Obsah (8)

§ 185§ 238§ 173§ 180§ 175§ 337§ 321§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2660 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Sten Lind

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Denis Žvankolt Eesti Vabariigi kasuks 81,60 eurot apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks. 5. Määrata Viira & Partnerid Advokaadibüroole vandeadvokaat Margus Viira poolt Dmitri Jegorovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 129,60 eurot. 6.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Dmitri Jegorovilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 129,60 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS

1. Denis Žvankod ja Dmitri Jegorovit süüdistatakse selles, et nad ründasid tahtlikult 26.07.2019 ajavahemikul 00.35-01.30 Tallinnas XXX asuva XXX XX selliselt, et esmalt lõi Denis Žvanko rusikaga XX näo piirkonda, mistõttu XX kukkus löögist murule maha ning Denis Žvanko ja Dmitri Jegorov lõid maas lamavat XX umbes ühe tunni vältel, mitmete lühikeste ajavahemike järel, korduvalt rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda, mööndes sellise intensiivsusega peksmisega mistahes tagajärgede, s.h eluohtlike tervisekahjustuste, saabumist. Peksmise ajal helistasid Dmitri Jegorov ja Denis Žvanko XX mobiiltelefonilt Samsung GT-S7560 häirekeskusesse ning pärast peksmise lõpetamist võttis Denis Žvanko omastamise eesmärgil XX mobiiltelefoni Samsung GT-S7560 Dmitri Jegorovi teadmata ja märkamata oma valdusesse ning nad lahkusid sündmuskohalt. Mobiiltelefoni hoidis Denis Žvanko enda valduses ning sisestas 02.08.2019 sinna enda simkaardi, hakates mobiiltelefoni vastavalt enda vajadustele kasutama. Sellise tahtliku peksmisega põhjustasid Denis Žvanko ja Dmitri Jegorov XX-le järgmised rasked tervisekahjustused: põrna vigastus, parempoolse II-IX roide nihkega ja nihketa murrud ning vasakpoolse II-VII roide murrud, vasakpoolse ülemise II hamba murd, haav näol vasakul, kõvakelmealune verevalum paremal, nahaalused verevalumid rindkerel, peapiirkonnas, parema puusal, nahamarrastused näol, rindkerel, vasakul üla- ning paremal alajäsemel, mille tüsistusena tekkisid traumaatiline šokk ja anoksiline ehk hapnikupuudusest tingitud peaajukahjustus ja kaugtüsistusena allseisakus kopsupõletik. Samuti põhjustas Denis Žvanko koos Dmitri Jegoroviga sama eelkirjeldatud tegevusega ettevaatamatusest XX surma, mis saabus 22.09.2019 kell 09.30 peksmisega tekitatud tervisekahjustuste ja nende tüsistuste tagajärjel haiglas. Oma tahtliku tegevusega pani Denis Žvanko toime KarS § 200 lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja raske tervisekahjustuse tekitamisega. Oma tahtliku tegevusega pani Dmitri Jegorov toime teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule, ning sama tegevusega põhjustas ettevaatamatusest isiku surma, s.o pani toime KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS
2. Maakohus tunnistas Denis Žvanko süüdi KarS § 200 lg 2 p 5 järgi ning karistas teda vangistusega 8 aastat.

§ 238

lg 2 kohaselt vähendas Denis Žvankole mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja, 13.08.2019.a 15.08.2019.a, s.o 3 päeva ja luges kandmisele jäävaks 5 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges reaalselt karistuse kandmisele asumise päeva. Tõkendi – elukohast lahkumise keeld – tühistas karistuse kandmisele asumisel. Maakohus tunnistada Dmitri Jegorovi süüdi KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi ning karistas teda vangistusega 5 aastat.

§ 238

lg 2 kohaselt vähendas Dmitri Jegorovile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja, 13.08.2019.a 14.08.2019.a, s.o 2 päeva ja kandmisele kuuluvaks 3 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges reaalselt karistuse kandmisele asumise päeva. Tõkendi – elukohast lahkumise keeld – tühistas karistuse kandmisele asumisel. Menetluskuludena mõistis Denis Žvankolt välja

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9; § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel sundraha 1460 eurot, kohtuarstliku ekspertiisi kulud 114,50 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 958,80 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määras, et väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena summas 211,11 eurot. Dmitri Jegorovilt mõistis

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9; § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja menetluskuludena sundraha 1460 eurot, kohtuarstliku ekspertiisi kulud 114,50 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 734,40 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määras, et väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena summas 192,41 eurot.

§ 175

lg 1 p 1 alusel mõistis Denis Žvankolt ja Dmitri Jegorovilt solidaarselt välja kannatanu esindaja tasu osaliselt, s.o summas 583,70 eurot. Ülejäänud osas jättis kannatanu esindaja kulud kannatanu kanda. Maakohus rahuldas kannatanu QQ poolt esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes Denis Žvanko ja Dmitri Jegorovi vastu täies ulatuses ning VÕS § 129 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ja TsMS § 440 lg 1 alusel ja mõistis Denis Žvankolt ja Dmitri Jegorovilt solidaarselt QQ kasuks välja 1183 eurot. Jättis rahuldamata QQ esitatud tsiviilhagi Denis Žvanko ja Dmitri Jegorovi vastu kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 15 000 eurot. Samuti tegi maakohus tegi otsustuse asitõendite osas. APELLATSIOONID 3. D. Žvanko kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning uue otsusega mõista süüdistatavale leebem karistus (

§ 337lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 4).

Apellant on seisukohal, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga karm, ei vasta isiku süü suurusele ja esitab Riigikohtu on 03. aprilli 2020.a kohtuotsuse nr 1-18-2232 p-is 71 märgitu ja leiab, et Harju Maakohus süüdistatava karistamisel 8 aastase vangistusega ei ole Riigikohtu poolt sedastatud karistuse mõistmise põhimõtteid täiel määral arvestanud. Kaitsja rõhutab, et algusest peale D. Žvanko on oma süüd tunnistanud, puhtsüdamlikult kahetsenud (II k, tl 32). Tegemist oli äärmiselt traagilise sündmusega, mis on aset leidnud vaid sellepärast, et kõik kolm noormest (sh kannatanu) olid tugevas alkoholijoobes. Andes hinnangu süüdistatava süü suurusele, jättis Harju Maakohus tähelepanuta, mis põhjusel tekkis konflikt ja hiljem ka peksmine, mis otseloomulikult ei õigusta vähimalgi määral D. Žvanko käitumist. Nimelt D. Žvanko ja D. Jegorovi ütluste kohaselt arvasid nad, et kannatanu on nende kotid koos isiklike asjadega varastanud. Seejärel hakkasid nad kannatanut peksma ja oma kotte tagasi nõudma. Peksmine toimus pinkidest eemal. Kannatanu ei reageerinud löökidele kuidagi, ta ei rääkinud midagi. Samal öösel helistasid süüdistatavad ka politseile (4 korda) ja palusid, et politsei tuleks kohale. Tähelepanuta ei saa jätta, et helistades häirekeskusesse kl 01:09:03 teist korda, palusid süüdistatavad nii politseid kui ka kiirabi. Harju Maakohus ei võtnud karistusmäära valikul arvesse kuriteo asjaolusid, mille põhjal saab hinnata toimepandud teo keskmise süüga teoks. Vaidlust ei ole, et süüdistatava alkoholi liigtarvitamise tõttu on oma elu kaotanud noor inimene. Kaitsja leiab, et arvestades kuriteo asjaolusid, mis mõnevõrra selgitavad süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, 8 aastase reaalse vangistuse kohaldamine varasemalt karistamata isikule on liiga karm. Apellant leiab, et arvestamata on jäetud, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Teo toimepanemisest on möödunud juba rohkem kui aasta. Uusi kuritegusid süüdistatav ei ole toime pannud. Ilmselge tegemist on juhusliku laadi kahetsusväärse teoga. Süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis tingivad talle tingimisi karistuse kohaldamise või lühiajalise reaalse vangistuse mõistmise nn šokivangistuse näol ja ülejäänud osas jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata kontrollnõuetega. Tegemist on noore meesterahvaga, kes on teadvustanud, et tal on probleemid alkoholi liigtarvitamisega ning käesoleval ajal on ta loobunud alkoholi tarvitamisest. Kaitsja leiab, et süüdistatavale võiks anda viimane võimalus asuda õiguskuulekale teele ning kohaldada KarS § 74 alusel tingimisi vabastamist (täielikult või osaliselt) käitumiskontrolliga. Harju Maakohus on põhjendamatult jätnud karistuse mõistmisel arvestamata süüdistatava isiku ja tema seaduskuulekale teele suunamise võimaluse ning lähtunud peaasjalikult toimepandud teo raskusest. Kohus võiks kaaluda, kuidas mõjutab reaalse vangistuse mõistmine varem karistamata noore süüdistatava normaalseks ühiskonnaliikmeks kujunemist, sotsiaalset staatust jne. Kaitsja toob välja, et algusest peale ja juba esimesel ülekuulamisel süüdistatav oma süüd tunnistanud ja andis põhjalikke ütlusi toimunu osas. Ainuke, mida süüdistatav ja kaitsja paluvad, et Tallinna Ringkonnakohus mõistetud karistust veidi kergendaks. Apellant ei taotle suulist menetlust ning ei soovi ringkonnakohtus kriminaalasja arutamisel osaleda. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 4 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 31.

augusti 2020.a kohtuotsus karistuse osas, mõista D. Žvankole kergem karistus; rahuldada kaitsja tasu hüvitamise taotlus.

1. D. Jegorovi kaitsja ei nõustu Harju Maakohtu põhjendustega karistuse mõistmisel. D.Jegorovi süüdistus KarS § 118 lg. 1 p.1,7 järgi toimepandud kuriteos tulenevalt tagajärgedest on küll õigesti kvalifitseeritud, kuid kohus ei ole karistuse karmust piisavalt põhjendanud. Leiab, et kohus ei ole karistuse mõistmisel arvesse võtnud D. Jegorovi versiooni 26.07.2019.a. kuriteosündmuse toimumise asjaoludest ning on ebaõiglaselt hinnanud ka muid tõendeid, sh. toimikus olevat videosalvestust D. Jegorovi kahjuks. Kaitsja leiab, et eeluurimise ja kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et D.Jegorov on kogu kriminaalmenetluse vältel selle läbiviimisele igati kaasa aidanud, andnud tõeseid ütlusi ja oma tegu kahetsenud. Kriminaalasja materjalide hulgas on tema puhtsüdamlik ülestunnistus ja ta ei ole temale esitatud kahtlustust ega süüdistust kordagi vaidlustanud. Süüdistatava poolt kriminaalmenetluses antud ütlused on usaldusväärsed. Kohus ei ole millegagi ümber lükanud süüdistatava poolt antud ütlusi ega seadnud nende usaldusväärsust kahtluse alla. Samas ei ole kohus hinnanud karistuse mõistmisel kergendavate asjaoludena kaitsealuse tegevust kuriteosündmuse käigus. Kaitsja toob esile D. Jegorovi puhtsüdamlikus ülestunnistuses kirjeldatud sündmuse käigu ja leiab, et kohus ei ole kannatanu käitumist ja panust kuriteosündmuse käivitumisel analüüsinud ega ole arvestanud, et ka kannatanu oli tarvitanud suure koguse alkoholi, võis käituda ebaadekvaatselt ja panna toime eelneva, käesoleva kuriteo toimepanemise ajendiks oleva kuriteo. Kannatanu muutus oma käitumisest tulenevalt süüdistavate jaoks koheselt kahtlusaluseks ka põhjusel, et süüdistatavad teadsid juba varasemalt kolmandate isikute kaudu kannatanu kalduvusest vargusi toime panna. Kaitsja esitab kriminaalasja materjalidest nähtuvad häirekeskusele helistamise asjaolud, milledest nähtub, et D.Jegorov mõistis kannatanu olukorda ja teatas ka vajadusest kiirabi järele, kuid ei suutnud tulenevalt alkoholijoobest ennast piisavalt arusaadavaks teha ning kogu jätkuv vestlus häirekeskusega jäi D. Žvanko kanda. D.Jegorovi ütlustega, samuti kriminaalasja materjalide hulgas oleva videosalvestusega on tõendatud, et D. Jegorov ei löönud kannatanut mitte rohkem kui neljal korral ning seda mitte pea piirkonda. Seejuure teeb kaitsja teeb viite kohtuotsuse lk. 7-8 esitatud 09.08.2019 asitõendi vaatlusprotokollile. Leiab, et ei ole tõendatud, et D. Jegorov oleks löönud kannatanut pea piirkonda nagu viitab sellele kohus otsus lk.
2. Kaitsjale on selge, et D. Jegorovi tegevus ei saanud kuidagi põhjustada kannatanule sellised vigastusi, mis on ekspertiisiga fikseeritud ega ka nendest tulenevat letaalset tagajärge. Seega ei ole kohus õigesti hinnanud süüdistatava panust kuriteo toimepanemisel ega ole õiglaselt seda arvestanud ka temale karistuse mõistmisel. Kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud ja on jätnud tähelepanuta fakti, et D.Jegorov siiski püüdis D. Žvankod peatada ja takistada tal kannatanu peksmise jätkamist. Seejuures teeb kaitsja D. Jegorovi ütlustele. Tuleb arvestada, et just kaaskohtualune D. Žvanko oli isikuks, kes algatas peksmise ja tegi esimese löögi. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et D. Žvanko oli agressiivne juba samal õhtul varasemalt, seda enne konflikti kannatanuga. Tallinnas Uus-Maleva/Kopli tänava ristmikul 25.07.2019 kl. 22.57 ajal tehtud kaamera videosalvestusest nähtub, et D. Žvankol tekkis konflikt tundmatu noormehega ning D. Jegorov oli isikuks, kes takistas tal noormeest ründamast (I kd. tl. 112-113). Eelnimetatud tõend kinnitab, et D. Jegorovi antud ütlused tema tegevuse kohta D. Žvanko poolt kannatanu suhtes toimepandud ründe peatamiseks on usaldusväärsed. D. Jegorov võttis omaks varalise kahju osas esitatud tsiviilhagi. Kuriteosündmus toimus juulis 2019 s.o. aasta ja kolm kuud tagasi. Alates sellest ajast kuni tänaseni ei ole süüdistatav eksinud õiguskorra vastu ja on suutnud käituda õiguskuulekalt. D. Jegorov on seaduse mõttes kriminaalkorras kohtu poolt karistamata isik. Ta omab kindlat elukohta ja hoolitseb oma invaliidist ema eest. Karistuse mõistmisel ei ole kohus põhjendanud, miks sellist isikut on võimalik seaduskuulekalt käituma mõjutada ainult pikaajalise reaalse vanglakaristuse kandmise kaudu. Kaitsja leiab, et arvestades kõiki eelnimetatud asjaolusid, on õiglaseks karistuseks küll vabaduskaotusliku karistuse mõistmine, kuid seda tingimisi, kohaldades KarS § 73 või § 74 sätteid. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 321, 337 lg 1 p.

4, 338 p. 4 ja 340 lg.2 p. 4 kaitsja palub tühistada kaevatav Harju Maakohtu 31.08.2020.a. kohtuotsus D.Jegorovi süüdimõistmises karistuse mõistmise osas ja mõista talle kergem (mittevabaduskaotuslik) karistus. PROKURATUURI SEISUKOHT

1. Nii D. Žvanko kaitsja kui ka D. Jegorovi kaitsja on apellatsioonides märkinud, et kohus pole karistuse mõistmisel arvestanud kuriteo toimepanemise motiivi. Leian, et kaitsjad omistavad peksmise motiivile liigset tähtsust süü suuruse hindamisel, kuivõrd asjaolu, et süüdistatavad arvasid, et kannatanu on varastanud nende asjad, ei luba omakohut ega õigusta mingilgi viisil vägivalla kasutamist. Samuti kinnitavad tõendid üheselt, et kannatanu enne süüdistatavate poolset rünnet mingit vägivalda süüdistatavate suhtes ei kasutanud. Ühtlasi on mõlemad kaitsjad oma apellatsioonides märkinud, et kohus on jätnud arvestamata kiirabi kutsumise kannatanule. Prokuratuuri hinnangul asjaolu, et korraks kõne kestel D. Jegorov mainib kiirabi, ei ole käsitletav süü suuruse hindamisel selliselt nagu oleks süüdistatavad soovinud kannatanule abi anda. Viimases kõnes süüdistatavad nendivad, et nad leidsid enda asjad üles ja politseid ei ole vaja. Sõnagi ei lausuta kiirabist ega nõuta kiirabi saabumist. Seega ei ole häirekeskusesse tehtud kõnedest võimalik tuletada süüdistatavate tõsikindlat soovi kannatanule abi osutada. D. Žvanko kaitsja esitatud apellatsiooni osas märgib täiendavalt, et maakohus on hinnanud teosüüd suureks ning põhjendanud sellist karistuse määra. Samuti on kohus arvestanud kergendava asjaoluna kahetsust. Puutuvalt D. Jegorovi kaitsja apellatsiooni märgib prokurör, et kõiki teo tehiolusid, mida kaitsja kajastab apellatsioonis, on maakohus käsitlenud ning just seetõttu, et D. Jegorovi teopanus oli D. Žvanko omast väiksem, mõistis kohus ka D. Jegorovile lühema karistuse. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – RKKKo nr 3-1-1-99-06). Samuti on kohtupraktikas korduvalt märgitud, et kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Prokuratuur on seisukohal leiab, et maakohus on ülalnimetatud põhimõtteid nii D. Žvankole kui ka D. Jegorovile karistuse mõistmisel järginud ning vaatamata Riigikohtu praktikale siiski ka põhjendanud seda, miks maakohus D. Žvanko ja D. Jegorovi neile mõistetud vangistusest tingimisi vabastamata jätab. Prokuratuuri seisukohalt puuduvad kaitsjate apellatsioonides veenvad põhistused selle kohta, millised on need märkimisväärsed eripärad, millest tulenevalt oleks võimalik kohaldada KarS § 73 või 74 sätteid. Seega ei ole eeldused karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise kohaldamiseks täidetud. Mõlemad kaitsjad on rõhutanud asjaolu, et D. Žvankol ja D. Jegorovil puuduvad kehtivad kriminaalkaristused ehk tegemist on karistamata isikutega. Prokuratuuri hinnangul ei ole pelgalt varasemate karistuste puudumine automaatselt asjaoluks, mis tingiks vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise. Eeltoodud seisukohta kinnitab ka kohtupraktika (nt RKKKo nr 3-1-1-2-98), mille kohaselt sellised andmed ei tinginuks karistusest vabastamise. Kõike eelnevat silmas pidades puuduvad prokuratuuri hinnangul kõnealuses asjas märkimisväärsed erisused nii süüteo toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikus, mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Maakohus on kõnealuses kriminaalasjas süüdistatavatele mõistetavaid karistusi pikalt ja põhjalikult analüüsinud – seejuures võtnud arvesse nii teosüüd, teo toimepanemise asjaolusid, kummagi süüdistatava erinevat teopanust ning mõlema süüdistatava isikut. Maakohus on oma seisukohti põhistanud ning järelduste kujunemine on selge ja loogiline. Eelnevat silmas pidades ei ole kohtumenetluse käigus esile kerkinud asjaolusid, mis tingiksid maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuste tühistamise või muutmise. Eelnevast lähtuvalt on Harju Maakohtu 31.08.2020 otsus seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks ning D. Žvankole ja D. Jegorovile mõistetud karistuse kergendamiseks. Prokurör palub jätta Harju Maakohtu 31.08.2020 otsus muutmata ning D. Žvanko kaitsja Karine Nersesjani ja D. Jegorovi kaitsja Margus Viira apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
2. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsioonidega ja prokuröri seisukohaga, leiab alljärgnevat.
3. Dmitri Jegorovi kaitsja taotleb mõista süüdistatavale kergem, mittevabaduskaotuslik, karistus. Kolleegium märgib, et eelnimetatud taotlus ei ole juriidiliselt korrektne ega saa sellises sõnastuses rahuldamisele kuuluda. Karistusseadustiku
4. peatüki
5. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused, milledeks on KarS § 44 ettenähtud rahaline karistus ja KarS § 45 ettenähtud vangistus. D.Jegorov tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi, mille sanktsioon näeb karistusliigina ette vaid vangistuse, mistõttu mittevabaduskaotusliku karistusega, ehk siis rahalise karistusega on D.Jegorovi karistamine välistatud. Kaitsja apellatsiooni põhistusest nähtuv karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik vaid see on põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse, antud juhul vangistuse mõistmise järel.
6. D.Žvanko kaitsja apellatsioonis on vaidlustatud karistusmäära. Ringkonnakohus selgitab, et kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik on apellatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise ( vt Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-70-12 ). 8.
7. D.Žvanko kaitsja rõhutab, et D.Žvanko on oma süüd tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud. Kolleegium märgib, et maakohus on karistuse mõistmisel juba arvestanud KarS § 57 lg 1 p-s 3 ettenähtud karistust kergendava asjaoluga ja nimelt tema puhtsüdamliku kahetsusega, mis väljendus ka tema süü tunnistamises. Sellise asjaolu enamaks või teistkordseks arvestamiseks antud juhul alused puuduvad. 8.
8. D.Žvanko kaitsja on leidnud, et sündmused leidsid aset kuna noormehed olid tugevas alkoholijoobes. Kolleegium leiab, et alkoholijoove ei ole asjaolu, mis annaks aluse karistusmäära leevendamiseks. Pealegi pole nimetatud asjaolu jäänud maakohtu poolt tähelepanuta vaid maakohus on õigustatult märkinud, et alkoholilembus ei õigusta vähimalgi määral süüdistatava käitumist. 8.
9. D.Žvanko kaitsja on leidnud, et kohus pole arvestanud kuriteo asjaolusid, mille põhjal saab hinnata toimepandud teo keskmise süüga teoks. Maakohus on arvestanud ründe intensiivsust, asjaolu, et just D.Žvanko oli isikuks, kes kannatanut esimesena lõi. Et lamavat kannatanut lõi 1 tunni jooksul eelkõige just D.Žvanko korduvalt jalgadega ja rusikatega pähe ja kehasse, tekitades kannatanule tahtlikult peksmisega elule ohtlikud tervisekahjustused ja ettevaatamatusest kannatanu surma. Nimetatud asjaolud andsid kohtule aluse järelduseks, et karistuse mõistmisel arvestatav süü on suur. Kaitsja ei ole nimetatud põhjendusi kummutanud ning väide, et süü ei ole suur, on jäänud paljasõnaliseks ega anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele. 8.
10. Kaitsja leiab, et kohus pole arvestanud, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Nimelt on kohus otsuse lk-l 13 selgesõnaliselt märkinud, et kohus arvestab karistuse mõistmisel, et D.Žvanko on varem kriminaalkorras karistamata isikuks. Peamiselt nimetatud asjaolu ongi kohtule andnud aluse karistada D.Žvankod vangistusega määras, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Kolleegium leiab, et D.Žvankole mõistetava karistusmäära valikul ei ole maakohus teinud vigu, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seega mõistetud karistusmäära osas kohtuotsuse tühistamiseks alused puuduvad.
11. D.Jegorovi kaitsja märgib, et süüdistatav on andnud tõeseid ütlusi ja oma tegu kahetsenud. Seejuures teeb kaitsja viite süüdistatava poolt kirjutatud puhtsüdamlikule ülestunnistusele. Selles osas kolleegium viitab Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-127-06 sedastatule, et

mõistet "puhtsüdamlik ülestunnistus" ei kasuta, kuid kohtupraktikas tähistatakse sellega isiku (kahtlustatava, süüdistatava) menetlejale tehtavat vabatahtlikku avaldust, milles ta võtab süüteo omaks. KrMK § 48 lg-st 2 ja

§ 63

lg-st 1 tulenevalt vormistatakse kahtlustatava või süüdistatava poolt menetlejale antav suuline informatsioon vastavalt kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamise protokollina. Asjaolu, et tegemist on ülestunnistusega, iseloomustab üksnes ütluste sisu ega anna alust nende vormistamiseks mingi muul viisil. Samuti juhib kolleegium kaitsja tähelepanu asjaolule, et süüdistatava „puhtsüdamlikku ülestunnistust“ ei ole maakohtus avaldatud ega vahetult uuritud. Seega pole tegemist tõendiga, millele saab apellatsioonis tugineda, mistõttu „puhtsüdamlikule ülestunnistusele“ toetuvad kaitsja argumendid jäävad tagajärjetuteks. Maakohtus on avaldatud D.Jegorovi kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamise protokollid ( 1 kd. t.lk. 67-69, 71-73). Maakohtu istungil pole süüdistatav enda ülekuulamist soovinud vaid on jäänud kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Maakohus on kohtuistungil vahetult uuritud, kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kajastanud ega ole neid koguulatuses ebausaldusväärseteks tunnistanud. Seega selles osa kaitsja seisukoht muudatusi maakohtu poolt tõendile antud hinnangu osas kaasa ei too.

1. Mõlemad kaitsjad on leidnud, et maakohus jättis süü suuruse hindamisel tähelepanuta konflikti põhjuse. Nimelt on süüdistatavad andnud ütlusi, et nad arvasid, et kannatanu on varastanud nendele kuuluva vara. Kaitsjad ei ole viidanud, et süüdistatavatel oleks esinenud tugeva hingelise erutuse seisund, mistõttu pole alust rääkida karistust kergendavast asjaolust KarS § 57 lg 1 p-s 6 tähenduses. Kolleegium leiab, et alkoholijoobes isikute täiesti põhjendamatu arvamus ei ole asjaolu, mis vähendaks nende poolt toimepandu raskust ja karistuse mõistmisel arvestatavat süü suurust ning oleks arvestatav KarS § 57 lg 2 alusel. Süüdistatavate ütluste kohaselt kannatanu juures nende asju ei olnud ja nad pole väitnud, et kannatanu oleks nende juurest ja sündmuskohalt lahkunud, et neil oleks üldse alust olnud teda varguses süüdistada. Siinkohal kolleegium peab vajalikuks märkida, et D.Jegorov ei ole kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlusi, et neil oli varasemalt teave, mis andis aluse kannatanut asjade äravõtmises kahtlustada. Selles osas on kaitsja väide ekslik. Süüdistatavatel puudus igasugune põhjus maas lamavat ja vastupanu mitteosutavat kannatanut ligi 1 tunni kestel jalgade ja rusikatega pähe ja rindkeresse peksta. Faktiliselt nähtub nii häirekeskusele tehtud viimasest kõnest kui ka süüdistatavate ütlustest, et kotid ei olnudki varastatud, need olid staadionil, kuhu alkoholijoobes süüdistatavad need eelduslikult ise olid pannud, mistõttu D.Jegorovi kaitsja seisukoht, et kohus oleks pidanud arvestama, et kannatanu oli toime pannud kuriteo, on meelevaldne ja kummutatud eelnevate tõenditega.
2. Kaitsjad on märkinud, et süüdistatavad helistasid häirekeskusesse ja tähelepanuta ei saa jätta, et nad palusid politseid ja kiirabi. Maakohus on otsuse lk. 12 juba märkinud, et kuigi vaid süüdistatav D.Jegorov on viidanud ka kiirabi kutsumisele, siis kiirabi vajadust D.Jegorov vaid mainis ja tegelikult kutsus kiirabi tunnistaja YY 26.
3. 2019 aasta hommikul kell 5.
4. Asitõendi vaatlusprotokolli ( 1 kd. t.lk. 132-140) kohaselt on süüdistatavate poolt häirekeskusele helistamise põhjuseks olnud läbivalt asjaolu, et nendelt on ära varastatud spordikott ja väiksem õlakott. Oma esimeses kõnes häirekeskusele pole D.Jegorov nimetanud üldse kiirabi vajadust. Teisel korral on D.Jegorov tõesti korraks maininud, et kiirabi on vaja, kuid keskendunud ikkagi politsei väljakutsumisele seoses vargusega ega ole ka põhjendanud ega uuesti kiirabi vajadust märkinud. Samuti pole ta üldse maininud kannatanu peksmist ega kannatanu olukorda ja see pole seletatav tema alkoholijoobe seisundiga. Nii on D.Jegorov esimeses kõnes suutnud märgistada oma asukohta, on suutnud ka selgitada kes ta on ja et helistab võõralt telefonilt ( 1 kd. t.lk. 132-133). Seega on ta olnud võimeline andma vastuseid ning kannatanu peksmine ja viimase liikumatult maas lamamine ja arstiabi vajaduse väljendamine pole sedavõrd keerulised asjaolud, millede märkimata jätmist saaks põhjendada joobeseisundiga. D.Jegorovi kaitsja poolt viidatu, et keskuse töötaja pole kiirabi vajaduse osas küsimusi esitanud, ei võtnud D.Jegorovil võimalust sellekohast vajadust keskuse töötajale selgitada. Kolleegium nõustub prokuratuuri vastuse järeldusega, et häirekeskusele tehtud kõnede pinnalt ei ole võimalik tuvastada süüdistatavate tõsikindlat soovi kannatanut aidata ja talle meditsiinist abi kutsuda. D.Žvanko, kes korduvalt häirekeskusega rääkis, ei ole kordagi maininud asjaolu, et kannatanu, kes on julmalt läbi pekstud, vajab kiirabi. Mingeid selliseid selgitusi pole süüdistatav häirekeskusele andnud ei enne ega ka oma viimases kõnes, vaid on piirdunud vaid teatega, et nad siiski leidsid samalt väljakult oma kotid üles. Seega ei ole süüdistatav D.Žvanko kannatanule kiirabi kutsunud ega sellekohast vajadust kordagi maininud. Mõlemad süüdistatavad lahkusid sündmuskohalt, jättes läbipekstud kannatanu staadionile lamama. Siinkohal kolleegium ka osutab, et maakohus ei olegi süüdistatavatele omistanud tahtlust kannatanu surma põhjustamiseks vaid on süüdistuse alusel leidnud, et enamohtlik tagajärg, kannatanu surm, põhjustati ettevaatamatusest.
5. D.Jegorovi kaitsja esitab maakohtu otsuse p-s 2.4 avatud ja analüüsitud asitõendi vaatlusprotokolli, kus on vaadeldud süüdistatavate poolt kannatanu peksmist kajastavat videosalvestist. Kaitsja leiab, et maakohus pole karistuse mõistmisel õiglaselt arvestanud süüdistatava panust kuriteo toimepanemisel. Kolleegium sellise kriitikaga ei nõustu. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et D.Jegorovi poolnes ründe intensiivsus oli kaassüüdistatava omast oluliselt väiksem. Maakohus on süü suurust hinnanud ja eristanud seda kaassüüdistatava süü suurusest, mis koosmõjus teiste karistust mõjutavate teguritega ongi toonud kaasa raske tervisevastase kuriteo eest sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristuse lähedase karistuse mõistmise. D.Jegorovit karistati nimelt 5 aastase vangistusega, sanktsiooni miinimummääraks on 4 aastat vangistust. Kaassüüdistatavale mõisteti tunduvalt rangem karistus, 8 aastat vangistust. Seega on karistust vastavalt süü suurusele individualiseeritud ja kaitsja etteheited asjakohatud.
6. D.Žvanko kaitsja on märkinud, et kuriteo toimepanemisest on möödunud rohkem kui aasta, kuid süüdistatav pole uusi kuritegusid toime pannud. Süüdistatava süü ja teda iseloomustavad andmed tingivad kaitsja arvates nn šokivangistuse kohaldamist ja ülejäänud osas jätta karistus täitmisele pööramata, allutades süüdistatava kontrollnõuetele. D.Jegorovi kaitsja leiab, et apellatsioonis esitatu annab aluse süüdistatava suhtes KarS § 73 või § 74 kohaldamiseks. Samuti kaitsja toob esile, et sündmusest on möödas üle aasta ja süüdistatav pole uusi kuritegusid toime pannud. Tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, kes omab elukohta ja hoolitseb invaliidist ema eest. Maakohus ei ole põhjendanud miks pole võimalik süüdistatavat tingimisi karistusest vabastada. Viimase väite osas kolleegium osutab, analoogselt prokuröri vastuväidetes toonitatule, et kohtupraktikas juurdunud seisukohalt ei pea kohus karistusest vabastamise ebaotstarbekust eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku ja reaalse vangistuse mõistmise aluseks olevaid asjaolusid ( vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-116-12). Samas antud juhul kolleegium leiab, et kaitsja etteheide on ainetu ka põhjusel, et maakohus on otsuses mitte ainult põhjendanud reaalse vangistuse mõistmist, vaid on eraldi esitanud veel ka põhjenduse sellest, miks D.Jegorovi suhtes pole võimalik kohaldada KarS § 73 ega § 74 sätteid. Kolleegium nendib, et KarS § 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. Maakohus on otsuses juba eraldi põhjendanud miks D.Žvanko ja D.Jegorov pole isikuteks, kelle suhtes on võimalik KarS § 74 või § 73 sätete kohaldamine. Kolleegium põhjendustega nõustub ja märgib, D.Žvanko ja D.Jegorov on toime pannud raske I astme kuriteo. Seega peab nende karistusest osaliselt vabastamiseks olema tuvastatav erandlikkus nii kuriteo toimepanemise asjaoludes kui ka iseloomustavates andmetes. Kolleegium leiab, et selline erandlike asjaolude kogum puudub ja nendele pole viidatud ka apellatsioonides. Asjaolu, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikutega, et teo toimepanemisest on möödunud üle 1 aasta ja kriminaalmenetluse toimumise ajal pole süüdistatavad uusi kuritegusid toime pannud või et neil on kindel elukoht ja D.Žvankol invaliidist ema, pole hinnatavad erandlikena, mis annaksid süüdistatavate suhtes aluse KarS § 73 või 74 kohaldamiseks.
7. Samuti kolleegium osutab, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Seega ei saa jätta KarS § 73 ja 74 alusel karistust tingimisi täitmisele osaliselt või täielikult pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus. KarS § § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-96-11). Kuna maakohus mõistis D.Žvankole karistuseks 8 aastat vangistust ja karistusmäära lühendamiseks ringkonnakohus seaduslikke aluseid ei tuvastanud, ei saa mõistetud karistust KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta ei täielikult ega ka osaliselt. Maakohus on karistanud D.Jegorovit 5 aastase vangistusega. Seega ei ole eelneva põhimõttega kooskõlas KarS § 73 ja § 74 alusel karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine, vaatamata sellele, et

§ 238

lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta ( vt Riigikohtu lahendit nr 1-17-689).

1. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohus lähtus õigesti karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1 ning tõi välja kõik selle sätte tähenduses asjakohased kuriteo ja süüdistatavate isikuid iseloomustavad asjaolud, preventiivsed kaalutlused. Selliselt on maakohus esitanud selged seisukohad D.Jegorovile ja D.Žvankole reaalse vangistuse mõistmise ning mõistetava karistusmäära osas. Samuti on maakohus eraldi esitanud oma põhjendused, miks kummagi süüdistatava suhtes pole seaduslik KarS § 73 või 74 kohaldamine. Kaitsjate apellatsioonides pole toimepandu tehioludes ja isikuandmetes selliseid erandlikke asjaolusid kajastatud, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks mõistetud karistuste reaalselt koguulatuses kandmisele kuulumise osas ja tingiksid nende suhtes tingimisi karistusest täielikku või osalist vabastamist.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 31.

augusti 2020 aasta otsuse muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.

1. Kaitsjad on taotlenud riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. 17.
2. D.Žvanko kaitsja on taotlenud koos käibemaksuga 81,60 euro hüvitamist. Kaitsja on menetlustoiminguteks märkinud maakohtu otsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise kestusega 75,00 minutit. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt märgitud menetlustoimingud on hinnatavad vajalikena ja toiminguteks kulutatud aega saab pidada mõistlikuks. Seega on taotlus kooskõlas

§ 175lg 1 p-s 4 ettenähtuga ja kuulub koguulatuses rahuldamisele.

17.2. D.Jegorovi kaitsja on taotlenud koos käibemaksuga 172,80 euro hüvitamist. Taotluses on kaitsja menetlustoiminguteks kestusega 120,00 minutit märkinud konsultatsiooni kaitsealusega ja apellatsiooni koostamise. Samuti on märgitud kohtuotsusega tutvumine kestusega 40,00 minutit. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kriminaalasja menetlus toimus lühimenetlust reguleerivate sätete alusel. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 kehtestab, et kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 108 euro ühes kohtuastmes. Ringkonnakohtus toimus apellatsioonide alusel kriminaalasja arutamine kirjalikus menetluses, seega kohtuistungit ei toimunud ja hüvitamisele kuuluva kaitsjatasu suuruseks saab olla käibemaksuta vaid maksimaalset 108 eurot. Kaitsja ei ole esitanud põhjendust tasu suurendamise kohta ja selliseid aluseid kolleegium ka ei tuvastanud. Seega kuulub kaitsjale koos käibemaksuga hüvitamisele 129,60 eurot, mida saab hinnata antud juhul ka mõistlikuks ja põhjendatuks. 17.3.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jääb maakohtu otsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon oli esitatud. Seega jääb kaitsjatasu summas 81,60 süüdistatava Denis Žvanko kanda ja süüdistatava Dmitri Jegorovi kanda jääb kaitsjatasu summas 129,60 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)