← Eesti

1-10-284/20

1-10-284 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-284 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
  3. september
  4. a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi Artjom Tsõganovi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1,4, § 257, § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  5. märtsi
  6. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask Prokurör Küllike Kask Süüdistatav Artjom Tsõganov 38306234928 elukoht XXX, 4 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 13.03.2008.a Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja otsusega KarS § 424 järgi rahalise karistusega 1200 krooni ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks Kaitsja Vandeadvokaat Viktor Särgava RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  7. märtsi
  8. a otsus Artjom Tsõganovi suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  9. oktoobril
  10. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Harju Maakohtu
  12. märtsi
  13. a otsusega lühimenetluses tunnistati A. Tsõganov süüdi ja karistati KarS § 257 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega ja KarS § 329 järgi 2 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust, mida ei pöörata KarS § 74 lg 1 alusel täitmisele 18 kuulise katseajaga. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 2 kuud 27 päeva ja ärakandmata karistuseks loeti 9 kuud 3 päeva. Süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi mõisteti A. Tsõganov õigeks. Apelleeritud kohtuotsusega on süüdi mõistetud veel XX ja M. Vanaisak, kuid nende suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.
  14. A. Tsõganov oli antud kohtu alla muuhulgas süüdistatuna selles, et tema
  15. a suvel, eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal Tallinna linnas, Kadriorus, vana Lõbustuspargi parklas koos eeluurimisel tuvastamata isikuga, nõudis YY-lt 50 000 krooni maksmist, pekstes kannatanut nii käte kui jalgadega erinevatesse keha- ja peapiirkondadesse, millega põhjustas YY-le füüsilist valu ning milline tegevus süvendas kannatanus hirmu ja arusaama esitatud nõude tõsidusest ning nõudjatepoolsest üleolekust. Samuti tema, olles toime pannud väljapressimise ja olles seega KarS § 214 lg 2 p 1 tähendatud isik, grupis koos WW-ga
  16. a augustikuu lõpus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval, nõudis YY-lt 50 000 krooni maksmist Tallinna linnas, Kristiine linnaosas X parklas XXX, kasutades nõude kinnituseks vägivalda, mis seisnes selles, et WW lõi rohkem kui ühel korral rusikaga näkku YY-le, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja mille tulemusel purunes kannatanu huul ja paistetas üles põsk. Oma kohalolekuga avaldas A. Tsõganov psüühilist survet ja süvendas kannatanus arusaama esitatud nõude tõsidusest ja nõudjatepoolsest üleolekust ning millise tegevuse tulemusena tundis kannatanu hirmu ning ohutunnet oma elule ja tervisele. Samal päeval tasus YY WW kätte 1500 krooni. Seega A. Tsõganov, varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on kasutatud vägivalda, isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise ja isikute grupi poolt, pani toime KarS § 214 lg 2 p 1 , 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  17. Kohus põhjendas süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi A. Tsõganovi õigeksmõistmist sellega, et kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid A. Tsõganovi süüd kannatanu YY suhtes väljapressimiste toimepanemises. A. Tsõganovi suhtes kriminaalasjast materjalide eraldamist ja eraldi menetlemist pidas kohus ebaseaduslikuks ja tema kaitseõigust kahjustavaks. Kannatanu YY kinnitas kohtuliku uurimise käigus, et jääb kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Kohtueelsel uurimisel kannatanuna ülekuulamisel on kannatanu kirjeldanud episoodi, kus A. Tsõganov koos tundmatu mehega
  18. a suvel teda peksis ja nõudis raha tasumist. Kannatanu YY on ütlused andnud
  19. märtsil
  20. a, so üle poole aasta möödudes. Ütlustes pole täpsustatud sündmuse aega, sündmuse koht on umbmäärane. Kannatanu ei ole oma kehavigastusi fikseerimas käinud, mingeid muid tõendeid peale kannatanu ütluste kriminaalasjas selles episoodis kogutud ei ole. Teises episoodis, mis on A. Tsõganovile süüks arvatud seoses YY-lt raha väljapressimisega, ei ole kohtu arvates kannatanu ütlustega ega teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud, 2

(6)milline oleks olnud A. Tsõganovi osa selles kuriteos. Süüdistatav A. Tsõganov andis ütlusi selles, et tema oli auto roolis, kui läksid kohtuma YY-ga. Autos olid veel WW ja QQ. Kannatanuga vestles WW, millest täpselt jutt käis, süüdistatav enda sõnade järgi ei tea. Kannatanu andis selles episoodis ütlusi, et tema istus XXX juures autosse, kus olid A. Tsõganov ja WW, auto roolis oli A. Tsõganov. WW pöördus esiistmelt kannatanu poole ja nõudis rahade tasumist, kas või osaliseltki ja nõude tõsiduse tõendamiseks lõi kannatanut mitmel korral rusikas käega näo piirkonda, mille tulemusena kannatanul purunes huul ja ka põsk paistetas üles. Ülekuulamisel ei ole kannatanu selgitanud, milline osa oli selles episoodis süüdistataval A. Tsõganovil ning kohtul ei ole võimalik sellest aru saada ka teiste kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt. Tunnistajate SS ja BB poolt kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuliku uurimise käigus prokuröri taotlusel avaldatud ütlused käivad asjaolude kohta, mis on tunnistajatele teatavaks saanud kannatanu YY vahendusel. Vastavalt KrMS §-le 68 lg 5 on tunnistaja ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on teadlikuks saanud teise isiku vahendusel tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Käesolevas kriminaalasjas on vahetu tõendi allikas kannatanu YY üle kuulatud, mistõttu jättis kohus nimetatud tunnistajate ütlused tõendite kogumist välja.
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist A. Tsõganovi õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada A. Tsõganov süüdi KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi ja karistada 4 aasta vangistusega ning moodustada uus liitkaristus. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 4.1 Maakohtu otsuses on üles loetletud küll tõendid, mida kohus on uurinud, kuid põhjendatud ei ole, miks on kohus rajanud õigeksmõistva otsuse just ühtedele tõenditele, mida pidas usaldusväärsemaks ning kõrvale jätnud teised tõendid, mida usaldusväärseks ei pea. Seetõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks loeb kohus usaldusväärseks tõendiks süüdistatava A. Tsõganovi ütlused ning mis põhjusel on ebausaldusväärsed ja tõele mittevastavad kannatanu YY ütlused. Sellise põhjenduse puudumine kohtuotsuses on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel, mis kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 järgi. 4.2 Prokurör ei nõustu kohtu poolt tehtud etteheitega, et A. Tsõganovi suhtes kriminaalasjast materjalide eraldamine ei olnud kooskõlas seadusega ja rikkus tema kaitseõigust. Kriminaalasja, millest eraldati A. Tsõganovi suhtes materjalid iseseisvaks menetluseks, kohtueelsel uurimisel selgus, et A. Tsõganovile ei ole võimalik süüdistust esitada, kuna ta oli kinni peetud 02.05.
  2. a Saksa Liitvabariigis Stuttgardis toime pandud kuriteo eest ja viibis vahistuses alates 04.05.
  3. a Karlsruhe vanglas. 13.05.
  4. a oli koostatud Euroopa vahistamismäärus, mille alusel 19.11.
  5. a anti A. Tsõganov Eestile välja. Olukorras, kus kaassüüdistatavad viibisid vahi all, oli kriminaalasja materjalide eraldamine A. Tsõganovi suhtes põhjendatud ja kooskõlas KrMS § 216 sätetega. Oma väite põhjenduseks viitab prokurör Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-119-09, 3-1-116-07, 3-1-1-84 ja 3-1-1-16-07 toodud seisukohtadele kriminaalasjast materjalide eraldamise küsimuses. 4.3 Kuna tunnistajate SS ja BB ütlused on kooskõlas kannatanu YY ütlustega, siis jättis kohus nimetatud tunnistajate ütlused põhjendamatult kõrvale. Lisaks on tunnistaja SS vahetult näinud YY näol esinevat vigastust, mille kohta andis YY talle selgituse, et temalt nõuti raha ja on kasutatud vägivalda. 4.4 Kohus jättis põhjendamatult tõendina arvesse võtmata kohtuliku uurimise käigus avaldatud Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja
  6. detsembri 2008.a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-08-10171, millega WW on süüdi tunnistatud KarS § 214 lg 2 p 4 järgi isikute grupiga (A. Tsõganoviga) YY 3
(6)suhtes väljapressimise toimepanemises. Tallinna Ringkonnakohtu
  1. aprilli
  2. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus selles osas muutmata. Selle kohtuotsusega on tuvastatud, et WW ja A. Tsõganov panid väljapressimise toime grupis ehk kaastäideviijatena, kuna nad oma kohalolekuga, esitatud nõudmiste ja vägivallaga mõjutasid kannatanu YY, tekitades temas hirmu, mistõttu kannatanu tõi nõudjatele 1500 krooni. 4.5 Mõlemad, nii WW kui A. Tsõganov olid sündmuskohal, A. Tsõganov oli teadlik esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisust, kuivõrd viibis samas autos WW ja kannatanu YY-ga ja oma kohalolekuga võimendas WW sõnade paikapidavust ja aktiviseeris kannatanus hirmu võimaliku vägivalla ees, mida YY suhtes ka kasutati WW poolt. Kuna kannatanu YY tajus tema aadressil väljaöeldud nõudmiste ja ähvarduste taga kohalviibinud isikute edasist võimalikku käitumist, st võimalikku jätkuvat vägivalda, siis otsustas ta osaliselt esitatud nõude rahuldada ja tõi WW-le ja A. Tsõganovile 1500 krooni.
  3. Apellatsioonile on esitanud vastuväited A. Tsõganovi kaitsja, kes taotleb jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, sest apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
  4. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas apellatsiooni ja taotles selle rahuldamist, kaitsja vaidles apellatsioonile vastu ja taotles jätta kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et prokuröri apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna ja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 7.1 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-8906). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. 7.2 Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu 4
(6)seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. 7.3 Prokuröri apellatsioonis analüüsitakse kriminaalasjas kogutud tõendeid ja viidatakse Riigikohtu lahenditele, mille alusel tulnuks A. Tsõganov süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis on prokuröri arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu selle väitega. Kohtukolleegiumi hinnangul on apelleeritud kohtuotsuses kõiki tõendeid analüüsitud ja jõutud põhjendatult seisukohale, et kogutud tõendid ei ole A. Tsõganovi süüdimõistmiseks KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi piisavad. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Seda asjaolu on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt rõhutanud, näiteks
  1. augusti
  2. a otsuses nr 3-1-1-79-
  3. Asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus, tulnuks prokuröril taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumisega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. 7.4 Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse väitega, et kriminaalasjade eraldi menetlemine ei ole toimunud kooskõlas menetlusseadusega ning on rikkunud kaitseõigust. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole prokuröri apellatsiooni viited Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06 käesolevas kriminaalasjas asjakohased, sest riigikohus peab neis lahendites võimalikuks loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist vaid siis, kui puudub kriminaalmenetlusest kõrvalehoiduvate isikute tabamise vähegi realistlik perspektiiv lähitulevikuks. Käesoleva kriminaalasja materjalidest aga nähtub, et A. Tsõganov oli küll läinud Saksamaale, kuid ta oli seal kinni peetud ja prokurörile oli tema asukoht teada. Koostatud oli Euroopa vahistamismäärus tema Eesti Vabariigile üleandmiseks ja
  4. novembril
  5. a peetigi ta Tallinna Lennujaamas kinni ning
  6. novembril
  7. a toimetati küsitlemiseks Pärnu Maakohtusse, kus ta võeti vahi alla. Küsitlemise juures viibis vandeadvokaat Ants Nõmmik. Need faktilised asjaolud olid prokurörile teada ja ta kinnitab seda esitatud apellatsioonis. Seega ei olnud A. Tsõganovi tabamine perspektiivitu, mistõttu kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud kriminaalasjade eraldamine põhjendatud. Lisaks sellele nähtub kriminaalasja materjalidest, et A. Tsõganovi Eestisse toimetamise ajaks oli kriminaalasi A. Tsõganovi kaassüüdistatava, so WW suhtes juba Pärnu Maakohtu menetluses. WW kohtuistungid peeti
  8. detsembril,
  9. detsembril ja
  10. detsembril
  11. a. Süüdimõistev kohtuotsus kuulutati
  12. detsembril
  13. a. Selles kriminaalasjas osales kaitsjana vandeadvokaat Ants Nõmmik, kes teadis, et A. Tsõganov on juba Eestisse toimetatud. Ammugi pidi seda teadma menetlust juhtiv prokurör. Seega toimus WW kriminaalasja kohtulik arutamine ajal, mil kaassüüdistatav A. Tsõganov juba vahi all viibis, mistõttu eraldatud kriminaalasjad tulnuks uuesti liita ja menetleda koos. 7.5 Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus ei ole pidanud kannatanu YY ütlusi esimese väljapressimise osas piisavaks tõendiks, sest need on antud pool aastat pärast sündmust ja on väga umbmäärased. Muid tõendeid selle episoodi kohta ei ole, sest kannatanu ei ole pidanud vajalikuks arsti poole pöörduda. Teise kuriteoepisoodi osas on A. Tsõganov kogu aeg väitnud, et ta juhtis autot ning tema YY-ga ei suhelnud ega tema suhtes vägivalda ei tarvitanud. Kannatanu YY ja WW on tema ütlusi kinnitanud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kohus on pidanud YY ütlusi mitteusaldusväärseks. 7.6 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus tunnistajate SS ja BB ütlused tõendite kogumist KrMS § 68 lg 5 alusel põhjendatult välja jätnud, sest nemad ei ole YY suhtes toime pandud 5
(6)väljapressimist pealt näinud ning teavad rääkida vaid seda, mida nad olid kannatanu YY-lt kuulnud. Kannatanu YY kui vahetu tõendi allikas oli aga kohtuistungil üle kuulatud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et tunnistajate SS ja BB ütlused on kohus põhjendamatult kõrvale jätnud. 7.7 Maakohtu otsuses on refereeritud Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja
  1. detsembri
  2. a kohtuotsuse sisu ja leitud kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et kuna kannatanu YY on andnud ütlusi vaid WW tegevuse kohta, siis see kohtuotsus A. Tsõganovi süüd väljapressimise toimepanemises ei tõenda. Tähtsust ei oma ka see asjaolu, et WW on süüdi mõistetud isikute grupiga toime pandud väljapressimises. Kuna A. Tsõganovi suhtes olid kriminaalasja materjalid eraldatud ja ta ei olnud selles asjas menetlusosaline, siis märkis Tallinna Ringkonnakohus oma
  3. aprilli
  4. a otsuses, et WW pani väljapressimise toime koos kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikuga. Seega on maakohus eelpoolnimetatud kohtuotsuseid kui tõendeid hinnanud ning leidnud, et nende sisu ei ole piisav A. Tsõganovi süü tõendamiseks väljapressimises osalemises. Kannatanu YY ja WW ütlustest nähtub, et kannatanu viis raha WW kätte, kes oli teda eelnevalt löönud. Seega ei ole õige apellatsiooni väide, et kannatanu YY andis raha A. Tsõganovile ja WW-le.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus tuleb jätta muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Sten Lind 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.