TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-73 Määruse kuupäev 20.01.2021 Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi K.K. esialgse õiguskaitse taotlus Viru Vanglas hambaravi osutamiseks

) § 252 lg 7, § 204 lg 1). Muud selgitused Määrus ja selle tõlge vene keelde toimetatakse kätte taotlejale ning määrus edastatakse teadmiseks Viru Vanglale. ASJAOLUD

1. K.K. esitas 10.01.2021 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Viru Vangla kohustamiseks talle erakorralise hambaravi osutamiseks. Taotleja selgitab, et käis
2. aastal Viru Vangla hambaarsti vastuvõtul ning seejärel tekkis tal igemepõletik, mis on tänaseks levinud. Taotleja väidab, et ta ei ole taotluse esitamise hetkeni ravi saanud ning tema terviseseisund on halvenenud. Vangla vastas taotlejale novembris, et ta ei saa ravi koroonaviiruse leviku tõttu. Taotlejat ei ole kohtule taotluse esitamise hetkeni hambaarsti juurde viidud, kuigi arsti vastuvõtud on toimunud juba kaks nädalat. Taotleja palub kohaldada esialgset õiguskaitset ja kohustada vanglat osutama talle vajalikku meditsiiniabi.
3. Viru Vangla teatas 20.01.
4. a vastuses kohtunõudele, et taotleja esitas 09.11.2020 vanglale pöördumise, milles soovis hambaarsti vastuvõtule. Vangla selgitas, et seoses COVID-19 viiruse levikuga vanglas oli kinnipeetavate liikumine viidud miinimumini ning arstide vastuvõtte vanglas ei toimunud. Erakorraliseks hambaraviks taotlejal vajadus puudus. Meditsiiniosakonna töö on taastunud käesoleva aasta jaanuarikuust, taotleja on registreeritud hambaarsti ravijärjekorda ning vastuvõtt toimub 10.02.
5. Vaideid seoses hambaravi mitteosutamisega taotleja vanglale esitanud ei ole. 3-21-73 KOHTU SEISUKOHT 3.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal. 4. Esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eelduseks on muu hulgas see, et põhivaidluse lahendamine oleks halduskohtu pädevuses, s.o vaidlus on tõusetunud avalik-õiguslikust suhtest (

§ 4lg 1).

Kohus leiab, et praegusel juhul on nimetatud eeldus täitmata, mistõttu puudub kohtu hinnangul alus taotluse läbi vaatamiseks.

1. Vangistusseaduse § 52 lg-te 1 ja 2 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele ning arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. TTKS § 3 lg 1 kohaselt on tervishoiutöötajad sama seaduse tähenduses arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis. Seega teeb arst vanglas hambaravi osutades erialaseid otsuseid tervishoiuteenuse osutamise käigus. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades ravi määramise või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal konkreetne ravi toimub (vt Riigikohtu 19.11.
2. a määrus nr 3-18-1757, p-d 12 ja 13). Tervishoiuteenuse osutamisest tõusetunud vaidlused on seetõttu tekkinud eraõigussuhtest ning vastavad nõuded tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 alusel maakohtus (vt Riigikohtu erikogu 17.06.
3. a määrus nr 2-20-896, p-d 9-13).
4. Eelnevast tulenevalt saab halduskohus kinnipeetavale ravi osutamisega seonduvalt kontrollida üksnes vangla sellise tegevuse õiguspärasust, mis ei puuduta kinnipeetava suhtes meditsiiniliste otsuste tegemist ning mille sooritamise kohustus on seadusest tulenevalt pandud vanglale. Käesoleval juhul ei nähtu taotlusest ega Viru Vangla vastusest, et Viru Vangla ametnikud ei oleks võimaldanud taotlejal hambaarsti vastuvõtule minemist. Asja materjalidest nähtub, et seoses COVID-19 viiruse levikuga vanglas oli kinnipeetavate liikumine küll piiratud ja arsti vastuvõtte vanglas ei toimunud, kuid vangla kinnitusel on praeguseks hambaarsti vastuvõtud taastunud ning taotlejale on planeeritud vastuvõtt 10.02.
6. Eeltoodut arvestades ei võimalda kohtule esitatud dokumendid järeldada, et taotleja vaidlustaks haldusotsust, nt arst on taotleja meditsiinilise vajaduse tuvastanud ja ravi määranud, kuid vangla keeldub ravi võimaldamast. Taotlejale ravi määramine ja hambaravi osutamine sõltub meditsiinilistest otsustest, mitte vangla kui haldusorgani tegevusest. Taotleja ei saa halduskohtus vaidlustada seda, et temale määratud ravi ei ole piisav või tema tervislikku seisundit on hinnatud valesti. Halduskohus ei saa otsustada ka selle üle, kas taotlejale tuleb tema tervislikust seisundist lähtuvalt määrata hambaravi või mitte. Tervishoiuteenuse osutamisega seoses tekkinud vaidlused ei kuulu halduskohtu pädevusse. Seega ei ole ka kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlus lubatav.
7. Kuna kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, puudub vajadus lahendada taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning ka see jääb läbi vaatamata.

§ 175

lg 3 ja § 179 lg 4 alusel asendab kohus määruse avaldamisel taotleja nime tähemärgiga. /allkirjastatud digitaalselt/ 2