Obsah (6)

§ 182§ 116§ 62§ 108§ 109§ 118

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-19-1607 29. mai 2020 Maria Lõbus „X“ i kaeb

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-19-1607 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas registreeriti
2. augustil 2019 kinnipeetav „X“ i (kaebaja) kahjunõue. Kaebaja selgitas, et tema naine teavitas
3. juunil 2019 vanglat telefoni teel kaebaja isa surmast. Vangla ei edastanud vastavat teavet kaebajale. Kaebaja sai isa surmast teada alles siis, kui helistas koju naisele. Siis oli juba hilja midagi ette võtta, et kaebaja saaks isa matustele minna. Kui vangla oleks kaebajat teavitanud õigeaegselt, oleks kaebaja jõudnud täita kõik vajalikud dokumendid ja minna isa matustele. Kaebajalt võeti võimalus matta oma isa ja teda viimast korda maa peal näha. Kõige sellega tekitati kaebajale psüühiline trauma ja alandati teda. Ka mõjus see kaebaja tervisele. Kaebaja oli sunnitud tarvitama valuvaigisteid ja rahusteid. Kaebaja nõudis vanglalt rahalist kompensatsiooni summas 30 000 eurot.
4. Kaebaja esitas
5. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 30 000 eurot. Kaebuse sisu oli sama mis vanglale esitatud kahjunõudes. Kaebaja täpsustas kaebust
6. detsembril
8. Kohus võttis
9. jaanuari
10. a määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat sellele vastama.
11. Vastustaja jättis
12. veebruari
13. a otsusega nr 6-16/78-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata ning palus
14. veebruari
15. a vastuses jätta ka kohtul kaebus rahuldamata.
16. Kohus otsustas
17. aprilli
18. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
19. Kaebaja esitas
20. aprillil 2020 kaebuse täienduse.
21. Vastustaja vastas
22. mail 2020 kaebuse täiendusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
23. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on talle tekitanud mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks tuleb vastustajalt välja mõista 30 000 eurot. Kaebaja selgitas, et tema isa suri
24. juunil
25. Sel päeval ei teadnud kaebaja naine, laps ega ema kaebaja isa surmast veel midagi. Ema ei elanud isaga koos ning ema ei suhelnud isa sugulastega. Kaebaja naine sai kaebaja isa surmast teada
26. juunil 2019 ning teavitas sellest kohe telefoni teel vanglat, paludes kaebajale vastava teabe edasi öelda.
27. juuni
28. a õhtul teavitas kaebaja naine ka kaebaja ema. Vangla ei edastanud vastavat teavet kaebajale. Algselt väitis kaebaja kohtumenetluses, et sai isa surmast teada, kui helistas
29. juunil 2019 naisele; hiljem tunnistas, et sai isa surmast teada
30. juuni
31. a õhtul, kui helistas emale. Siis oli kaebaja väitel juba hilja midagi ette võtta, et kaebaja saaks isa matustele minna. Matused toimusid
32. juunil
33. Kui vangla oleks kaebajat teavitanud
34. juunil 2019, oleks kaebaja jõudnud ennast töölt ära küsida, vormistada kõik vajalikud dokumendid ja minna isa matustele. Viru Vangla ametnike hooletuse tõttu ei saanud kaebaja oma isa viimasele teekonnale saata ja teda viimast korda maa peal näha. 2 3-19-1607 Kaebajale tekitati psühholoogiline šokk ja tervisekahju, tal ei olnud und, olid peavalu ja hingevalu. Kaebajal tuli võtta valuvaigisteid ja rahusteid. Alandati kaebaja väärikust.
35. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. Vaidluse all ei ole, et kaebaja naine teavitas
36. juunil 2019 vanglat kaebaja isa surmast ning see info ei jõudnud vangla vahendusel kaebajani. Vangla palub tekkinud segaduse pärast vabandust. Siiski tuleb arvestada, et vanglal puudub otsene õiguslik kohustus olla sellistel puhkudel aktiivne. Juhul kui kinnipeetava lähedane on surnud ja kinnipeetav soovib matustel osaleda, on vältimatult vajalik esitada surma ja matuste toimumist kinnitavad tõendid. Neid saavad vanglale edastada vangi (või siis surnu) lähedased, kes matuseid korraldavad. Praegusel juhul kaebaja naine ainuüksi teavitas, et kaebaja isa on surnud, mingeid dokumentaalseid tõendeid vanglale matuste kohta ei esitatud. Seega ei oleks isegi juhul, kui vangla oleks kohe kaebajat teavitanud, tema väljaviimist saanud korraldada. Vangla tegevusetus ei toonud kaasa mittevaralise kahju tekkimist. Teavitamata jätmise ja matustele minemata jäämise vahel ei ole põhjuslikku seost. Kui kaebaja sai isa surmast teada
37. juuni
38. a õhtul, oleks ta saanud sel õhtul või isegi
39. juuni
40. a hommikul vanglat teavitada, et soovib minna isa matustele
41. juuni
42. a päeval. Kaebaja oleks saanud selgitada, et soovi avaldamine jäi hiljaks seetõttu, et vangla jättis info talle edasi andmata. On tõenäoline, et vangla oleks jõudnud kaebaja saatmise erandkorras korraldada. Praktikas on ka varem juhtunud, et matustele saatmise ettevalmistustoimingud käivad juba ajal, kui väljastpoolt vanglat ei ole veel dokumendid vanglasse jõudnud. Arvestades IT-võimalusi, oleks olnud võimalik info vanglale edastada. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
43. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja naine teavitas
44. juunil 2019 vanglat kaebaja isa surmast, kuid vangla ei edastanud vastavat teavet kaebajale. Algselt väitis kaebaja kohtumenetluses, et sai isa surmast teada, kui helistas
45. juunil 2019 naisele; hiljem tunnistas, et sai isa surmast teada
46. juuni
47. a õhtul, kui helistas emale. Vangla esitatud kaebaja telefonikõnede väljavõttest on näha, et kaebaja rääkis emaga
48. juuni
49. a õhtul kell 18.37.08‒18.45.
50. Seega sai kaebaja isa surmast ja
51. juunil 2019 toimuvatest matustest teada eelmise päeva õhtul. Vangla selgitas, et kaebaja oleks saanud
52. juuni
53. a õhtul või isegi
54. juuni
55. a hommikul vanglat teavitada matustele minemise soovist. Vangla sõnul on tõenäoline, et vangla oleks jõudnud erandkorras korraldada kaebaja väljaviimise matustele. Matustele minekuks on vaja vanglale esitada surma ja matuste toimumist kinnitavad dokumendid. Vangla selgitas, et kaebaja lähedased oleksid saanud vastavad dokumendid esitada elektrooniliselt. Vangla kinnitas, et praktikas on ka varem juhtunud, et matustele saatmise ettevalmistustoimingud käivad juba ajal, kui vajalikke dokumente pole veel esitatud. Seega nähtub eeltoodust, et kuigi vangla ei teavitanud kaebajat tema isa surmast, sai kaebaja sellest ise teada ajal, mil ta oleks veel jõudnud vanglalt enda väljaviimist matustele taotleda ning mil vangla oleks jõudnud vajalikud ettevalmistustoimingud teha. Seega oli kaebajal endal võimalik ära hoida talle mittevaralise kahju tekkimist. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks vanglale
56. juuni
57. a õhtul või
58. juuni
59. a hommikul matustele mineku soovist teada andnud. Seega on matustele minemata jäämine ja sellest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed põhjustatud just kaebaja enda tegevusetusest. Seda arvestades pole põhjust vanglalt hüvitise väljamõistmiseks. Kohus jätab kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamata. 3 3-19-1607
60. Kohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse vanglalt meditsiinikaardi väljanõudmiseks, sest sellel pole praeguse asja lahendamisel tähtsust (

§ 62lõige 2).

12.

§ 108lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lõige 1).

Kohus vabastas

1. jaanuari
2. a määrusega kaebaja kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (

§ 118lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 4