Obsah (13)

§ 436§ 348§ 657§ 216§ 5§ 435§ 328§ 652§ 333§ 656§ 442§ 386§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2020. a, Tallinn Kohtuasja number 2

§ 436lg 4 keeld).

Maakohus lähtus sellist otsustust tehes hageja istungil esitatud väitest, et kostja asutati hiljem kui hagejale raha üle anti. Hageja on menetluses kinnitanud, et leppis kostjaga lepingut sõlmides võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lõike 2 kohaselt kokku, et võlgneb eelnevalt saadud 20 000 eurot laenuna. Kohus eksis

§ 348lõikest 1, §-st 351 ja § 436 lõikest 4 tuleneva selgitamiskohustuse vastu.

Laenulepingu sõlmimisel kujundasid pooled varasema õigussuhte ümber. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et kostja asutati pärast 20 000 euro üleandmist. Lepingu allkirjastamisega andis hageja kostjale ka kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi, mis on käsitletav täitmise kviitungina VÕS § 95 lõike 1 mõttes. Hageja seisukoht

1. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Kostjal oli võimalus selgitada, kuidas ta sai hagejale laenu summas 20 000 eurot anda, kui teda laenu andmise kuupäeval veel asutatud ei olnud. Kostja seda ei teinud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 133/2019/141 põhivõla osas summas 20 000 eurot lubamatuks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha ise uut lahendit ning saadab asja tühistatud osas tagasi samale maakohtule eelmenetluse ülesannete täitmiseks (

§ 657lg 1 p 3).

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse. 26. Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja väiteid kolmanda isiku kaasamata jätmise ning selle kohta kirjaliku ning kaevatava määruse tegemata jätmise kohta. Iseenesest õige, et

§ 216

lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega.

§ 216

lg-st 6 nähtuvalt võib määruse peale, millega kohus kolmanda isiku menetlusse kaasab või kaasamata jätab või menetlusest kõrvaldab, pool või kolmas isik esitada määruskaebuse. Maakohus lahendas 21. jaanuari 2020 kohtuistungil hageja taotluse CC kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks ja jättis selle rahuldamata põhjendusel, et „asjaolud ei võimalda

§ 216

lg 1 alusel„ ning lubas lahendada taotluse kirjalikult kohtuotsuses (II kd, tl 42). Ringkonnakohus nõustub hageja etteheitega, et maakohus pole taotlust otsuses lahendanud ning rikkus sellega menetlusõiguse normi.

1. Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et praegusel juhul ei ole tegemist sellise minetusega, mille tõttu tuleks maakohtu otsus tühistada. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus lahendab taotluse kolmanda isiku kaasamiseks kohtuotsuses, siis pole see kohtuotsuse tühistamise aluseks eeldusel, et kohus on oma seisukohta motiveerinud ja menetlusosalisel on olnud võimalust sellele kaevata (vt 3-2-1-96-10, p 11). Praegusel juhul on maakohus oma seisukoha pooltele teatavaks teinud
2. jaanuari 2020 kohtuistungil ja oma seisukohta põhjendanud. 5 2-19-14301 Hageja on saanud apellatsioonkaebuses tugineda kolmanda isiku kaasamata jätmisele, s.o oma kaebeõigust teostada.
3. Kolmanda isiku kaasamise võimaluse poole taotluse alusel sätestab

§ 216

. Selle sätte esimese lõike järgi võib pool, kes võib kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks kolmanda isiku vastu esitada (enda arvates) lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, esitada kuni lahendi jõustumiseni asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Seega on kolmanda isiku kaasamine lubatud juhul, kui tehtava kohtuotsusega tuvastatakse asjaolud, mida saab kolmanda isiku kaasamist taotlenud pool kasutada järgmises kohtumenetluses kolmanda isiku vastu või vastupidi - kolmas isik saab tuvastatud asjaolusid kasutada tema vastu. Kolmanda isiku menetlusse kaasamine peab olema põhimenetluse õige lahendamise eesmärgil vajalik. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja õige lahendamise aspektist oluline tuvastada, kas hageja ja CC vahel olid kehtivad lepingulised suhted, s.o kas hageja võlgnes CC-le raha.

1. Hageja on väitnud, et tema ja CC vahel sõlmitud lepingud on rahatud, sest hageja ei ole CClt raha saanud. Hageja hinnangul tõendaks nende asjaolude tuvastamine, et maksed, mis hageja CC isiklikule arvelduskontole tegi
2. ja
3. a-l, on tehtud seoses kostjaga
4. detsembril 2013 sõlmitud laenulepinguga. Kolleegiumi arvates ei ole kostjale laenulepingu kohast täitmist võimalik tõendada hageja ja CC vaheliste lepinguliste kohustuste puudumisega. Isegi kui vastav asjaolu menetluses tuvastataks (s.o isegi kui eeldada hageja väidete õigsust), ei tõendaks see, et makseid, mis hageja tegi CC isiklikule arvelduskontole
5. ja
6. a-l, saaks lugeda kostja ees kohustuse täitmiseks. Vastavat alust seadusest ei tulene. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks (VÕS § 79 lg 1).
7. Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maakohus jättis CC kolmanda isikuna menetlusse kaasamise taotluse õiguspäraselt rahuldamata. Järelikult pole põhjendatud ka hageja etteheide, et maakohus ei ole selgitanud menetlusosaliste ringi õigesti välja. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses on menetlusosalisteks võlgnik ja sissenõudja (TMS § 221 lg 1). Lisaks märgib kolleegium, et hagejal ei ole

§ 216

lg 1 mõttest tulenevalt õigust taotleda iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamist kostja poolele (vt Riigikohtu

1. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 16).
2. Hageja heidab maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist ja tõendite ebaõiget hindamist. Selgitamiskohustuse rikkumine seisneb hageja hinnangul selles, et maakohus ei andnud pooltele võimalust täiendavate tõendite esitamiseks olukorras, kus kohus pidas hageja esitatud tõendit tema väidete tõendamiseks ebapiisavaks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hageja etteheidetega nõustuda. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus arutas pooltega
3. jaanuari 2020 kohtuistungil asjas esitatud tõendeid. Otsust tehes tugines maakohus tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sellest tulenevalt ei toeta tsiviilasja materjalid hageja etteheidet, et maakohus oleks hageja suhtes selgitamiskohustust rikkunud. Selgitamiskohustuse täitmine ei hõlma menetlusosalise lepingulise esindaja toetamist olukorras, kus kohtule esitatud tõenditest ei pruugi piisata poole väidete tõendamiseks. Tegemist on hagimenetlusega, kus pool ise otsustab, mis asjaolude ja tõenditega pool oma väiteid põhistab ja tõendab (

§ 5). 6 2-19-14301 32.

Ringkonnakohus möönab, et hageja on tõesti esitanud konto väljavõtte perioodist 20092016 (II kd, tl 6). Kuivõrd selles väljavõttes nähtub vaid üks kanne

1. jaanuaril 2011 summas 500 eurot CC-le, on maakohus ilmselt otsuses viidanud järgmisel lehel esitatud tabelile, milles on märgitud väljavõtte perioodiks
2. jaanuar 2010 kuni
3. oktoober 2016 (II kd, tl 7). Tegemist on ringkonnakohtu hinnangul põhjendusega, mis puudutab asjaolu, mis käesoleva asja lahendamisel tähendust ei oma. Seetõttu pole põhjendatud ka hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud, kuid ei hinnanud, hageja ja CC lepingute rahatust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas menetluses ei oma hageja ja CC lepingulised suhted õiguslikku tähendust, sest ei saa mõjutada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendust olukorras, kus kostja vastuväide on, et hageja on täitnud lepingu õigustamata isikule (VÕS § 79 lg 1). Kui hageja soovis tugineda sellele, et tal oli õigus leping täita õigustamata isikule (s.o CC-le), tuli hagejal seda tõendada. Praegusel juhul on hageja soovinud kohtu hinnangut sellele, kas hageja ja CC lepingulised suhted olid rahatud, mh kas hagejal võiks olla CC vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Vastavaid asjaolusid saab ja tuleks hinnata eraldi hagimenetluses, kuivõrd need ei ole käesoleva asja lahendamisega ilmses seoses või vähemalt pole hageja vastavat seost kohtu jaoks piisavalt põhistanud. Isegi kui eeldada hageja faktiväidete õigsust (et CC-ga sõlmitud lepingud on rahatud ja hagejal ei ole CC-ga muid lepingulisi suhteid), ei annaks see hagejale VÕS § 79 lg 1 mõttes õigust täita kostjaga sõlmitud leping CC-le ega asendaks VÕS § 79 lg 1 ja TsÜS § 111 lg 1 mõttes kostja heakskiitu tehtud tehingule. Kuigi hageja soovib samastada kostjat ja CC, on tegemist erinevate õigussubjektidega.
4. Tulenevalt eespool märgitust tuleb hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse põhjendatust.
5. Kostja heidab maakohtule ette üllatusliku otsuse tegemist. Kostja hinnangul on maakohus hinnanud asjaolusid poolte poolt erinevalt kui märkis, et hageja pole 20 000 euro ulatuses laenu saanud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja etteheide põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja ei ole maakohtu menetluses vaidlustanud raha, sh 20 000 euro saamist.
6. jaanuari 2020 kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja on selgitanud mh järgmist: „Meie vaidlusaluses laenulepingus UF OÜ’ga on laenusaaja saanud kätte 20 000 eurot 5.ndal aprillil 2013, ta ei saanud seda saada UF OÜ’lt, sest ettevõte tekkis juulis
7. UF OÜ asutati ainult selleks, et koondada kostja seadusliku esindaja nõuded UF OÜ’sse, mis kinnitab meie väidet, et mingisugused varasemad XX ja CC vahelised võlasuhted on kajastatud selles
8. detsembri laenulepingus, teisi võlasuhteid poolte vahel ei eksisteeri.“
9. Maakohus tunnistas 20 000 euro osas sundtäitmise lubatuks, sest kostja pole tõendanud, et tal oli võimalik täita hageja ees kohustus summas 20 000 eurot. Arvestades, et vaidlust ei ole selle üle, et hageja sai 20 000 eurot kätte, st kohustus on selles osas täidetud, saab järeldada, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et lähtus asjaolust, millele pooled ei ole tuginenud (

§ 436lg 4).

1. Kostja on apellatsioonkaebuses leidnud, et laenulepingus sisalduv 20 000 euro saamine tuleb kvalifitseerida VÕS § 396 lg 2 järgi. Kostja ei ole välja toonud, kuidas selline nõue täpsemalt tekkis. Kostja viitab üldiselt varasema õigussuhte ümberkujundamisele ega märgi, mis õigussuhe ümber kujundati. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. 7 2-19-14301
2. Hageja on
3. jaanuari 2020 kohtuistungil väitnud, et kostjaga
4. detsembril 2013 sõlmitud laenulepingu p-i 2.1 on koondatud kostja seadusliku esindaja varasemad nõuded hageja vastu. Ka on hageja sel kohtuistungil väitnud, et 20 000 eurot andis talle kostja seaduslik esindaja. Maakohus on märkinud, et kostja pole selgitanud, kuidas ja millistel tingimustel sai kostja täita laenulepingut
5. aprillil 2013, s.o enne kostja registrisse kandmist (II kd, tl 37). Tsiviilasja materjalid, sh
6. jaanuari 2020 kohtuistungi protokolli lk 12 kostja sellekohast väidet ei kajasta.
7. jaanuari 2020 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et maakohus oleks menetlusosalistega neid asjaolusid täpsemalt arutanud sh selgitanud pooltele tõendamiskoormist ja võimaldanud pooltel selles osas seisukohti esitada. Eelistungilt on maakohus läinud üle põhiistungile, mistõttu ei ole ka pärast istungit olnud pooltel võimalust oma seisukohti esitada.
8. Eespoolmärgitust tulenevalt nähtub, et 20 000 euro laenamisega seonduvad asjaolud on jäänud maakohtu menetluses piisavas ulatuses tuvastamata (

§ 435lg 1).

Maakohus ei ole lepingu p-st 2.1 tulenevat pooltevahelist õigussuhet nõuetekohaselt kvalifitseerinud. Kohus on jätnud sisulise tähelepanuta poolte poolt

1. jaanuari 2020 kohtuistungil avaldatu. Ringkonnakohus möönab, et ei
2. jaanuari 2020 kohtuistungil poolte poolt avaldatu ega ka apellatsioonkaebuses märgitu ei loo selget ülevaadet sellest, mis asjaoludel allkirjastasid pooled
3. detsembril 2013 kinnituse 20 000 euro üleandmise kohta
4. aprillil
5. Kuid olukorras, kus vaidluse all ei ole raha kättesaamine, vaid raha (20 000 euro) tagasi maksmine, tuleks lepingu aluseks olevad asjaolud selgitada täiendavalt välja. Vastasel korral pole võimalik ei pooltevahelise õigussuhte korrektne kvalifitseerimine ega kohustuse täitmise hindamine.
6. Maakohus rikkus eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 328

lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p 3), kuivõrd ei selgitanud välja menetlusosaliste faktilised väited 20 000 euro laenamist puudutavas osas. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see oli menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata

§ 652

lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal

§ 333mõttes vastuväite esitasid.

Õigussuhte kvalifitseerimiseks on olulised asjaolud jäänud välja selgitamata ning olulises ulatuses on täitmata

§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohtu otsus on seetõttu

§ 656lg 1 p 5 tähenduses olulises ulatuses põhjendamata.

See on puudus, mida ringkonnakohus ei saa apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium saadab seetõttu tsiviilasja (20 000 eurot puudutavas osas) tagasi maakohtule eelmenetluse ülesannete täitmiseks. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja poolte faktiväited lepingu p-i 2.1 puudutavas osas ja selgitada pooltele tõendamiskoormuse jagunemist. Kuigi tõendamiskoormus on raha saamise kinnituse tõttu hagejal, peaks ringkonnakohtu hinnangul olema kostja praegusel juhul see, kes toob välja, kuidas tema nõue tekkis. Sel juhul saab hageja tõenditega ümber lükata kostja väited.
2. Vastavalt

§ 442

lg-le 5, § 386 lg-le 4, § 639 lg-le 1 ja § 654 lg-le 1 märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et 16. märtsi 2020 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud, millega Tallinna Ringkonnakohus peatas täitemenetluse nr 133/2019/141, tühistatakse 20 000 eurot ületavas osas. Muus osas jääb hagi tagamise abinõu kehtima. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalistel on õigus taotleda

§ 386

lg 2 alusel asjaolude muutumise või hagi tagamise aluse äralangemise korral hagi tagamise abinõu tühistamist või muutmist. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on võimalik peatada täitemenetlus 8 2-19-14301 ka osaliselt, näiteks keelates vaid osa täitetoimingute tegemise, nagu teatud esemete arestimine, müük täitemenetluses või tulemi jaotamine (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑83‑16, p 19). 42. Hageja apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätab ringkonnakohus hageja kanda (

§ 171lg 1).

Muus osas otsustab menetluskulude jaotuse maakohus pärast asja uut läbivaatamist. (allkirjastatud digitaalselt) 9