Obsah (12)

§ 1044§ 127§ 103§ 1045§ 1050§ 1043§ 104§ 128§ 130§ 134§ 139§ 140

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-18114

§ 1044

lg 3 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka käesolevas peatükis sätestatud alustel. Seega võib hageja valida, kas ta nõuab tekitatud kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Samuti võib esitada nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta nõuab kahju 7 2-18-18114 hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi, kuid möönis, et kui see ei taga hagi rahuldamist, siis tuleb nõue lahendada töölepingu rikkumist reguleerivate sätete järgi. Riigikohus on selgitanud, et kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24). Nii lepingu kui ka delikti alusel vastutuseks tuleb võlaõigusseaduse järgi kindlaks teha kahju ja

§ 127

lg 4 järgi ka põhjuslik seos teo ja kahju vahel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06). Kahju hüvitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2), lepingu rikkumise puhul ka ettenähtavusega (

§ 127lg 3) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-153-06, p 13).

Lisaks töölepingu rikkumine tööandja poolt võib olla nagu muugi lepingulise kohustuse rikkumine üldiselt vabandatav

§ 103järgi.

Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine

§ 103lg 2 tähenduses.

Deliktilise üldvastutuse korral vabaneb tööandja kui kahju põhjustanud isik hüvitamiskohustusest, kui ta tõendab kas mõne

§ 1045

lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (

§ 1050lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12).

29. Kuna hageja palub esmalt lahendada nõue kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi, siis järgnevalt lahendab ringkonnakohus hageja nõude

§ 1043

jj järgi.

§ 1043

sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui kahju tekitanud isik on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Deliktilise vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) kannatanul peab olema tekkinud kahju; 2) tekkinud kahju ja kahjutekitaja tegevuse/tegevusetuse vahel peab olema põhjuslik seos; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt.

§ 1050

lg 1 alusel ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kolme esimese kahju hüvitamise eelduse olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja ja süü puudumist

§ 1050lg 1 järgi kostja.

30. Pooled ei vaielnud selle üle, et 05.02.2016 toimunud intsidendi käigus põhjustas kostja klient hagejale tervisekahjustuse.

§ 1045

lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.

§ 1045

lg 1 p 2 järgi tuleneb teo õigusvastasus kahjulikust tagajärjest ja õigusvastasuse tuvastamine ei eelda seda, et kahju oleks põhjustanud kostja. 31. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejale tekkis kahju kostja tegevuse/tegevusetuse tulemusel. Maakohus hindas kostja tegevuse õigusvastasust

§ 1045

lg 1 p 7 järgi, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Maakohtu otsusest võib aru saada, et maakohus tuvastas kostja õigusvastase teo puudumise seetõttu, et kostja pole rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Hageja ei ole esile toonud seadust, millest tuleneks kostjale kohustus rakendada hageja loetletud abinõusid. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendustega. Hageja ei ole esile toonud ega kohus tuvastanud, et kostja oleks rikkunud otseselt seadusest tulenevat kohustust ja selle tõttu oleks tekkinud hagejale kahju, kuna sellist seadust, mis sätestaks sõnaselgelt tööandja poolt hooldusteenust osutavas asutuses töötavale isikule turvalise töökeskkonna loomiseks konkreetsed abinõud, mida hageja loetles, ei ole. Ringkonnakohtu arvates ei välista eeltoodu hagi rahuldamist. 8 2-18-18114

1. Töökeskkonna kujundamine ja üldine tööohutuse tagamine on kostja kui tööandja kohustus, mis tuleneb TTOS §-st
2. TTOS § 12 lg 1 järgi tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras ja § 121 lg 1 järgi peab tööandja võtma tarvitusele meetmed terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks ja lg 2 sätestab lg-s 1 nimetatud meetmete rakendamise üldised ennetuspõhimõtted, sh riskide tekkimise vältimine, vältimatute riskide hindamine, riskide kõrvaldamine nende tekkekohas või kui see ei ole võimalik, nende vähendamine vastuvõetava tasemeni, ohtliku teguri asendamine ohutu või vähem ohtlikuga jne. Kolleegiumi arvates tuleneb TTOS § 12 lg-st 1 ja § 121 lg-test 1 ja 2 tööandjale üldine käibekohustus. Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada delikti üldkoosseisu järgi esitatud kahju hüvitamise nõude puhul juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, s.t deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumist

§ 1045lg 1 p 7 järgi.

Maakohus ei ole hinnanud hageja väited selle kohta, et kostja pidi tagama töötajatele, kes töötasid asutuses, mis osutab klientidele HSH § 100 lg-s 1 sätestatud erihooldusteenust, turvalise töökeskkonna, vaid on keskendunud sellele, kas hageja loetletud abinõud tulenesid seadusest.

1. Käibekohustus tähendab deliktiõiguses arusaamist, et isikul, kes loob ohu või kontrollib ohtlikku olukorda ja laseb ohul kesta, lasub kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud meetmed, et kaitsta teisi isikuid ja nende õigusi ohu realiseerumise eest. Üldiste eeldustena ohtude vältimise püüdluste osas, mis kehtivad olenemata üksikjuhtumi spetsiifikast, on eriline tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning ressursi suurusel, mis on vajalik ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Kuigi maakohus tuvastas, et kostja pole rikkunud kaitsenormi, on maakohus hinnanud kostja poolt käibekohustuse täitmist ja seda ennekõike põhjusliku seose ja süü tuvastamisel. Hageja väitis, et kostja XXX oleks kostja saanud luua turvalise töökeskkonna või ohu taset vähendada, kasutades näiteks mh turvatöötajate teenuseid, turvakaameraid ja –nuppe, võimaldades psüühiliste erivajadustega klientidega tegelevatele töötajatele enesekaitsekoolitusi ja –vahendeid ning võttes tarvitusele abinõud klientide alkoholi tarvitamise takistamiseks. Kuna kostja neid meetmeid kasutusele ei võtnud, siis sai hageja arvates just turvameetmete puudumise tõttu võimalikuks tema suhtes toimunud rünnak. Maakohtu otsuse kohaselt ei oleks ühegi eelloetletud abinõu kasutamine taganud seda, et hagejale ei oleks kahju tekkinud. Samas ei ole maakohus analüüsinud kostja käibekohustust laiemalt, s.t tuvastanud, kas kostja on teinud kõik võimaliku, et välistada hagejale ja teistele töötajatele kahju tekitamine klientide poolt ning kas kostjalt oleks saanud eeldada selliste vahendite kasutusele võtmist, s.t kas need oleksid olnud kostja jaoks materiaalselt või mahukuselt liialt koormavad. Pooled on eeltoodud asjaolude kohta menetlusdokumentides oma seisukohad avaldanud ja hageja on rõhutanud kostja poolsele käibekohustuse rikkumisele. 12.06.2019 kohtuistungil on maakohus selgitanud hagejale, et ta peab tõendama, mida jättis kostja tegemata ja kuidas on see põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega.
2. Pooled ei vaielnud selle üle, et XXX, mis osutab ööpäevaringset erihooldusteenust, töötamine kätkeb töötajate jaoks ohtu, ennekõike lähtuvalt sellest, et hooldada tuleb vaimse puudega või vaimselt tasakaalutuid kliente, kes igakord ei käitu ettearvatavalt. SHS § 102 lg 1 sätestab kostja kui erihooldusteenuse osutaja kohustused, mh kohustus omada ülevaadet kliendi viibimiskohast, tagama teenuse osutamise ruumidesse sisenemise ja väljumise kontrolli ja tagama teenust saavate isikute turvalisuse. SHS § 100 lg 2 p 4 järgi on teenuse osutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. 9 2-18-18114 Eeltoodud teenuse osutaja kohustused on ennekõike teenust saava isiku kaitseks, kuid nende kohane täitmine tagab ka selle, et teenust vahetult osutavate isikute turvalisus on tagatud.
3. XXX kohta koostatud riskianalüüsi kohaselt osutab XXX mh teenust psüühiliste erivajadusega inimestele ja ööpäevaringset hooldamist, sh ka tugevdatud järelevalvega hooldamist. Kallaletungiohtu on hinnatud keskmiseks riskiks, kuid esinemist ei peetud tõenäoliseks. Kallaletungiohu riski põhjusena oli esile toodud, et kliendid on vaimselt ebastabiilsed, nende käitumine on etteteadmata, võib esineda agressiivseid kliente, kes võivad tegevusjuhendajaid rünnata, ning töötajad tunnevad ennast sellistest klientidest ohustatuna. Meetmena riski maandamiseks oli märgitud kasutada olemasolevaid vahendeid ja nõustada töötajaid (tl 19-22). Seega oli kostja võimalikust riskist teadlik. Järgnevalt tuleb hinnata, kas kostja oleks saanud ja pidanud kasutusele võtma abinõusid, mis oleks kahjuliku tagajärje ära hoidnud. Eelviidatud riskianalüüsist konkreetseid meetmeid ei tulene. Kostja seletuse järgi on hagejale selgitatud psüühiliste erivajadustega inimetega töötamise eripära, millise väitega hageja nõustus. Kostja on kehtestanud ohutusjuhendi tegevusjuhendajale tööks psüühilise erivajadusega inimestega (ohutusjuhend), mille kohaselt tuli agressiivse kliendi puhul vestelda temaga neutraalselt, vajadusel põgeneda ja jälgida, et kliendil ei oleks võimalik mingi esemega rünnata (ohutusjuhendi p 4.12, tl 69-71). Kostja infoliikumise korra kriisiolukordades p-de 2 ja 4 järgi loetakse kriisiks rasket tööõnnetust ja p 7 järgi tuli sõltuvalt ohu iseloomust informeerida politseid ja vajadusele kiirabi ning käituda vastavalt ettevõttes kehtestatud korrale (tl 73). Lisaks oli kostja kinnitanud tegevusskeemid kriisiolukorras käitumiseks (tl 76). Vastavalt kostja kehtestatud probleemse käitumise juhtimise ja piirangute rakendamise korrale on probleemseks käitumiseks kliendi rahutu või vägivaldne käitumine (p 1.1). Nimetatud korra järgi võib vägivaldse ööpäevaringsel erihooldusel oleva kliendi eraldada ja korras on loetletud esemed ja ained, sh alkohol, mida on kliendil keelatud omandada (tl 80-82).
4. Eelnevas lõigus kirjeldatust nähtub, et kostja on kehtestanud hulgaliselt asutusesiseseid reegleid, milles ei ole ette nähtud konkreetseid meetmeid töötajale kliendi ründe puhul ohutuse tagamiseks, kuigi kliendi rünnet on peetud kostja juures töötamisega seotud ohuks. Pooled ei vaielnud, et ka varem on klientide poolt töötajaid rünnatud. Hagejale kahju tekkimise asjaoludest saab järeldada, et tegelikult kostja poolt kehtestatud reeglid olid töötaja kaitseks ebapiisavad, vaatamata sellele, et klientidest lähtuv oht oli kostjale teada.
5. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostjal puudusid võimalused, et hoida ära hagejale tekkinud kahju. Hageja on toonud esile mh, et ohu vältimiseks oleks piisanud turvatöötaja palkamisest, klientide alkoholi tarvitamise takistamisest ja koridorist, milles intsident toimus, teise ukse kaudu lahkumise võimaldamisest. Samuti väitis hageja, et teda rünnanud klient ei tarvitanud talle arsti poolt määratud ravimeid, mis võis põhjustada haiguse ägenemise. Kostja väidete kohaselt ei olnud tal võimalik sundida kliente võtma ravimeid ega takistada alkoholi tarbimist ja raviskeemi järgimise ja alkoholi tarbimise eest vastutasid kliendid ise. Alkoholi tarvitamise keelu kohta oli hoolekandeasutuses nulltolerants ja sellekohane selgitus klientidele oli pandud hooldekodu infotahvlile. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud kostja käsitlus ei vasta SHS § 102 lg 1 p-dele 1 ja 2, kuna kostja peab tagama ööpäevaringset erihooldust saavate klientide ruumidesse sisenemise ja ruumidest väljumise kontrolli ja omama ülevaadet nende viibimiskohast ning § 100 lg 2 p 4 järgi järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. Alkoholi tarvitamise keelu kohta teate paigaldamine teadetahvlile ei ole kohtu arvates piisav, kuna kõik kliendid seda ei loe ega ole tõenäoliselt ka võimelised sellest aru saama. 10 2-18-18114
6. SHS § 100 lg 1 p 4 ja § 102 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmiseks peab kostja tagama organisatsiooniliste meetmete olemasolu. Selliseks meetmeks võib olla vajadusel täiendava personali palkamine, kelle ülesandeks oleks tagada järelevalve klientide viibimiskohtade ja tegevuse üle, sh ka selle üle, et kliendid ei tarbiks alkoholi ega viibiks joobes olekus hooldusasutuses. Kostja väidete kohaselt ei ole kostja sisemiste regulatsioonide järgi ja ressursi puudusel võimalik palgata turvameest. Ringkonnakohtu arvates on tegemist kostja sisemise töökorralduse küsimusega ja sellise isiku palkamine on kostja enda mõjusfääris. Kostja ei ole esile toonud oma varalist võimekust täiendava personali palkamiseks. Vajadusel lisatöötajate palkamist ei välista SHS § 104 lg 1, millele vastav töötajate arv oli XXX olemas.
7. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ka tehnilised vahendid, näiteks turvakaamera, oleks loonud võimaluse kahju vältida. Turvakaamera kaudu saaks kostja töötajad hinnata olukorra ohtlikkust ja selle põhjal otsustada, kas on võimalik veenmisega kriisisituatsioon lahendada või tuleb pöörduda koheselt politsei poole. Praegusel juhul ei olnud hagejal võimalik situatsiooni hinnata enne, kui ta oli ise läinud vahetult kohale. Kostja ei ole esile toonud, et koridoridesse turvakaamerate paigaldamine oleks ressursimahukas või seotud muude takistustega.
8. Kostja ei ole hagile esitatud vastustes selgitanud, miks oli suletud uks, mille kaudu oleks hageja saanud koridorist, kus rünne toimus, põgeneda. Hageja tõi esile, et teine uks oli lukus ja seda avada ta ei saanud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et see, kui hageja oleks saanud põgeneda ilma vahetult kahju põhjustanud kliendist möödumata, oleks kahju tekkimise võimalus oluliselt vähenenud. Kriisisituatsioonis põgenemisteede kaardistamine ja töötajatele nende kasutamise võimaldamine on kostja mõjusfääris ja pole eeldatavalt ressursimahukas.
9. Kostja on 17.07.2019 menetlusdokumendis esile toonud, et just ettenähtud ravimite tarvitamata jätmine ja alkoholi tarvitamine kliendi poolt olid agressiivse käitumise vallandumise peamiseks põhjuseks ja kliendile oleks tulnud tagada stabiilne keskkond, kus oleks tagatud ravimite võtmine ja alkoholi tarvitamine oleks välistatud. Pooled ei vaielnud selle üle, et QQ oli enne 05.02.2016 korduvalt olnud XXX alkoholijoobes (02.12.2015, 23.12.2015, 07.01.2016, tl 159-161). Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kriminaalasjas X-XXXXXX lõpetati QQ suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja kohaldati statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Määruse p-st 5 nähtub, et QQ on korduvalt samalaadseid süütegusid toime pannud ja tema suhtes on ka eelnevalt kohaldatud psühhiaatrilist sundravi. Nii on ta KarS §-des 120 ja 121 sätestatud teod toime pannud
10. ja
11. aastal oma ema suhtes,
12. aastal on ta Harju Maakohtu määrusega paigutatud kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele üheks aastaks ja pärast seda jäi ta WWW. Alates 2015.aastast on ta XXX klient. Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusest nähtub, et QQ on alust kahtlustada XXX territooriumil 21.07.2015 toimepandud kehalises väärkohtlemises (tl 107-111). Loetletud asjaoludest on alus järeldada, et QQ oli klient, kellel puudus stabiilne remissioon ja teenuse osutajal oli õigus kaaluda, kas osutatava teenuse liik oli vastav või oleks tulnud isik paigutada ebastabiilse remissiooniga isikute teenusele. Ringkonnakohus märgib, et ebastabiilse remissiooniga isikutele teenuse osutamisel on SHS § 104 lg 2 järgi teenust vahetult osutavate isikute arv suurem, kui oli XXXs.
13. Eeltoodut kokku võttes leiab kolleegium, et kostja ei täitnud temalt nõutavat käibekohustust oma töötajate turvalisuse tagamiseks ja see põhjustas hagejale kahju tekkimise (

§ 127lg 4).

Juhul, kui QQ käitumisele (alkoholi tarvitamine ja ravimite võtmata jätmine) oleks pööratud varem tähelepanu ja need asjaolud välistatud või võetud tarvitusele abinõud talle teist liiki teenuse osutamiseks, enne ründe toimumist oleks turvakaamera abil olnud hagejal võimalik 11 2-18-18114 olukorda hinnata ja ohu korral mitte sekkuda ning ründe toimumise ajal oleks hageja saanud lukus oleva ukse kaudu põgeneda, ei oleks hagejale kahju tekkinud või see oleks olnud väiksem. 43. Kuna käesoleval juhul on kindlaks tehtud kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus, siis vastavalt

§ 1050lg-le 1 eeldatakse kostja süüd.

Kuna kostja põhjustas hagejale kehavigastuse õigusvastase teoga

§ 1045

lg 1 p 2 järgi, vabaneks ta vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab oma süü täielikku puudumist.

§ 104lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine.

Kuna eelnevalt on kohus tuvastanud, et kostja rikkus käibekohustust, jättes kohaldamata vahendid talle ettenähtava ohu kõrvaldamiseks, käitus kostja hooletult. See, et kostja oli kehtestanud formaalsed juhendid töötajatele kriisisituatsioonis käitumiseks, ei anna alust järelduseks, et kostja ei olnud hagejale kahju tekkimises süüdi. Kostja oli jätnud kasutusele võtmata talle ettenähtava ohu kõrvaldamiseks reaalsed abinõud, mis oleksid välistanud kahju tekkimise või vähendanud seda. 44. Järgnevalt tuvastab ringkonnakohus hagejale tekkinud ja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse.

§ 128

lg 1 sätestab, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (

§ 128

lg 2) ja mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (

§ 128

lg 5).

§ 130

lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud.

1. Hagejale tervisekahjustuse tõttu tekkinud kulude suurusele ei vaielnud kostja vastu ja nõustus, et nende suurus on 334,57 eurot. Kuna kostja varalise kahju suuruse TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud, siis varalise kahju suurus ei vajanud tõendamist ja otsuse tegemisel arvestab kohus hageja poolt esile toodud varalise kahju suurusega, mis on 334,57 eurot.
2. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus mittevaralise kahju nõude rahuldamist. Hageja palus välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 6000 eurot.

§ 134

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse

§ 134

lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise, kuid põhjendada tuleb kahju suurust.

1. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii kahju tekkimise asjaoludega, kui ka sellega, millised tagajärjed tekkisid hagejale. Hageja tõi esile, et ta viibis ründe tagajärjel haiguslehel 3 kuud, talle tekitatud nähtavad vigastused (hematoomid ja paistetus) püsisid pikka aega. Psüühilised vaevused, mis tekkisid posttraumaatilise stressi tagajärjel, s.o depressioon ja unetus, ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud.
2. Hageja raviloost nähtub, et kahju vahetult põhjustanud klient peksis 05.02.2016 hagejat rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda, kiskus juustest, lõi pead vastu põrandat. Kiirabi kirjelduse kohaselt oli hageja kulmul lahtine haav ning keha kaetud tursete, vermete ja hematoomidega. 06.02.2016 oli hagejal tugev tasakaaluhäire ja valud. 23.02.2016 käis hagejal kodus kiirabi ja hageja viidi uuringuteks Tartusse. Peavalu ja pearinglus ei olnud selleks ajaks taandunud. 04.03.2016 ja 18.03.2016 jätkusid peavalud ja pearinglus, ning rohkem viga saanud kehaosad valutasid jätkuvalt. Hageja meeleolu oli rusutud ja ta käis psühholoogi konsultatsioonil. Hageja diagnoosiks oli konkussioon ilma lahtise koljusisese haavata, rindkere kontusioon, randme ja käe pindmised hulgivigastused, seljaosa ja vaagna kontusioon ja 12 2-18-18114 posttraumaatiline stressihäire (tl 13). Hageja kirjeldatud ründe üksikasjad tulenevad ka Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX kohtumäärusest kriminaalasjas X-XX-XXXX, kus kohtu järeldused on tehtud tunnistajate ütluste järgi. Ringkonnakohtu arvates oli tegemist jõhkra vägivaldse ründega ja tõendatud on, et kehalised vaevused olid hagejal vähemalt kuni märtsikuu 2016 lõpuni, kuna kuni kostja juurest töölt lahkumiseni hageja töövõime ei taastunud. Hageja selgitas, et unehäired on tal pikemat aega. Seda, et hageja töövõime oleks püsivalt langenud ja vigastus ning psüühiline üleelamine oleks põhjustanud tema elukvaliteedi olulise ja pideva languse, hageja tõendanud ei ole. Kostja väitis, et hageja töötab ka pärast kostja juurest lahkumist hooldusteenuse osutamisel ja hageja sellele vastu ei vaielnud. Eeltoodud asjaoludel tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue osaliselt rahuldada ja põhjendatud hüvitise suurus on 4500 eurot.
3. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust

§ 139lg-te 1 ja 3 järgi kahju hüvitist vähendada.

Hageja täitis ohutusjuhendist tegevusjuhendajale ja probleemse käitumise juhendist tulenevaid nõudeid, püüdes rahulikult vesteldes klientide konflikti lahendada. Hagejale ei saa ette heita seda, et ta ei pöördunud politsei poole, vaid sekkus ise. Hagejal ei olnud võimalik enne situatsiooni hinnata, kui ta oli sisenenud osakonda, kus rünne toimus. Tuvastatud asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et hageja oleks käitunud raskelt hooletult. Samuti ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks alust hüvitise vähendamiseks

§ 140järgi.

1. Seega kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 4834,57 eurot.
2. Seoses hagi osalise rahuldamisega kuulub tühistamisele ka maakohtu otsuses toodud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et see, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, kuid see ei takista kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751 p 31).
3. Ringkonnakohtu arvates on käesolevas asjas põhjendatud jätta poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus lähtub menetluskulude poolte endi kanda jätmisel järgmistest kaalutlustest. Hagi oli esitatud tervisekahju hüvitamiseks, seega hageja jaoks oli tegemist olulise isikuõiguse rikkumisega ja ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõue kuulub varalise kahju osas täielikult ja mittevaralise kahju osas osaliselt rahuldamisele. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing 13