selgu (Samas lk 456 komm 3.4). Tõendamist on leidnud fakt, et T R jättis politseile leiust teatamata. Arvestades leitud asja olemust oleks iga keskharidusega mõistlik keskmine inimene pidanud eeldama, et selle väärtus võib ületada 50 eurot. Käesolevas kriminaalasjas on T R-le esitatud süüdistus KarS § 201 lg 1 järgi ehk tema valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramises. Kuriteo objektina on vaadeldav kannatanule kuuluv klarnet ja selle kast ehk võõras vallasasi. Nagu juba eelpool öeldud, on tuvastamist leidnud, et süüdistatav T R leidis kannatanule kuulunud klarneti ja võttis selle oma valdusesse. Seega on kohtu hinnangul täidetud omastamise objektiivse koosseisu kaks tunnust – et leitud klarnet koos kastiga oli T R jaoks võõras vallasasi ning et see võõras vallasasi oli T R valduses, samas ei ole kohtu arvates täidetud omastamise objektiivse koosseisu kolmas element – ebaseaduslikult enda kasuks pööramine. Selleks, et hinnata, kas T R käitumine vastab omastamise koosseisule või mitte, tuleb vaadata kuidas käitus süüdistatav pärast leitud asja enda valdusesse saamist. Kohtule on T R selgitanud, et ta võttis leitud eseme endaga kaasa eesmärgiga selgitada välja selle omanik ja see omanikule tagasi anda. Kuna tal oli järgnevatel päevadel pidevalt kiire ja ta oli kodust ära, siis ei olnud tal aega sellega tegeleda. Kui politsei temaga ühendust võttis, siis ta ütles politseile, et ei soovi leitud asja neile üle anda, vaid omanikule. Pärast seda, kui talle helistas teine politseiametnik, kes esines klarneti omanikuna, läks süüdistatav kokkusaamisele, et asi üle anda, kuid seal pidasid politseiametnikud ta kinni. Valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramine KarS 201 mõttes tähendab asja faktilist muutmist endale kuuluvaks. Asja enda kasuks pööramine võib väljenduda valduses oleva asja endale jätmises, äratarvitamises, raiskamises, võõrandamises jne (vt KarS Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 534, komm. 3). Seejuures on asja enda kasuks pööramine omastamise objektiivse koosseisu tunnus ning vajab seetõttu omastamistahte faktilist manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib edaspidi ise võõra asja omanikuna käituda. Omastamistahet võib manifesteerida näiteks asja müümine, pantimine või muu õiguslik käsutamine. Asja tagastamise, leiust teatamise vm tähtaja möödalaskmine iseenesest ei ole omastamistahte manifesteerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut (vt Samas, komm. 4). Leiu omastamisest saab karistusõiguslikult rääkida alles siis, kui leidja on leitud asjaga teinud toimingu, millega manifesteerib omastamistahet (RKKK 3-1-128-98). Kohtu hinnangul ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt objektiivsel kõrvaltvaatajal võimalik teha järeldust, et T R oleks soovinud edaspidi ise leitud asja omanikuna käituda. Arvestades leitud asja eripära, seda et tegemist on kasutatud muusikariistaga, oleks T R leitud klarneti omastamise tahet võinud väljendada näiteks seda kasutatud muusikariistade või antikvariaadipoodi müüki viies, müügikuulutuse avaldamisega mõnes enamlevinud müügiportaalis (osta.ee, soov.ee vms), pantides või ka näiteks muusikakoolis klarnetitundidega alustades. Midagi sellist käesolevas kriminaalasjas tuvastatud ei ole. 4 T R on läbi terve menetluse avaldanud tahet leitud ese omanikule tagasi anda. Kuna omanik ei olnud talle teada, siis ei olnud võimalik leiust viivitamatult omanikule teatada. Kohus möönab, et T R ei ole täitnud
lõike 1 teises lauses sätestatud nõuet, mille kohaselt peab leidja teatama leiust politseile, kui omanik on teadmata ning asja väärtus ületab 50 eurot. Kui
lg 1 kohaselt peab omanikule teatama viivitamatult, siis politseile teatamiseks ei ole seaduses tähtaega ette nähtud. Arvestades T R isikut, tema (kohtu hinnangul) piiratud arusaamisvõimet ühiselu reeglitest ja nende kehtivusest, umbusaldust õiguskaitseorganite (nii politsei, prokuratuuri, kui ka kohtu) suhtes, mis nähtub nii tema käitumisest kohtueelsel uurimisel, kui ka kohtus, samuti tunnistaja A ütlustest, seda, et tegemist on keskharidusega isikuga, kellel puudub varasem kokkupuude õiguskaitseorganite ja seaduserikkumistega (väljaarvatud liiklusseadus), leiab kohus, et kuigi õiguse üldpõhimõtte kohaselt ei vabasta seaduse mittetundmine vastutusest, siis võib eeldada, et T R ei teadnud
sätet, mis nõuab politsei teavitamist leiust, mille väärtus on üle 50 euro. Kohtu hinnangul puudus T R-l soov leitud klarnetit omastada, enda kasuks pöörata, ta võttis leitud klarneti enda valdusesse, hoidis seda asja säilimise taganud viisil, kahju seoses asja hoidmisega ei tekkinud, kannatanu ei jäänud temale kuuluvast klarnetist kestvalt ilma, vaid sai selle tagasi 8 päeva pärast. Leidja kohustuste (antud juhul just teatamiskohustuse) rikkumise tagajärjeks võib küll olla leiutasu õiguse kaotamine (
lg 11) või asja omandamise võimaluse kaotus (
lg 4), kuid see on leidja ja asja omaniku vahel tekkinud võlaõigussuhte raames lahendatav küsimus ning ei saa kaasa tuua kriminaalvastutust. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalasjas kogutut tõenditega ei ole tuvastamist leidnud, et T R oleks tema valduses olnud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööranud, tema tegu ei vasta KarS § 201 lg 1 koosseisule ja ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista ning kriminaalmenetluse kulud tuleb jätta riigi kanda KrMS § 181 lg 1 alusel. Kohtunik Katre Poljakova /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.