lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: V. K. (S.) Menetlusalune isik: Risto Raik, ik: 50204081519, elukoht: xxx Kaitsja: Maano Saareväli, AB Sirk ja Saareväli RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Risto Raigi (Raik) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A. H.i 14.08.2020 otsusele nr 2317,20,005711 Risto Raigi karistamises
S § 63 lg 1 alusel ja
lg 2 ettenähtud sanktsiooni järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt. 2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A. H.i 14.08.2020 otsus nr 2317,20,005711 Risto Raigi karistamises
S § 63 lg 1 alusel ja
lg 2 ettenähtud sanktsiooni järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o määratud karistuse määra osas. 3. Teha tühistatud osas uus otsus, kergendades kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistust ning mõista Risto Raigile
S § 63 lg 1 alusel ja
lg 2 ettenähtud sanktsiooni järgi karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaks) kuuks. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. 1
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 20.11.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et Risto Raik juhtis 26.06.2020 kella 21:11 paiku Pärnu mnt (Saagi ja Seljaku tn vahel) Nõmme linnaosas Tallinnas Harju maakonnas mootorsõidukit kiirusega 75+/-3 km/h, millega ületas asulasisesel teel suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 22 km/h. Samuti ei vastanud mootorsõiduk õigusaktidega kehtestatud nõuetele – juht kasutas sõidukil naastrehve, selleks mitte ettenähtud ajal (MKM määrus 13.06.2011 nr 42 kood 50). Sellega rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 ja § 73 lg 1 sätestatud keeldu ja kohustust ja pani toime
Kuna
S § 63 lõike 1 kohaselt karistus
Otsusele esitas menetlusaluse isik kaebuse A. H.’i otsusega karistati mind lubatud sõidukiiruse ületamise eest 22 km/h võrra mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Otsuse järgi karistati mind juhtimisõiguse äravõtmisega seetõttu, et olen varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu, millede eest määratud karistused ei ole mind mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Samuti on otsuses välja toodud, et puuduvad andmed minu iseseisvate sissetulekute kohta. Usutavasti on silmas peetud seda, et ei ole teada, kas ma olen võimelina tasuma rahatrahvi. Vaidlustan otsuse mulle määratud karistuse osas. Kiiruse ületamise fakti ma ei vaidlusta. Otsuses on ebaõigesti leitud, et mind on varasemalt karistatud mitme liiklusalase väärteo eest. Mind on varasemalt karistatud ühe liiklusalase väärteo eest - 10.07.2020.a määrati mulle
Trahvi tasusin 27.07.2020.a. Seega ei vasta tõele otsuses märgitu, et mind on varasemalt korduvalt karistatud. Rahatrahvi õigeaegne tasumine iseloomustab aga seda, et ma olen suuteline vastutust võtma ja määratud rahatrahvi tasuma, mistõttu ei ole rahatrahvi kohaldamisest loobumisel asjakohaseks argumendiks minu sissetulekute kohta andmete puudumine. Kohtuväline menetleja ei ole minult minu majanduslikku seisu kohta andmeid kunagi küsinud. Kuigi ka praegu kaevatava otsuse aluseks on varasemaga samasugune rikkumine, leian et juhtimisõiguse äravõtmine ei pruugi olla sellele vaatamata põhjendatud või ei pruugi olla põhjendatud määratud ulatuses. Mõistan tagantjärele täielikult, et minu valitud käitumisviis ei olnud õige. Kiirusepiirang algab tõepoolest piirangut kehtestava liiklusmärgi tagant ning mõistan, et sellest hetkest ei tohiks ka 2 sõiduki kiirus olla piirangu märgil märgitust suurem. Samas tegutsesin 26.6.2020.a liikluses üsna sagedase ja kahjuks ka mulle külge jäänud käitumistava järgi, mille kohaselt sõidetakse kuni piirangumärgini enam-vähem suurima lubatud kiirusega ja siis peale piirangumärki asutakse alles kiirust vähendama. Kes teeb seda pidurdades ja kes lihtsalt jalga gaasipedaalilt võttes. Autokoolis õpetati, et mootoriga pidurdamine e. võimalikult vähene pidurite kasutamine säästab sõidukit, kuluosi ja kütust. Seega ma tõepoolest olen sõltuvalt olukorrast kasutanud kiiruse vähendamisel üksnes mootoriga pidurdamist. Nii ka seekord. Asulamärk paikneb Hortese lillepoe juures ja sealt kiiruse fikseerimise kohani on ca 200 meetrit. Liikusime kolmest autost koosnevas väikeses grupis ning meie kiirused olid üldjoontes võrdsed. Aeglustasime kõik ilmselt sarnaselt e. ma ei sõitnud kellestki mööda ega jõudnud ettepoole, samuti ei jäänud teised sõidukid minust maha. Mingil hetkel vahetasin sõidurida ja siis märkasin ka politseisõidukit tee ääres ja pidurdasin hoogsamalt. Saan aru, et käitusin valesti. Arvasin ekslikult, et selline teguviis ei ole otseselt vale. Selgitasin oma tegevuse põhjuseid ka kiirust mõõtnud politseile, kes siis omakorda mulle selgitasid, kuidas on õige. Olen oma veast aru saanud ja olen saadud õppetunni võrra targem. Kuigi mu valikud kiiruse osas olid teadlikud, olen arvamusel, et tegemist ei olnud sellise pahateoga, mis tingiks minult juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Vaatamata asjaolule, et teelõigul kehtis juba 50 km/h piirang, oli teelõik iseenesest selline, et sellel suurema kiirusega liikumine ei ohustanud teisi liiklejaid märkimisväärselt. Minuga koos liikunud sõidukite kiirus oli minu omaga põhimõtteliselt sarnane, seega olulist kiiruste vahet kaasliiklejatega ei esinenud. Sõiduteel on pärisuunas 3 sõidurada (2 põhirada + aeglustusrada) ja vastassuund on eraldatud piirdeaiaga. Jalakäijate ülekäiguradasid teelõigul ei ole. Ristmikud on varustatud kiirendus- ja aeglustusradadega. Seega usun, et kuigi ma liikusin ca 200 m e. ca 10 sekundi ulatuses lubatud sõidukiirust 22 km/h võrra ületades, ei kaasnenud sellega märkimisväärset ohtu liiklusele. Eelöelduga ei soovi ma oma teguviisi õigustada, vaid soovin esile tuua reaalset liiklusolustikku, milles rikkumine aset leidis. Usun, et see on oluline minu vea suuruse ja olulisuse hindamisel. Selliselt jäi 22 km/h võrra kiiruse ületamine
Arvan, et minu karistamine võimaliku karistuse keskmises ulatuses on kõiki neid asjaolusid arvestades siiski liialt karm karistus. Usun, et kuigi mu rikkumine on ja jääb igal juhul rikkumiseks, ei ole selle raskus ega mu süü selle toimepanemises siiski nii suur, et mind oleks tarvis vältimatult kolmeks kuuks liiklusest eemaldada. Kuigi mul ei ole olnud seni ametlikku töökohta, olen oma juhtimisõigust sellele vaatamata kasutanud sissetuleku saamiseks juhutöödel, sh töödel, kus on vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Terve suve tegin nö abi- ja proovitööd kullerfirmas, kuhu mind on tänaseks ka ametlikult tööle võetud. Seega oman iseseisvaid rahalisi vahendeid, et tasuda võimalikku rahatrahvi. Palun kohtul tühistada mulle määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmise osas ja määrata karistuseks rahatrahv kohtu õiglasel äranägemisel. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et sellele väärteole, mille 26 juunil toime pani, vastu ei väida. Oli selline üsna loll tegu, see küll ei õigusta, aga teised autod samas liikusid märkimisväärsemalt aeglasemalt ja ka kiiremalt, siis enam-vähem oli seal liiklusvoos sees, aga see kiirusemõõtur saadi see hetk tema peale ja peeti kinni. Peale seda rikkumist ei ole ühtegi sellist rikkumist rohkem olnud. Need kaks rikkumist tegid selgeks, et rohkem ei ole neid juurde vaja ja väga kahetseb toime pandud tegu. Otsis suvel tööd, käis vestlusel, tahtis proovida, kas meeldib, tegi seal lao töid, komplekteeris ja sorteeris kaupa, tegi Tallinna ümbruses ja Tallinnas sees erinevaid korjeid ja väiksemaid vedusid. Peale seda on teinud vedusid Tallinnas sees, 5ndast oktoobrist alates sõidab seda Tallinn-Kose-Paide-Türi-Viljandi-Tallinn ringi. Hommikuti võtab kolmest kohast kaupa, siis peab seda veel autosse sorteerima ja siis sõidab Kosele, viin sinna autoosi ja muid igasuguseid tarbeid, et asju on autos toidutarvetest kuni autoosadeni, vahepeal on mingid kõrvalpõiked tee peal, sellest tuleneb ka selline suur 3 kilometraaž. Viljandisse ja tagasi on kuskil 320 km aga seal tuleb ka kõrvalpõikeid, sealt tuleb 400-500 km. Palk on küll üsnagi väike, aga elab emaga koos, siis jaotuvad kulud kahe peale ära, jagab emaga koduseid kulutusi ja muidu on üsna säästlik inimene, väga kuskil väljas ei käi, raha jääb üsnagi palju üle, saab iga kuu kõrvale panna, on ka siiani pannud iga kuu kõrvale raha, trahvi maksmisega probleeme ei tuleks, saaks ilusti tasutud. Otsest vajadust kiirust ületada ei olnud. Sel aastal oli kiiruse ületamise eest karistatud ka 13 juuni. Kokku on kokkupuuteid politseiga need kaks väärteomenetlust. Sõiduk Audi A4 oli sõbralt võetud laenuks, seal olid naelrehvid all. Tol hetkel ei kontrollinud, enda auto oli just katki läinud, võttis sõbralt selle auto laenuks, et enda autole minna varuosi tellima ja niimoodi korraks võttis ja siis jäid need rehvid kahe silma vahele. Kiiruse ületajatesse ei tuleks kindlasti leebelt suhtuda, nad on ohtlikud kindlasti, ei õigusta ennast kuidagi, aga samas sellel lõigul sõitsid ka teised autod silmnähtavalt lubatust kiiremini ehk siis oli nendega enam-vähem ühes liiklusvoos, eks see oli loll otsus natukene, et nendega koos sealt veereda niimoodi edasi 50 märgist. Kaitsja märkis, et peab kaebust täiendama. Lisaks sellele, mis kohus kaebusest ette kandis, on veelgi olulisem küsimus selles, et tegelikult ei saanud menetleja üleüldse määrata karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist Risto Raikile, seda põhjusel, et sel ajal, kui karistuse määramine oli, oli Risto Raiki suhtes menetluses tegelikult 2 samaliigilist, samalaadilist väärtegu. Karistusregistri andmetest nähtub, et Risto Raiki on Viljandi politseijaoskonna poolt karistatud 10.07.2020 samuti
lg 2 kohase väärteo eest rahatrahviga ja Risto Raiki selgituste kohaselt toimus see rikkumine, mille eest teda 10.07 karistati, 13.06 ja täna siin kohtus arutelu esemeks olev rikkumine pandi toime 26.
lg 2 kohase sanktsiooni ülemmäära piires ja kas on võimalik kohaldada lisakaristust. Lisakaristuse kohaldamine ka võimalik ei ole, sest isiku kaebuse alusel tema olukorda raskendada ei tohi, seetõttu lisakaristuse kohaldamine oleks lisaks põhikaristusele tema olukorda raskendav, sellist olukorda ei saa lasta tekkida. See on kaebuse täienduseks. Süü suurusesse puutuvalt kasutab võimalust, et esitada lisatõendeid toimikusse, mis võivad tähtsust omada nii süü suuruse hindamisel kui ka karistusmäära valikul. Esitab fotomaterjali, mis iseloomustab seda teo toimepanemise kohta, üldisemat laadi foto teo toimepanemise kohast. Sündmuskoha foto on ühitanud väljavõttega videosalvestisest, et aru saada, et see foto on tehtud samast kohast, kus ka kiiruse ületamine aset leidis. Sündmuskoht on eripärane, et on vastassuunavööndist lahutatud piirdega, tegemist on pärisuunavööndis mitmerajalise sõiduteega, peale- ja mahasõidud on eraldatud aeglustus-kiirendusradadega, jalakäijate liiklust üle tee ei ole. See sündmuskoht kui selline, kõrvutades teda selle kiiruse ületamise määraga, ei peegelda võib olla ülekaalukat või väga suurt isiku süüd arvestades, et see kiiruse ületamise määr tõepoolest jääb sinna § 227 lg 2 alamäära juurde. Siis on esitada ka tööleping, menetlusalune isik on tänaseks päevaks vormistatud tööle sellisesse firmasse nagu X OÜ alates 01.09.2020. Tööandja on andnud ka iseloomustuse Risto Raiki suhtes, mis kirjeldab lähemalt tööülesandeid, tänaseks tööülesandeks on ka kullervedu igapäevaselt sellisel postiringil nagu Tallinn-Kose-Paide-Türi-Viljandi-Tallinn, päevas läbib Risto Raik 400-500 km umbes ja on oma tööülesandeid täitnud korralikult, kohtusetundlikult, hoolitseb auto eest, liiklusrikkumisi pole olnud, muuhulgas ei ole olnud ka kiiruskaamera trahve Risto Raiki juhtimisel olnud autost. 4 Seetõttu tööandaja avaldab lootust, et Risto vastutustunne on ka tõusnud tööle asumisega ja toetavad Risto palvet, et tal juhtimisõigus alles jääks. Selle kaebuse täienduse taustal toob esile ka asjaolu, et Risto Raikil on esmane juhtimisõigus, juunikuust kuni tänaseni rikkumisi ei ole, vaatamata sellele, et ta päevas seal läbib sadu kilomeetreid igapäevaselt tööautoga. Seetõttu võiks öelda, et võib olla need kaks liiklusrikkumist ja need trahvid, mis ta politsei käest on saanud, on aru pähe pannud ja on lootust, et edaspidi ta suudab õiguskuulekalt liigelda. Võiks tõstatada küsimuse, kas see juhtimisõiguse äravõtmine, mis tema suhtes on rakendatud, on proportsionaalne meede Risto Raiki suhtes. Ebaproportsionaalsus tõenäoliselt ei väljendu mitte selles, et talt on juhtimisõigus ära võetud kolmeks kuuks vaid, et see avaldub natukene kaugemas ja veelgi raskemas seoses. Nimelt on Maanteeamet septembrikuust asunud viljelema sellist praktikat, kus juhul, kui esmase juhiloa omanikult on juhtimisõigus ära võetud, siis ei saa esmase juhiloa omanik, kes on juhtimisõigusest ilma jäänud oma juhtimisõigus taastada varem, kui see karistus, mis on talle määratud, on karistusregistrist kustunud. Ehk siis esmase juhiloa omaja on sellises kehvas situatsioonis, kus ta kõigepealt peab ära kannatama oma juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja, käeoleval juhul on 3 kuud, ja siis ta peab ootama veel ühe aasta, et see karistus ära kustuks ja ta saaks minna eksamitele. Maanteeamet on seda selgitanud ringkirjas kuidagi neile sobivalt ja küsimus on selles, et reaalselt täna Risto Raikil, juhul kui see kolmekuuline juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg saab ümber, siis tal reaalselt ei ole võimalik oma juhtimisõigus tagasi saada enne, kui on möödunud ka üks aasta ja rikkumised karistusregistrist on kustunud. Selle kohta esitab meili väljavõtte maanteeameti enda siseveebist. Selle kohta on büroosse sisse tulnud päring inimeselt, kes tunneb muret, et kirjeldades probleemi, mis seisneb selles, et temalt on ära võetud esmane juhiluba kohtuotsusega, nüüd soovib seda uuesti teha, aga maanteeameti väidete kohaselt peab olema esmast juhiluba taotledes aasta aega möödas viimasest karistusest. Küsimus on selles, kas selle lühimenetluses mõjutustrahvi kohaldamist saaks arvestada järgnevate karistuste puhul, see lühimenetluse, samamoodi selle hoiatusmenetluse, kirjaliku hoiatusmenetluse tulemust ei käsitleta karistusena. Seda ei kanta karistusregistrisse, sisuliselt kirjaliku hoiatamismenetluse ja lühimenetluse puhul karistusõiguslikult ei saa rääkida sellest, et isikut oleks varem õiguskuulekale teele suunatud, selle arvestamine nüüd argumendina, et järgmiste tegude eest tingimata kuskil tuleb juhtimisõigus ära võtta, lisakaristust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmise näol, ei ole päris korrektne. Süütasandi kontekstis tahaks öelda, et
lg 2 kohane tegu hetkel on toime pandud osundatud seadusesätte dispositsioonis ette nähtud rikkumiste määra alumises servas, teelõigul, kus see liiklus laias laastus sellisena paljuski toimubki, et autod tulevad sealt maanteekiiruselt nö vaba hooga või seda kiirust üsna vähe intensiivselt vähendades linnapiiri sisse. Seda teo toimepanemise kohta tehnilisest aspektist vaadeldes võiks öelda, et tegemist ei ole sellise liiklusohtliku maanteelõiguga või teelõiguga, kus kiiruse vähendamise oleks äärmiselt vajalik või kiiruse vähendamata jätmine tooks kaasa äärmiselt suure liiklusohu teistele liiklejatele, sellise olukorraga tegemist ei ole. Kui see oht oleks olnud seal tõepoolest väga primaarne, siis oleks ka politsei käitumine ehk olnud vähe teistsugune, oleks võib olla ära mõõdetud ka nende ülejäänud sõidukite ülekiirused ja oleks kõik kinni peetud, aga see, et teistel lasti seda kiiruse ületamist seal toime panna ja ilma karistuseta edasi liikuda, peegeldab politsei sellist arusaama, et tegemist ju nii väga ohtliku kohaga ei ole. Pigem on tegemist sellise hea kohaga, kus kiiruse ületajaid ikka tabab, tehakse sellist pistelist kontrolli. Seetõttu ei saa üle ega ümber karistuse mõistmise või määramise puhul sellest süü suurusest, toimepandud väärteo intensiivsusest, raskusest ja kõiki eelöeldud asjaolusid arvestades see viimane väärteoepisood ei olnud selline, mis tingimata peegeldaks Risto Raiki sellist nahaalset või äärmiselt kuritahtlikku suhtumist liiklusnormidesse. Pigem oli tegemist sellise hooletusveaga, lasti ennast mõjutada sellest üldisest liikluspildist ja ei võetud ise omalt poolt midagi ette, et olla seal teiste hulgas ise see korralik ja korrektse juht. Tegemist on võib olla vähem etteheidet vääriva teo olustikuga. Seetõttu võib olla liiklusest kõrvaldamine, teades, et juhtimisõiguse äravõtmise jätaks menetlusaluse isiku tegelikult aastaks ja 3 kuuks minimaalselt ilma juhtimisõiguseta, võtab tal ära nö saadud töökohal edasi tegusemise võimaluse, ei anna aga võimalust isikul ennast nagu rehabiliteerida läbi õiguskuuleka liikluses osalemise, on natukene ebaproportsionaalne meede. Tegelikult siiski on menetlusaluse isiku 5 puhul mitme episoodilisest teost, ühe ja sama väärteokoosseisu korduvast toimepanemisest, mis Riigikohtu praktikas on loetud üheks teoks ja Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-27/09 lahendis rõhutati ka seda, et asjaolu, kas neid korduvaid episoode või korduvaid tegusid, erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda. Samale seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt, ka teistes lahendites ning kahetsusväärsel juhul praegu on just niimoodi läinud, et asjaolu, et ühte
lg 2 kohast süütegu menetleti Viljandis ja teist menetleti Tallinnas ja menetlejad ilmselt ei koordineerinud seda menetlustegevust omavahel, on kaasa toonud olukorra, kus menetlusalusele isikule on määratud tänaseks kaks eriliigilist põhikaristust, millise olukorra siis keelab KarS § 62. Kuna Viljandis tehtud otsus on tänaseks jõustunud, seda ei ole võimalik tühistada, siis tuleb tühistada täna vaidlusesemeks olev kohtuvälise menetleja otsus ja mõista talle ka nimetatud osateo eest või teoepisoodi eest põhikaristusena rahatrahv. Kui suures määras see rahatrahv tuleb määrata, seda peab kohus hindama vastavalt isiku süü suurusele, teo raskusele. Selles samas viidatud Riigikohtu lahendis ei mõistnud Riigikohus kahe eraldi teo episoodi eest maksimaalset karistust. Saab aru, et Risto Raiki süüd suurendab see nö kolmas episood, mis seisneb selles, et sõiduk, mida ta kasutas, olid paigaldatud naastrehvid, usub, et ka siin ei ole Risto Raiki süü maksimaalne, see küll tänasel kohtuistungil ei tulnud välja, aga Risto Raik on selgitanud, et need naelad olid seal ikkagi üsna kulunud, et seda krõbinat intensiivselt kuulda ei olnud, seetõttu ta ei osanud ka suveajal ise ette kujutada, et sõidukil on naastrehvid all ja see sõidumüra naastrehvidele iseloomuliku sõidumüra puudumine ei viinud ka tema tähelepanu sellele. Leiab, et vaidlustatud karistus sellisena nagu täna kohtuvälise menetleja poolt on määratud, tuleb tühistada ja mõista tulenevalt Riigikohtu praktikast Risto Raikile uus karistus rahatrahvi näol vastavalt siis tema süü suurusele. Kui kohus mingil põhjusel peaks leidma, et kaitsja arusaamime KarS § 63, 62 ja sellest Riigikohtu praktikast on kuidagi vale, siis sellele vaatamata palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada karistuse osas ja mõista Risto Raikile karistuseks ikkagi rahatrahv ja sellisel juhul teha seda põhjendusel, et juhtimisõiguse äravõtmine ja sellega kaasnevad tagajärjed on ebaproportsionaalselt karmid, rasked, arvestades Risto Raiki poolt toimepandud väärteo raskust, tema süü suurust ja tema käitumist peale kõike neid väärteoepisoode, millest täna on räägitud. Risto Raik on peale seda viimast karistust kuude jooksul juhtides igapäevaselt üsna pikkadel kilometraažidel mootorsõidukit maanteedel ja liikluses, näidanud ennast isikuna, kes tegelikult suudab ka liiklusnormidest kinni pidada ja neid järgida. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi otsuses toodud seisukohtade juurde ning leidis, et käeoleval juhul ei ole küsimus teo toimepanemise üle, vaid küsimus on kuidas tuleks karistada menetlusalust isikut.
lg 2 näeb ette, et suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. See lahend, millele kaitsja viitas 3-1-1-27/09, seal ütleb ka Riigikohtu kolleegium, et kui samale koosseisule vastava teo korduva toimepanemise puhul võib isikut karistada sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Kui vaadata Viljandi otsust, siis on määratud rahatrahv põhikaristuse keskosas ja hetkel vaidlustatav otsus on samuti määratud põhikaristuse keskosas. Väärteoasjade ühendamine on kohtu õigus aga mitte kohustus. Kui oleks ühendatud antud asjad, siis oleks olnud kohane rääkida sanktsioonidest, mis oleksid kõrgemad kui nendes, mis praegu eraldi olnud. Siiski menetlusaluse isiku tegu tuleb võtta tõsiselt, praegu on olukord, kus piirkiiruste ületamised juhi poolt, et pidada normaalseks seda kasvõi minimaalses ulatuses. Piirkiirus on kehtestatud põhjusega ning pahatihti jäetakse tähelepanuta asjaolu, et suurema kiirusega kaasneb ka pikem peatumisteekond ja see omakorda juba vähendab võimalusi sõiduki ohutuks aeglustamiseks või peatamiseks. Samuti on ka teistel liiklejatel sõidukiga, mis liigub piirkiirusest kiiremini raskem arvestada. Menetlusalune isik ületas mootorsõidukit juhtides sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, lubatud oli antud teelõigul 50 km/h. Sõidukiiruse erinevus pidi olema menetlusalusele isikule tajutav ja kohtuvälise menetleja hinnangul pani Risto Raik toime sõidukiiruse ületamise vähemalt otsese tahtlusega. Lisaks isiku süü suurusele viitab ka asjaolu, et õigusrikkumine on pandud toime asulasisesel teel, kus ta ei osalenud liikluses mitte üksinda, vaid kus tema ümber oli ka teisi liiklejaid. Lisaks 6 sellele ta juhtis sõidukit, mis ei vastanud liiklemiseks ettenähtud nõuetele. Nimelt olid sõidukil, mida ta kasutas tol päeval, all naastrehvid, aga õigusrikkumine ise pandi toime suvel. Iga isik, iga juht, kes läheb sõiduki rooli, peab veenduma selle tehnilises korrasolekus. Olles värskelt autokoolist tulnud pidi see ka Risto Raikile olema teada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest 3-1-1-58/13 tulenevalt kui isik on süüteoasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud mitu erinevat kvalifitseeritud koosseisu, siis tuleb tema süüd hinnata reeglina suureks. Karistuse määramisel arvestab kohtuväline menetleja ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtuda tuleb sellest, kuidas oleks võimalik menetlusalust isikut mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena tuletab isikule igapäevaselt meelde toimepandud väärtegu ja sundides ka selle üle järele mõtlema. Samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest 3-1-1-6/17 tuleneb, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine iseendast enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Käesoleval juhul vastaspool ühtegi sellel viitavat tõendit ega asjaolu välja toonud ei ole. Kui vaadata menetlusaluse isiku tausta, siis tõepoolest teda on varasemalt karistatud ühe korra kiiruse ületamise eest sama paragrahvi sama lõike alusel. Täna arutatakse jälle episoodi, kus Risto Raik on taaskord pannud toime kiiruse ületamise. Saab väita seda, et eelmine kokkupuude täpselt samalaadne, mis lõppes rahatrahviga, ei ole oma mõju avaldanud. Esmase juhiloa omanikuna ei ole ta rakendanud liikluses piisavalt hoolsust, ei ole rakendanud ka autokoolis õpitut. Tuleb möönda, et esmase juhiloa äravõtmisel isikule kaasneb negatiivseid tagajärgi, kuid siiski selle olukorra, miks täna siin ollakse, on menetlusalune isik oma tegevusega ise loonud. Palun jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kohtuistungil menetluse poolte esitatud täiendavate tõenditega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja Risto Raigi juhitud sõiduki Audi A4 reg.märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 26.06.2020 kella 11:43 ajal kiirusemõõturit LaserCam 4 LE0992 (salvestuse ID 007484) (taatlustunnistus nr TTRS-20/00098). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 75 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks
Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse 7 isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 72 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 22 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja A.A., kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-20/00098), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud
lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra, millega rikkus
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 22 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 keeldu ja tegemist on väärteoga
Lisaks eelmärgitule nähtub väärteoprotokollist ja vaidlustatud otsusest, et kaebuse esitajale inkrimineeritakse ka
lg-s 1 nimetatud nõuete täitmata jätmist.
lg 1 kohaselt peavad liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis ning nende varustus vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele. Mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema nõuetekohaselt varustatud. Väärteoprotokollist nähtuvalt 26.06.2020 kell 11:43 peeti Pärnu mnt (Saagi ja Seljaku tn vahel), Nõmme linnaosas Tallinnas Harju maakonnas kinni mootorsõiduk Audi A4 registreerimismärgiga XXX, mida juhtis Risto Raik. Väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt ei vastanud mootorsõiduki rehvid kehtestatud nõuetele, kuna sõidukil olid all naastrehvid, mille kasutamine sel ajal oli keelatud. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.
lg 1 nimetatud kohustuse täitmata jätmine, millega Risto Raik realiseeris
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A. H., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, siis on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
S § 63 lg 1 alusel ja
lg 2 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning
lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena 8 sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 22 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et tegutses 26.06.2020 üsna sagedase ja kahjuks talle külge jäänud käitumistava järgi, mille kohaselt sõidab ta kuni piirangumärgini enam-vähem suurima lubatud kiirusega ja siis peale piirangumärki asub alles kiirust vähendama, on tegu toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Menetlusaluse isiku selgitustest tulenevalt õpetati talle autokoolis, et mootoriga pidurdamine ehk võimalikult vähene pidurite kasutamine säästab sõidukit, kuluosi ja kütust ning seepärast kasutab ta tihti kiiruse vähendamisel üksnes mootoriga pidurdamist. Selline pidurdamise viis aga tingib olukorra, et kiiruse vähendamine ei saa olla tõhus ning juht sõidab kiiruse piirangu alasse teadvalt suurimat lubatud sõidukiirust ületades. Väidetav autokoolis õpetatud mootoriga pidurdamisega sõiduki säästmine võib küll säästa kütust, kuid pidurite harv kasutamine viib lõpuks selleni, et pidurid ei tööta enam ja n.n kuluosade remont suurendab sõiduki kasutamisega kaasnevaid kulutusi. Puutuvalt
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemisse leiab kohus, et see väärtegu on toime pandud vähemalt hooletusest. Vastavalt
lg 1 sätetele peab liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle varustus vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele. Menetlusaluse isiku kasutusse võetud sõidukil olid all naastrehvid, milliste kasutamine on hooajaline ja vastav ajavahemik on üheselt reguleeritud, millest on teadlik ka äsja esmase juhiloa saanud menetlusalune isik. Kohus leiab, et kui sõiduk seisab, ei ole tähtsust sellel, millised on selle sõiduki rehvid, kuid kui sõidukiga asutakse osalema liikluses, peab sõiduk vastama kehtestatud tehnonõuetele ning selle eest vastutab isik, kes sõidukiga liikluses osalema hakkab, ehk juht. Menetlusaluse isiku ütlustest tulenevalt laenas ta sõidukit tuttavalt, et minna järele oma sõiduki remontimiseks vajalikele varuosadele. Seega ei olnud tal muud võimalust kui võtta sõiduk, millist talle võimaldati ja tal oli ükspuha, millised need rehvid on, s.t ta ei hakanud isegi veenduma selles, kas sõiduk vastab sel hetkel kehtivatele tehnonõuetele. Kui ta ei oleks seda pakutud sõidukit võtnud, pidanuks ta otsima muud varianti, kuid vajalik sõit tuli ära teha. Kuigi kaitsja väidetest tulenevalt olid rehvidel vaid üksikud naastud, ei muuda see asjaolu naastrehve suverehvideks, ehk nõuetele vastavaks.
lg 1 nõude rikkumise puhul ei saa süü suurust tuletada mõõdetavast suurusest, s.o naastude arvust rehvis. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 22 km/h, millega rikkus
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime
lg 2 ettenähtud väärteo ning kasutas liikluses mootorsõidukit, mis ei vastanud õigusaktidega kehtestatud nõuetele, millega rikkus
lg 1 nõuet ja pani toime
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 9 Seadusandja on
lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni.
lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on mõlemad temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette
lg 2 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada
Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et
lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui
lg 1 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka
lg 2 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama
Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 22 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt enam kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 21–40 km/h arvestades on kiirust ületatud alumise määra lähedases määras. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt sõidab ta tavaliselt kuni piirangumärgini enam-vähem suurima lubatud kiirusega ja siis peale piirangumärki asub alles kiirust vähendama. Kohus leiab, et selline juht, kes küll teab, et lubatud suurimat sõidukiirust reguleerivad liiklusmärgid, kui kes ei pea liikluskorraldusvahendil märgitust ja üheselt arusaadavast piirangust ja keelust kinni ning ületab lubatud sõidukiirust, on liikluses ohtlik. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Ka kohtuistungil avaldas menetlusalune isik kahetsust ja kohtule ei tekkinud kahtlust kahetsuse siiruses. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Menetlusaluse isiku väide, et tema tegevus antud konkreetsel juhtumil ei kujutanud otseselt kellelegi vahetut ohtu – teelõigul kehtib küll 50 km/h piirang, kuid teelõik oli iseenesest selline, et sellel suurema kiirusega liikumine ei ohustanud teisi liiklejaid märkimisväärselt. Samuti oli menetlusaluse isiku sõnul ka temaga koos liikunud sõidukite kiirus tema omaga põhimõtteliselt sarnane. Samuti oli sõiduteel pärisuunas kolm sõidurada ja vastassuund oli eraldatud piirdeaiaga. Jalakäijate ülekäiguradasid teelõigul ei olnud. Seega enda arvates ei kaasnenud 22 km/h sõidukiiruse ületamisega märkimisväärset ohtu liiklusele. Kohtuistungil viitas ka kaitsja teeoludele, esitades foto suurima sõidukiiruse ületamise kohast, leides, et sõiduvöönd on vastassuunavööndist lahutatud piirdega, tegemist on pärisuunavööndis mitmerajalise sõiduteega, peale- ja mahasõidud on eraldatud aeglustus-kiirendusradadega, jalakäijate liiklust üle tee ei ole ja see sündmuskoht kui selline, kõrvutades teda selle kiiruse ületamise määraga ei peegelda võib olla ülekaalukat või väga suurt isiku süüd arvestades, et see kiiruse ületamise määr jääb
Kohus taolise seisukohaga siiski ei nõustu. Esmase juhiloa saajalt eeldatakse juhtimisõiguse saamiseks vajaliku koolituse läbimist ja ilmselgelt peaks sellisel juhil õpitu värskelt meeles olema. Esmane juhiluba väljastataksegi selleks, et algaja juht tõestaks enda sobivust juhina liikluses ja õiguskuulekas käitumine ongi eelduseks, et esmase juhiloa tähtaja möödumisel saaks juht juhiloa. Juht, s.h ka esmase juhiloaga juht ei saa arvata, et liikluskorraldusvahendil märgitud kiiruse piirang hakkab kuskil pärast liikluskorraldusvahendit ja siis kui juht selle järgimist vajalikuks peab. Kohus on seisukohal, et kiiruse piirang algab liikluskorraldusvahendi tagant ja liikluskorraldusvahendiga kohakuti 10 jõudes peab sõiduki kiirus juba vastama liikluskorraldusvahendil märgitule kui liikluskorraldusvahendile ei ole lisatud lisatahvlit, mis reguleerib piirangu kehtivuse ala lisatahvlil märgitud kaugusel või ajavahemikul. Kui liikluskorraldusvahendiga on kehtestatud kiiruse piirang, siis kehtib see igale juhile igal kellaajal, sõltumata liiklustihedusest, tee oludest või juhi arvamusest ning sellest kõrvalekaldumine on liiklusnõuete kohaselt keelatud ja karistatav. Seetõttu jätab kohus kaebuses märgitud ja kaitsja kohtuistungil esitatud seisukohad teelõigu iseärasuste kohta tähelepanuta. Kohus jätab tähelepanuta ka menetlusaluse ning kaitsja väited selle kohta, et ka teised sõidukid sõitsid samasuguse kiirusega, kuid kinni peeti vaid üks. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et kohus vaatab läbi menetlusaluse isiku kaebust temale inkrimineeritud süütegude osas ega hinda teiste juhtide käitumist. Teiseks peab kohus vajalikuks märkida, et juht ei saa lähtuda liikluses n.n karjainstinktist, vaid liiklusseaduses ja muudes õigusaktides kehtestatud liiklusreeglitest ja nõuetest. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus, vaid peab olulisemaks sõiduki võimalikku vähest amortisatsiooni ning küttekulu. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad, samuti kõrvaliste isikute vara. Kohus ei saa arvestada ka väitega, et teiste sõidukite kiirus oli põhimõtteliselt sarnane. Kohus leiab, et sõidukiiruse valik ei saa olla mootorsõiduki juhi suvaotsus ning ei saa ega tohi sõltuda teistest liiklejatest, s.h samal teelõigul liikuvatest teistest lubatud suurima sõidukiiruse ületajatest, sõiduradade arvust ning ülekäiguradade olemasolust või nende puudumisest. Liikluse reguleerimiseks ja liiklusohutuse tagamiseks paigaldatakse kiirust piiravad liiklusmärgid, teatud tegevusi keelavad liiklusmärgid või muud liikluskorraldusvahendid ning need paigaldatakse vastavalt vajadusele ja turvalisusele ning nendest kinnipidamine on kohustuslik igale liikluses osalejale.
lg 2 sätestab üheselt liikleja kohustuse täita liikluskorraldusvahendi nõuet ja liiklusseadus ei näe ette võimalust lähtuda kiiruse valikul oma parimast äranägemisest. Seega kehtib piirang igal ajahetkel ja iga liikleja jaoks ning niikaua kuni liikluskorraldusvahend seda kehtestab. Lubatud sõidukiirus on reguleeritud
ja 50 sätetega ning nendest sätetest võib kõrvale kalduda vaid erandlikel juhtudel, millised menetlusaluse isiku suhtes ei kohaldu. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta ka väited selle kohta, et lubatud suurima piirkiiruse ületamisega loodav ohu suurus võiks sõltuda kiiruse ületamisega seotud ümbruskonnast. Lubatud suurima kiiruse ületamine
Kohtu hinnangul kui juht ületab suurimat lubatud sõidukiirust ning seejuures õigustab ennast väidetega, et tema käitumine ja tegevus ei toonud kellelegi kaasa ohtu, on ta ainuüksi oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ega tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus ega saa aru, et igasugune kiiruse ületamine kätkeb endas ohtu talle endale kui ka teisele liiklejatele. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest ning juhi kohustustest liikluses kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü
lg 2 mõttes on keskmine, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust on
lg 2 sätestatud vahemikus ületatud vähesel määral üle sätestatud vahemiku alammäära. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohtuväline menetleja on karistuse määranud keskmises määras. Samas on menetlusalune isik toime pannud ka teise väärteo, mis muudab süüd väärtegude kogumis suuremaks ja oleks ka aluseks karistuse määramisel üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kaebemenetluses aga puudub kohtul õigus liialt leebet karistust tühistada ja uue otsusega rangemat karistust mõista, kuivõrd kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele 11 mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja liiklusnõudeid teadlikult, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel ning ka tema enda ütlused toimunu kohta. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendava asjaolu esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasemad kinnipidamised samalaadsete väärtegude toimepanemiselt ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest hoiduma ega ka tähelepanelikkusele liikluses. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et liikluses liiklusnõudeid järgivate liiklejate teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse liik, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Karistuse määramisel tuleb eelmärgitule lisaks arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt üks kehtiv väärteokaristus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. 10.07.2020 karistati Risto Raiki
lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, mille isik on tasunud. Seejuures on menetlusalust isikut karistatud väärteo eest, mis on toime pandud 14.06.2020. Menetlusesemeks oleva väärteo pani menetlusalune isik toime 26.06.2020, s.o kaheteistkümne päeva möödudes. Kohtuistungil esitas kohtuvälise menetleja esindaja väljatrüki andmebaasist, mille kohaselt on menetlusaluse isiku suhtes alustatud lühimenetlust
lg 1 ettenähtud väärteo tunnustel, mille kohaselt menetlusalune isik 29.04.2020 kell 22.20 Vabaduse pst-l Tallinnas ületas lubatud suurimat sõidukiirust 15 km/h. Kuigi vastavalt VTMS § 548 lg 6 sätetele ei kanta lühimenetluses määratavat mõjutustrahvi karistusregistrisse ega loeta mõjutustrahvi ka karistuseks ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel, on tegemist andmetega, mis iseloomustavad menetlusaluse isiku käitumist liikluses. Nende andmete valguses saab aga üheselt asuda seisukohale, et menetlusalust isikut on ajavahemikul 29.04.2020 kuni 26.06.2020, s.o vähem kui kahe kuu jooksul kolmel korral kinni peetud lubatud suurima sõidukiiruse ületamiselt. See on aga kohtu arvates ilmekas näide sellest, et kahest samal põhjusel aset leidnud eelmisest kinnipidamisest menetlusalune isik oodatud järeldusi teha ei suutnud ja pani toime menetlusesemeks oleva väärteo, jätkates liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale eelmise määratud rahatrahvi on isik küll tasunud ning ta on ka ise öelnud, et tema poolt rahatrahvi õigeaegne tasumine näitab tema suutlikust vastutust võtta ning et ta omab rahalisi vahendeid, et ka praegusel juhul rahatrahv tasuda, ei saa kohus jätta tähelepanuta isiku liikluskäitumist iseloomustavaid andmeid, mis üheselt viitavad kohtu hinnangul sellele, et korduvad kinnipidamised samal põhjusel, teadmises, et sellele järgneb karistus, oma eesmärki ei täida ja menetlusalust isikut õiguskuulekusele ei sunni. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast ammendanud ning kohaldada tuleb liiklusseaduses ettenähtud teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kaebuse esitaja kaitsja leiab, et kuna käesoleva kaevatava otsuse aluseks on varasemaga võrreldes samasugune rikkumine, siis ei pruugi juhtimisõiguse äravõtmine olla põhjendatud või ei pruugi olla põhjendatud temale karistuseks määratud ulatuses. Kohus peab vajalikuks selgitada, et iga järgnev karistus peab olema eelmisest karmim, sest vastasel korral ei täidaks see oodatud eesmärki ning ei paneks isikut seadusekuulekalt käituma. Lisaks tuleb karistuse mõistmisel lähtuda seadusandja poolt ette antud karistuse piiridest.
lg 2 puhul võimaldab seadus määrata teiste alternatiivsete karistuste kõrval karistuseks rahatrahvi kuni 12 100 trahviühikut. Kui võtta arvesse, et viimase samalaadse väärteo toimepanemise eest karistati isikut 50 trahviühiku ulatuses, siis kohtu hinnangul arvestades kõiki käesoleva väärteoasja asjaolusid ei vastaks ka maksimaalne karistus 100 trahviühiku ulatuses isiku toimepandud teo raskusele ja karistuse kohaldamise põhimõtetele. Samuti puudub kohtul veendumus, et rahatrahv kui karistusliik sunniks isikut seadusekuulekusele, kuna menetlusalune isik on näidanud üles hoopis vastupidist käitumist. Lisaks võib omaksvõetud karistuspraktika kohaselt ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Samas on aga tegemist olukorraga, kus kaebuse esitajat on juba korduva samalaadse väärteo eest karistatud juba keskmisse määra jääva karistusega, kuid see ei ole tulemust andnud. Kuigi varasema kehtiva karistuse iseloom peab ilmselgelt tingima karistuse liigi valiku korrigeerimise, s.t kui kergemaliigiline karistus oodatud eesmärki ei ole täitnud, tuleb kohaldada teist liiki karistust, pidanuks menetlusaluse isiku kahetsus siiski mõjutama karistuse määra kergendamise suunas, kuivõrd teiseliigiline karistus on isiku õigusi enam piirav kui tulemuseta jäänud rahatrahv. Käesoleval juhul on vaatamata menetlusaluse isiku poolt kahe samaaegselt toime pandud väärteo tõttu mõningal määral üle keskmise süüle ja kergendava asjaolu esinemisele siiski määratud karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et kui karistuse kohaldaja otsustab valida rangema karistusliigi, mis seab isikule suuremaid piiranguid, ei saa enam lähtuda põhimõttest, et korduvalt karistatud isiku puhul tuleks kohaldada karistust keskmist määra ületavas määras, vaid peaks lähtuma ennekõike keskmisest määrast ja seejärel lahendama küsimuse kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamisest. Seetõttu leiab kohus, et rangemat karistusliiki kohaldades ei ole antud juhul määratud karistus proportsionaalne süü suuruse ja isiku karistusandmetega olukorras, kus varasem kehtiv karistus saab eelkõige olla põhjuseks karistuse liigi valikule, kuid ei saa samaaegselt olla ka karistuse määra mõjutavaks teguriks. Seetõttu leiab kohus, et arvestades kohtuvälise menetleja tuvastatud kergendava asjaolu olemasolu, tuleks menetlusalusele isikule määratud karistust kergendada. Puutuvalt kohaldatud karistuse liiki ja kaebuse põhjendusi ning asjaolu, et väidetavalt on isik saanud tööd kullerfirmas, millise asjaolu esinemise kohta esitati ka tööleping, peab kohus vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus oluline nii töö saamiseks, selle töö tegemiseks ja võib-olla ka tööl käimiseks, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas ega tähelepanelik, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka nii senist elu mugavaks teinud kui ka töötamiseks vajalikust juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töö saamiseks ja tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja eelnevalt samalaadse liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Ei ole usutav, et juhtimisõiguse saanud ning seetõttu eeldatavalt ka liiklusseaduse sätteid teadev kaebuse esitaja ei olnud teadlik, et iga järgnev suurima lubatud sõidukiiruse ületamine võib kaasa tuua juhtimisõigusest ilmajäämise. Kaebuse esitajale pidi see olema teada juba pärast esimest kiiruse ületamist ning kaebuse esitaja oleks võinud omad järeldused teha pärast esimest kinnipidamist samalaadse väärteo toimepanemiselt, mitte alles nüüd kui teine karistus samalaadse õiguserikkumise eest muudab oluliselt tema elukvaliteeti. Selline teadmine ei ole aga kaebuse esitanud isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata sellele, et teda on korduvalt samalaadsete õiguserikkumiste toimepanemise tõttu kinni peetud, on ta jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine 13 mugav elulaad ja töökoht ning töötamise võimalus säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Küll peab kohus võimalikuks kaebuse rahuldada osaliselt ning tühistada kohtuvälise menetleja otsuse karistuse määra osas, kergendades uue otsusega määratud karistust. Samas ei pea kohus võimalikuks tühistada otsust karistusliigi osas ega kohaldada karistusena rahatrahvi kui tulemuseta jäänud karistusliiki. Kohtuistungil leidis kaitsja, et ka seda, et kuivõrd menetlusesemeks olev väärtegu on toime pandud enne eelmist karistamisotsust ja eelmise otsusega määrati samalaadse väärteo eest karistuseks rahatrahv, pidanuks ka menetlusesemeks oleva väärteo eest KarS § 62 ja § 63 sätestatud põhimõtteid kohaldades karistama rahatrahviga, kuivõrd tegemist on sama süüteokoosseisuga, viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-27/09 antud seisukohtadele. Kohus, tutvunud viidatud lahendiga, lisaks ka lahenditega 3-1-1-80/11 ja 4-16-4916, leiab, et tegemist ei ole samasuguse olukorraga. Viidatud lahendites on märgitud, et Riigikohus on korduvalt märkinud, et KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks ja seetõttu võib samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Nimetatud lahendites on olnud ühesugune olukord selles mõttes, et sama kohtuvälise menetleja karistamisotsustele esitatud menetlusaluse isiku kaebused on kohtu menetluses samaaegselt ning ühel juhul on väärteoasjad ühendatud ühisesse menetlusse kohtuvälises menetluses ja kahel juhul on kaebused olnud kohtu menetluses üheaegselt, kuid neid ei ühendatud ühisesse menetlusse. Neist ühel juhul käsitles maakohus kolme otsust ekslikult ühe lahendina. Kõigil neil juhtudel oli tegemist väärteoasja menetlemisega VTMS § 12 lg 1 tuleneval põhimõttel ja kaebuse läbivaatamisega VTMS § 14 lg 1 alusel. Vaatamata ülelviidatud lahenditele peab kohus märkima, et kõrgem kohus ei ole selles küsimuses alati olnud ühesugusel seisukohal. Nimelt tegi Harju Maakohus 10.05.2013 ühe menetlusaluse isiku neljas samaaegselt kohtu menetluses olnud kaebuses otsused nr 4-13-2025, 4-13-2026, 4-132356 ja 4-13-2517, jättes sama kohtuvälise menetleja 23.02.2013, 01.04.2013, 05.04.2013 ja 11.04.2013 ettenähtud sanktsiooni ülemmääras määratud karistused muutmata ja otsused tühistamata. Kõigi nelja maakohtu otsuse peale esitas menetlusaluse isiku kaitsja kassatsioonkaebused, mis jäeti 29.08.2013 menetlusse võtmata, kuivõrd puudusid VTMS § 160 lg 5 märgitud alused. Käesoleval juhul on aga tegemist olukorraga, kus esimese karistamisotsuse tegi Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskond ja menetlusesemeks olevas väärteos Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Seega on tegemist olukorraga, kus menetlust viivad läbi ühe kohtuvälise menetleja erinevad piirkondlikud struktuuriüksused. VTMS § 63 lg 1 näeb küll ette võimaluse väärteoasjade ühendamiseks, kuid senise kehtiva redaktsiooni kohaselt on seda võimalik teha vaid ühe väärteoasja menetleva kohtuvälise menetleja struktuuriüksuse piires või väärteoasja arutamisel maakohtus (lg 3). VTMS § 12 lg 1 sätestab üheselt, et kohtuvälises menetluses menetletakse väärteoasja teo toimepanemise koha järgi ja menetlemise kohta saab muuta ainult menetlusaluse isiku taotlusel ning sedagi vaid VTMS § 12 lg 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Kohtuvälise menetleja struktuuriüksus seda omal initsiatiivil teisele strultuuriüksusele üle anda ei saa, v. a lõikes 5 sätestatud alustel, kuid sellelgi juhul on see seotud teo toimepanemise koha või menetlusaluse isiku taotlusega. Samamoodi on VTMS §-s 14 sätestatud kohtualluvus, mis on samuti seotud maakohtu tööpiirkonna või menetlusaluse isiku taotlusega VTMS § 12 lg 2, 3 sätestatud alusel. Seega ei ole võimalik kohtuvälise menetleja erinevate struktuuriüksuste tööpiirkonnas toime pandud väärtegude menetlusi kohtuvälises menetluses ühendada ja ka kohtul puudub õigus 14 omal initsiatiivil ühendada ühisesse menetlusse erinevates kohtutes menetletavaid kaebusi või ühendada ühisesse menetlusse kohtu menetluses olevat kaebust kohtuvälise menetleja otsusele ja kohtuvälises menetluses olevat väärteomenetlust. Seejuures on karistuste liitmine väärteomenetluses samuti välistatud ning karistuse määr on sõltuvuses sanktsiooni ülemmäärast. Samas, kui menetlusalune isik paneb järjestikku toime samalaadseid väärtegusid erinevates maakondades, siis peaks kaitsja seisukoha kohaselt, sõltumata väärtegude rohkusest, piirdumagi kõigi väärteomenetluste, s.h kaebemenetluste kogumis esimese karistamisotsusega määratud karistusega, mis ei saa aga olla karistamise eesmärgiks, kuivõrd iga uue süüteo toimepanemine kergendaks süüdlase olukorda. Eelmärgitust tulenevalt jätab kohus kaitsja taotluse karistusliigi muutmiseks ja KarS § 63 põhimõtete kohaselt erinevate menetlejate otsuste kogumis sanktsiooni ülemmäära piires kohaldamiseks rahuldamata. Kaitsja on karistusliigi muutmise vajadust põhjendanud ka sellega, et Maanteeameti seisukoha kohaselt ei saa otsusega juhtimisõiguse äravõtmise korral uuesti juhtimisõigust taotleda enne kui mõistetud karistus on kustunud. See tähendaks aga seda, et lisaks kolmekuulisele juhtimisõiguse äravõtmisele karistusena tuleks oodata aasta aega, enne kui saaks uuesti juhiluba taotlema hakata. Kohus leiab, et õigusrikkuja jaoks võib selline olukord küll olla murettekitav, kuid see asjaolu ei saa olla juhtimisõiguse äravõtmist kui liiklusseaduses ettenähtud põhi- või lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohtu arvates peaks iga juhtimisõiguse saanud isik, kellele on tema arvates juhtimisõigus vajalik, ka pärast selle õiguse saamist käituma liikluses viisil, mis tagab selle õiguse säilimise. Seetõttu jätab kohus kaitsja põhjenduse juhtimisõiguse taastamise ülemäärasest pikaajalisusest tähelepanuta. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.