) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 19.08.2015 s.o rohkem kui viis aastat tagasi. Vastavalt
lg 2 „kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.“ Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Kohus kontrollib, kas võlgnik on rikkunud menetluse kestel oma kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5). Võlausaldaja OMEGA INVEST OÜ esitas seisukoha, mille kohaselt ei ole põhjendatud võlgniku kohustustest vabastamine ning võlausaldaja palub pikendada kohustustest vabastamise menetlust. Võlgnik on võlausaldajale teinud väljamakseid summas kokku 1 079,30 eurot. Teine võlausaldaja ei ole kohustustest vabastamise osas sisulist seisukohta esitanud. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnik on esitanud kohtule andmed, millest nähtuvalt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel töötanud erinevates ettevõtetes (xxxx OÜ-s, xxxx OÜ-s, xxxx, xxxx) ja saanud sissetulekut, millest ei ole olnud võimalik võlausaldajatele rohkem väljamakseid teha. Võlgniku ülalpidamisel oli üks laps (sünd. 15.12.1999). Kohtule esitatud andmete kohaselt on võlgnikul tuvastatud esialgu 80% töövõimekaotus ning hiljem puuduv töövõime, mistõttu kogu menetluse kestel on võlgniku sissetulekuks olnud ka töövõimetuspension, töövõimetoetus, 3 sotsiaaltoetused ja puudetoetused. Seaduse kohaselt (
lg 5) ei pidanud võlgnik kohustusi täitma toetuste arvelt, kuivõrd neile ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnik on menetluse kestel teinud võlausaldajale väljamakseid kokku summas 1 200 eurot, s.o võlausaldajate kogunõuetest 6,85%, kuid kohtule teadaolevaid andmeid arvestades ei ole tegu süülise rikkumisega ning võlgniku tegevus ei ole suunatud tahtlikule võlausaldajate kahjustamisele. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696). Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole käesolevas menetluses oma sissetulekuid varjanud ega neid vähendanud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda töötamise kohta. Kohus leiab, et võlgnik on teinud vastavalt enda võimalustele jõukohast tööd ning võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku või parema töökoha puudumine. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et võlgniku tervislikust seisundist tulenevalt ning temal tuvastatud töövõime kaotuse ja puude tuvastamise tulemusel ei ole tal võimalik tegeleda tulutoovama tegevusega, mille arvelt oleks võimalik tasuda suuremas ulatuses võlausaldajate nõudeid. Võlgniku poolt kohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti 17.03.2014 otsuse kohaselt oli võlgnik osaliselt töövõimetu, töövõime kaotuse protsent oli 80%. Nimetatud otsuse kohaselt oli püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks 28.02.2014 ning püsiva töövõimetuse kestuseks viis aastat. Kohtule esitatud Eesti Töötukassa 04.01.2019 otsusest nähtuvalt on võlgnikul tuvastatud puuduv töövõime. Nimetatud otsusest nähtuvalt on töövõime vähenemise kestus 5 aastat ning töövõime vähenemise perioodiks on 19.12.2018-18.12.2023. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt on kogu menetluse kestel võlgniku sissetulekuks olnud tema tervislikust seisundist tulenevalt sotsiaaltoetused. Samuti on võlgnik püüdnud oma tervislikust seisundist tulenevalt leida jõukohast tööd ning teeninud lisaks väikest sissetulekut. Võlgnik on oma võimete kohaselt teinud võlausaldajatele väljamakseid ning kohus ei pea süüliseks rikkumiseks asjaolusid, et võlgnik on vähendanud võlausaldajate nõudeid liialt vähesel määral või et võlgnikul ei ole võimalik olnud tegeleda tulutoovama tegevusega. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-09-3606 31.01.2017. a tehtud määruses asunud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise.
lg 8 kohaselt kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.
lg 1 kohaselt kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Pankrotivõlausaldaja on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist (
lg 3).
lg 2 sätestab, et kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. 4
lg 1 ja 2 kohaselt võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus lahendab võlausaldaja taotluse määrusega. Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.
lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Lõige 7 sätestab, et kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad Natalia Veismaa kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.