KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel 48 tunniks kinni ning toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse. 2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 17.11.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XXX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 23lg 1 alusel.

Taotlusest nähtuvad järgmised varasema menetlusega seotud asjaolud. PPA avastas 03.02.2013 Vastseliina vallas 28 isikut, keda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Isikute edasise kontrollimise käigus nimetas üks isik ennast Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodanikuks XXXiks (sünd xxx). Isikul puudusid isikut tõendavad dokumendid ning ta tuvastati tema enda ütluste järgi. XXX peeti 03.02.2013 kinni ja 04.02.2013 vormistati talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1023722627. Isikul puudusid reisidokumendid, teda polnud võimalik koheselt saata tagasi kodakondsusjärgsesse riiki ega ka Venemaa Föderatsiooni. Isik selgitas 20.02.2013, et tema õige nimi on XXX (sünd xxx) ning täitis Vietnami tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi. Isik esitas 07.05.2013 varjupaigataotluse XXX (sünd xxx) nimele, mis lükati 14.05.2013 tagasi. Sel ajal viibis isik PPA väljasaatmiskeskuses. Tallinna Halduskohus pikendas haldusasja nr 3-13-234 raames korduvalt isiku kinnipidamise tähtaega, kuid 18 kuu jooksul tema väljasaatmist täide viia ei õnnestunud. Isik vabastati 28.07.2014 otsusega nr 1023722627

§ 24lg 11 alusel kinnipidamiskeskusest.

Isiku suhtes esinevad

§ 15

lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

§ 68

p 5 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane ei ole järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Isik vabanes kinnipidamiskeskusest ja täitis seitsmel korral järelevalvemeetmeid, kuid sobiva võimaluse tekkimisel lahkus ta 2014. a-l omavoliliselt Eesti Vabariigist teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, kuhu sisenemiseks ja kus viibimiseks tal puudus seaduslik alus. Isikule koostatud lahkumisettekirjutus pani talle kohustuse lahkuda päritoluriiki, mitte endale sobivasse liikmesriiki. PPA-l ei ole alust arvata, et isik oleks vabaduses viibides seekord ametivõimudele kättesaadav kuni tema väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni.

§ 68

p 8 kohaselt on välismaalane kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Isik peeti

1. a-l kinni ebaseadusliku piiriületuse tõttu. Samuti selgus isiku ütlustest, et tema eesmärk oli tulla Euroopasse suvalisse riiki ja taotleda seal varjupaika, et parandada oma majanduslikku olukorda. XXX väitis, et ta sai alles kolm kuud hiljem aru, et ta on Euroopa Liidus ja siis koheselt taotles varjupaika. PPA otsustas
2. a-l, et tegemist on ilmselgelt põhjendamatu varjupaigataotlusega.

68 p 9 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Peale kinnipidamiskeskusest vabanemist ei langenud ära isiku suhtes koostatud lahkumisettekirjutus ning hoolimata kinnipidamise lõppemisest, kuulus ettekirjutus täitmisele. Vabaduses viibimine olukorras, kus isikul on kehtiv lahkumisettekirjutus, ei andnud isikule õigust lahkuda mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Isik ise ei taotlenud kordagi endale vajalikku dokumenti, et naasta Vietnami. Arvestades asjaolu, et isik saadeti tagasi 6 aastat hiljem Hollandi Kuningriigist, on ilmselge, et isik lahkus omavoliliselt teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Isiku suhtes esineb ka

§ 15lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.

Isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist lõpule viia 48 tunni jooksul. PPA-le edastati foto tema Vietnami siseriiklikust isikutunnistusest, mis kiirendaks tema tuvastamist Vietnami suursaatkonna kaudu ning võimaldaks isiku Vietnami välja saata. Isik pole ajavahemikul 2013–2020 ise dokumendi taotlemiseks piisavaid pingutusi teinud. PPA-l puudub alus arvata, et isik iseseisvalt hakkaks endale dokumenti taotlema, kui ta pole 2

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ei ole piisavad ega taga eesmärki, milleks on isiku kättesaadavuse tagamine kuni väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni. Isik on ka varem eiranud järelevalvemeetmeid ning lahkunud omavoliliselt Eestist teise Euroopa riiki. Riigikohus on leidnud haldusasjas nr 3-3-1-93-16, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel kinnipidamise 18-kuuline tähtaeg võib uuesti alata ka juhul, kui isiku väljasaatmine pole enne seda reaalselt lõpule viidud. Kuigi isik oli varasemalt PPA kinnipidamiskeskuses kinni peetud 05.02.2013–28.07.2014, st ligi 18 kuud, millest 14 päeva oli isik kinni peetud VRKS alusel, on põhjendatud kohaldada Riigikohtu seisukohta ka praeguse kaasuse osas. Isiku suhtes esineb põgenemisoht ning tema varasem käitumine näitab, et põgenemisoht omavoliliselt riigist lahkumisel on reaalne. PPA möönab, et isikut ei õnnestunud esimese kinnipidamise vältel tuvastada. Arvestades, et isik vahetas korduvalt nime ka Eestis kinnipidamisekeskuses viibides, siis 2014. a-l isiku kõigi nimekujudega Vietnami saatkonnale päringut ei tehtud. Isik on esitanud PPA-le koopia XXX nimele välja antud isikutunnistusest, mida varasemalt esitatud ei ole. See on piisavalt mõjuv uus asjaolu, millest tingituna oleks lubatav isiku kinnipidamine

alusel ka olukorras, kus 2014. a-l täitus isiku

alusel kinnipidamise 18kuuline maksimaalne tähtaeg. Kuivõrd isiku tuvastamine ja dokumenteerimine väljasaatmise eesmärgil on muutunud varasemaga võrreldes tõenäolisemaks ning isiku suhtes esineb reaalne põgenemisoht, siis on isiku teistkordne kinnipidamine kinnipidamiskeskuses

alusel kuni tema väljasaatmiseni põhjendatud.

1. PPA selgitas 17.11.2020 kohtuistungil, et Hollandi Kuningriik tuvastas isiku sõrmejälgede alusel ning leidis, et Vietnami kodaniku XX (millise nime avaldas isik Hollandi ametivõimudele) puhul on tegemist sama isikuga, kes taotles Eestis
2. a-l varjupaika (XXX). Praeguseks hetkeks ei ole veel Vietnami Suursaatkonnale päringuid tehtud.
3. XXX avaldas 17.11.2020 kohtuistungil, et ta eelistaks vabadusse jääda, kuid kui esineb vajadus kinnipidamiskeskuses viibida, siis on ta sellega nõus. Isik selgitas, et Eestis tal küll tuttavaid ei ole, kuid kinnipidamiskeskusest vabastamisel on Tallinnas kodutute varjupaigad, kuhu ta võiks minna. Isik soovib võimalikult kiiresti naasta päritoluriiki ning palus PPA-l esitada võimalikult palju päringuid Vietnami Suursaatkonnale, saamaks isikule kiiresti reisidokumendi. Ühtlasi märkis XXX, et soovib advokaati.
4. Tallinna Halduskohus võttis 17.11.2020 määrusega asja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu 28.05.2014 määruse nr 3-13-234; rahuldas PPA taotluse ning andis loa XXX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.01.2021 (k.a); jättis rahuldamata XXX taotluse riigi õigusabi saamiseks. XXXle on tehtud lahkumisettekirjutus, mida isik ei ole käesoleva ajani vabatahtlikult täitnud. Lahkumisettekirjutus ei ole oma kehtivust kaotanud. Riigil on õigus väljasaadetavat isikut kinni pidada selleks, et tagada lahkumisettekirjutuse täitmine. XXXga seotud asjaolusid (sh reisidokumentide puudumist) arvestades on ilmne, et tema väljasaatmine 48 tunni jooksul ei ole võimalik. Varasema olukorraga võrreldes võib sel korral 3

§ 15

lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud asjaolud.

§ 68

p-st 5 tuleneb, et põgenemisohuna käsitatakse muu hulgas seda, kui välismaalane ei ole järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Samuti esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist (

§ 68p 9).

Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine. Praegusel juhul esinevad eelloetletud asjaolud. Isik ei ole vabatahtlikult täitnud 04.02.2013 lahkumisettekirjutust käesoleva ajani. Lahkumisettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda seda, kui isik liigub mõnda teise Schengeni riiki, mitte oma päritoluriiki. Isikuga 16.11.2020 läbi viidud küsitluse protokollist nähtub, et tal puudub sissetulek; Eestis tal perekonnaliikmeid või muid sotsiaalseid sidemeid ei ole; puuduvad rahalised vahendid ja reisidokument ning ta ei ole seda endale taotlenud alates ajast, mil ta Eesti kinnipidamiskeskusest vabastati (28.07.2014). Pidades silmas XXX varasemat käitumist, sh leebemate järelevalvemeetmete täitmata jätmist ning Saksamaale lahkumist, viitab ka see välismaalase põgenemise ohu olemasolule. Vabadusse jätmisel ei ole lahkumisettekirjutuse täitmine tõenäoliselt võimalik. Dokumendi puudumine ei ole takistanud isikul erinevate riikide vahel reisida, mistõttu ei ole välistatud, et vabaduses viibides võib isik uuesti liikuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Asjaolusid kogumis arvestades on kahtlus põgenemisohu esinemise osas põhjendatud. Kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisest tuleks keelduda, kui isiku väljasaatmine näib perspektiivitu või kui väljasaatmise perspektiiv on küll olemas, kuid kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud vabaduspõhiõigusesse. Praegusel juhul kohus selliseid põhjuseid ei näe. PPA taotluse rahuldamist ei välista asjaolu, et varasemalt (2013–2014. a-l) on isik viibinud kinnipidamiskeskuses 18 kuud järjest. Asjakohane on PPA viide haldusasjas nr 3-3-1-93-16 tehtud Riigikohtu lahendile, sõltumata tõigast, et viidatud haldusasi puudutas VRKS alusel kinnipidamist. Ka praegusel juhul puuduks korduva kinnipidamise keelu jaatamise korral isiku väljasaatmist tagav mehhanism. Vabaduspõhiõiguse riive intensiivsust vähendab (ja PPA seisukohta kinnipidamistähtaja uue arvestamise kohta toetab) ka eelmise kinnipidamise lõpust möödunud aeg (rohkem kui kuus aastat). Muutunud asjaolusid (fotod isikutunnistusest, isiku väidetav koostöövalmidus jms) arvestades on tõenäoline, et isiku dokumenteerimine ning väljasaatmine toimub varasemast kiiremini. Seega ei ole põhjust eeldada, et isiku teistkordne kinnipidamine kujuneks ebaproportsionaalselt pikaks. Isiku varasemat käitumist ning sellega seotud põgenemisohtu arvestades ei saa leebemaid järelevalvemeetmeid pidada tulemuslikuks.

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed ei oleks piisavad ka seetõttu, et isikul puudub Eestis igasugune viibimiskoht. Aktiivne koostöö PPA-ga võimaldab eelduslikult ka kinnipidamiskeskuses viibimise ning päritoluriiki naasmise aega lühendada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4

§ 15lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud asjaolud.

Põgenemise ohu kriteeriumid on küll kirjeldatud

§-s 68 ning VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna muu hulgas seda, kui esineb

§-s 68 nimetatud asjaolu, kuid põgenemise ohu olemasolu tuvastamisel ei saa lähtuda ainult selles sättes loetletud alustest. Põgenemise ohtu tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. Euroopa Komisjoni soovituses (EL 2017/2338, 16.11.2017) märgitakse, et soovituses esitatud kriteeriumide loetelu ei saa olla ainus alus, mille põhjal automaatselt eeldada põgenemise ohu olemasolu. Sageli eeldab ohu tuvastamine mitme kriteeriumi täitmist. Vältida tuleb automaatseid järeldusi. PPA ega kohus ei ole antud asjaoludega arvestanud. Isiku varasem käitumine ei viita põgenemise ohu olemasolule. Kinnipidamise aluseks saavad olla vaid seaduses sätestatud alused. Põgenemise oht peab olema objektiivne, mitte sõltuv haldusorgani usaldusest kui subjektiivsest hinnangust. PPA ja kohus oleks pidanud arvestama isiku varasema kinnipidamisega (2013–

1. a-l). Isik kinnitab, et ei kavatse menetluse ajal põgeneda, vaid on nõus väljasaatmisega. Ebaõige on kohtu hinnang, et muutunud asjaolusid (fotod isikutunnistusest, isiku väidetav koostöövalmidus jms) arvestades on tõenäoline, et isiku dokumenteerimine ja väljasaatmine toimub varasemast kiiremini. Isik leiab, et tema kinnipidamine võib kujuneda eeldatavast pikemaks. Isikul võiks lubada elada Vao vastuvõtukeskuses. Isik kinnitab, et ta täidab seal elades kõik PPA esitatavad nõudmised. Isik soovib teha vastustajaga koostööd, kuid tahab teha seda vabaduses viibides. Isik palub vabastada end menetlusabi korras tõlkekulude kandmisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks küsida PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab 17.11.2020 taotluses ja kohtuistungil avaldatuga.
3. on taotlenud menetlusabi tõlkimise kulude kandmisest vabastamiseks. Ta ei ole taotlenud määruskaebuse läbivaatamist istungil. Seega on menetlusabi taotletud kohtulahendi tõlkimise kulude kandmisest vabastamiseks. Menetlusabi andmise tingimused on täidetud. Ringkonnakohus tuvastas juba XXXi riigi õigusabi taotluse kohta tehtud 26.11.2020 määruses isikul vara ja sissetulekute puudumise. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada ka XXXi taotlus tõlkeabi saamiseks ning vabastada ta kohtumääruse tõlkimise kulude kandmisest määruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimist puudutavas osas. HKMS § 111 lg 4 järgi ei hinnata menetlusabi andmisel kohtulahendi tõlkimiseks isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust. Tõlkeabi andmist ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine. Isik valdab vietnami keelt, mistõttu tuleb riigi kulul korraldada tõlkimine isiku emakeelde ehk vietnami keelde. 5

§ 15

lg 2 p-dele 1 ja 3.

§ 15

lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), ning välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib (p 3). Isikut on lubatud kinnipidamiskeskuses kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, temast lähtub põgenemisoht ja kinnipidamine kui meede pole ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes (

§ 15lg 1 ja lg 2 p 1).

Isiku kinnipidamine ei oleks proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks samavõrra tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. 10.

§ 68

p 5 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane ei ole järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid.

§ 68

p 9 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338) p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine mh Schengeni alale. Iga juhtumit tuleb hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest (nt ebaseaduslik piiriületus või dokumentide puudumine) ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. 11. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga, et põgenemise ohule osutab

§ 68p-s 5 sätestatud asjaolu.

Vaidlust ei ole selles, et isik ei ole käesoleva ajani vabatahtlikult täitnud 04.02.2013 lahkumisettekirjutust ega järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Ettekirjutus on kehtiv. Lahkumisettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda olukorda, kus isik lahkub mõnda teise Schengeni riiki, mitte oma päritoluriiki. See pidi isikule olema üheselt selge eelmisest menetlusest, kui ta täitis Vietnami tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi. Isiku vabastamine kinnipidamiskeskusest 28.07.2014 ei andnud talle õigust lahkuda mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. PPA taotlusest nähtuvalt lahkus XXX mõni aeg pärast vabanemist Saksamaale ning enne Eestisse saatmist viibis mõne aja Hollandis. Isik oli oma selgituste kohaselt teadlik, et ta viibib Euroopa Liidus ebaseaduslikult ja vajab dokumente või varjupaika selleks, et Euroopas seaduslikult liikuda. Ringkonnakohus leiab aga, et

§ 68

p 9 kohaldamiseks puudub praegusel juhul alus, sest kindlaks ei ole tehtud, et isik oli kohustatud viibima Saksamaal ja ta lahkus sealt loata Hollandisse. Eestist loata lahkumise puhul teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki ei ole p 9 kohaldatav. 12. Põgenemise ohu lõplikuks tuvastamiseks tuleb vaadata konkreetse isiku ja juhtumiga seotud asjaolusid kogumis (

§ 15lg 1, Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).

Seega tuleb hinnata, missugust mõju avaldavad põgenemise ohule

§ 68p-s 5 sätestatud asjaolude kõrval muud isikuga seotud asjaolud.

Ringkonnakohtu hinnangul võib isikuga seotud asjaolusid kogumis arvestades XXXi puhul järeldada põgenemise ohu esinemist. PPA ja halduskohus on toonud välja konkreetsed isikuga seotud asjaolud ja põgenemisohtu piisavalt põhjendanud. Vaidlust ei ole selles, et isikul puudub töökoht ja sissetulek ning igasugused sotsiaalsed sidemed Eestis. Isikul puudub reisidokument ning kinnipidamiskeskusest vabastamisest arvates ei ole ta seda endale taotlenud. Isiku senine käitumine annab alust arvata, et vabaduses viibides ei oleks isik väljasaatmise lõpule viimiseks PPA jaoks kättesaadav ega täidaks vabatahtlikult lahkumiskohustust. Välistatud ei ole, et vabaduses viibides võiks isik taas liikuda edasi mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Dokumendi puudumine ei ole isikut siiani 6

§ 10lg 2) ei kõrvalda temast lähtuvat põgenemise ohtu.

Põgenemisoht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Määruskaebuses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele asjaolule (nt tervise või turvalisuse kaalutlused), miks tuleks XXXi kinnipidamine hinnata ebaproportsionaalseks. 16. Eelneva põhjal jääb XXXi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.11.2020 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 7