RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-19-10157
- veebruar 2021 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Juhan Sarv Kriminaalasi Rainer Raska süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
- oktoobri
- a otsus Rainer Raska kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli
- jaanuar 2021, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
- oktoobri
- a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
- Kassatsioon rahuldada.
- Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Mahlapuu & Partnerid kassatsioonimenetluses Rainer Raskale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 388 eurot 80 senti, sh käibemaks 64 eurot 80 senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Rainer Raskale esitati karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 1 järgi süüdistus selles, et ta astus
- septembril 2019 kella 21.30 paiku alaealise H. M. S-iga viimase tahte vastaselt suguühtesse. Süüdistuse kohaselt ründas R. Raska kannatanut, lükkas ta vägivalda tarvitades voodile pikali ja rebis talt riided seljast. Süüdistatav hoidis ühe käega kannatanu käsi kinni, suudles teda ja surus teise käe sõrmed korduvalt tema tuppe, põhjustades sellega kannatanule tugevat füüsilist valu ja kerge tervisekahjustuse. Kuna kannatanu osutas vastupanu, rabeles ja karjus, käskis R. Raska tal lõugamise lõpetada, ähvardades, et vastasel korral lööb tal „pildi eest“. Kannatanu tundis hirmu oma elu pärast ja lõpetas karjumise, kuid rabeles edasi. Kui R. Raskale helistas korteri valdaja ja nõudis tagasi korteri võtit, lõpetas ta oma tegevuse.
- Harju Maakohtu
- juuli
- a otsusega mõisteti R. Raska õigeks. Maakohus leidis järgmist. 1-19-10157 2.
- R. Raska ja kannatanu olid süüdistuses märgitud ajal seksuaalvahekorras. Süüdistatava väitel toimus see vastastikusel kokkuleppel ja ta ei kasutanud vägivalda. Asetleidnu kohta on ütlusi andnud vaid süüdistatav ja kannatanu. Tegemist on sõna-sõna-vastu-olukorraga. 2.
- Tunnistajate T. T. ja R. S-i ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Samas moonutas kannatanu neile sündmustest rääkides tõde, mistõttu ei saa nende ütlustele kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 21 p 2 kohaselt tugineda. 2.
- Kannatanu ütlused ei ole olnud järjepidevad. Esialgset versiooni juhtunust põhjendas ta sellega, et kartis. Võib mõista, miks kannatanu püüdis teatud asjaolusid oma vanemate eest saladuses hoida. Seetõttu ei tingi kannatanu ütluste kõrvalejätmist veel asjaolu, et ta soovis varjata suitsetamist ja suhtlemist endast vanema mehega. Märksa probleemsem on aga see, et kannatanu jättis ka kohtus asju rääkimata ja moonutas tõde. Samuti ei takistanud tal kohtueelses menetluses miski rääkimast menetlejale sama, mida ta avaldas kohtus. 2.
- Kohtus uuritud tõendid on vastuolulised. Nende põhjal ei ole võimalik veenvalt tuvastada suguühte tahtevastasust ega seda, et kannatanu keelas valu tundes süüdistataval tegevuse jätkamise. Üksnes valu põhjustamine vägistamise koosseisu ei täida. Ei saa välistada, et kannatanu esitas loo vägistamisest selleks, et vanemad temaga ei pahandaks. Kohtuotsus ei saa olla oletuslik ja tõsikindlaid tõendeid asjas ei ole.
- Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes selle tühistamist, R. Raska süüditunnistamist ja karistamist.
- Tallinna Ringkonnakohtu
- oktoobri
- a otsusega prokuratuuri apellatsioon rahuldati, maakohtu otsus tühistati ja R. Raska tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi. Kohus karistas teda 9-aastase vangistusega, mida suurendas KarS § 65 lg 2 alusel varasema otsusega mõistetud karistuse kandmata osa võrra. R. Raska liitkaristuseks sai 10 aastat vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud 9 kuud ja 28 päeva. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. 4.
- Vale on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei võimalda tõendid kõrvaldada kahtlust süüdistatava süüs. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja pealiskaudselt. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole piisavalt arvesse võetud tema isikut ega seisundit kuriteojärgsel ajal. 4.
- Ehkki süüdistatav ja kannatanu kirjeldasid juhtunut diametraalselt erinevalt, pole alust jaatada kõrvaldamata kahtlusi R. Raska süüs. 4.
- Kannatanu sõnul R. Raska ähvardas teda, hoidis kõvasti kinni, hakkas talt riideid seljast võtma ja lükkas voodile pikali. Kuna kõik toimus nii ootamatult, oli kannatanu šokis. R. Raska oli tema peal, üritas teda suudelda ja pani oma sõrmed talle tuppe. Kannatanu karjus, mispeale süüdistatav lubas ta nokauti lüüa. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et tõendeid ei ole KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud vägivalla kasutamise kohta kannatanuga suguühtesse astumiseks. Samas luges ringkonnakohus eluliselt usutavaks kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatav ähvardas teda nokauti lüüa, ja leidis, et see kinnitab moraalselt kannatanu ähvardamist temaga tahtevastaselt suguühtesse astumiseks. Tõendid ei kinnita R. Raska väidetavat arusaama, et kannatanu oli vahekorraga nõus. Kannatanu väitel suhtles ta süüdistatavaga ainult suitsude saamise eesmärgil. R. Raska kasutas ära kannatanu naiivsust, meelitas kannatanu suitsude andmise ettekäändel korterisse ja pani vägistamise toime otsese tahtlusega. 2
(5)1-19-10157 KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
- Kaitsja taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus või alternatiivselt maakohtu otsuse jõustamist. Kui Riigikohus ei tühista R. Raska süüdimõistmist, palub kassaator kvalifitseerida teo KarS § 141 lg 1 järgi ja mõista karistuse sanktsiooni alammääras. Kvalifikatsiooni muutmata jätmisel taotleb kaitsja karistuse kergendamist. Menetluskulud palub kassaator jätta riigi kanda. Kassaatori põhilised seisukohad on lühidalt järgmised. 5.
- Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust, mis on viinud vale otsuseni. Apellatsioonikohus hindas tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt, rajades järeldused vaid kannatanu ebausaldusväärsetele, et mitte öelda valeütlustele. Objektiivsed kirjalikud tõendid ja süüdistatavat õigustavad tõendid on jäetud analüüsimata. 5.
- Ringkonnakohus ei järginud Riigikohtu nõudeid isiku süüditunnistamiseks vaid ühele tõendile tuginevalt. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Samuti ei vaaginud kohus igakülgselt ja erapooletult kõiki ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ega kummutanud neid veenvalt. Kannatanu ütlused ei ole järjepidevad ja sisaldavad vastuolusid. 5.
- Ekspertiisiaktist ilmneb, et kannatanul ei tuvastatud enesekaitsele ega võitlusele viitavaid vigastusi. Tema küünte alt ei leitud süüdistatava DNA-d. Kerged vigastused kannatanu suguelundite piirkonnas on vahekorrale iseloomulikud. Vigastusi ei tuvastatud ka süüdistataval. Järelikult ei osutanud kannatanu mingisugust vastupanu. Väide kannatanu hirmust ei vasta tegelikele asjaoludele. Kannatanu oli süüdistatavaga korduvalt vabatahtlikult kohtunud ja läks viimasega vabatahtlikult kaasa ka
- septembril
- 5.
- Karistuse mõistmisel jäeti arvestamata, et R. Raskat ei ole varem seksuaalkuriteo eest karistatud. Arvestada tuleks ka kannatanu ebaadekvaatset käitumist ning kannatanu ja süüdistatava varasemat aktiivset suhtlust. Samuti tulnuks karistuse mõistmisel aluseks võtta sanktsiooni alammäär, mitte lähtuda keskmisest määrast.
- Kassatsioonivastuses palub prokurör jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist piisavalt põhjendanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Maakohus mõistis R. Raska üldmenetluses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks, ringkonnakohus aga samadele tõenditele tuginedes kirjalikus menetluses süüdi. Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti üksikasjalikult põhjendama. Ringkonnakohus peab seejuures näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- veebruari
- a otsus nr 1-18-1247/58, p 33 ja viimati
- veebruari
- a otsus nr 1-20-1301/35, p 14). Praeguses asjas ringkonnakohtu lahend nendele nõuetele ei vasta. Kolleegium osutab seejuures järgnevale.
- Tõendikogumi põhjaliku analüüsi järel jõudis maakohus järeldusele, et uuritud tõendite põhjal ei saa jaatada asetleidnud suguühte tahtevastasust, nagu ka seda, et süüdistatav kasutas kannatanu 3
(5)1-19-10157 vastu vägivalda. Korteris toimunut kirjeldasid kohtulikul uurimisel vaid süüdistatav ja kannatanu, mistõttu asus maakohus põhjendatult seisukohale, et ainsaks otseseks süüstavaks tõendiks on kannatanu ütlused ja seega on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel kesksel kohal küsimus nende ütluste usaldusväärsusest.
- Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine vaid ühele tõendile – sh kannatanu ütlustele – tuginedes. Kuid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- oktoobri
- a otsus nr 1-15-10967/3, p 6). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus osutatud nõudeid kannatanu ütluste kui otsustava tähendusega tõendi käsitlemisel järginud.
- Ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtete kohaselt pöörata tähelepanu sellele, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kui sellist alust ei ole, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil saab ja tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Ütluste hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga. Mõistetavalt saab ütluste andja vanus olla asjaoluks, millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid. (Vt osutatud otsus nr 1-18-1247/58, p 37 koos edasiste viidetega.)
- Kolleegium nõustub kaitsjaga, et ringkonnakohus ei ole kummutanud kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Nii nt leidis maakohus, et kannatanu jättis paljudest tema ja süüdistatava vahelist suhtlust puudutavatest asjaoludest kohtueelses menetluses esialgu rääkimata. Samuti asetas maakohus kannatanu sõnul korteris aset leidnud sündmused ajateljele ja tuvastas jälgitavalt, et need sündmused ei saanud kulgeda kannatanu kirjeldatud viisil. Kui esialgu väitis kannatanu, et ta karjus appi, küünistas ja proovis vastu hakata, siis menetluse jooksul loobus ta sellest versioonist. Kannatanu riided olid terved, tal ei tuvastatud kehavigastusi (v.a suguelunditel) ja tema küünte alt ei leitud ka R. Raska bioloogilist materjali. Nimetatu on vaid osa maakohtu tuvastatud asjaoludest, mis seavad kannatanu versiooni toimunust kahtluse alla ja millele ringkonnakohus ei ole maakohtu otsust tühistades ja sama tõendikogumi põhjal süüdimõistvat otsust tehes hinnangut andnud.
- Ringkonnakohus eksis ka tunnistajate R. S-i ja T. T. ütluste hindamisel. Nii tuvastas maakohus, et nendele tunnistajatele juhtunust rääkides moonutas kannatanu tõde. Seda möönis ka ringkonnakohus, märkides, et kannatanu on kohtuistungil arusaadavalt selgitanud ja põhjendanud vastuolusid varem antud ütlustes kartusega saada vanemate poolt karistatud. Sellele vaatamata tugines ringkonnakohus vastuoksa KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatule nende tunnistajate ütlustele kui iseseisvatele tõenditele.
- Vastuolulised on ka ringkonnakohtu järeldused seoses suguühte tahtevastasuse ja süüdistatava poolt vägivalla kasutamise tõendatusega. Nii nõustus ringkonnakohus ühest küljest selgesõnaliselt maakohtuga selles, et „puuduvad tõsikindlad tõendid R. Raska poolt kannatanuga suguühtesse astumiseks KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud vägivalla kasutamise kohta“. Teisalt pidas 4
(5)1-19-10157 ringkonnakohus eluliselt usutavaks kannatanu ütlusi selle kohta, et R. Raska ähvardas teda lüüa (vt eespool p 1), mis kinnitab „moraalselt kannatanu ähvardamist tema tahte vastaselt suguühtesse astumiseks“. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus seega tuvastanud, et tõendatud ei ole üks KarS § 141 koosseisulisi tunnuseid, mille realiseerimist R. Raskale süüdistuses ette heideti (vägivalla kasutamine). Jaatades järgnevalt KarS § 141 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu täidetust R. Raska käitumises, on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et vägistamise toimepanemine eeldab nii kannatanu tahtevastast suguühet kui ka seda, et tema suhtes kasutataks vägivalda (jättes praeguses asjas kõrvale teised alternatiivid, s.o vastupanu- ja arusaamisvõimetuse ärakasutamise). Seejuures peab vägivald olema kannatanu toimepanija tahtele allutamise vahend, st et vägivalla kui sundimisteo ja suguühte kui seksuaalteo vahel peab valitsema finalistlik seos (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- juuni
- a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1).
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
- oktoobri
- a otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.
- Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
- juuli
- aasta määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ning 10 ja § 6 lg 3 alusel rahuldab kolleegium R. Raska kaitsja taotluse määrata kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 388 eurot 80 senti (sh käibemaks 64 eurot 80 senti). KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)