Obsah (6)

§ 402§ 405§ 6§ 401§ 404§ 111

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-1705

) § 401 lg 2 järgi ühtlasi ka krediidileping (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-40-14, p 23). Kapitalirendi tüüpi liisinguleping on seega krediidileping, mille alusel liisinguandja krediteerib liisinguvõtjat liisingueseme omandamisel. Kostja kui äriühingu puhul tuleb eeldada, et ta sõlmis liisingulepingu oma majandustegevuses. Hageja kui füüsilise isiku puhul saab eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana. Seega kuuluvad vaidluse lahendamisel kohaldamisele ka tarbijakrediidilepingu erisätted, s.o

§ 402jj.

Kohus nõustus kostjaga selles, et kapitalirenti maksustatakse kauba võõrandamisena. Käibemaksu tasumise kohustus tekib vara üleandmisel või raha laekumisel, olenevalt kumb toimub enne. Kostjal tekkis seega juba sõiduki üleandmise hetkel käibemaksu tasumise kohustus ja isegi olukorras, kus liisinguese omandatakse maksekohustuslaseks mitteolevalt isikult, tuleb kauba edasivõõrandamisel arve summale lisada käibemaks.

§ 405

lg 1 p 21; § 404 lg 2 p 2, lg 21 ja § 4031 lg 1 p 7 põhjal pidi liisinguandja liisingulepingu sõlmimisel välja tooma kõik liisingumaksete kui krediidi tagasimaksmiseks tehtavate maksete koosseisu kuuluvad summad, s.o lisaks väljaostumaksele ja intressile ka tasumisele kuuluva käibemaksu (või vastaval kokkuleppel periodiseeritud käibemaksu). Ainuüksi kostjal käibemaksu arvestamise kohustuse olemasolu ei anna alust hagejalt lisaks lepingust ja maksegraafikust nähtuvatele maksetele tagantjärele täiendavalt käibemaksusumma tasumist nõuda. Kostja ei ole tõendanud, et hageja teadis, et tal tuleb lisaks maksegraafikus märgitud summadele sõiduki omandiõiguse saamiseks tasuda käibemaks. Tarbijast liisinguvõtjalt ei saa oodata, et ta oleks kursis käibemaksu arvestamise regulatsiooniga ning pidi lepingu p-s 2.2 märgitud summa (4248 eurot) põhjal aru saama, et see ei sisalda käibemaksu. Pooled ei leppinud kokku sõiduki jääkväärtuses. Lepingu p 4.7 põhjal sai hageja sõiduki omanikuks kõikide lepingus kokkulepitud liisingumaksete tegemisel (s.o rahaliste kohustuste täitmisel). Lepingust ja maksegraafikust ei tulene, et rahaliseks kohustuseks on ka lepingu p-s 2.2 nimetatud summalt käibemaksu tasumine. Kostja esitas 28.03.2020 vastusega hagile 27.03.2020 viivisearve ajavahemiku 26.04.2018– 15.01.2020 eest viivise 144,63 eurot tasumiseks. Esitades viivisenõude alles peale hageja poolt sõiduki omandiõiguse üleandmise hagi esitamist ning arvestades, et eelviimase osamakse tasus hageja 20.01.2019 (st eelviimase ja viimase osamakse vahe on ca aasta), on kostja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega. Võimaldades hagejal tasuda osamakseid ka pärast lepingus ettenähtud viimase makse tähtaega ja jättes viivisenõude esitamata sedavõrd pika ajal vältel võis kostja luua hagejas mulje, et nõuet ei ole või ta ei kavatse seda maksma panna. Eeltoodust tulenevalt on kostja kaotanud praeguses menetluses viivisenõudele tuginemise õiguse

§ 6lg 2 alusel.

Eeltoodust tulenevalt on hageja tasunud liisingulepingust tulenevad liisingumaksed täies ulatuses ja kohus luges tuvastatuks, et hagejal on omandiõigus sõidukile alates viimase osamakse tegemise kuupäevast, s.o alates 15.01.

1. 3 Hageja nõude liiklusregistris kannete tegemiseks kostja tahteavalduste kohtulahendiga asendamiseks jättis kohus rahuldamata. Hageja saab ise esitada maanteeametile taotluse sõiduki omanikuvahetuse tõttu registriandmete muutmiseks ja sõiduki registreerimiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Emili OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
3. septembri 2020 otsuse tühistamist osas, milles kohus hagi rahuldas, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul leping suunatud liisingueseme liisinguvõtja poolt omandamise finantseerimisele. Pooled lepivad kokku, et liisinguperioodi lõppedes läheb omandiõigus liisinguesemele üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtjal kohustus vara kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. Kapitalirendileping on seega oma olemuselt krediidileping. Lisaks maksab liisinguvõtja liisinguandjale intressi, mis on tasu tema krediidi eest. Samas on väär maakohtu järeldus, et kostja kui äriühingu puhul tuleb eeldada, et ta sõlmis liisingulepingu oma majandustegevuses. Kostja on rahvusvahelist veoteenust osutav äriühing ja tema põhi- ega kõrvaltegevuseks ei ole sõidukite liisimine kolmandatele isikutele. Poolte vahel sõlmitud lepingu puhul ei ole tegemist hageja krediteerimisega kostja arvelt, vaid tegemist on kasutustasuga lepingu eseme kasutamise eest. Seetõttu ei kuulu poolte suhtele kohaldamisele tarbija- ega tavalise krediidilepingu sätted. Kostja ostis sõiduki 24.01.2017 füüsiliselt isikult Marko Riistanilt 4200 euro eest. Kostja on käibemaksukohustuslane ja sõiduki võõrandamisel hagejale tekib kostjal käibemaksu tasumise kohustus. Seega on ilmne, et liisingulepingus määratud summa 4248 eurot on kajastatud käibemaksuta ning hagejal on kohustus vara väljaostmisel maksta kostjale lepingu p-s 2.2 nimetatud summalt käibemaks. Kohtu arvamus, et liisingulepingus märgitud hind on liisitud sõiduki lõplik müügihind koos käibemaksuga, ei ole õige. Üldjuhul ei ole liisingulepingus määratud lepinguobjekti müügihinda, sest vastava hinna määramisel oleks liisinguleping muutunud järelmaksuga müügilepinguks. Käibemaks võis olla lisatud kas igakuisele maksele või lõplikule maksele. Praegusel juhul oli käibemaks lisatud lõplikule maksele. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tasunud liisingulepingust tulenevaid liisingumakseid täies ulatuses (käibemaks on tasumata) ja sõiduki omand ei ole läinud hagejale üle. Ei ole kostja kaotanud õigust esitada hagejale viivisenõue. Eelviimane (20.01.2019) ja viimane (31.01.2020) makse on tehtud aastase viivitusega. Hageja on kasutanud sõidukit aasta jooksul tasuta. Kostja on arvestanud hagejale perioodil 26.04.2018–29.01.2020 maksete tasumisega viivitamise eest viivist 144,63 eurot. Kuna hageja ei ole tasunud käibemaksu, siis ei esitanud kostja hagejale viivisenõuet varem.
4. I. Zaboronok vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus kohaldanud materiaalõigust õigesti ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 4 Antud asjas vaidlustas maakohtu otsuse kostja ning seda osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tuvastas hageja omandiõiguse sõiduauto Honda Civic reg nr XXX suhtes alates 15.01.
6. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 07.09.2020 otsus muutmata. Maakohus on põhjendatult tuvastanud hageja omandiõiguse sõiduauto Honda Civic reg nr XXX suhtes alates 15.01.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses.
9. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.
10. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, et poolte vahel 25.01.2017 sõlmitud lepingu puhul on tegemist kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga, mis oma olemuselt on ühtlasi krediidileping

§ 401lg 2 tähenduses.

Lepingu p-s 4.7 leppisid pooled kokku, et lepingu kehtivuse lõppemisel on liisingusaaja kohustatud ostma sõiduki välja tingimusel, kui tema poolt on täidetud kõik rahalised kohustused liisinguandja ees käesoleva lepingu järgi. Lepingu p 5.2 kohaselt leping lõpetatakse, kui pooled on täitnud kõik lepingus ettenähtud kohustused ning lepingu p 6.1 järgi pärast lepingujärgsete kohustuste täitmist on liisinguandja kohustatud andma sõiduki liisingusaaja omandisse. Puudub vaidlus, et 15.01.2020 seisuga on hageja liisingusaajana kõik lepingust tulenevad rahalised põhikohustused (4333,50 eurot) täitnud ning põhjendatud on maakohtu seisukoht, et puuduvad lepingust tulenevad takistused sõiduki omandiõiguse üleminekuks. 8.2. Apellatsioonkaebuses on kostja jätkuvalt seisukohal, et sõiduki omandiõiguse üleminekuks peab hageja maksma lisaks lepingus kokkulepitud rahalistele kohustustele ka käibemaksu. Maakohus on õigesti leidnud, et antud lepingule kohalduvad täiendavalt tarbijakrediidilepingu sätted (

§ 402jj).

Tarbijakrediidilepingus tuleb muude andmete kõrval märkida kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma. Seejuures arvutatakse nimetatud kogusumma tarbijakrediidilepingu sõlmimise aja seisuga ning lepingusse märgitakse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (

§ 404lg 2 ja 21).

Kuna poolte vahel sõlmitud liisingulepingust ei tulene hagejale kohustust tasuda käibemaksu, puudus kostjal alus tugineda sõiduki omandiõiguse ülemineku eeldusena hageja poolt käibemaksu tasumisele. 8.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja poolt hagejale viivisearve esitamine pärast hageja poolt hagi kohtusse esitamist, et takistada sõiduki omandiõiguse üleminekut, ei ole kooskõlas TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega. Asja materjalidest nähtuvalt kustutas kostja vaidlusaluse sõiduki maanteeameti registrist hagejat teavitamata 18.04.2019, s.o enne hageja poolt viimase lepingujärgse makse tegemise tähtaega (tl 18 pöördel). Samuti nähtub asja materjalidest, et kostja nõudis hagejalt
2. a veebruaris täiendavalt üle 1000 euro (käibemaksu) tasumist. Selliselt ei ole kostja käitunud kooskõlas lepingu tingimustega ning koos hagi vastusega esitatud viivisearve sidumine sõiduki omandiõiguse üleminekuga ei ole põhjendatud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuna hageja on lepingust tuleneva põhikohustuse täitnud, oleks kostja poolt sõiduki omandiõiguse ülemineku takistamine 144,63 euro suuruse viivise tasumata jätmise tõttu põhjendamatu ka

§ 111lg 3 järgi. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus Ts

MS § 171 lg 1 alusel täies ulatuses kostja kanda. 5 Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja