Obsah (9)

§ 657§ 230§ 442§ 386§ 173§ 162§ 171§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-14154 Kohtuasi

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles kohus jättis hagi 31 122,12 euro nõudes rahuldamata, kuid selles osas tuleb muuta otsuse põhjendusi. Samuti muudab ringkonnakohus ja jätab uue otsusega maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebuse ringkonnakohus rahuldab.

1. Pooled ei vaidle järgimiste asjaolude üle, millest saab vaidluse lahendamisel lähtuda.  -Kostja ja QQ sõlmisid 22.01.2010 OÜ S.V.P. RESTORANID osa müügilepingu, mille alusel kostja ostis eelnimetatud äriühingu osas hinnaga 1 850 000 Eesti krooni (118 236,50 eurot).  -Kostja kohustus vastavalt müügilepingu p-le 3.2 tasuma osa eest hiljemalt 01.05.
2.  -Kostja ostuhinda tasunud ei ole.
3. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõude on aegunud või mitte. Pooltel nõude õiguslikus aluses vaidlust polnud. Kostja esitas maakohtus aegumise vastuväite ja leidis, et lepingust tulenev nõue aegus 01.05.
4. Hageja väitel aegumine katkes kostja poolt nõude tunnistamisega ja 25.09.2015 kirjaliku kokkuleppega ning et hagi esitamise ajaks 21.09.2018 ei olnud nõue aegunud.
5. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega ja leiab, et hageja nõue aegus 01.05.
6. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
7. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Osa müügilepingu järgi kohustus kostja tasuma osa eest hiljemalt 01.05.
8. Seega sai lepingust tulenev nõue aeguda 01.05.
10. Hageja väitis maakohtus, et kostja on nõuet pidevalt tunnustanud ja 25.09.2015 seda kirjaliku kokkuleppeni välja - hagi esitamise ajaks 21.09.2018 ei olnud nõue aegunud. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kohus peab aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 07.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 32-1-116-07, p 16 ja 21.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-11465, p 13.3).
11. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuigi ei olnud võimalik poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastada konkreetselt, millal tunnustamised toimusid, siiski oli võimalik järeldada, tunnistamised toimusid regulaarselt kuni 25.09.2015 kirjaliku kokkuleppeni, mil kostja tunnustas võlga.

§ 230

lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesoleva vaidluse kontekstis väitis hageja, et enne 01.05.2013 katkestas aegumise väidetavad läbirääkimised kostja ja QQ vahel. Maakohus tuvastas QQ ja kostja ütlustega (otsuse p-s 33.2), et kostja oli nõuet korduvalt tunnistanud kuni 25.09.

1. Hageja avaldas, et muid tõendeid nõude tunnustamise kohta ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus eelnimetatud 8 ütlusi ebaõigesti. QQ ütlused (II kd lk 24-25) ei tõenda kostja poolt nõude tunnistamist kuni 01.05.2013, kuivõrd ütlused on liiga üldsõnalised ja umbmäärased ning need ei haaku kostja ütlustega (II kd lk 21p-22p). Käesoleval juhul pole tõendatud, et aegumine katkes kostja poolt nõude tunnistamisega enne 01.05.
3. Hageja väitis, et kostja tunnistas nõuet kui selleks ajaks veel mitteaegunut 25.09.2015 kokkuleppega. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja nõue oli kokkuleppe sõlmimise ajaks aegunud. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-1-129-16 p-s 49, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Riigikohus on leidnud, et asjaolusid arvestades on põhimõtteliselt ka võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud (Riigikohtu 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 26). Eeltoodu eeldab, et võlatunnistus on tehinguna kehtiv ja võlgnik oli loovutatud vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ning sai loobumise tagajärjest aru. Aegumistähtaja pikendamise kokkulepe peab võlatunnistuse sisust mingil viisil nähtuma. Samamoodi peab nähtuma ka loobumise tagajärjest arusaamine. Käesolevalt esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks soovinud loobuda või loobus aegumise vastuväitest. Seega hageja väited kostja poolt nõude tunnustamise kohta ei ole leidnud esitatud ja kogutud tõenditega kinnitust.
4. Kuivõrd hageja põhinõue on aegunud, siis tuleb jätta hagi tervikuna rahuldama. Olukorras, kus hageja põhinõue jääb rahuldamata aegumise tõttu, puudub alus viivisenõude rahuldamiseks, sest koos põhinõudega aeguvad ka kõrvalnõuded TsÜS § 144 alusel. Sellest tulenevalt jääb hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata praeguses otsuses toodud põhjendustel. 41.

§ 442

lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohtu 27.09.2018 määrusega tagati hagi (I kd, lk 45-48). Ringkonnakohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, sest hagi jääb rahuldamata (

§ 386lg 4).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 42.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi, tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Tulenevalt

§ 162

lg-st 1 jäävad maakohtu menetluskulud hagi rahuldamata jäämise tõttu hageja kanda. Kuna hageja vastuapellatsioonkaebus jääb ringkonnakohutus rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis

§ 171

lg-st 1 alusel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti hageja kanda.

§ 174lg 4 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

43. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 9