← Eesti

1-21-837/5

Obsah (5)§ 199§ 7§ 6§ 208§ 385

1-21-837 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17.02.2021, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-21-837 (20230101167) Kohtunik Heili Sepp Vaidlu

§ 199lg 1 p 1 alusel.

Juhtivuurija hinnangul puuduvad kuriteokaebuses ja lisamaterjalides andmed, mis võimaldaksid järeldada, et toime on pandud KarS §-des 201 või 209 (või mõne muus KarS paragrahvi) järgi kvalifitseeritavad kuriteod. 1

(8)1-21-837
  1. X OÜ esindaja vandeadvokaat Margo Põbo esitas 06.11.2020 Põhja Ringkonnaprokuratuurile kaebuse, taotledes QQ suhtes kriminaalmenetluse alustamist KarS § 209 ja/või KarS § 201 tunnustel.
  2. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Jürgen Hüva jättis 20.11.
  3. a määrusega kaebuse rahuldamata. Ringkonnaprokurör nõustus politsei teatises toodud põhjendustega, et kriminaalmenetlus tuleb selleks vajaliku aluse puudumise tõttu jätta alustamata.
  4. X OÜ esindaja Margo Põbo vaidlustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse 03.12.2020 Riigiprokuratuuris, paludes määrus tühistada ja alustada QQ suhtes kriminaalmenetlust KarS § 209 ja/või KarS § 201 tunnustel.
  5. Riigiprokuratuur jättis 04.01.
  6. a määrusega X OÜ esindaja Margo Põbo kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör nõustus seejuures varasemate menetlejatega kriminaalmenetluse aluse puudumises, kuna isiku käitumises ei esine kuriteo tunnuseid.
  7. Riigiprokurör selgitas, et kelmuse objektiivne koosseis moodustub petmisest, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ja saab varalist kahju. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus (vähemalt kaudset) tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Kõnealusel juhul oleks QQ käitumises kelmuse koosseis tõsikindlalt tuvastatav juhul, kui ostusoovi avaldamise ja auto ostueelseks proovimiseks kokkuleppel enda valdusesse saamise ajal 02.09.2020 olnuks ostja QQ eesmärgiks auto müüjat X OÜ seaduslikku esindajat YY petta ja suulise lepingu alusel ostetud (omandatud) sõiduki eest ostusumma tasumata jätta. Millelelgi sellisele asja materjalid riigiprokuröri hinnangul ei viita ning kuriteokaebuses ega kaebustes ei märgita ainsatki tõsiseltvõetavat asjaolu, millele tuginedes saaks tõendada sõiduki ostja tahet juba sõidukit ostma asudes selle eest kokkulepitud hind tasumata jätta.
  8. Kuriteoteatest nähtuvalt soovis X OÜ juhatuse liige YY müüa enda kasutuses (liisingus) olevat ja Swedbank Liising AS-le kuuluvat sõiduautot Porsche Cayenne ja avaldas müügipakkumise. Seejärel võttis YY-ga ühendust tema tuttav QQ, kes avaldas soovi sõiduauto ostmiseks ning liisingu ümbervormistamiseks. Nad kohtusid 02.09.2020 ja QQ sai sõiduki enda valdusesse (eeldatavalt poolte kokkuleppel), et teha proovisõitu ja veenduda auto korrasolekus. 16.10.2020 esitas YY politseisse avalduse, väites, et proovisõiduks auto enda kätte saanud QQ ei ole autot tagastanud.
  9. Kaebuse kohaselt „ei oma tähtsust, kas leping on sõlmitud või mitte, vaid tähtsust omavad asjaolud, kas QQ soovis asuda lepingut või kokkulepet täitma või mitte“. Kaebaja hinnangul „on QQ näidanud, et tema sooviks oli auto saada enda valdusesse ning kaebajale raha mitte maksta, ehk siis tema sooviks oli juba algusest peale auto kaebajalt välja petta ning valeandmete (sh vale makse tegemisega) esitamisega kaebajat eksitusse viia“. Riigiprokurör ei näinud antud juhul ainsatki tõsiseltvõetavat asjaolu, millele tuginedes saaks väita, et QQ soovinuks autot tasuta endale saada.
  10. Kaebaja on märkinud, et „kaebaja ei ole sõidukit QQ kasutusse andnud“, samas aga leidnud, et kaebaja andis sõiduki „QQ valdusesse proovisõidu tegemiseks“. Kuigi Riigiprokuröri hinnangul on väited vastuolulised, saab nendest järeldada, et YY andis sõiduki QQ valdusse, et viimane kasutaks autot proovisõiduks ja sõiduki seisukorra kontrollimiseks. Kaebuste pinnalt jääb selgusetuks, kui pikka perioodi kokkulepe hõlmas, sest kaebaja teavitas politseid alles poolteist kuud hiljem sellest, et ostja ei tulnudki proovisõidult tagasi.
  11. Riigiprokuröri arvates ei nähtu materjalidest asjaolusid, mis annaks aluse tõsiseltvõetavalt väita, et QQ oleks justkui loonud YY-le ebaõige ettekujutuse oma autoostusoovist ja maksevalmidusest.

§ 7

lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Kelmuse puhul peab väidetava toimepanija süü tõsikindlat tõendamist leidma, kuid praegu on 2

(8)1-21-837 tegemist üksnes kaebaja subjektiivsete oletuste ja meelevaldsete järeldustega. Tegemist on üksnes sõiduki müüja subjektiivse soovnägemusega ning kuriteoteates, esitatud kaebustes ega lisamaterjalides ei ole ainsatki tõsiseltvõetavat asjaolu, mis viitaks usaldusväärselt sellele, et juba sõidukit ostma asudes ning seda proovisõiduks ja kontrollimiseks enese valdusse saades ei olnud ostjal QQ-l valmidust sõiduki ostuhinda tasuda.
  1. Riigiprokurör märkis, et omastamine näeb ette kriminaalvastutuse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Subjektiivsest küljest eeldab omastamine tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega.
  2. Kuriteoteate kohaselt ei ole QQ käesolevaks ajaks sõiduauto ostu-müügihinda tasunud ega proovisõiduks saadud sõidukit YY-le tagastanud. Samas on üheselt selge, et YY ja QQ asusid teostama sõiduauto ostu-müügi tehingut, kusjuures müüja andis sõiduki ostja valdusesse omavahelise kokkuleppe alusel, et ostja teeks proovisõitu ja kontrolliks sõiduki korrasolekut. Kuriteoteates pole märgitud, kui kauaks müüja kõnealuse sõiduki ostja valdusse andis. Samuti ei nähtu teatest seda, et QQ oleks kõnealuse sõiduki kas enda või mõne kolmanda isiku kasuks pööranud. Väidetavalt on QQ ka pärast 02.09.2020 avaldanud jätkuvalt soovi kõnealuse sõiduki ostmiseks. Seega pole alust tõsikindlalt väita, et QQ oleks kõnealuse sõiduki osas oma omastamistahet manifesteerinud. Riigiprokurör leidis, et kõnealusel juhul ei ole võimalik rääkida ka võõra vara ebaseaduslikust enda (või kolmanda isiku) kasuks pööramisest KarS § 201 mõttes. Vastupidi – Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses kajastuvast YY ja QQ sõnumivahetusest võib välja lugeda hoopis seda, nagu oleks sõiduk täiesti olemas ja kaebajal tuleks see lihtsalt ära võtta (QQ: „/…/ Võid tulla järgi kui vabaks saad /…/“). Kaebuse esitaja on kõnealust sõnumit tõlgendanud nii, et QQ tahaks auto enne tagastamist osadeks võtta („/…/selle sõnumi sisu oli selge ja ühene, kui tahad oma autot kätte saada, siis ma lammutan selle laiali ja võid selle võtta /…/“). Riigiprokurörile jäi sellest mulje, et YY on oma kuriteoteates mingisuguseid olulisi asjaolusid n-ö maha vaikinud.
  3. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröriga, et YY on oma kuriteoteates jätnud teadlikult kajastamata mitmed väga olulised detailid ja seeläbi esitanud eksitavaid andmeid. Kaebaja pole kuriteoteates maininud, et sõiduk oli QQ valduses korduvalt varemgi. Samuti ei viidanud YY sellele, et ta on pärast 02.09.2020 QQ-ga suhelnud. Kuna kaebaja ei ole pidanud vajalikuks kõnealuse auto ostu-müügiga seonduvaid olulisi asjaolusid avaldada, siis leidis riigiprokurör sarnaselt ringkonnaprokuröriga, et „toimub emotsionaalne suhtlus kahe isiku vahel, kellel on tekkinud erimeelsused, kuid sellest ei ole võimalik teha järeldust, nagu QQ annaks mõista, et ta ei tagasta sõidukit“. Riigiprokurör rõhutas taas, et väidetavalt on QQ ka pärast 02.09.2020 avaldanud jätkuvalt soovi kõnealuse sõiduki ostmiseks. 15.

§ 6

kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kaebuses kirjeldatud juhtumi puhul ei ole kuriteo tunnuseid mitte kellegi käitumises välja toodud ja kuriteo asjaolusid ei ole ilmnenud, mistõttu pole võimalik kriminaalmenetlust alustada. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kui kuriteoteade ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine menetluse aluse otsimise eesmärgil lubatav. 3

(8)1-21-837
  1. Riigiprokuratuuri 04.01.
  2. a määrusele esitas kaebuse X OÜ esindaja vandeadvokaat Margo Põbo, kes palub määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama menetlust. Menetluskulud palub esindaja jätta riigi kanda.
  3. Erinevalt riigiprokurörist leiab esindaja, et kuriteoteates ja edasistes kaebustes on piisava põhjalikkusega kirjeldatud isiku tegusid, mis täidavad süüteokoosseisu tunnuseid ja vajavad kontrollimist kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluse alustamiseks peaks piisama objektiivse süüteokoosseisu nende tunnuste arvestamisest, mis puudutavad tegu. Objektiivse süüteokoosseisu tagajärje ja põhjusliku seose selgitamine toimub kriminaalmenetluse raames. Kaebaja andis oma teadmised kuriteoteates edasi selliselt, nagu need temale sel hetkel teada olid ning tal puudub võimalus koguda vajalikke tõendeid ja andmeid. Lepinguliste vaidluse olemasolu ei välista kuidagi kuriteokoosseisu olemasolu ja kriminaalmenetluse läbiviimist.
  4. X OÜ juhatuse liige YY avaldas pakkumise, mille kohaselt soovis müüa enda kasutuses (liisingus) olevat ja Swedbank Liising AS-le kuuluvat sõiduautot. Temaga võttis ühendust QQ, kes avaldas soovi sõiduauto ostmiseks ja liisingu ümbervormistamiseks. QQ on ka varasemalt sõidukit kasutanud ja selle tagastanud. 02.09.2020 soovis QQ sõiduki omandada, kuid pärast seda ei ole ta sõidukit tagastanud, vaid on oma tegevusega näidanud, et soovib sõiduki omastada. Kaebaja on korduvalt esitanud QQ-le nõude sõiduk tagastada, kuid sõiduk on kuhugi ära viidud, peidetud või lammutatud. Viimases telefonikõnes ütles QQ, et kuna YY esitas avalduse politseisse, siis võib selle auto üldse ära unustada. QQ käitumine viitab üheselt sellele, et ta ei plaani sõidukit tagastada.
  5. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröri seisukohaga, et materjalides ei kajastu asjaolud, et QQ oleks temale antud võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööranud. QQ on selgitanud kaebajale, et tema eesmärgiks on sõiduki endale saamine, ta on sõiduki ära peitnud ja andnud kaebajale teada, et kui ta auto otsimist viivitamatult ei lõpeta, siis „Ma homme helistan ja lasen sinu sita juppideks võtta ja laduda hunnikusse“. See näitab, et kui YY tahab oma autot kätte saada, siis QQ lammutab selle laiali ja siis võib kaebaja selle võtta. Kaebaja soovib oma sõiduki kätte saada, kuid QQ keeldub sõiduki asukohta avaldamast ja sõidukit tagastamast. Ei saa välistada, et QQ on tänaseks sõiduki varuosadena maha müünud. Kuna QQ ise sõidukit sihtotstarbeliselt ei kasuta, siis peab kaebaja tõenäoliseks, et ta on andnud sõiduki kolmandatele isikutele. Kaebaja ei saa näidata, et QQ oleks manifitseerinud, et soovib sõidukit omastada. Omandamise soovi manifitseerimist saabki hinnata läbi tegevuse.
  6. Kaebajale jääb mulje, et prokurör soovib teda justkui karistada selle eest, et ta ei suutnud olla avaldust tehes piisavalt täpne ega ole ise tõendeid kogunud ja esitanud. Kui informatsioon on menetleja jaoks puudulik, vastuoluline või tundub eksitav, siis on menetlejal võimalik küsida avaldajalt täpsustavat informatsiooni. Kui prokuratuur ei suuda tõsikindlalt kinnitada ega ümber lükata seisukohta, et kuritegu ei ole toime pandud, siis tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks.
  7. Riigikohus on selgitanud, et omastamistahte manifesteerimisega on tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Omastamistahte manifesteerimist tuleb üldjuhul jaatada ka siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine, kasutusviisi (lammutamine) või -intensiivsuse oluline (ebatavaline) muutus või valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine (RK 18.12.2015 otsus nr 3-1-1-99-15, p 30). Kui asuda seisukohale, et pooled jõudsid sõlmida mingisuguse võlaõigusliku lepingu (kaebaja sellega ei nõustu), siis on leping üles öeldud ja kaebaja on selgelt väljendanud, et sõiduk tuleb tagastada. Sellisel juhul on QQ manifitseerinud selgelt oma omastamistahet, kuna on asunud 4
(8)1-21-837 sõidukit peitma ja varjama. Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui on tuvastatav, et leping on õiguspäraselt lõppenud, siis on eeldatav, et lepingu eseme tagastamata jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta (RK 27.06.2016 otsus nr 3-1-1-49-16, p 18). Eeltoodust lähtudes on QQ manifesteerinud oma omastamise tahte ja tema käitumises esinevad kõik omastamise koosseisu tunnused.
  1. QQ on oma käitumisega näidanud, et tal on olnud algusest peale soov ja tahtmine sõiduk endale saada ja selle eest tasu mitte maksta. Käesolevas asjas omab tähtsust üksnes see, kas QQ on näidanud, et tema sooviks oli juba algusest peale auto kaebajalt välja petta ning valeandmete (sh vale makse tegemisega) esitamisega kaebajat eksitusse viia (RK 3-1-1-98-09, p 13 ja RK 3-1-1-1715, p 9). QQ esitas kaebajale ebaõige ettekujutuse, et soovib sõidukit osta ja selle eest raha maksta. Lisaks tegi ta ka petliku makse, millega soovis jätta vale muljet, et ta on valmis auto eest tasuma, kuid pärast auto enda valdusesse saamist kutsus makse tagasi. Tegemist on valeandmete esitamisega, et kannatanu eksitusse viia. Kaebaja tegi QQ kasuks varakäsutuse ja andis temale üle endale kuuluva sõiduki valduse, kuid ei saanud vastu midagi. YY sai varakäsutust tehes varalist kahju 49 000, sest jäi ilma nii rahast kui sõidukist. QQ sai tehingu tulemusena 49 000 varalist kasu, sest ta jättis sõiduki eest tasumata. QQ pani pettuse toime vähemalt kaudse tahtlusega ja käitus selliselt teadlikult. Seega esinevad QQ käitumises kelmuse koosseisu tunnused.
  2. Kaebaja on seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamiseks on ajend ja alus olemas ning puuduvad

§ 199lg-s 1 sätestatud asjaolud.

Kriminaalmenetluse alustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Praegu on prokurör tõlgendanud kõik väited kriminaalmenetluse alustamise kahjuks.

§ 6

sätestatud legaliteedi põhimõttest tulenevalt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud oma pädevuse piires alustama ja toimetama kriminaalmenetlust ning kriminaalmenetluse võib jätta alustamata vaid olukorras, kus olemasoleva teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud

§ 199lg 1 mõistes.

Ühtegi taolist asjaolu praegu ei nähtu ning asjaolude tuvastamine ilma kriminaalmenetluseta ei ole piisavas ulatuses võimalik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii kaebuse kui ka süüdistuskohustusmenetluse raames kogutud materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 04.01.
  2. a määruse tühistamiseks. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisel on menetlejate poolt kaalutud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ja järeldust, et puudub kriminaalmenetluse alus

§ 199lg 1 p 1 tähenduses, ei saa pidada seadusega vastuolus olevaks.

25. Kaebuses märgitakse, et

§-s 6 sätestatu kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Sellega seoses nendib ringkonnakohus, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kriminaalmenetluse alustamisel seotud mis tahes isiku arvamusega. Seega, kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt 5

(8)1-21-837 teoreetiline (RKKK 3-1-1-60-10).

§ 6

näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. Lisaks sellele nimetab

§ 199

lg 1 p 1 esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes samuti ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. 26. Käesolevas asjas on kõik varasemad menetlejad asunud seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, leides, et isiku käitumises ei esine kuriteo tunnuseid. Seega on jäetud kriminaalmenetlus alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumisel, mis on

§ 199lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks.

Järgnevalt põhjendab ringkonnakohus seda, miks ta nõustub, et kriminaalmenetluse alus puudub.

  1. Nagu Riigiprokuratuur juba märkis, on kelmusega KarS § 209 lg 1 kohaselt tegemist juhul, kui teisele isikule luuakse varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus (st petetakse teda) ja tekitatakse sellega kahju. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus (vähemalt kaudset) tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Lisaks sellele peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, st tegutsema otsese tahtlusega. Seega on kelmuse puhul vaja tuvastada, et näiteks lepingu sõlmimise hetkel üks osalistest pettis teist ja lõi viimasele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutses otsese tahtlusega.
  2. Kuriteokaebuse kohaselt pettis QQ YY sellega, et QQ esitas kaebajale ebaõige ettekujutuse, et soovib sõidukit osta ja selle eest raha maksta. Ebaõige ettekujutuse lõi QQ petliku makse tegemisega, millega soovis jätta vale muljet, et ta on valmis auto eest tasuma, kuid pärast auto enda valdusesse saamist kutsus makse tagasi. Seega on QQ kaebaja hinnangul oma käitumisega näidanud, et tal on olnud algusest peale soov ja tahtmine sõiduk endale saada ja selle eest tasu mitte maksta. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et kuriteokaebus, selle lisad ega kaebused ei vii üheseltmõistetavalt järeldusteni, mida on teinud kaebaja. Ainuüksi asjaolu, et enne auto ostmise soovi väljendamist teostati osamakse, mis hiljem (kui auto juba QQ valduses oli) tagasi kutsuti, ei võimalda järeldada, et QQ eesmärgiks oli juba auto omandamise hetkel soov sõiduki eest ostusumma tasumata jätta ehk auto müüjat X OÜ seaduslikku esindajat YY petta. Asja materjalidest ei nähtu, et sõiduki osamakse tasumine olnuks isikutevahelise kokkuleppe kohaselt sõiduki valduse üleandmise eelduseks. Samuti ei saa pidada makse teostamist ja selle hilisemat tühistamist iseenesest seadusega vastuolus olevaks tegevuseks. Makse tühistamiseks võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid, sh näiteks makse ekslik teostamine või selle tasumine vale isiku poolt. Nii nähtubki asjas esitatud dokumentidest ja kaebustest, et sõiduauto osamakset ei teostanud QQ, vaid C OÜ ja seega pole võimalik välistada, et makse tühistatigi põhjusel, et see tasuti ekslikult. Seejuures on oluline, et pank ei kandnud C OÜ poolt tasutud summat kui ekslikku makse teostajale tagasi omal algatusel, vaid YY enda nõusolekul 10.09.2020 ehk pärast seda, kui auto valdus oli juba QQ-le üle läinud. Eeltoodu viitab ringkonnakohtu hinnangul sellele, et makse oligi ekslik või selle teostas asjasse puutumatu isik. Juhul kui osamakse tasumine olnuks QQ kohustus või see olnuks suuliselt sõlmitud kokkuleppe kohaselt sõiduki valduse üleandmise eelduseks, siis ei näe kohus ühtki põhjust, miks YY oleks pidanud andma pangale nõusoleku makse tühistamiseks pärast auto valduse üleandmist QQ-le. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes nõustub ringkonnakohus varasemate menetlejatega, et kõnealusel juhul on tegemist üksnes kaebaja subjektiivsete oletuste ja järeldustega ning asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaks alust tõsikindlalt arvata, et juba ostusoovi avaldamise ja auto ostueelseks proovimiseks kokkuleppel enda valdusesse saamise ajal 02.09.2020 olnuks ostja QQ eesmärgiks auto müüjat X OÜ seaduslikku esindajat YY petta ja suulise lepingu alusel ostetud (omandatud) sõiduki eest ostusumma tasumata jätta. Seega ei ole võimalik QQ tegevuses kelmuse koosseisu sedastada. 6

(8)1-21-837
  1. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses leiab esindaja, et QQ on pannud toime omastamise (KarS § 201 lg 1) sellega, et QQ ei ole senini auto asukohta YY-le avaldanud ega autot tagastanud, vaid on ähvardanud auto laiali lammutada. Samuti pole kaebaja hinnangul võimalik välistada, et QQ on tänaseks sõiduki varuosadena maha müünud või andnud sõiduki kolmandatele isikutele.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul kuriteokaebuse pinnalt sedastatav ka omastamise koosseisu tunnused. Kuigi QQ ei ole kaebuses väidetu kohaselt sõiduki eest tasunud ja müüja on enda hinnangul praeguseks hetkeks auto ostu-müügi lepingust kehtivalt taganenud, ei saa auto tagastamata jätmise puhul KarS § 201 mõttes rääkida võõra vara ebaseaduslikust enda kasuks pööramisest. Kogutud materjalidest nähtuvalt sõlmis QQ YY-ga sõiduki ostmiseks suulise kokkuleppe ning müüja andis sõiduki ostja valdusesse müügilepingu alusel. Kui isik on saanud asja müügilepinguga, ei ole see talle võõras. Seega ei ole võimalik arutataval juhul KarS § 201 mõttes rääkida võõra vara ebaseaduslikust enda kasuks pööramisest. Sarnaselt varasemate menetlejatega leiab ka ringkonnakohus, et kohtule esitatud materjalid ega kaebused ei sisalda andmeid, mis annaksid tõsikindla aluse arvata, et kõnealune sõiduk on pööratud enda kasuks, lammutatud, panditud või võõrandatud kolmandale isikule. Tegemist on üksnes kaebaja oletustega, mida kinnitab ka ringkonnakohtule esitatud kaebuse punktis 2.6 märgitu: „Tänaseks ei ole kuidagi ka võimalik välistada, et QQ juba ei ole sõidukit varuosadena maha müünud, sest sõidukit sihtotstarbeliselt ei kasutata ning sõiduki asukoht ning seisukord on teadmata. Kuna ta seda ise ei kasuta, siis on rohkem kui tõenäoline, et ta on sõiduki andnud kolmandatele isikutele“. Üksnes fakt, et QQ ei ole korduvatele pöördumistele vaatamata tagastanud sõidukit Swedbank Liising OÜ-le või X OÜ-le, ei tähenda automaatselt vara omastamist. Asja edasi kasutamine (pärast lepingu lõppemist) rikub küll omaniku omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-99-15). Seega puudub praegu alus tõsikindlalt väita, et QQ oleks sõiduki osas oma omastamistahet manifesteerinud. Tõepoolest, sõiduki osamaksetest ilmajäämisega võis X OÜ saada kahju, kuid seda saab nõuda hagi esitamise teel tsiviilkohtule. Kui eeldada, et müüja on praeguseks hetkeks tõepoolest kehtivalt sõiduki ostu-müügi lepingust taganenud, on müüjal õigus nõuda tsiviilkohtus ostjalt VÕS § 189 lg 1 kohaselt sõiduki müüjale tagastamist.
  3. Selle hindamine, kas esitatud kuriteoteate põhjal on tuvastatavad kuriteotunnused, ei tähenda hinnangu andmist ainult kuriteoteates esitatud asjaolude kirjeldusele. Isegi see, kui teates on kirjeldatud tegu, millel on mõne kuriteokoosseisu mõni tunnus, ei tähenda automaatselt, et kriminaalmenetlust tuleb alustada. Menetluse alustamise otsustamisel tuleb arvestada ka sellega, kas kuriteoteate esitaja ise tugineb piisavale ja usaldusväärsele informatsioonile. Praegusel juhul ei ole kuriteoteates ja kaebustes esitatud andmed kuriteotunnuste tuvastamiseks piisavad, mistõttu jäeti kriminaalmenetlus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult

§ 199lg 1 p 1 alusel alustamata.

32. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 04.01.2021.

a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.

§ 385p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

33. Esindaja palub kaebuses jätta menetluskulud riigi kanda, kuid ei ole esitanud ringkonnakohtule kuludokumente ega õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik menetluskulude suurust kindlaks määrata ja ringkonnakohus jätab esitatud taotluse rahuldamata. Samas tuleb märkida, et kui ringkonnakohtu hinnangul puudub kriminaalmenetluse alustamiseks alus, jäävad

§ 208lg 5 p 2 kohaselt menetluskulud kaebuse esitaja kanda. 7

(8)1-21-837 /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.