KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 30. november 2020 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-7953 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Ingeri T

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja kaitsjatasu 489 eurot vandeadvokaat Margus Viira poolt kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest riigituludesse; 1.3 määras, et Sven Vändal tuleb menetluskulud kokku summas 1365 eurot tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest otsuses näidatud arveldusarvele; 1.4 jättis Sven Vända menetluskulud, s.o valitud kaitsja tasu tema enda kanda.

1. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.1 mõista Sven Vända talle esitatud süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi õigeks; 2.2 jätta Sven Vändale KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi mõistetud karistus, s.o 10 kuud vangistust muutmata. Samuti jätta maakohtu otsus muutmata osas, millega maakohus suurendas KarS § 65 lg 2 alusel Sven Vändale mõistetud karistust Viru Maakohtu
2. mai
3. a otsusega 1-19-3740 mõistetud karistuse - 4 aastat vangistust võrra, ja mõistis Sven Vända karistuseks 4 aastat 10 kuud vangistust. Arvata KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg (
4. juuli 2019 –
5. aprill 2020, s.o 9 kuud ja 5 päeva) karistusaja hulka ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 25 päeva vangistust. 2.3 lugeda menetluskulude hulka 489 eurot vandeadvokaat Margus Viira poolt kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest ja jätta see summa täielikult Eesti Vabariigi kanda; 2.4 lugeda põhjendatud menetluskuluks maakohtu menetluses Sven Vända poolt kokkuleppel kaitsjatele makstud tasust 2475 eurot. Mõista riigieelarves selleks eraldatud vahendite arvelt Sven Vända kasuks välja mõistliku suurusega kaitsjatasu 2475 eurot; 2.5 määrata, et Sven Vändalt menetluskuluna välja mõistetud sundraha 876 eurot tuleb tasuda maakohtu otsuses näidatud arveldusarvele 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest; 2.6 lugeda põhjendatud menetluskuluks ringkonnakohtu menetluses Sven Vändal tekkinud õigusabikulud summas 2250 eurot. Mõista riigieelarves selleks eraldatud vahendite arvelt Sven Vända kasuks välja mõistliku suurusega kaitsjatasu 2250 eurot;
6. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus Sven Vändale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.
7. Muus osas jätta Viru Maakohtu
8. septembri
9. a otsus muutmata.
10. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord: Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
11. S. Vändale esitati KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi süüdistus selles, et olles
12. a juulis kehaliselt väärkohelnud oma abikaasa K.V. t (praeguse nimega K.E. ) ja selle eest tingimisi karistatud: - lõi ajavahemikus
13. a juuni keskpaigast kuni
14. juunini elukaaslast jalaga vastu kõri. 2 Sellega põhjustas S. Vända K.E. ile füüsilist valu. - lõi
15. juulil
16. a hommikul oma elukaaslast K.E. it rusikaga vastu otsmikku, millega põhjustas talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse - otsmikumuhu. Süüdistuses nimetatud teod pani S. Vända toime XXX.
17. S. Vända pani
18. a juulis toime oma abikaasa K.V. kehalise väärkohtlemise ja
19. a novembris väljapressimise, nõudes naiselt X vallas X külas asuva X talu enda nimele kirjutamist, ähvardades keeldumise korral avalikustada naise kohta häbistavaid andmeid. Nende tegude eest karistati teda
20. mai
21. a otsusega tingimisi vangistusega. Praeguses asjas süüdistatakse S. Vändat selles, et ta ähvardas nii enne kui pärast nimetatud kohtuotsust pidevalt elukaaslast K.E. it tapmisega ja tema talu põlema panemisega. Kahju saabumist lubas S. Vända juhul, kui K.E. teatab politseile pidevast kehalisest ja vaimsest väärkohtlemisest ning S. Vända peab vangi minema. Kuna S. Vända oli
22. juulil
23. a K.E. it kehaliselt väärkohelnud, oli viimasel selle teo järel alus karta ähvarduse täideviimist, sest teade K.E. i kehalisest väärkohtlemisest oli tema tahtest hoolimata jõudnud politseini. See tõi kaasa reaalse võimaluse S. Vända vabaduse piiramiseks. K.E. tundis reaalset ohtu oma elule, tervisele ja varale tingituna S. Vända varasemast ohtlikust ja vägivaldsest käitumisest. Maakohtu otsus
24. Viru Maakohtu
25. septembri
26. a otsusega mõisteti S. Vända õigeks KarS § 121 lg 2 pde 2,3 järgi
27. a juuni keskpaigast kuni
28. juunini 2019 esitatud süüdistuses. S. Vända tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi
29. juuli
30. a episoodis. Teda karistati 10 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 120 lg 1 järgi süüditunnistamise eest karistati teda 3 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti S. Vända karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Viru Maakohtu
31. mai
32. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, 4 aastat vangistust, võrra. S. Vända liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 9 kuud 5 päeva (
33. juuli 2019 kuni
34. aprill 2020) karistusaja hulka. Karistuse kandmise algusaega loetakse ajast, mil S. Vända saabub vanglasse. Tõkend vahistamine, mis asendati elektroonilise valvega, jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui 1 aasta valve kohaldamisest, s.o kuni
35. aprillini
36. Lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused. Riigi õigusabi korras tekkinud kaitsjakulud summas 489 eurot mõisteti S. Vändalt välja, nagu ka sundraha. Valitud kaitsja kulud jäeti S. Vända enda kanda. Asitõendid jäeti kriminaalasja juurde.
37. S. Vända süü KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi
38. juuli
39. a episoodis on tõendatud kannatanu K.E. i ütlustega, et hommikul lõi S. Vända teda rusikaga näkku ning ta tundis valu. Neid ütlusi kinnitas sündmuskohale välja kutsutud tunnistaja A.T. , kes kinnitas, et kannatanul olid marrastused kätel ja peas. Muhku märkas paariline. Kohapeal tehti kannatanu näost ja kätest fotod. Vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes kinnitas ka tunnistaja B.L. , kellele kannatanu kirjutas: „Sven karjus, solvas ja lõi rusikaga pähe“. Kohtus avaldati vormikaamera videosalvestis, mis koos patrullpolitseinik M.M. i
40. juulil
41. a tehtud fotodega kinnitab, et kannatanule oli füüsilise vägivalla tõttu otsaette tekkinud muhk. K.E. i kõne A.R. iga
42. juulil 2019 kinnitab samuti Svenilt rusikaga pähe saamist. Lähisuhtevägivalla infolehelt nähtub, et
43. juuli hommikul tahtis Sven temaga seksida. K.E. seda ei soovinud. S. Vända ärritus, hakkas naist sõimama ja solvama ning lõi teda rusikaga vastu otsaesist. Löögi tagajärjel oli otsmikul 3 õrn turse (muhk) ning katsudes valus. Ehkki S. Vända eitas löömist, luges kohus eeltoodud tõenditega tõendatuks, et S. Vända teos on tuvastatud kehalise väärkohtlemise tunnused. Kuna ta on varem süüdi tunnistatud Viru Maakohtu
44. mai
45. a otsusega KarS § 121 lg 2 järgi K.E. ile füüsilise valu ja tervisekahjustuse tekitamise eest, on tegu õigesti kvalifitseeritud korduvana. Kuna S. Vända põhjustas valu oma elukaaslasele, on tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. 4.1 Kannatanul on peas tuvastatud vigastus ehk muhk. Puudub alus kahelda, et kannatanu tundis valu, kuna see tundub reaalne ka keskmisele kõrvaltvaatajale. 4.2 Subjektiivsest küljest on tegu otsese tahtlusega, kuna kannatanu on korduvalt rääkinud enda löömisest
46. juulil
47. a toimunud tüli käigus rusikaga vastu otsmikku. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
48. S. Vända süü on tõendatud ka KarS § 120 lg 1 järgi. Kohus tuvastas, et
49. a karistati S. Vändat K.E. i kehalises väärkohtlemises ja temalt X talu väljapressimises. Kannatanu K.E. andis ütlusi, et neil on seoses taluga olnud Sveniga vaidlusi ning jutuks erinevaid võimalusi, ent see ei ole väljapressimine. Ta kinnitas, et on ka ise ähvardanud mehe ära tappa ja maha lüüa. Neil käib see kordamööda. Mis teineteisele tüli käigus sõna-sõnalt öeldakse, ei suuda ta meenutada, ent kindlasti öeldakse koledaid asju. Ta kinnitas kohtus, et ei karda S. Vändat. Tunnistaja A.R. i sõnul kinnitas kannatanu talle, et kardab Sveni käest peksa saada, on korduvalt ka peksa saanud. Samuti on kannatanu talle öelnud, et Sven ähvardab tappa ja maja põlema panna. Selline jutt hakkas kuskil
50. a lõpu poole. Tunnistaja kinnitusel helistas K.E. talle korduvalt ja nuttis, sest Sven oli ta käsi väänanud, loopinud ja tuuseldanud mööda tuba. Juba enne kohtuotsust lubas Sven lisaks väljapressimisele K.E. i ära tappa. Rohkem hakkas jutte tulema siis, kui Sven sai teada A.R. i olemasolust. A.R. i ja K.E. i kõnest (helifail
51. juunist 2019) tuleb välja, et K.E. kartis et kui S. Vända vabadusse jääb, tapab ta K.E. i ära või paneb maja põlema.
52. juulil
53. a kirjutas K.E. A.R. ile e-maili, et kui ta annab S. Vända vastu ütlusi, siis lubati teda ära tappa ja maja põlema panna. Ka politsei vormikaamera salvestiselt on näha, kuidas K.E. ütles politseile: „Kui mulle öeldakse selgelt, et ma suren ära, kui ma räägin, siis ma ei saa rääkida“. 5.1 S. Vända ei eita, et „enne seda esimest“ kohtuotsust saatis ta K.E. ile sõnumi. Ta ei mäleta sõnumi sisu täpselt, aga oli midagi sellist, et „sa kirjutad selle maja minu nimele, sest tegelikult ma tundsin oma südames, et see on minu maja, et pigem panen selle maja põlema, et sulle ma seda ka ei jäta“. Lähisuhtevägivalla infolehelt, MIS-süsteemi väljatrükist ja kannatanu K.E. i ülekuulamise protokollist nähtub, et S. Vända ähvardas teda X talu tema nimele kirjutamata jätmise korral K.E. ist alasti piltide avalikustamisega ning tööandjale laimavate juttude kirjutamisega. S. Vända tunnistati Viru Maakohtu
54. mai
55. a otsusega süüdi. Tema varasemast käitumisest ning kohtule avaldatust järeldas kohus, et S. Vända on kannatanut hoidnud hirmu all pikemat aega, lubades ta tappa ja maja põlema panna. 5.2 Hoolimata sellest, et K.E. kardab S. Vändat, on ta andnud tõese informatsiooni oma elukaaslase kohta sõbrannale, A.R. ile, politseile ja asja menetlenud isikutele. Kohus pidas tunnistaja A.R. i ütlusi ähvarduste kohta asjakohasteks. Neid täiendavad A.R. i mobiiltelefoni helifailid ja meilide väljavõtted. Kannatanu avaldas ka politseile, et teda ähvardati tappa, kui ta annab S. Vända vastu ütlusi. Tunnistaja A.R. ile tundusid need ähvardused reaalsed ja tekitasid hirmu. Tema ütlustega luges kohus tõendatuks, et K.E. oli oma tervise, elu ja vara pärast hirmul, kui ta peaks oma kehalisest ja vaimsest väärkohtlemisest politseile teatama. Kohtus püüdis K.E. S. Vända süüd vähendada, väites, et koledate asjade ütlemine toimub kordamööda. 4 Kohus lähtus ütluste hindamisel sellest, et K.E. il oli alust karta ähvarduste täideviimist, sest S. Vända on süüdi tunnistatud oma elukaaslase suhtes vägivalla tarvitamises ja temalt talu väljapressimises. 5.3 K.E. andis erinevatele isikutele teada, et tema elu, tervis ja vara on ohustatud, kui ta enda vastu suunatud pidevast kehalisest ja vaimsest väärkohtlemisest politseile teada annab. Kohus leidis, et S. Vända puhul on KarS § 120 lg 1 objektiivne koosseis täidetud, sest ta pani oma tegevusega muretsema ähvarduse adressaadi ja tekitas hirmu objektiivsele kõrvalseisjale. S. Vända eitas psüühilise vägivalla kasutamist K.E. i suhtes, ent ei salanud, et saatis enne eelmist kohtuotsust K.E. ile sõnumi, kus pressis maja välja. Tema ütlustest nähtub, et ta paneb enne maja põlema, kui kannatanule annab. S. Vända ütlustest nähtub, et ta hoidis pikka aega kannatanut hirmu all. Ka tunnistaja K. Rootsile tundusid need ähvardused reaalsed ja tekitasid hirmu. Ta kinnitas, et ähvardused K.E. i tapmise kohta toimusid ka enne kohtuotsust. Tunnistaja A.R. i ütlustega, tema telefoni helifailidega ning meilide väljavõttega luges kohus tõendatuks, et K.E. oli oma tervise, elu ja vara pärast hirmul. 5.4 Kohus luges tõendatuks, et S. Vända ähvardas oma elukaaslast K.E. it nii enne
56. maid 2019, kui ka pärast seda pidevalt tapmise ja X talu põlemapanemisega. Kahju saabumist lubas ta juhul, kui naine teavitab politseid pidevast kehalisest ja vaimsest vägivallast ja S. Vända peab vangi minema. Pärast
57. juulit
58. a aset leidnud kehalist väärkohtlemist, oli K.E. il alust karta ähvarduste täideviimist, kuna teade tema väärkohtlemisest oli jõudnud politseini ja tõi kaasa reaalse võimaluse S. Vända vabaduse piiramiseks. K.E. tundis reaalset ohtu oma elule, tervisele ning varale tingituna S. Vända varasemast ohtlikust ja vägivaldsest käitumisest. 5.5 S. Vända pani ähvardamised toime otsese tahtlusega. Arvestades süüdistatava pikaajalise vägivaldse tegevuse tagajärjel K.E. il kujunenud situatsiooni ja pidevat hirmulolekut, kus süüdistatav teda korduvalt vägivallaga ähvardas ja oli ka reaalselt vägivaldne, teadis S. Vända, et realiseeris süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Kannatanul oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna S. Vända oli varem tema suhtes vägivalla tarvitamise eest kriminaalkorras karistatud. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
59. S. Vändale karistust mõistes arvestas kohus toimepandud kuritegude arvu, raskust, laadi ja süüdistatava isikut. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestas, et S. Vändal on üks kehtiv kriminaalkaristus. Kuritegude raskus jääb mõlema episoodi puhul keskmiseks või alla selle. Kuriteod pani S. Vända toime oma elukaaslase vastu. Samas ei põhjustanud ta kannatanule raskeid tagajärgi. Rahaline karistus ei omaks süüdistatavale piisavat mõju, kuna puudub alus arvata, et S. Vända suudaks talle mõistetavat rahalist karistust tasuda. Kuna teod on toime pandud katseajal, tuleb karistuseks mõista reaalne vangistus. Apellatsioon
60. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha S. Vändat õigeksmõistev otsus. Alternatiivselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellant soovib, et ringkonnakohus võtaks apellatsioonile lisatud tõendid toimiku juurde, hüvitaks S. Vändale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju summas 13 374,67 eurot. Menetluskulud summas 489 eurot tuleks jätta riigi kanda ning mõista riigilt välja S. Vända kasuks menetluskulud summas 14 116 eurot.
61. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et
62. juulil 2019 toimus K.E. i ja S. Vända vahel tüli 5 – selle käigus vaieldi, tõsteti teineteise peale häält ning loobiti voodiriideid. Tüli ajal majas viibinud tunnistaja U.S. i sõnul ei ole K.E. i ja S. Vända suhe vägivaldne. Ka K.E. ja S. Vända on eitanud füüsilist riidu. Tõendamist leidis, et K.E. väljus majast, istus auto kõrvalistmele ja nuttis. Ta soovis olla omaette. Sel hommikul suhtles K.E. A.R. iga, kellega tal oli armusuhe abielu ajal S. Vändaga. K.E. selgitas kohtus, et A.R. oli talle meelelahutuseks. Ebaõigeid väiteid esitas ta A.R. ile tähelepanu ja kaastunde saamiseks.
63. a A.R. iga kohtudes presenteeris kannatanu end vallalisena. Tegelikult oli ta kiriklikult laulatatud Soomes töötava S. Vändaga. Tundes end üksikuna astus K.E. tähelepanu saamiseks A.R. iga intiimsuhtesse, millest S. Vända sai teadlikuks Tais puhkusereisil olles. Kirjas A.R. ile palus ta hoida oma naisest eemale. Enne seda A.R. K.E. i suhtest teiste meestega ei teadnud. K.E. hakkas talle rääkima vägivaldusest ja ähvardustest peale seda, kui A.R. sai teadlikuks, et ta ei ole K.E. i ainus poiss-sõber. K.E. mõtles topeltelu õigustamiseks välja põhjendusi. Eluliselt usutavaks ei saa pidada olukorda, et K.E. end ohustatuna tundes läheks reisile mehega, kes kasutab tema suhtes füüsilist vägivalda ja ähvardusi ega räägi teistele oma lähedastele, sh A.R. ile, tema suhtes kasutatavast vägivallast.
64. juulil
65. a toimunud tüli järel suhtles K.E. taas A.R. iga, väites, et teda ähvardati ja tema kallal vägivallatseti. A.R. aga teavitas väidetavast peretülist politseid eskaleerides omakorda K.E. i valeväiteid. Samuti salvestas ta omavahelisi telefonikõnesid K.E. iga tema teadmata. A.R. proovis tabada S. Vändat kompromiteeriva info avaldamist ja üritades suunata K.E. it sobivaid väiteid esitama. A.R. i tegevus oli kantud soovist uuesti K.E. iga suhtesse astuda vabanedes ebamugavast rivaalist S. Vändast. A.R. tegi politseile avalduse kirja peale, milles S. Vända palus tal oma naisest eemale hoida. Kuna selles osas menetlust ei alustatud, pidi A.R. leidma uue viisi S. Vändast vabanemiseks.
66. Füüsilise vägivalla kasutamist
67. juulil
68. a tõendavad üksnes teiste isikute ütlused sellest, mida K.E. neile hommikul asetleidnud sündmustest rääkis ning A.R. i poolt salaja lindistatud vestlused. Vestlustel soovib A.R. i saada K.E. ilt S. Vändat kompromiteerivat infot. Adekvaatsed tõendid K.E. i vigastuste tekkimise kohta puuduvad. S. Vända ütluste kohaselt toetas K.E. lauba vastu auto armatuuri. Ka kannatanu kinnitusel tekkis otsmikupunetus nutmisest. See selgitab, miks tema nägu oli politseinike saabudes paistes ja laiguline. Hematoomi fotodelt ega vormikaamera videolt ei nähtu. Küünarnuki vigastus oli aga päevi vana. K.E. , S. Vända ja U.S. i kinnitusel ei toimunud peretüli käigus füüsilise vägivalla kasutamist. U.S. i ei ole kunagi näinud K.E. i näos ega kehal vägivalla märke. Kehavigastuste olemasolu ja tekke asjaolusid on võimalik tõendada tõenditega, millest nähtuks vigastuse ulatus, kestvus, tekke tõenäolised põhjused jm vigastust põhjustavad asjaolud.
69. Põhjendamiskohustust ja isikuliste tõendite usaldusväärsust on rikutud. Kohus pidas usaldusväärseteks tunnistajate A.T. e, B.L. e ja A.R. i ütlusi, mis haakuvad teiste isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega. Süüdistatava ja kannatanu ütlustesse suhtus kohus kriitiliselt. Otseseid tõendeid ähvardamise ja vägivalla kohta kohtul ei olnud. Otsusest ei nähtu, miks kohus suhtus just K.E. i ja S. Vända ütlustesse kriitiliselt. Sellega rikkus kohus põhjendamiskohustust (

§ 337lg 1 p 7).

Samuti ei nähtu otsusest, miks pidas kohus kaudseid tõendeid usaldusväärsemateks. 11.

§ 66

lg 21 näeb ette, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. Ühtegi nimetatud sättest tulenevat eeldust, mis võimaldaks tunnistajate A.T. e, B.L. e ja A.R. i ülekuulamist selle kohta, mida K.E. on nimetatud tunnistajatele öelnud väidetavate vägivalla või ähvardamiste kohta, ei esine. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks sättest tulenevate aluste esinemist hinnanud või põhjendanud, millistel kaalutlustel võis nimetatud tunnistajad üle kuulata. Maakohus ei ole tunnistajate ütlusi 6 kasutanud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, vaid on nendega tuvastanud asjaolusid. Need tõendid tuleks aga jätta lubamatute tõenditena tõendikogumist välja.

1. K.E. ei tunnistanud kohtus, et S. Vända teda
2. juuli
3. a hommikul rusikaga vastu otsmikku lõi. Vastupidi – ta kinnitas, et mingisugust löömist ei toimunud. Kohtueelses menetluses ütlusi andes oli tal meeletu emotsionaalne stress. Uurija ja prokurör survestasid teda S. Vända vastu ütlusi andma. Nad lubasid sellisel juhul S. Vända õhtuks vabastada ning kriminaalasja mitte algatada.
4. K.E. kinnitas A.R. ile valetamist enda ja S. Vända suhte kohta tähelepanu ja kaastunde saamiseks.
5. juulil
6. a tehtud salvestiselt nähtub K.E. i selgitus A.R. ile, et ta ei soovi S. Vända aastateks vangiminekut. Ta tunneb end süüdi, sest kõik, mida ta ütles, oli viga. Kohtuistungil kinnitas K.E. sama ning kahetses A.R. ile valede rääkimist. K.E. valetas algusest peale A.R. ile, nt ei rääkinud abielust (A.R. sai alles istungil teada S. Vända ja K.E. i abielust. Ta nentis, et ilmselt oli K.E. talle kogu suhte vältel valetanud). A.R. kinnitas sedagi, et 11kuise intiimse suhte ajal ei näinud ta kunagi K.E. i nahal ja kehal vägivalla tunnusmärke. K.E. ei ole kunagi ka ühegi hematoomi, marrastuse või vigastuse põhjustajana nimetanud S. Vändat. K.E. võib olla ka ebastabiilse psüühikaga inimene, mida näitab tema käitumine
7. juunil
8. Sel päeval hakkas K.E. A.R. i kotiga lööma, et teda ära ajada. K.E. il oli midagi varjata – ilmselt kartis ta valede ilmsikstulekut, mida oli A.R. ile rääkinud.
9. Arusaadavalt ei soovi peretüli läbielanud inimesed oma elukohta võõraid lapsi. Seega kasutas K.E. ka B.L. e puhul ettekäändeks sama valet, mida A.R. ile rääkides. Tunnistaja B.L. ei ole K.E. il ja S. Vändal külas käies midagi halba näinud.
10. Maakohus on S. Vända süüdi tunnistanud täielikult kaudsete tõendite (B.L. e ja A.R. i ütlused ning salvestatud telefonikõned) alusel ning rikkunud sellega

§ 339lg-t 2.

Kannatanu enda kinnitusel istus ta autos ja nuttis näo paiste, mingeid vigastusi ega hematoome tal ei olnud. Järgmisel päeval kuskilt ei valutanud. Politsei saabumisel

1. juulil 2019 oli ta aga nii šokis, et ei saanud arugi, kas tal kuskilt valutas või mitte. Kohtueelses menetluses antud ütlused olid antud emotsioonide ajendil ja šokiseisundis ning ajendatud prokuröri ja uurija poolt S. Vändat inkrimineerivaid ütlusi andma. Seetõttu olid kohtueelses menetluses antud ütlused mõnevõrra vastuolulised. Tunnistaja U.S. i ütluste kohaselt elas ta enne
2. juulit 2019 u 1-1,5 kuud X talus ning oli seal ka
3. juulil. Ta kinnitas, et K.E. on tema jaoks oluline inimene. K.E. il ei ole ta vägivalla märke näinud, vaidlust nimetas ta aga peretüliks, mida tema juuresolekul on esinenud harva. Ka politsei vormikaamera videosalvestiselt nähtuvad U.S. i selgitused, et tema juuresolekul füüsilist vägivalda ei toimunud. Ta oleks kindlasti K.E. ile appi läinud, kui S. Vända oleks teda halvasti kohelnud. Samuti oleks K.E. talle kaevanud, kui oleks kannatada saanud. Politseiametniku vormikaamera salvestiselt nähtuvalt palus K.E. kohaletulnud politseiametnikel lahkuda. Oma elu ja tervise pärast reaalselt hirmu tundev inimene selliselt ei käituks. Ka KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tõendamisel on kohus tuginenud kaudsetele tõenditele. Kannatanu selgitas, et mingisugust väljapressimist ei ole toimunud. X talu on ühine kodu, arutati vaid seda, kuidas seda vormistada. Ainukesed otsesed tõendid – S. Vända, K.E. i ja U.S. i ütlused jättis kohus tähelepanuta.
4. S. Vända mõisteti KarS § 120 lg 1 järgi süüdi ebatäpse süüdistuse järgi, mis kujutab endast

§ 339lg 2 mõttes rikkumist.

Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud väidetava kuriteo toimepanemise aega ja kohta. Süüdistusaktis on küll aeg ja koht, mil kannatanu võis väidetavalt hakata kartma ähvarduste täideviimist (kannatanu ise ei ole seda kunagi kinnitanud), ent mitte aega ja kohta. Seega ei ole välistatud, et väidetavad ähvardamise episoodid on kaetud 7 episoodiga, mille eest S. Vända juba süüdi mõisteti ning see välistab tema teistkordse süüditunnistamise. Välistatud ei ole ka süüteo aegumine, kuivõrd K.E. ja S. Vända on olnud suhtes 2013. a aprillist. Ka

§ 62p 1 tulenevalt on kuriteo toimepanemise asjaoluks kuriteo toimpanemise aeg.

Seda ära näitamata rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt ka RKKo asjas nr 3-1-1-146-05, 3-1-1-45-07, p 10, 3-1-1-37-16, p 9, 3-1-1-19-09, 3-1-1-16-05, p 11).

1. Kohus jättis osa tõendeid hindamata rajades otsuse oletustele ja jättes tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata. Maakohus mõistis S. Vända õigeks K.E. i löömises jalaga vastu kõri, sest seda tõendasid vaid kaudsed tõendid. Erinevalt sellest mõistis ta S. Vända
2. juuli
3. a episoodis süüdi.
4. Asjas on tõusetunud hulgaliselt asjaolusid, mis annavad aluse kahelda S. Vända süüdi talle inkrimineeritud tegudes, mida S. Vända kasuks tõlgendatud ei ole. Kannatanu tunnistas, et rääkis A.R. ile vaid tähelepanu ja kaastunde otsimiseks. Tegemist on omavahelise asjaga, mida kohus ei peaks hindama. Samuti ütles kannatanu, et ta kahetseb valede rääkimist A.R. ile. Kannatanu hoidis oma suhet S. Vändaga A.R. i eest salajas üpris pika aja vältel. Suhte ilmsikstulekul aga hakkas otsima A.R. i kaastunnet rääkides talle S. Vända poolsest ähvardamisest ja vägivalla kasutamisest. Tegemist on põhjendamatute ja alusetute väidetega.
5. a mais, s.o ajal, mil maakohus tegi kriminaalasjas nr 1-19-3740 otsuse, käisid S. Vända ja K.E. Türgis mesinädalatel, kus vaatamata lahutusele tähistasid oma pulma-aastapäeva. See kinnitab, et põhjus S. Vända kartmiseks K.E. il puudus. Väited vägivalla ja ähvarduste kohta olid kas välja mõeldud või üle paisutatud. Kannatanu kinnitas istungil, et S. Vändaga vägivalda ei ole olnud. Tülisid (s.o vaidlusi, pahasti ütlemisi, karjumist ja asjade loopimist) juhtub igapäevasetest asjadest. Neid aga ei peaks tõsiselt võtma, sest viha käigus öeldakse välja asju. See aga ei tähenda, et kannatanut oleks ähvardatud või et suhe oleks vägivaldne.
6. Meelevaldne on kohtu järeldus, nagu nähtuks S. Vända ütlustest, et ta hoidis kannatanut pikka aega oma käitumisega hirmu all.
7. Ka maakohtu arusaam, et K.E. tundis reaalset ohtu oma elule ja tervisele ning varale tingituna S. Vända varasemast ohtlikust ja vägivaldsest käitumisest, on kogutud tõenditega vastuolus. K.E. tunnistas, et tülide ajal on mõlemad lubanud üksteist „maha lüüa“ ning öelnud koledaid asju, ent ta ei karda S. Vändat. Umbes samal ajal, mil kohus tegi asjas nr 1-19-3740 otsuse, käisid S. Vända ja K.E. Türgis pulmareisil. Samuti tuvastati, et K.E. , kes elas emale kuuluvas korteris, andis selle üürile ja kolis vabatahtlikult X tallu, kus samal ajal elas S. Vända. Eluliselt ebausutav on see, et K.E. oleks elanud vabatahtlikult S. Vändaga, käinud temaga puhkusereisil ja saatis talle kinnipidamise ajal armastuskirju, kui ta võis reaalselt tunda oma elule ja tervisele ohtu. Ta oleks võinud taotleda lähenemiskeeldu või kasutada muid isikukaitse abinõusid, ent seda ei teinud ta kunagi.
8. Tunnistaja A.R. i kinnitusel varjas K.E. 11-kuise intiimsuhte vältel S. Vändaga kooselu. Ta kinnitas, et on vallaline. S. Vända aga on tema endine elukaaslane (kuigi nad olid abielus ja parajasti ühisel puhkusereisil Tais). Alles S. Vändalt kirja saades sai A.R. ile teatavaks K.E. i perekonnaseis. K.E. i ja S. Vända X talus paarina kooselamisest sai A.R. aga teada neid juhuslikul kohates. Tunnistaja kinnitusel ei ole K.E. temalt kunagi abi palunud S. Vända talust väljatõstmiseks ega teatanud ebaseaduslikust valduse hõivamisest. Seega ei kartnud ta S. Vändat. Seega ei ole usutav, et S. Vända oleks kasutanud vägivalda K.E. i suhtes.
9. Tunnistajate U.S. i, A.T. e ning süüdistatava ütlustest ja politseiametniku rinnakaamera 8 salvestiselt nähtub, et peale tüli K.E. iga käitus S. Vända tasakaalukalt asudes koduseid remonttöid tegema. Kui S. Vända oleks nii tasakaalutu ja vägivaldne, nagu väidab prokuratuur, ei oleks ta nii rahulikult politsei kutsumisele ja oma naise peksmisele reageerinud. A.R. i kinnitusel oli ka S. Vända ka
10. juunil
11. a juhusliku kohtumise ajal rahulik, ega jätnud agressori või türanni muljet. Apellandi arvates ei oleks S. Vända suutnud jääda rahulikuks ja mõistlikult asju arutada, kui ta oleks vägivaldne.
12. S. Vända on rahumeelne inimene, kes ei ole juba üle 11 aasta alkoholi tarvitanud. Narkootikume ei ole ta kunagi tarvitanud. Ta on jumalakartlik inimene ja koguduse liige alates
13. a ning külastab iganädalaselt kirikut. Ta korrastas koguduse maja. Koguduse õpetaja kinnitas
14. septembril
15. a kohtule edastatud kirjas enda ja paljude teiste koguduse liikmete arvamust S. Vändast kui usaldusväärsest ja heatahtlikust inimesest, kes on igati abivalmis ja korrektne töömees ning aktiivne panustaja koguduse tegemistesse.
16. Maakohus tugineb otsuse tegemisel tuginenud teiselegi lubamatule tõendile - A.R. i helisalvestisele. Salvestistelt nähtub, et A.R. on kirjeldanud minevikus väidetavalt toimunud sündmusi kannatanust teadlikumalt ja täpsemalt. Kõnesalvestistel ei avalda K.E. seda, millal ja mis asjaoludel S. Vända tema suhtes vägivalda kasutas või ähvardas. Küll aga teadis tunnistaja väita, et S. Vända on kannatanut ähvardanud tapmise ja tema vara (X talu) hävitamisega. Samuti esitas A.R. kannatanule helisalvestatud vestluses läbivalt suunavaid küsimusi ja vastuste valemeid, mis eeldasid sobivaid vastuseid. A.R. isegi meelitas kannatanut endaga koos elama ja asuma temaga püsisuhtesse. Ta salvestas kannatanuga kõned tema teadmata ning kõnede eesmärk võis olla kannatanu hilisem mõjutamine ning küsimustega segadusse ajamine. Sisuliselt on saavutatud telefonikõne pealtkuulamine ilma vastava jälitustoimingu loata. Telefonikõnes kajastatud suunatud küsimustega on sisuliselt saavutatud kannatanu ütluste saamine viisil, mis kohtusaalis ei oleks olnud lubatav.
17. Kriminaalasja juurde palutakse võtta K.E. i kirjad S. Vändale. Need tõendavad, et kinnipidamise ajal avaldas K.E. S. Vändale korduvalt armastust ja igatsust, soovides tema kiiret vabanemist ja kooselu jätkumist. K.E. ei tunne reaalset ohtu oma elule, tervisele ega varale.
18. Apellant palub hüvitada S. Vändale alusetult vahi all viibitud aja eest mittevaralise kahjuna 13 347,67 eurot.
19. Kaitsja palub maa- ja ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud kokku summas 14 116 eurot seoses kokkuleppel kaitseteenuste osutamisega S. Vända kasuks välja mõista. Määratud kaitsja kulud summas 489 eurot aga jätta riigi kanda. Kirjalikud seisukohad
20. Prokuratuuri esindaja palub jätta maakohtu otsuse muutmata, sest leiab, et see on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on kõiki tõendeid analüüsinud õigesti ja objektiivselt rikkumata materiaal- ja menetlusõigust. 28.1 Kaitsja on apellatsioonis tuginenud valdavalt K.E. i kohtus antud ütlustele leides need olevat usaldusväärsed. Prokuratuuri arvates on K.E. natuke lapsemeelne ja psüühiliselt ebakindel naine, kes on segaduses ja hirmunud ega tea, kuidas rahulikult edasi elada. Seetõttu üritas ta kohtus endast parima anda, et mitte pahandada S. Vändat ja tema lähedasi. K.E. ei ole võimeline etendama ligi aasta väljamõeldud lugu ja lavastama sellist „etendust“, kus kõik asjaolud ja jutud erinevatele inimestele omavahel klapivad. Jutt vägivallast, tapmise ja maja 9 põlemapanemisega ähvardamisest, S. Vända vanglas viibimisest ja ohtlikkusest K.E. i elule ja varale vastab tõele. Kannatanu ütlused vahetult peale
21. juulil
22. a toimunud sündmusi oma sõbrannale, A.R. ile, sündmuskohal politseile ja asja menetlevatele isikutele on loogilised, vahetud ja siirad. Ta ei saanud ette näha ja teada, kuidas ja mida keegi jäädvustab ning kas neid suulisi ja kirjalikke vestlusi hiljem kriminaalmenetluses kasutatakse. Kannatanu jutt, mille kohaselt nõuab S. Vända temalt pidevalt seksi ning kui tema ei soovi, siis ärritub, saab kurjaks ja kasutab vägivalda, ei ole tekkinud selle menetluse käigus. Seda on K.E. aasta jooksul rääkinud A.R. ile ning ka eelmises kohtuasjas on kohus lugenud K.E. i versiooni ja väited toimunud süütegude asjaolude kohta tõendatuks ja õigeks. S. Vända väited, mille kohaselt on kõiges süüdi naised ja prokurörid, kes teda süüdi lavastavad, ei ole usutavad ega loogilised. Milline S. Vända tegelikult ärritudes on, oli näha ka kohtuliku arutamise käigus maakohtus. Kui ta alguses oli viisakas ja rahulik, siis hiljem hakkas kasutama ebatsensuurseid sõnu ning väitis, et kogu maailm on prokuratuuri poolt üles puhutud mull ning K.E. vägistas hoopis teda. Teda ärritab see, et K.E. teda teiste meestega petab. Loogiline ei ole ka väide, mille kohaselt valetab K.E. selleks, et end A.R ees õigustada, sest K.E. valis ju Sveni. Seega ei ole tal vaja end A.R ees õigustada. S. Vända on ta nagunii tagasi võtnud. 28.2 K.E. i ütluste muutmise põhjuseks on mõjutamine S. Vända ema poolt ja K.E. ile selgekstegemine, et ta vigastas ise ennast. Seda, et tegemist on hetkeemotsioonide ajel antud ütlustega, soovitas kannatanule tema esindaja. See, et naine suhtleb mitme mehega, ei tee teda läbinisti valelikuks ega anna alust tunnistada tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Iga konkreetse juhtumi puhul tuleb ütlusi hinnata kogumis teiste tõenditega. Ähvardamist oli kannatanul põhjust tõsiselt võtta. Praegusel juhul ongi sisuliselt kannatanu mõjutamine toimunud. Lisaks on kannatanu S. Vändast sõltuv majanduslikult. Kannatanu väited menetlejate-poolsest mõjutamisest ja survestamisest on aga alusetud ning tõendamata. 28.3 Kaitsja väited, mille kohaselt on A.R. i tegevus kantud soovist astuda K.E. iga suhtesse ja vabaneda S. Vändast kui ebamugavast rivaalist, on alusetud. A.R. pöördus esmakordselt politsei poole
23. juulil
24. Ta ei ole e-kirjaga politsei poole pöördunud ning puuduvad andmed, et sellega seoses oleks jäetud kriminaalmenetlus alustamata. Helistamine häirekeskusesse oli aga ajendatud A.R. i murest kannatanu pärast, kellega tal ei õnnestunud pärast kannatanu-poolset helistamist enam ühendust saada ning oli alust arvata, et kannatanu elu on ohus. 28.4 Valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. KarS § 121 lg 1 üks koosseisualternatiiv on valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine, kus ei olegi tagajärjeks oluline tervise kahjustamine, vaid inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole inimestevahelises suhtluses aktsepteeritav. Kui tervise kahjustamise puhul on vaja fikseerida tervisekahjustuse olemasolu, siis valu tekitava kehalise väärkohtlemise puhul on vaja tuvastada, kas see valu tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Samuti ei pea vigastusi tõendama ainult meditsiiniliste dokumentide või ekspertiisiga, vaid seda saab teha ka muude kriminaalmenetluses lubatud tõenditega. 28.5 Kaitsja hinnangul ei ole usutav, et S. Vända oleks niivõrd tasakaalutu ning vägivaldne, nagu seda on väitnud prokuratuur, sest siis ei oleks ta naise peksmisele ja politsei kutsumisele niivõrd rahulikult reageerinud. Kaitsja arvates on S. Vända usaldusväärne ja heatahtlik, abivalmis ja korrektne töömees. Prokuratuur leiab aga, et S. Vända näol on tegemist klassikalise lähisuhtes vägivalda kasutava inimesega, kelle puhul paistab väljaspoolt kõik nagu postkaart, 10 ent kodus toimub psüühiline ja füüsiline vägivald teiste eest varjatult. Tavaliselt jätavad sellised inimesed teistele väga sümpaatse ja meeldiva mulje.
25. Kannatanu K.E. nõustub S. Vända kaitsja apellatsiooniga ja jääb maakohtu istungil öeldu juurde, et politseinikele, uurijale ja prokurörile antud ütlused olid põhjustatud emotsioonidest. Ta palub mõista S. Vända õigeks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26. Ringkonnakohus, tutvunud kaitsja esitatud edasikaebusega Viru Maakohtu otsuse peale, milles kaitsja taotleb S. Vända õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja tagasisaatmist uueks arutamiseks maakohtule, rahuldab apellatsiooni osaliselt. Kohtukolleegium põhjendab oma otsust järgmiselt. I
27. Esmalt vaeb ringkonnakohus süüdistatava kaitsja taotlust saata kriminaalasi uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule

§ 337

lg 1 p-s 7 ja § 341 lg 2 sätestatud alustel, sest tuvastades maakohtu otsuses

§ 339

lg 1 p-s 7 rikkumise, puuduks ringkonnakohtul võimalus apellatsioonis esitatud tõenditele hinnangut anda. Maakohtu otsusele heidetakse ette põhistuste ebapiisavust selles, miks suhtus kohus K.E. i ja S. Vända ütlustesse kriitiliselt ning pidas kaudseid tõendeid usaldusväärsemateks. 32. Kohtukolleegium peab maakohtu otsust pinnapealseks (näiteks S. Vända õigeksmõistmine toimub kahe lausega. Ühes lauses refereeritakse süüdistust, teises viidatakse tõendite nappusele). Lõviosas otsusest (osas „Kohtuotsuse põhjendused ja tõendid“) refereeritakse kohtuistungil üle kuulatud isikute ütlusi ning uuritud tõendite sisu. Mahuka osa moodustab prokuröri kõnest lõika ja kleebi meetodil kohtuotsuse põhjendavasse ossa kantud tekst, mis on absoluutselt ebavajalik.

§ 312

p-d 1-3 ei nõua ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (RKKK 3-1-1-22-10 p 8.1) ega muude kohtuistungil uuritud tõendite loetlemist ega refereerimist. See on tarbetu ning muudab kohtuotsuse lugejale raskemini jälgitavaks. Tõendite loetlemine otsuses ei tõenda seda, et kohus on tõendeid vastavalt

§ 61

lg-le 2 nende kogumis hinnanud, selleks peab olema kohtuotsuses tõendite analüüs, s.t kohtuotsuses peab olema ära näidatud, millist asjaolu konkreetne tõend kohtu jaoks tõendab (

§ 312

p 1) või miks kohus konkreetse tõendi kõrvale jätab (p 2), tõendid peavad olema asetatud omavahelisse konteksti (RKKK 3-1-1-100-06 p 18). Kohtuistungil toimunut ja kõiki kohtule esitatud tõendeid kajastab kohtuistungi protokoll, ning see, millistele tõenditele kohus otsust tehes tugines, tuleb välja tõendite analüüsist. 33. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena

§ 399

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

(Vt RKKKo nr 3-1-114-14, p-d 699 ja 700). 11 34. Ringkonnakohtu arvates selgub maakohtu otsusest siiski, millised süüdistuse seisukohast relevantsed asjaolud kohus tõendatuks luges; millistele tõenditele kohus seejuures tugines ning kuidas need tõendid tuvastatud asjaolusid tõendavad. Samuti selgub, millised tõendid kohus kõrvale jättis ning kuidas tuvastatud asjaoludest järeldub isiku süü kirjeldatud teos (õiguslik põhjendus). Seega leiab kohtukolleegium praeguses asjas, et maakohtu otsuses tehtud vigade näol ei ole tegemist kohtuotsuse põhjenduse kui terviku puudumisega. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul

§ 341

lg-st 2 tulenevat kohustust kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata. Ka kaitsja edasikaebusest on üheselt aru saada, et tegelikkuses ei soostuta nende järeldustega, milleni maakohus tõenditele hinnangu andmisel jõudis. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt ei tähenda menetlusosalise mittenõustumine kohtuotsuse põhistusega põhjenduste puudumist

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Kõike eeltoodut arvestades jääb kaitsja taotlus saata kriminaalasi uueks arutamiseks I astme kohtule rahuldamata. II

1. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus apellatsioonis esitatud väiteid, mis puudutavad S. Vändale esitatud süüdistust KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi. Apellatsiooni eesmärgiks on kummutada tõenditele antud hinnang. Lõppettepanek on süüdistatav õigeks mõista süüteo tõendamatuse tõttu. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud järgmisi süüdistuse esemesse puutuvaid asjaolusid: -K.E. ja S. Vända on elukaaslased, s.o lähisuhtes; -
2. juulil
3. a hommikul tekkis neil Lääne-Virumaal X vallas X külas X talus tüli; -S. Vändat on varem (
4. mai
5. a otsusega) karistatud oma endise abikaasa K.V. (praegu K.E. ) kehalise väärkohtlemise eest ja see karistus ei ole kustunud.
6. Vaidluse esemeks on küsimus, kas S. Vända lõi K.E. it rusikaga vastu otsmikku ning põhjustas talle sellega füüsilist valu ja tervisekahjustuse (muhu).
7. Lühidalt kokkuvõetuna on kaitseväited järgmised: asitõendit (politseinik M.M. i tehtud fotod) on hinnatud ebaõigesti - K.E. il puudub kehavigastus – otsmikumuhk. Puudub ka haiguslugu või ekspertiis, milles oleks fikseeritud vigastuse ulatus, kestus, tekke tõenäolised põhjused jms. Süüdistatava ja kannatanu ütlused otsmiku punetuse osas jäeti arvesse võtmata. Isikuliste tõendite hindamisel rikuti põhjendamiskohustust ja nende usaldusväärsust hinnati ebaõigesti. Väär on maakohtu järeldus, nagu oleks K.E. kohtus tunnistanud, et S. Vända teda
8. juuli
9. a hommikul rusikaga vastu otsmikku lõi. Vastupidi – ta kinnitas, et mingit löömist ei toimunud. K.E. kinnitas ise valetamist A.R. ile tähelepanu ja kaastunde otsimiseks. Ka tunnistaja B.L. e puhul kasutas ta samu valesid, et laste hoidmisest pääseda. Maakohus tugines täielikult kaudsetele tõenditele, mis ei ole aga õige, sest K.E. i selgitused sündmuse järel olid ajendatud emotsioonidest, uurija ja prokuröri survest ning tema muidu ebastabiilsest psüühikast. Apellant palub arvestada U.S. i ütlusi, et mingit füüsilist vägivalda ei ole olnud (vt ka politseiametniku vormikaamera videosalvestist) ning teisi otseseid tõendeid (K.E. i ja S. Vända ütlused).
10. Kuna apellatsiooni keskseks küsimuseks on tõendite usaldusväärsuse küsimus, märgib kolleegium alustuseks, et tõendite hindamine kogumis eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-4-07; 3-1-1-82-09). Kohtupraktikas 12 juurdunud seisukoht on selline, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. aprilli 2005 otsus 3-1-1-19-05 ja
12. septembri 2005 otsus 3-1-1-77-05).
13. K.E. i ja S. Vända vahel
14. juuli
15. a hommikul X talus toimunus on otsesteks tõendiallikateks tõepoolest asjaosalised ise. Lisaks on asjas kogutud teisi, nn kaudseid tõendeid. Kohtukolleegium jõudis tõendikogumit analüüsides konsensusele selles, et tõendid on piisavad jaatamaks S. Vändale inkrimineeritud kehalise väärkohtlemise toimepanemist. Oma seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
16. Saamaks tervikpilti
17. juuli
18. a hommikul toimunud sündmustest, hindab ringkonnakohus esmalt seda, kas ja kuivõrd sarnaneb asjaosaliste endi versioon selles, mis kõnesoleval hommikul X talus toimus. 40.1 K.E. i ja S. Vända ütlused ei riimu selles, mis oli
19. juuli
20. a hommikul toimunud tüli põhjuseks. Kohtuistungil selgitas K.E. prokuröri küsimuse peale, et S. Vända solvus tema peale hommikul sellepärast, et ta ei soovinud seksida. Samuti ei soovinud Sven, et nende juurde tuleksid võõrad lapsed, keda K.E. pidi hoidma (KoTo I kd, tl 67 pöördel ja 68). K.E. helistaski B.L. . Olles endast väljas nuttis ta telefonis ja ütles, et Sven märatseb, ära lapsi too (KoTo, tl 68 pöördel). Tunnistaja B.L. kinnitas, et neil oli K.E. iga kokkulepe laste hoidmiseks. B.L. pidi hakkama kell 11 Kundast liikuma. Hommikul kell 9 saatis K.E. talle sõnumi, et ei saa lapsi vaadata. B.L. e kõne K.E. vastu ei võtnud, sõnumile aga vastas, et Sven keeras ära (KoTo I kd, tl 76 pöördel). Olles veel mitu korda edutult proovinud telefoni teel K.E. it kätte saada, sai tunnistaja sõnumi, mille kohaselt oli riid alanud sellest, et K.E. keeldus Sveniga seksuaalvahekorras olemast. Sõnumis kirjutas K.E. tunnistajale, et Sven karjub, märatseb, solvas ja lõi teda rusikaga pähe (KoTo I kd, tl 77). Tunnistaja soovitas K.E. il kutsuda politsei, mille peale viimane vastas, et ei kutsu (KoTo I kd, tl 76 pöördel). Järgmine kord suheldi mitu tundi hiljem, K.E. ütles, et keegi oli politsei kutsunud, ta oli viidud politseijaoskonda, kus ta oli maininud ka tunnistaja nime (KoTo I kd, tl 76 pöördel). K.E. i palvel kustutas B.L. sõnumid ära (KoTo I kd, tl 77). Peale uurija juures käimist
21. juulil, helistas tunnistaja K.E. ile, ütles, millest rääkis, K.E. selle üle õnnelik ei olnud. Peale seda omavahel suheldud ei ole (KoTo I kd, tl 76 pöördel). 40.2 Tunnistaja A.R. i ütluste kohaselt tuli tema telefonile hommikul 9 ajal kõne S. Vändalt, telefon kutsus kolm korda ja katkes. Kui ta K.E. ile helistas või sõnumi saatis, siis helistas K.E. talle tagasi, nuttis, et loobub kõigest, siis kõne katkes ja rohkem ta ühendust ei saanud. Kui politsei kohale tuli, saatis K.E. tunnistajale meilijuppe, lühilaused (KoTo I kd, tl 133).Telefoni teel suhtlesid K.E. ja A.R. õhtupoole (KoTo I kd, tl 133 pöördel). Asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt suhtlesid A.R. ja K.E. kell 17:
22. A.R. i küsimusele: „Mis seal siis nüüd hommikul oli, millest see eskaleerus niimoodi?“, vastas K.E. : „Ma ei ole nõus seksima“ (TõTo, tl 16). Ka asitõendi vaatlusprotokollist, milles vaadeldi vormikaamera videosalvestist on näha, et politseiniku küsimuse peale, mis oli selle põhjuseks, vastas K.E. : „Sest ma ei ole nõus temaga iga päev seksima“ (fail E11494_E11486_BCU_P18006_2019-07-10_11452100_1581460374.mp4; 00:01:41-00:01:47). 40.3 S. Vända versioon toimunust on teistsugune. Kõne all oleval hommikul oli neil K.E. iga üksnes lühike nüanss, seoses sellega, et K.E. oli S. Vända telefoniregistri ära kustutanud. Selle peale S. Vända küsis selgitust, arvates, et jälle kuskilt mingid armukesed välja ilmunud, K.E. aga hakkas nutma. Ta tõmbas K.E. i voodikatte õhukese madratsiga voodist maha. K.E. liugles 13 nagu liumäelt alla. Siis sõitis S. Vända Grossi poodi suitsu ostma, tegi suitsu ja läks U.S. iga edasi lihvima. K.E. tuli tagant toast äranutetud silmadega, istus autosse kõrvalistuja kohale ja nuttis seal pea vastu armatuurlauda (KoTo I kd, tl 146 pöördel).
23. Eeltoodud tõenditest nähtuvalt on kannatanu ja süüdistatava versioonid toimunust väga erinevad: kui S. Vända nimetab juhtunut „lühikeseks nüansiks“, siis vaadates sündmuse ajalist kulgu (sh tunnistajate ütlusi, mille kohaselt ei saanud nad mitme tunni vältel alates kella 9 K.E. it telefonitsi kätte) ning kannatanu meeleseisundit politsei saabumise ajal, seda järeldada ei saa. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puudub alus kahelda K.E. i sõnades, et tüli S. Vändaga algas seksuaalvahekorrast keeldumisest, sest seda juttu kinnitavad ka tunnistajad. Kohtukolleegiumil puudub alus kahelda, et rääkides tüli põhjustest ise nii B.L. ele, A.R. ile, kui ka kohaletulnud politseinikele, oli K.E. siiras ning rääkis tõtt. Eluliselt usutavaks ei saa pidada olukorda, kus lihtsa arupärimise peale, miks K.E. kustutas S. Vända kõneregistri, oleks kannatanul olnud põhjust olla endast sedavõrd väljas (mõistetavalt on teise inimese kõneregistri kustutamise peale teatav pahameel ju põhjendatudki). Mingitki usutavat põhjust S. Vändat järjepidevalt seksuaalse ärakasutamise juttudega vaenamiseks kannatanu poolt ei näe ringkonnakohus samuti. Kannatanu on varasemaltki menetlejale ülekuulamisel (
24. november 2018) kurtnud S. Vända poolset ammuaegset seksuaalset käitumist ning selle mustrit: ärritumist ja vägivalda, mis järgneb eitava vastuse peale (vt MIS-i väljatrükk (kannatanu ülekuulamise protokoll asjas nr 182590008, TõTo, lk 41, lähisuhtevägivalla infoleht (TõTo, tl 44) ja juhtumikirjeldus nr 3100,18,0676657, TõTo, tl 45)). Arvestades kannatanu varasemaid selgitusi S. Vända käitumise osas, on kahtlemata täheldatav sarnasus S. Vända käitumismustris ning ühisosa K.E. i varasema ja praeguse jutu vahel. Süüdistatava ütlused, mille kohaselt keeldus hoopis tema seksimast ning K.E. oli see, kes teda vägistas (KoTo I kd, tl 151 pöördel), ringkonnakohut seega ei veena.
25. Ka U.S. i ütlused, mis kaitsja arvates tõendavad, et mingit füüsilist vägivalda ei olnud, on tõenduslikus mõttes väärtusetud. Tegemist on ainsa tunnistajaga, kes kohtus eitas isegi tüli esinemist vaidlusalusel päeval, ehkki peretüli puhkemist
26. juuli
27. a hommikul apellatsioonis kahtluse alla ei seata. Tunnistaja ütlused kohtueelses menetluses ning kohtus olid omavahel vastuolus selles, kas tunnistaja nägi või kuulis, et keegi teeb sel päeval kõvemaid hääli ning kellegi peale häält tõstab ning kas S. Vända ja K.E. i vahel oli tüli, samuti selles, kas K.E. i välimusest oli aru saada, et midagi on korrast ära. Vastuolud on ka selles, kas K.E. oli varem tunnistajale rääkinud S. Vända poolsest vägivallast (KoTo I kd, tl 140 pöördel). Vastuolusid proovis U.S. i mälu taha peita ning pehmendada („mina karjun isegi kainena hullemini“ KoTo, tl 140 pöördel), aga ka välja vabandada („Võib olla sain valesti aru“, KoTo I kd, tl 140-141). Samasugune ignorantsus on täheldatav ka U.S. i selgitustes, mida ta jagas kohaletulnud politseinikele: „Sõimu eemalt kuulsin, sest ma lähen alati eemale, mind see peretüli ei huvita“ (TõTo, tl 4). Ka kohtuistungil kinnitas U.S. i, et ei topi oma nina igale poole (KoTo I kd, tl 138 pöördel). Lisaks nähtub tunnistaja ütlustest, et ta ei viibinud K.E. i ja S. Vändaga ühes toas, vaid lihvis elektrilise tööriistaga õues seina (KoTo I kd, tl 139). Seega saavad tema järeldused kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude osas olla üksnes oletuslikud. Ühtlasi leiab kohtukolleegium, et ka asjaolust, et U.S. i ei ole kunagi varem K.E. i näos ega kehal vägivalla märke näinud, ei saa järeldada, et füüsilist vägivalda
28. juuli
29. a hommikul ei esinenud.
30. Edasi tõstatab kaitsja küsimuse, kas K.E. il üldse olidki vigastused. Kaitsja arvates saab kehavigastuste olemasolu ja tekke asjaolusid tõendada konkreetsete tõenditega, millest nähtuks kehavigastuste iseloom ning analüüs võimalike tekkepõhjuste kohta (selliseks tõendiks peab kaitsja haiguslugu või ekspertiisi). Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Kriminaalmenetluse 14 seadustik ei sea piiranguid sellele, missuguste tõenditega saab konkreetseid tõendamiseseme asjaolusid tuvastatuks lugeda. Ringkonnakohus loeb tõendatuks, et K.E. il otsmiku paremal pool oli
31. juuli
32. a oli tervisekahjustus. Punetust K.E. i otsa ees märkasid sündmuskohale saabunud politseinikud A.T. ja M.M. . Asitõendi vaatlusprotokollist, milles vaadeldi vormikaamera videosalvestist, nähtub, et üks politseinik [M.M. ] osutab punetusele K.E. i otsmikul („Näe, siit nurga pealt on punetus näha“, mille peale teine politseinik [A.T. ] vastab: “On jah“) (TõTo, tl 3 ja fail E11494_E11486_BCU_P18006_2019-07-10_11452100_1581460374.mp4; 00:00:03-00:00:05). Samuti märkasid politseinikud marrastust K.E. i paremal käel (TõTo, tl 3 ja eelviidatud fail 00:01:27 – 00:01:28). Kohtuistungil kinnitas tunnistaja A.T. , et sündmuskohal märkas paariline kannatanu peas ja käel väikseid vigastusi. Paarimees tegi neist fotod. Punetus ja marrastus on näha fotodelt, mis on tehtud tunnistaja A.T. e ülekuulamise protokolli juurde
33. juulil 2019 (TõTo, tl 6-9, tõsi paremini on otsmikupunetus nähtav CD-plaadilt vaadatuna, sest toimiku fotodel on värvid võimendatud). Olemasolevaid tõendeid arvestades puudub kohtukolleegiumi arvates alus kahelda, et vaidlusalusel hommikul oli K.E. i otsmikul tervisekahjustus.
34. Järgmiseks ongi vaidlus selles, kas K.E. ile tekitatud tervisekahjustuse ja S. Vända tegevuse vahel oli põhjuslik seos.
35. S. Vända on otsustavalt väitnud, et tema tegevuse tagajärjel ei saanud kannatanu haiget. Tema tõmbas K.E. i voodikatte õhukese madratsiga voodist maha ning ta liugles nagu liumäelt alla. Küll aga pakkus S. Vända välja omapoolse selgituse prokuröri küsimusele, kuidas võis K.E. ikkagi politsei poolt fikseeritud muhu otsa ette ja kriimud käele saada: „Absoluutselt, tegelikult seda muhku ei olnud, tal oli lihtsalt otsa eest punane, kuna istus otsaesisega vastu armatuurlauda kõrval istmel ja kriimu ei kujuta ettegi (KoTo I kd, tl 151). K.E. i kohtumenetluses antud ütlused, mis puudutasid vägivalla tarvitamist, valu ja vigastusi, olid kohtueelses menetluses antud ütlustega vastuolus. Selles mõttes on kaitsjal õigus, et kohtus kannatanu ei tunnistanud mingisugust löömist
36. juulil
37. 45.1 Kohtukolleegium ei nõustu aga kaitsjaga selles, et K.E. i kohtueelses menetluses antud ütlustes oli vaid „teatav vastuolu“, mis on põhjendatav tema mõjutamisega uurija ja prokuröri poolt ning emotsionaalse seisundiga ütluste andmise ajal. Kohtukolleegium möönab, et iga ebatäpsus automaatselt ütlustega mittearvestamist ei tingi. Ütluste vastuolu korral tuleb tuvastada, kas see on seotud tõendamisesemega ja kas vastuolud on diametraalsed. Praegusel juhul on ringkonnakohtu hinnangul K.E. i kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused diametraalses vastuolus tõendamiseseme asjaolusse puutuvas (kui kohtueelses menetluses tunnistas K.E. , et S. Vända lõi talle rusikaga vastu otsaesist paremale poole ning ta tundis löögi tõttu valu ning et veel ülekuulamise ajal oli otsaesine valus, siis kohtus kinnitas ta, et löömist ei olnud). 45.2 Kassatsioonikohtu praktikas leitakse, et olukorras, kus osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
38. mai
39. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12). 45.3 Apellatsiooni kohaselt survestasid K.E. it ütlusi andma uurija ja prokurör, lubades kriminaalasja mitte algatada. Kohtukolleegium peab sellist kaitseväidet absurdseks.

§ 6sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte.

Selle kohaselt peavad uurimisasutus ja prokuratuur oma pädevuse piires kuriteo asjaolude ilmnemisel alustama ja toimetama 15 kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku (sh kannatanu) arvamusest. Praegusel juhul tuvastasid sündmuspaika väljakutse saanud politseinikud olukorra, kus kannatanu näol ja käel olid vägivalla märgid. Lähisuhtevägivalla infolehe täitja arvates oli juhtum kõrge riskiga (TõTo, tl 1). Seega ei saanud menetlejad K.E. ile apellatsioonis välja toodud veksleid välja anda, sest kui kannatanu ütluste pinnalt on sedastatav kriminaalmenetluse ajend ja alus, ei saa jätta kriminaalmenetlust algatamata. 45.4 Ütluste erinevust põhjendas K.E. kohtus sellegagi, et tundis võimuorganite ees hirmu ja aukartust (KoTo I kd, tl 72 pöördel). Ka ringkonnakohtule saadetud kirjalikus seisukohas jäi kannatanu selle juurde, et politseinikele, uurijale ja prokurörile antud ütlused olid põhjustatud emotsioonidest (KoTo II kd, tl 71). Kolleegiumi jaoks ei ole needki selgitused veenevad. Kannatanuna oli K.E. süüteo ohver, kellel võrreldes näiteks teo toimepanijaga ei tohiks olla menetleja ees sedavõrd suurt hirmu, et mõelda välja usutav jutt ja esitada see veenvalt uurijale, nii et kogenud menetlejal tema ütluste usaldusväärsuses kahtlust ei tekiks. Teadaolevalt hoiatatakse kannatanut valeütluste andmise eest ning sellele järgnevast vastutusest. Seetõttu on ebatõenäoline, et kannatanu lihtsalt hirmust või aukartusest menetleja ees kirjeldab teadvalt ja täpselt ning ülekuulamise jooksul mitmeid kordi kuhu, mitu korda ja millega teda löödi (KoTo I kd, tl 72 ja pöördel). Sellisel juhul oleks olnud usutavam selgitada uurijale, et ta ei ole oma emotsionaalse seisundi tõttu võimeline ütlusi andma. 45.5 Ringkonnakohus nõustub prokuröri seisukohas märgituga, et ilmselgelt proovis K.E. sisemise ebakindluse, majandusliku sõltuvuse ja süütunde tõttu anda kohtus endast parima, et mitte pahandada S. Vändat ja tema lähedasi (K.E. muutis ütlusi S. Vända vahistamise järel viimase ema survel, kes ähvardas ja mõjutas teda ning tegi talle selgeks, et ta ise on ennast löönud (vt ka

1. juuli
2. a asitõendi vaatlusprotokoll, TõTo, tl 17). S. Vända vahistamise järel asus K.E. esindaja soovitusel põhjendama antud ütlusi hetkeemotsioonidega.
3. Kohtukolleegiumi jaoks jääb apellatsioon ka pisut vastuoluliseks. Paludes ühelt poolt arvestada K.E. i kohtus antud ütlusi S. Vända süüd välistava tõendina, väidab kaitsja näidete varal sedagi, et K.E. on valelik ja ebastabiilne inimene. Näitena tuuakse apellatsioonis välja valetamine A.R. ile tähelepanuvajadusest ja kaastunde tekitamiseks, B.L. ele aga selleks, et välistada laste toomine oma elukohta, kus oli toimunud peretüli. Ka S. Vända arvates valetas K.E. politseile, et ennast haledaks teha. Süüdistatav leidis, et kannatanul ei ole peast kõik selge (KoTo I kd, tl 152). 46.1 Ringkonnakohtu arvates ei tee oma elust kõige mitterääkimine A.R. ile K.E. it valelikuks inimeseks. Ka kohtus S. Vända poolt välja pakutud variant, mille kohaselt valetas K.E. selleks, et end A.R. i ees õigustada, on loogikaveaga. Tekib küsimus, miks pidi K.E. enda õigustamiseks A.R. i ees valetama, kui ta valis S. Vända ning ka viimane võttis ta kõigele vaatamata tagasi. Samuti ei ole millegagi põhjendatav valetamine sõbrannale (kelleks ju B.L. K.E. ile sel ajal oli), sest lapsehoidmisest äraütlemiseks on kergemaidki viise. 46.2 Kaitsja palub arvestada sedagi, et A.R. ei ole täheldanud varem K.E. i kehal vägivalla märke. B.L. aga ei ole K.E. il ja S. Vändal külas käies midagi halba näinud. Ringkonnakohtu arvates ei saa ka sellest järeldada, et
4. juulil
5. a vägivallaakti ei toimunud.
6. Kuna K.E. ei ole suutnud ütluste erinevuse põhjust arusaadavalt selgitada kohtus ja seda ei suutnud kaitsja ka esitatud apellatsioonis ning esineb viiteid kannatanu mõjutamiseks, tuleb K.E. i ütlused osas, mis puudutavad vägivalla tarvitamist ja valu ning vigastusi, jätta tõendikogumist välja. 16
7. Ringkonnakohtu arvates on süüdistuse osas, mis on seotud vägivalla tarvitamise, valu ja vigastuste tekkimisega, alust pöörduda tunnistajate B.L. e ja A.R. i ütluste juurde. Nimelt on piisavalt alust arvata, et tunnistajate ütluste sisuks on K.E. ilt kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, mille rääkimise ajal oli K.E. veel tajutu mõju all (

§ 66lg 21 lg 2).

Nendes ütlustes ei ole põhjust kahelda tõendite omavahelise loogilise kooskõla tõttu. Nagu riiklik süüdistaja osutas – ei saanud K.E. ette näha, et kriminaalmenetlus algatatakse ega sedagi, mida ja kuidas keegi jäädvustab ning kas jäädvustatu jääb osapoolte endi teada või kasutatakse hiljem tõendina. Seega ei olnud tal põhjust tunnistajatele juhtunu kohta valetada. 48.1 Asitõendi vaatlusprotokollist ja selle lisast CD-plaadile salvestatud kõnest nähtub, et A.R. tegi kõne häirekeskusele

1. juulil 2019 kell 10:33:
2. Kõnes teavitas A.R. häirekeskust perevägivallast X külas. Häirekeskuse töötaja küsimusele, millal helistaja viimati suhtles temaga [K.E. iga], vastas A.R. , et proovis telefoni teel teda kätte saada mingi paar tundi tagasi, ta nuttis kõvasti ja ei saanud rääkida, meili teel andis teada, et tal pea valutab rusikast (TõTo, tl 11, CD plaat 2:56-3:07). Ka B.L. ule saadetud sõnumis kirjutas K.E. tunnistajale, et Sven karjub, märatseb, solvas ja lõi teda rusikaga pähe (KoTo I kd, tl 77). Eeltoodud tõenditest ei jää kahtlust, et K.E. it lõi rusikaga vastu pead S. Vända. Süüdistatava väide, mille kohaselt sai K.E. vigastuse, kuna hoidis pead armatuurlaua vastas, on teiste tõenditega ümber lükatud. Lisaks arvestab kohtukolleegium veel vigastuse paiknemist (paremal otsmikul üleval) ning leiab, et S. Vända selgitused ei ole ka eluliselt usutavad, kuivõrd armatuurlaua vastu surudes pidanuks punetus olema üle terve otsmiku. Muhu tekitamiseks aga pidanuks K.E. peaga vastu armatuurlauda lööma.
3. Teise isiku löömisel rusikaga pähe on valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Üldjuhul ei teki muhk kergest füüsilisest kokkupuutest. Samuti ei oleks K.E. A.R. ile kinnitanud, et ta pea valutab rusikast ega maininud B.L. ele muhku (KoTo I kd, tl 76 pöördel), kui tegemist olnuks vaid kerge, mööduva valuaistinguga. Seega ei jää ringkonnakohtule kahtlust sellest, et kannatanu tundis talle põhjustatud kehalise väärkohtlemise tagajärjel füüsilist valu.
4. Ringkonnakohus leiab, et A.R. il tunnistajana ei olnud põhjust S. Vända süüstamiseks. 50.1 Apellandi arvates oli A.R. i eesmärgiks saada ebamugavast rivaalist lahti pärast seda, kui politsei ei algatanud menetlust S. Vända poolt saadetud e-kirja peale, milles viimane palus hoida oma naisest eemale. Sellise väite on prokuratuur otsustavalt ümber lükanud kirjalikus seisukohas. Prokuratuuri esindaja kinnitab, et enne
5. juulit
6. a A.R. politsei poole ei pöördunud ning menetluse alustamata jätmise kohta seoses kirjaga puuduvad igasugused andmed. 50.2 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et A.R. proovis leida viise S. Vändast vabanemiseks, salvestades süüdistatavat kompromiteerivat materjali eesmärgiga saada kätte S. Vändat inkrimineerivat informatsiooni. A.R. i kinnitusel hakkas ta kõnesid lindistama peale K.E. i avaldust, et tema surm võidakse lavastada enesetapuna. Kui ta maha lüüakse, on olemas vähemalt salvestised (KoTo I kd, tl 132 pöördel). Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et häirekeskusesse ajendas A.R. i helistama kartus kannatanu elu pärast, kellega tal ei õnnestunud pärast kannatanu-poolset helistamist ühendust saada. Kohtukolleegiumi arvates puudub alus arvata, et A.R. i ajendas tegutsema mistahes muu apellatsioonis toodud põhjus. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu kujutaks A.R. i poolt oma kõnede lindistamine ebaseaduslikku jälitustegevust, sest enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta 17 ühelegi

-s kirjeldatud jälitustoimingule. Enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26.03.2009 otsus nr 3-1-1-5-09, p 10). Eraisik ei saa tõepoolest võtta endale menetleja õigusi ja nö omakäeliselt hakata tegelema tõendite kogumisega. Küll aga nähtub A.R. i ütlustest, et konkreetne lindistamine toimus K.E. i initsiatiivil, s.o see oli kannatanu viis tõestada seda, kui temaga peaks midagi juhtuma.

1. Viimaks leiab kaitsja, et asjaolud kogumis – K.E. i selgitused, et ta A.R. ile valetas tähelepanu otsimiseks, aga ka S. Vända käitumine peale sündmust (rahulikkus, tasakaalukus) ning tema isik (ei tarvita juba 11 aastat alkoholi ning ei ole kunagi tarvitanud narkootilisi aineid, on jumalakartlik, usaldusväärne ja heatahtlik), kinnitavad kogumis samuti, et S. Vända ei ole vägivaldne inimene ega ole süütegusid toime pannud. Kõrvaldamata kahtlused tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 51.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on apellandi viited kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, alusetud. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks in dubio pro reo põhimõtte osas kõigepealt selgitada, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Kohtupraktikas on seejuures omaks võetud arusaam, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo 3-1-1-8-10, p 8). 51.2 Ringkonnakohtu arvates ei väära isiku süüd see, kui ta suudab peale sündmust jääda rahulikuks ja tasakaalukaks. Süüküsimuse korral ei ole määrav see, kes osalistest suudab jääda tasakaalukamaks ja teiste silmis toredamaks inimeseks. Kohtupraktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas ei tekkinud.
2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus S. Vända süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi tuleb jätta muutmata. III
3. Ringkonnakohus nõustub kaitsja etteheidetega S. Vändale esitatud süüdistuse kvaliteedis KarS § 120 lg 1 järgi. 53.1 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14 ja kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 1-17-1327, p 13 jpt). Süüdistuse selgus eeldab muu hulgas süüdistuse teksti jälgitavust. Riigikohus on korduvalt juhtinud prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile ja taunitav on praktika formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja 18 võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 197 koos seal viidatud kohtupraktikaga.) 53.2 Praegusel juhul on süüdistuse tekst raskesti jälgitav. 3-lauselise süüdistuse esimesse lausesse on koondatud mahukaim informatsioon, millest arusaamist pärsib lause mitmeastmelisus. Õigustatud on ka kaitsja kriitika, mille kohaselt pärsib kaitseõiguse teostamist asjaolu, et süüteo kirjeldusest puudub teo toimepanemise aeg ja koht. Praegusel juhul ei ole tõepoolest võimalik süüdistuse tekstist aru saada, millisest ajast alates süüdistatavale K.E. i ähvardamist ette heidetakse. Arvestades, et K.E. ja S. Vända on koos alates
10. a, tõstatas kaitsja küsimuse süüteo võimalikust aegumisest. Ringkonnakohus möönab, et süüdistuse formulatsioon „enne ja pärast seda kohtuotsust pidevalt“ on äärmiselt ebatäpne ning raskendab kaitseõiguse teostamist. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb kahtlus teo toimepanemise täpses ajas tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. aprilli
12. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9). Maakohus aga on sellises olukorras asunud ise süüdistust sisustama tunnistaja A.R. i ütlustega sellest, et jutte, mille kohaselt lubas Sven lisaks maja väljapressimisele K.E. i ära tappa, oli juba enne kohtuotsust (KoTo II kd, tl 44). Lisaks tugines kohus S. Vända kohtus antud selgitustele, mille kohaselt saatis ta enne seda esimest kohtuotsust K.E. ile sõnumi lubadusega panna maja ennem põlema, kui jätta see K.E. ile. Millal enne süüdistuses nimetatud kohtuotsust süüdistatav kannatanut ähvardas (kuivõrd kohtule vastates ei mäletanud S. Vända, kas ta üldse K.E. ile kirjutas, KoTo I kd, tl 152 pöördel) kohtuotsusest ei nähtu. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, mil viisil saab järeldada S. Vända
13. a tegevusest (avalikustada K.E. ist alasti pilte ja tööandjale laimavaid jutte), et süüdistatav on pidevalt hoidnud K.E. it tapmise ja maja põlemapanemise hirmus. Lähisuhtevägivalla infolehelt, MISi väljatrükilt
14. novembrist 2018 ning K.V.
15. novembri
16. a ülekuulamise protokollist ei nähtu, et S. Vända oleks oma abikaasat tapmise või talle kuuluva vara – X talu põlemapanemisega ähvardanud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et süüdistuse väited, mille kohaselt ähvardas S. Vända juba enne
17. mai
18. a kohtuotsust K.E. it tapmise ja temale kuuluva X talu põlemapanemisega, tuleb tõlgendada S. Vända kasuks.
19. S. Vändale heidetakse ette ka K.E. i pidevat ähvardamist peale
20. mai
21. a kohtuotsust nii tapmise kui ka tema nimel oleva X talu põlemapanemisega. 54.1 Kohtukolleegiumi arvates jääb ka selles osas süüdistus abstraktseks. 54.2 Ringkonnakohtu arvates on maakohus piisavalt põhjendanud nii tunnistaja A.R. i ütlustega, kui ka neid toetava kõnega K.E. i ja A.R. i vahel, aga ka e-kirja ning sündmuspaigale tulnud politseinikele antud selgitustega („Kui mulle öeldakse selgelt, et ma suren ära, kui ma räägin, siis ma ei saa rääkida“), et S. Vända K.E. it tapmise ja/või tema maja põlemapanemisega ähvardas. Kaitsja kinnitusel näitavad mitmeid asjaolud, et K.E. tegelikult ei kartnud S. Vändat. Näiteks tähistasid nad ühist pulma-aastapäeva Türgis umbes samal ajal, kui maakohus tegi asjas nr 1-19-3740 S. Vändat süüdimõistva otsuse. Veel üüris K.E. emale kuuluva elamise välja ja kolis endise abikaasa juurde X tallu. Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et K.E. tundes reaalset ohtu oma elule ja tervisele, oleks vabatahtlikult S. Vändaga elanud või temaga puhkusereisil käinud. 19 54.3 Ringkonnakohtu arvates ei saa ka enne
22. juulit
23. a toimunud sündmustes lugeda ähvarduse koosseisu täidetuks. Riigikohtu praktikas on leitud, et psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. veebruari
25. a otsus asjas nr 119-1849/43). Kohtukolleegiumi arvates ei saa kannatanul tekkinud hirmutunnet konkreetsest sündmusest lahutada. Praegusel juhul aga on prokuratuur S. Vändale esitanud süüdistuse K.E. i pidevas ähvardamises, hirmutunde tekkimise osas sidunud ähvardamise teost lahti. Süüdistusest nähtuvalt hoidis S. Vända küll K.E. it hirmu all, ent kannatanul ei olnud arusaama, et S. Vända ähvarduse ka täide viib. Prokuratuuri arvates tekkis see arusaam kannatanul alles pärast
26. juulil 2019 toimunud sündmusi. Ka ei selgu süüdistusest, kas S. Vända K.E. it
27. juulil
28. a ähvardas (või viitab K.E. sellelgi päeval politseinikele antud selgitustes mingitele varasematele ähvardustele, mil tal arvestades süüdistuse sisu ei olnud alust karta ähvarduse täideviimist). Selle tõttu ei ole ka oluline maakohtu poolt tuvastatu, et kolmandale isikule, s.o A.R. ile, tundusid enne
29. juulit
30. a tehtud ähvardused reaalsed ja tekitasid temas hirmu.
31. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles S. Vända tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 120 lg 1 järgi juhindudes

§ 338

p 2 ning teeb juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4 ja § 340 lg 2 p-st 1 uue otsuse, millega rahuldab kaitsja apellatsiooni selles osas ja mõistab S. Vända talle KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. IV

1. Kaitsja esitas taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks seoses süüdistatava alusetu vahi all viibimisega. Kuivõrd nimetatud taotluse rahuldamise eelduseks on süüdistatava õigeksmõistmine, mida aga ringkonnakohus käesoleval juhul põhjendatuks ei pidanud, jätab kohtukolleegium taotluse rahuldamata. V
2. Mõistes S. Vända osaliselt talle esitatud süüdistuses õigeks, tuleb lahendada ka küsimus, millises osas jätta riigi kanda maakohtu menetluses kantud kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles S. Vända õigeks mõistetakse. 57.1 Maakohtu otsusest nähtub, et S. Vända mõisteti õigeks KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi
3. a juuni keskpaigast kuni
4. juunini 2019 esitatud süüdistuses. Samas jättis maakohus S. Vända menetluskulu alusetult tervikuna tema enda kanda. Selles osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse, lahendades I astme kohtus süüdistatava poolt kantud õigusabikulu hüvitamise taotluse. Lisaks arvestab ringkonnakohus sedagi, et ka II astmes saatis apellanti edu puutuvalt süüdistuse seda osa, milles S. Vändat süüdistati KarS § 120 lg 1 järgi. 57.2 Maakohtu menetluses esitatud taotluse kohaselt on S. Vända kandnud õigusabikulu 9900 eurot. Esitati kulude nimekiri, arvestades ühe töötunni maksumust (125 eurot, millele lisandub käibemaks). Taotluse kohaselt on kulud järgmised: konsultatsioon
5. jaanuaril 2020 (1 h), samal 20 päeval toimikuga tutvumine ja kannatanu esindaja ärakuulamine (3 h), konsultatsioon
6. jaanuar 2020 (1 h), kriminaalasja e-toimiku materjalide läbitöötamine (8 h),
7. jaanuaril ja
8. veebruaril
9. a S. Vända külastamine Viru Vanglas mõlemal korral 6 h. Ettevalmistus
10. veebruari
11. a kohtuistungiks

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb menetluskulud

§ 185lg 1 alusel Eesti Vabariigilt S.

Vända kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 21