4-20-2222/23

Väärteoasi 4-20-2222 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2020 Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Julia Senkevitš Kaebuse esitanud isik Priit Janu, isikukood 37307160360, elukoht xxxx. Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 08.04.2020 otsus väärteoasjas nr. 2302,20,004507 Priit Janu karistamises LS§ 201 lg 2 järgi. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Priit Janu Kohtuväline menetleja – Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Raul Annuka. LÕPPOSA Jätta Priit Janu kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 08.04.2020 otsusele väärteoasjas nr: 2302,20,004507 tema karistamises LS§ 201 lg 2 alusel rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 02.11.2020 Väärteo asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse ametnik koostas 21.03.2020.a. väärteoprotokolli 20200321345202 Priit Janu’le selle eest, et tema, 21.03.2020.a. kella 18:38 ajal Harjumaal, Viimsi vallas, Muuli tee 6 juures suunaga Ranna tee poole, juhtis mootorsõidukit xxxx reg nr xxxx, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli ära võetud. Nimetatud tegevusega rikkus Priit Janu väärteoprotokolli kohaselt LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 201 lg 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus koostas 08.04.2020 otsuse eelnimetatud teo toimepanemise eest ning karistas Priit Janu väärteoasjas nr 2302,20,004507 LS § 201 lg 2 alusel 225 trahviühiku ulatuses, s.o summas 900.00 eurot. 06.05.2020 esitas Priit Janu kaebuse Pärnu maakohtu Kuressaare kohtumajale. 07.05.2020 tegi Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja määruse, millega edastas kaebuse Põhja Prefektuuri väärteootsusele kohtualluvuse järgi menetlemiseks Harju Maakohtu Tallinna kohtumajja. Kaebuses palub kaebaja vaadata kaebus läbi kohtuistungil, tühistada kohtuvälise menetleja 08.04.2020 koostatud otsus või alternatiivselt vähendada kaebajale määratud rahatrahvi summat. Põhjendustena toob kaebaja kaebuses välja, et määratud karistus on asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur. Kaebaja väidab, et teo toimepanemise hetkel olid tal COVID19 sümptomid, ta viibis haiguslehel ja ta oli sunnitud sõidukit kasutama, et hankida endale ravimeid. Kaebaja hinnangul oli tegemist hädaseisundiga ja alternatiivsed võimalused ravimite hankimiseks puudusid. Seega on menetlusaluse isiku võimalik õigusvastane käitumine vabandatav ja õigustatud. 13.05.2020 tuvastas Harju Maakohus, et Priit Janu poolt esitatud kaebus ei vasta VTMS § 115 sätestatud nõuetele kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatavale kaebusele ning andis kaebajale võimaluse kaebuses toodud puudused (nimetades need) kõrvaldada 20.05.2020-ks. 21.05.2020 esitas kaebaja taotluse kohtule pikendada 13.05.2020 määrusega määratud tähtaega kuni 25.05.2020, põhjusel, et menetlusalune isik sai maakohtu 13.05.2020 määruse kätte 21.05.
2. Kohus rahuldas 22.05.2020 kaebaja taotluse puuduste kõrvaldamise määruses märgitud tähtaja pikendamiseks ning andis uueks tähtajaks 29.05.
3. 29.05.2020 esitas Priit Janu kaebuse täiendused, mille kohaselt palub kaebaja tühistada kohtuvälise menetleja 08.04.2020 otsus ja lõpetada väärteoasja: 4-20-2222 menetlus. Alternatiivselt palub kaebaja lahendada asi kohtuistungil, vähendada kohtuvälise menetleja 08.04.2020 otsuses toodud trahvisummat miinimumini ning määrata kindlaks ja jätta asja menetluskulud kohtuvälise menetleja kanda. Kaebaja hinnangul on kohtuvälise menetleja otsus õigusvastane või alternatiivselt ebaproportsionaalne. Oma seisukohti põhjendas kaebaja alljärgnevalt: Kaebajalt juhtimisõiguse äravõtmine oleks vastuolus KarS § 481 lg 2 nõuetega, viidates kaebajal esinevale on raske liikumispuude olemasolule ning selgitades, et kaebaja kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu (lisatud on Lisa 1 - Liikumispuudega isiku kaart). 2 Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja osas juhtimisõigust üldsegi ära võtta, nagu kohtuväline menetleja kaebajale väärteoasja otsuses eksitavalt ette heidab. Lisaks viitab kaebaja Riigikohtu otsusele 3-1-1-58-14, mis kinnitab tema seisukohta. Lisaks leidis kaebaja, et ta tegutses hädaseisundis ja kaebaja tegu ei saa olla seega õigusvastane. Kaebaja selgitas, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 21.03.2020 haiguslehel seoses COVID-19 sümptomitega (vt Lisa 2 - Töövõimetusleht number 1002562080). Samuti viitab kaebaja, et tal on raske liikumispuue ning kaebaja peab võtma igapäevaselt kuni kolme erinevat ravimit ja ravimite võtmise võimatus võib kaebajale põhjustada uue insuldi või uue peaajuinfarkti (vt Lisa 4 – retseptid). Kaebaja toob välja, et tal avanes esmakordselt võimalus end COVID-19 vastu testida 14.04.2020 (lisana juures väljavõtte analüüsi teostamise ajast ja tulemusest). Kaebuse kohaselt puudusid 21.03.2020 kaebajal ravimite hankimiseks alternatiivid, st kaebaja ei saanud eluvajalike ravimite hankimiseks kasutada ühistransporti või kolmandaid isikuid seega leiab kaebaja, et tegutses hädaseisundis, st kõrvaldades vahetut ohtu enda õigushüvedele (tervisele). Samuti ei ole kaebaja rahul, et talle ei antud võimalust vastulause esitamiseks enne kohtuvälise menetleja 08.04.2020 otsuse andmist. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 06.04.2020 kohtuvälisele menetlejale taotluse, milles palus vastulause esitamise tähtaega pikendada 15 päevani ajast, millal eriolukord EV-s on lõppenud. Kohtuvälisele menetlejale oli teada, et kaebaja viibib jätkuvalt COVID-19 sümptomitega haiguslehel (vt Lisa 2 - Töövõimetusleht number 1002562080) ning, et kaebajal puudub seetõttu võimalus kaitsjaga kohtumiseks ning vastulause koostamiseks (vt Lisa 3 - Taotlus väärteoprotokollile vastuväite esitamise tähtaja pikendamiseks - 06.04.2020). Kaebaja hinnangul on vastulause esitamise võimatus ja kaebaja 06.04.2020 taotluse rahuldamata jätmine sedavõrd oluline menetlusõiguse rikkumine, mis võiks kaasa tuua kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. 05.06.2020 määras kohus väärteoasja nr 4-20-2222 arutamisele avalikul kohtuistungil 18.09.2020 kell 10.
4. 17.09.2020 esitas kaebaja kohtule taotluse istungiaja edasi lükkamiseks aastasse 2021 – põhjuseks haiguslehel viibimine seoses selgroomurruga mistõttu oleks istungil osalemine raskendatud. 18.09.2020 koostas kohus perearstile järelpärimise, et selgitada välja kas kaebajale väljastatud töövõimetusleht takistab kohtuistungil osalemist, mille kestvuseks plaanis kohus umbes 1 tunni. 05.10.2020 vastas perearst, et töövõimetusleht ei takista osalemist 1 tunnisel kohtuistungil, kui võimaldatakse vajadusel puhkepause. 05.10.2020 toimunud kohtuistungil jäi kaebaja ja tema esindaja esitatud kaebuse juurde. Kaebaja hinnangul on väärteootsus ebaproportsionaalne arvestades EV kehtinud olukorda. Kaebajal ei olnud võimalust esitada vastulauset ning vastulause tähtaja pikendamise taotlus jäeti kaitsja hinnangul põhjendamatult rahuldamata kohtuvälise menetleja poolt. Kaitsja hinnangul tegutses kaebaja isik 21.03.2020 kindlasti hädaolukorras. Kaebaja isikul olid Covid-19 sümptomid, tal oli vaja igapäevaselt võtta ravimeid ja isikul puudusid alternatiivid 3 ravimite hankimiseks. Isik ei saanud kasutada ühistransporti, sest isikul on raske liikumispuue. Kaebaja palub otsus tühistada ja menetlus lõpetada. Alternatiivselt vähendada karistusemäära, miinimumini. Kaebuse esitaja vastas kohtu poolt esitatud küsimustele, et tal oli vaja võtta vererõhuravimeid, kuna kaebajal on olnud peaaju infarkt ja peaaju insult, erinevatel aegadel, mistõttu ta peab igapäevaselt võtma ravimeid, ilma milleta tema elu satub ohtu. Kaebaja sõnade kohaselt ei ole temale määratud ravimid tavaapteegis reeglina saadaval, viidates, et neid ravimeid on väga raske hankida ja reeglina neid apteegis üldse ei olegi. Kaebaja hinnangul selles olukorras proovida apteekidest neid ravimeid leida oleks olnud tema tervisele kindlasti oluliselt ohtlikum kui sõita oma endisesse elukohta, kus tema asjad on hoiustatud ja kus ta teadis, et ta ravimid on olemas. Kaebaja selgitas, et nende ravimite kättesaamiseks ei oleks olnud võimalik kasutada muid võimalusi kui ta pidi ise autoga neile järele minema, sest ta ei oleks saanud kõrvalistele isikutele selgitada kus kohas hoiustatud asjade hulgas ta ravimeid säilitas, kuna see oleks olnud väga raskendatud või siis vähemalt oleks see olulisel määral lükanud ravimite kättesaamist talle edasi viidates, et keegi ei oleks neid tema seletuste jüärgi leidnud üles ja see oleks ajakriitiliselt mõjunud kaebaja võimalikule tervisele, sellele kahjustusele, mis sellega oleks võinud kaasneda. Ehk siis nende ravimite hankimine oli ajakriitiline. Ravimid asusid xxxx ja kaebaja ise elas xxxx. Ja kaebaja selgitas, et ta oleks neid asjaolusid soovinud vastulauses selgitada aga seda võimalust tal ei olnud. Kohtu küsimusele, miks ta muid kanaleid vastulause esitamiseks ei kasutanud vastas kaebuse esitaja, et nõustub, et digitaalselt oleks võinud vastulause esitada, aga tema soovis kohtuda kaitsjaga ja sellises olukorras kaitsjaga kohtumine ei oleks olnud mõistlik. Kaebaja nõustus, et kaitsjaga saab ka näiteks Skype teel ühendust, aga tema oleks tahtnud näost näkku kohtuda ja ta ei ole Skype aastaid kasutanud ja kaebaja leidis, et vahetu kohtumine oleks olnud tulemuslikum ning selline võimalus menetlusaluselt isikult ära võtta on kaebaja hinnangul täiesti ebaproportsionaalne. Kohtuvälise menetleja küsimustele vastas kaebaja, et rikkumise pani ta toime
5. märtsil ja sel hetkel viibis kaebaja haiguslehel Covidi kahtlusega kuna tal olid Covidi sümptomid. Kaebaja selgitas, et iga mõistlik ja arukas inimene saab aru seda, et Covidi testi tegemisel oli sellel ajal väga pikk järjekord. 14.04 oli esimene võimalus millal Covidi test tehti. Kaebajale helistati täpselt sellel päeval ja öeldi, et aeg on olemas ja testile ei olnud võimalik minna ilma autota kuna proovi võeti sõidukis. Testi tulemus oli negatiivne. Aga ka siis oli kaebaja sunnitud autot kasutama, sellepärast et elavas järjekorras inimesel minna sinna ei olnud võimalik. Seda testi sai anda ainult autoaknast. Kaebaja hinnangul ei olnud võimalik minna taksoga, ega olnud võimalik kasutada alternatiive. Kaebaja selgitas istungil, et peale 21.03 on teda veel politsei poolt peatatud, aga karistatud ei ole, viidates, et kohus annab hinnangu, kas rikkumine oli või ei olnud. Kaebaja selgitab, et tal on juhtimisõigus olemas ja selgitab, et tal ei saa juhtimisõigust üldse peatada seega on kaebaja seisukohal, et tal ei ole juhtimisõigust seadusest tulenevalt kunagi ära võetud. Kaebaja väitis, et ta ei olnud teadlik, et 21.03 ta sõidukit juhtida ei tohtinud kuivõrd temale ei ole Riigikohtu menetlusse mittevõtmise määruset kunagi kätte toimetatud, seega oli see olukord kaebajale üllatuslik. Kaebaja ei tea kas ja millal määruse osas lahend tehti, mööndes, et see peaks olema tema enda huvi, kuna ta on seda lahendit vaidlustanud kuid kaebaja on veendunud, et riigikohtu lehel seda määrust ei olnud, paludes kohtul seda ka kontrollida, kas selline lahend on kunagi riigikohtu lehel avaldatud. Kaebaja selgitas, et ta hoiustas oma asju (sh ravimeid) xxxx mistõttu tahtis ta minna tooma ravimeid kohast, kus ta teadis, et neid on võimalik tal hankida. Kaebaja selgitas temale määratud raviskeemi, et see ei ole tavapärane vaid väga erandlik, rõhutades kohtule korduvalt, et neid ravimeid tavaapteegist ei ole võimalik saada, täpsustades, et vähemalt mitte lihtsal 4 viisil. Kaebaja viitas ka tellimise raskusele kuna see suurendaks riski tema elule. Kaebaja leidis, et ta käitus ravimite järele sõites igati õiguspäraselt sest alternatiiv tema arust puudus. Kui politsei ta peatas, siis kõrvaldati ta juhtimiselt. Kaebaja täpsustas, et ta oli ravimid juba ära toonud. Koju tõi ta lõpuks sõbranna, kellel olid samamoodi sümptomid, ning kelle kaebaja võttis tee pealt peale xxxx. Kaebaja ütluste kohaselt oli tal vaja need ravimid hommikul võtta, kuna ta tundis ennast väga halvasti - ta sõitis välja ja see, et ta leidis teepealt sõbranna, see ei olnud kuidagi planeeritud leides, et see olukord lihtsalt lahenes nii ning kaebaja ei saanud eeldada, et keegi talle selles olukorras abi osutab. Tervisliku seisundi osas selgitas kaebaja, et ta tervislik seisund sellel hetkel oli sedavõrd halb ja ma tundis, et on oht tema elule, seepärast ta ei soovinud kolmandaid isikuid kaasata ja nendega kuidagi arvestada lisaks Covidi sümptomitele. Kuna kaebaja oli ka haiguslehel siis oleks olnud äärmiselt vastutustundetu suvalisi kolmandaid isikuid kaasata, selgitades, et ta tegutsesin teadlikult ja tahtlikult hädaseisundis, ühtegi õigushüve kahjustamata ja seda ei ole välja toonud kuidagi ka kohtuväline menetleja millist õigushüve kaebaja kahjustas. Tervisliku seisundi tunneb kaebaja oma ütluste kohaselt ise ära, olukorra kui vererõhk on väga kõrge ja see tähendab seda, et ta kindlasti liikluses kuidagi ohtlik ei ole viidates ka asjaolule, et kui kaebaja sai esimest korda peaaju infarkti, siis ta sõitis autoga ise arsti juurde olukorras kus ta üks kehapool oli tundetud või halvatud natukene, aga see ei teinud kuidagi teda ohtlikuks. Kohtuväline menetleja selgitas istungil, et Priit Janu karistuseks oli juhtimisõiguse ära võtmine 4 kuuks, see otsus jõustus 25.02.
6. Kohtuväline menetleja leidis, et tegemist on teadlikult toime pandud rikkumisega. Menetlusalune isik oli tegelikult teadlik, et tal juhtimisõigus puudub. Aga kaebajal on enda arvamus sellest, et temal kui puudega isikult ei saa juhtimisõigust ära võtta ja sellel põhjusel tema arvab, et temal on õigus liikluses osaleda ilma juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik on ise viidanud teole kui sellisele, et ta oli hädaseisundis ja sellisel juhul ei ole see tegu karistatav. Nagu istungil tegelikult selgunud on, siis menetlusalusel isikul tegelikult oli võimalus see rikkumine ära hoida ja leida endale ka juht, kes toimetaks ta ravimite järgi ja tooks tagasi, ilma, et selleks oleks vajadus seadust rikkuda. Seega saab eeldada, et hädaseisundis menetlusalune isik päris kindlasti ei olnud. Ja seega seda vabanduseks kasutada ei saa. Kuivõrd rikkumises ei ole esinenud rikkumist kergendavaid asjaolusid, on kohtuväline menetleja määranud karistuse sanktsiooni keskmises määras ja leian, et see vastab täielikult süü suurusele ja on põhjendatud. Menetlusalune isik küll väidab, et ta ei olnud teadlik sellest, et
7. märtsil veel juhtimisõigus puudub. Aga kohusetundlikult käitudes oleks olnud tal see võimalus eelnevalt kontrollida olemas. Juhtimisõiguse olemasolu saab kontrollida Maanteeameti kodulehel, igaüks kes teab oma nime ja isikukoodi. Tulenevalt sellest, et isik ei olnud hädaseisundis, palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Kohtu seisukoht Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära kaebaja, tema esindaja ja kohtuvälise menetleja seisukoha, leiab, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. Väärteotoimikus sisalduvate tõenditega on tuvastatud Priit Janu’le etteheidetava teo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Esmalt selgitab kohus, et kaebusest tulenevalt püüab kaebaja muuhulgas vaidlustada juba jõustunud otsustust. Kohus selgitab, et vastavalt VTMS § 199 lg 2 jõustub kohtuotsus või määrus, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses ja seaduses ettenähtud juhtudel. Käesoleval juhul juhtimisõiguse äravõtmine karistusena on jõustunud 25.02.2020 5 ning vastavalt VTMS § 200 on jõustunud kohtuotsust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Seega jätab kohus tähelepanuta argumendid, et isikul ei oleks tohtinud juhtimisõigust karistusena ära võtta. Samuti kontrollis kohus üle kaebaja kohtus välja öeldud argumendi, et kaebaja ei saanud kuidagi teada, et Riigikohus asja menetlusse ei võtnud. Kohtuinfosüsteemi kohaselt on Riigikohtu määrus Priit Janule kätte toimetatud 26.02.2020 kell 18:37, vastavasisuline märge on nähtav ka e-toimikus. Seega kaebaja väited, et ta ei teadnud juhtimisõiguse peatamisest on asjakohatud ning ennast õigustavad ning tuleb jätta tähelepanuta. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Juhtimise fakti tõendab kohtud avaldatuks loetud tunnistaja H H ütlusetega, mille kohaselt teostas ta liiklusjärelevalvet koos teise ametnikuga ning kontrollides kaebaja poolt juhitud sõidukit selgus, et ühe kasutajal on juhtimisõigus karistusena äravõetud. Tunnistaja ütluste kohselt nad peatasid sõiduki, et kontrollida juhti ning juhiks osutus Priit Janu, kellel juhtimisõigus oli karistusena ära võetud. Tunnistaja ütlusi kinnitab patrullsõiduki pardakaamera heli- ja videosalvestised (2tk). Juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et menetlusalune isik kõrvaldati sõiduki juhtimiselt 21.03.2020 LS § 91 lg 2 p 3 alusel, kuna tal puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Isik kõrvaldati juhtimiselt kuni aluste äralangemiseni. Maanteeameti liiklusregistri 23.03.2020 väljavõttest nähtuvalt puudus Priit Janu’l kehtiv juhtimisõigus, märke kohaselt on juhtimisõigus ära võetud alates 25.02.
8. Sama asjaolu nähtub ka karistusregistri väljavõttest, mille kohaselt on Priit Janu 11.12.2019 Harju Maakohtu kohtuotsusega karistatud 4 kuulise sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega LS § 227 lg 2 rikkumise eest - nimetatud otsus jõustus 25.02.
9. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 sisalduvat keeldu, kui juhtis 21.03.2020 kella 18:38 ajal Harjumaal, Viimsi vallas, Miiduranna külas, Muuli tee 6 juures mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli ära võetud. Mis puutub vastulause esitamisse siis ei kohus ega kohtuväline menetleja ei ole kohustatud siinkohal selgitama või põhjendama isikule alternatiivseid võimalusi kuidas või millist kanalit mööda vastulauset võinuks esitada. Isik on kinnitanud oma allkirjaga 21.03.2020 õiguste ja kohustusega tutvumisel, et ta on neist aru saanud. Väärteoprotokolli koopia anti isikule kätte allkirja vastu, selle protokolli kätteandmisel selgitatakse ka eraldi vastulause esitamise korda ja kuna kaebaja isik soovis seda esitada siis järelikult pidi ta ka aru saama, et vastulause esitamiseks on kindel tähtaeg. Seega oli kaebajal aega vastulauset esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Taotlus kaebetähtaega edasi lükata ei olnud kohtu hinnangul piisavalt põhjendatud, vastulause esitamiseks ei pea silmast silma oma kaitsja või juristiga suhtlema – selleks on aastal 2020 hulgaliselt muid võimalusi ja nähtuvalt kohtule esitatud dokumentidest saab järeldada, et kaebaja isikul on piisavalt oskusi esitada dokumente elektroonselt, kirjutada e-posti teel, tõenäoliselt ka helistamise oskus on olemas. Subjektiivsest küljest leiab kohus, et tegu on toime pandud kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes – isik teadis, et tal on mootorsõiduki juhtimisõigus ajutiselt ära võetud, kuid sellegipoolest otsustas ta sõidukit juhtima asuda. Menetlusalune isik on avaldanud, et ta juhis mootorsõidukit hädaseisundis. Covid19 pandeemia ja märtsi kuus 2020 kestnud eriolukord Eestis oli mõistagi uus olukord kõigile Eesti elanikele ja mõjus inimestele psühholoogiliselt erinevalt. Tervislik seisund, mis kaebaja kirjelduse kohaselt osutus äärmiselt ohtlikuks, oli ütluste kohaselt vererõhuravimite vajadus, mis on mõistetav ning kohus nõustub kaebajaga, et ravimeid tuleb võtta vastavalt raviplaanile, lisaks esinesid kaebaja kirjelduse kohaselt ka Covid19 sümptomid. Mis puutub asjaolusse, et neid ravimeid ei ole saada ning seepärast oli 6 vältimatult vajalik sõita xxxx, kontrollis kohus lihtsa interneti otsingu abil kaebaja poolt esitatud retseptidel väljakirjutatud raviminimekirja järgi nende kättesaadavust ning kohtule jääb arusaamatuks kuidas kaebaja ei suuda talle väljakirjutatud ravimeid apteekidest leida. Nähtuvalt esitatud retseptidele on kaebajale väljakirjutatud ravimeid saada väga paljudest xxxx ja xxxx asuvatest apteekidest, ainuüksi Apotheka apteekides on kaebaja poolt kirjeldatud ravimeid vastavalt 50, 27 ja 15 apteegis, olgu mainitud, et ka teistes apteekides on need ravimid täiesti saadaval ja olemas seega on kohtul põhjendatud alus järeldada, et kaebaja on püüdnud kohut eksitada väitega, et temale välja kirjutatud ravimeid ei ole kusagilt saada ja sel põhjusel oli tal kindlam viis selles olukorras sõita xxxx, mis asub xxxx kaugel. Lisaks eeltoodule ei väljendanud kaebaja ei kohtus ega ka kaebuses, vaatamata üsna detailsele ülevaatele ei millised sümptomid olid Covid19 sümptomid. Olukord, et testile sai hilja – alles aprilli kuus ei ole siinkohal kohtu hinnangul oluline kuivõrd nähtuvalt kaebaja ütlustest mõistis kohus, et ravimid, mille järele kaebaja läks olid mitte Covid19 ravimiseks vaid teiste kaasuvate tervisehädade raviks. Lisaks eelnevale on kohus seisukohal, et kui risk terviserikkele on nii eluohtlik nagu kaebaja väitis olevat on eluliselt usutav et mõistlik inimene hoiab endal ravimeid teatava varuga, mitte ei avasta pärastlõunal kui tervislik seisund on juba halb (nähtub kaebaja ütlusest kui halb enesetunne tal oli), et tal polegi ravimeid mida võtta. Eeltoodut arvestades on kohtule kummastav, et kaebaja ei leidnud muid meetodeid peale ise autoga sõitmise oma ravimite järele minemiseks. Nähtuvalt kohtule esitatud politsei pardakaamerate salvestusest viibis kaebaja kõrvalistmel naisterahavs, kellel samuti olid kaebaja sõnade kohaselt istungil Covid19 sümptomid ning kellel oli juhtimisõigus olemas ning kes asus ka sõiduki rooli pärast juhtimiselt kõrvaldamist. Kaebaja hinnangul oli tegemist tema sõbrannaga, kes juhuslikult sattus teele xxxx kui ta oli ravimid juba ära toonud. Kohus kahtleb taolises juhuslikkuses eriolukorra ajal, kui liikumist oli vähe – liiatigi siis veel sümptomitega inimesed, kes pidid olema karantiinis kodudes. Lisaks sellele ei mõista kohus mis põhjusel kaebaja üldse xxxx viibis kui xxxx ja xxxx vahelisele teelõigule xxxx üldiselt ei jää. Videosalvestuselt on ka näha, et ei kaebaja ega ka tema sõbranna ei kandnud maski kuigi see oli sümptomitega isikutele ka märtsis 2020 rangelt soovituslik kui mitte öelda kohustuslik, lisaks karantiinis olemisele millist nõuet samuti kaebaja isik rikkus. Terviseamet andis üleriigiliselt suuniseid ja juhiseid kuidas sümptomitega inimesed peavad käituma ja kindlasti olukorras kus on vaja ravimeid ei pea juhtimisõiguseta sõidukit juhtima asuma. Eeltoodust tulenevalt, hinnates kõigi asjaolusid kogumine ei ole kohtu hinnangul ühegi argumendiga põhjendatud, et tegemist oli hädaseisundiga KarS § 29 järgi. Kaebaja väited on oletuslikud ning vastuolulised ning kohtu hinnangul on ebaloogilised ning eluliselt mitteusutavad. Kohtu hinnangul ei esinenud kaebaja isikul hädaolukorda seega polnud vaja teha ka selliseid vältimatult vajalikke toiminguid mida ta ohu kõrvaldamiseks sooritas KarS mõttes ning kohus peab siin silmas teadlikult sõiduki juhtimist olukorras kui juhtimisõigus on peatatud. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kohtu hinnangul menetlusaluse isiku teos õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ja pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli ära võetud. LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. KarS § 48 sätestab, et kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate 7 asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades isiku süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventsiooni, mõistetakse karistus. Karistusregistri andmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on kokku kolm kehtivat väärteokaristust millest üks on kehtiv väärteokaristus liiklusalase väärteo eest – 2019 aasta septembri kuus LS § 224 lg 2 rikkumine, mille eest määrati karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Nimetatud otsus jõustus 25.02.
10. Nähtuvalt väärteo asjaoludest, pani kaebaja isik uue väärteo toime 21.03.2020, s.o vähem kui kuu aja pärast peale otsuse jõustumist. Kusjuures isik on kohtus antud ütlustes tunnistanud, et juhtis sõidukit ka hiljem – 14.04.2020, kuna läks Covid19 testi andma ning seda olukorras kus kohtuväline menetleja oli juba otsuse teatavaks teinud (otsus koostati 08.04.2020). Kohtu hinnangul annavad eeltoodud andmed aluse järelduseks, et põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ei ole soovitud mõju avaldanud. Menetlusalune isik jätkab liiklusealaste süütegude toimepanemisega ning sellega nii enda kui ka kaasliiklejate ohustamist, eirates talle määratud karistust ning juhtides jätkuvalt mootorsõidukit vaatamata sellele, et tal on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Käesoleval juhul on kohtuväline mentleja kohaldanud menetlusaluse isiku suhtes n-ö kergemat karistusliiki rahatrahvi näol ning kohtu hinnangul on see põhjendatud valik. Kohtu hinnangul on käesolevas väärteoasjas menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel suur. Seda eelkõige seetõttu, et menetlusalune isik eirab kohtu poolt määratud karistuse täitmist ning püüab oma järgnevaid väärtegusid õigustada kohati absurdsete põhjedustega püüdes kohut eksitada (nt ravimite üliraske leidmine, sõbranna tee pealt leidmine, hädaseisundis viibimine, Covid19 esinevate sümptomite rõhutamine nimetamata konkreetseid sümptomeid jm ülal analüüsitud ostuses toodu). Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et juba teadmine, et juhid, kelle juhtimisõigus on ära võetud eesmärgiga kõrvaldatada ajutiselt liiklusest just see mootorsõiduki juht liiklusrikkumise tõttu, ohustab teatud määral ka teiste liiklejate turvatunnet ning annab signaali, et karistuse täitmine pole oluline. Antud juhul puuduvad igasugused karistust kergendavad asjaolud, samuti ei esine kohtu hinnangul raskendavaid asjaolusid. Karistuse määra valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku süü suurusest, kehtiva liiklussüüteo teistkordsusest ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Kohus asub seisukohale, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmisest määrast kõrgemas määras, nii nagu seda on teinud kohtuväline menetleja oma otsustuses. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja põhjendatult viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-176-07), kus osutatakse, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades, et vähem kui kuu aega peale lõpliku karistuse jõustumist asus Priit Janu siiski sõidukit juhtima, eirates talle määratud karistust ning seda kõike olukorras kus juhtimisõigusega isik istus tal samaaegselt kõrval ning otsides vabandusi kuidas ta viibis hädaseisundis riigis kehtinud eriolukorra tingimustes, leiab kohus, et rahatrahv 225 trahviühiku suuruses on põhjendatud ja propotsionaalne Priit Janu rikkumisega. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja põhjendustega, et määratav karistus peab olema oma eesmärgipärast mõju omav, st mõjutama menetlusalust isikut edaspidi õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma ning kohtu hinnangul peaks määratud rahatrahv seda eesmärki täitma. 8 Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Priit Janu kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 08.04.2020 otsusele väärteoasjas nr: 2302,20,004507 tema karistamises LS § 201 lg 2 alusel rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p 1; § 133-
11. Piret Liivo kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9