← Eesti

1-19-4151/169

Obsah (10)§ 339§ 291§ 15§ 61§ 62§ 71§ 293§ 63§ 340§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2020, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-19-4151 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maar

§ 339lg 1 p 7 tähenduses. 6 21. A. Tiikile Kar

S § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses tugines maakohus B.O. a ütlustele. Seejärel teeb maakohus valikulise ülevaate määratlemata tõenditest ja nimetamata konkreetseid tõendeid, jõuab järelduseni, et A. Tiiki ähvardas B.O. a tapmisega ajal, mil ta helistas Häirekeskusesse. Sel ajal, kui K. Vanatoa oli K.K. iga magamistoas, oli A. Tiiki koos B.O. aga elutoas. Muuhulgas tundis B.O. huvi, miks A. Tiiki magamistoas toimuvasse intsidenti ei sekku. Seejärel läks B.O. K.K. i kutsel magamistuppa ja helistas tema kõrval kükitades Häirekeskusesse. B.O. a enda sõnul ajal, mil tema Häirekeskusesse helistas, olid K. Vanatoa ja A. Tiiki köögis. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks A. Tiiki õigusvastast tegevust B.O. a suhtes. Seega on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt. Kaitsja leiab, et maakohus on asjas kerkinud kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud A. Tiiki kahjuks, misläbi on rikutud kohtuotsuse põhistamise nõuet ja süütuse presumptsiooni põhimõtet. Toodu on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 tähenduses.

K. VANATOA KAITSJA APELLATSIOON

  1. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse K. Vanatoa süüdi tunnistamises ja karistamises, samuti süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises ning menetluskulude K. Vanatoa kanda jätmises, tühistada. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja järgmist.
  2. Kaitsja hinnangul on maakohus, mõistes K. Vanatoa süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, eksinud püsiva kooselu mõiste tõlgendamisel, püsiva kooselu faktilisel tuvastamisel ja kohtueelselt antud ütluste vastuvõtmiseks vajalikke eelduste kontrollimisel

§ 291lg 3 tähenduses.

  1. Kaitsja hinnangul peaksid püsiva kooselu olemasolu kinnitama objektiivsed asjaolud nagu ühine eluase, majanduslik koostöö, ühised lapsed, n-ö peretuttavad ja tulevikku suunatud plaanid. Eeltoodu K. Vanatoa ja K.K. i vahelises suhtluses puudub. Samuti on kaitsja jaoks arusaamatu, miks on maakohus lähtunud vaid kannatanu arvamusest, kui K. Vanatoa on resoluutselt välistanud kooselu K.K. iga. Ühtlasi on K.K.
  2. jaanuaril 2019 politseiametnik M.K. ega suheldes välistanud igasuguse kooselu K. Vanatoaga, nimetades teda enda endiseks sõbraks. Maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja omistanud kannatanu ütlustele ette kindlaksmääratud jõu. K.K. il puudus seega seaduslik alus keelduda ütluste andmisest ja maakohus oleks pidanud käsitlema K.K. i poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluseid kui lubamatut tõendit. 25.

§ 291

lg-st 3 tulenevate eelduste täidetuse korral saab vastu võtta tunnistaja poolt kohtueelse menetluse käigus antud ütlused ilma teda ristküsitlemata. Käesoleval juhul on küsitav tervelt kahe eelduse olemasolu – kannatanu usaldusväärsus ja vastaspoole võimalus kontrollida ütluste paikapidavust. Maakohus kontrollis K.K. i usaldusväärsust kohtuliku uurimise algstaadiumis, mil kaitsja ei olnud tõendeid veel esitanud. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et K.K. andis terve kohtueelse menetluse vältel K. Vanatoad süüstavaid ütluseid, aga keeldus kohtus ütluste andmisest olukorras, kus K. Vanatoa ise soovis kannatanu poolt varasemalt antud ütluseid kontrollida. On menetluslikult täiesti vastuvõetamatu, et kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmisega võetakse süüdistatavalt ära võimalus teda süüstavate ütluste kontrollimiseks ja seda põhjusel, et kannatanu väidab end süüdistatavaga kooselus olevat. K.K. i vaenulik suhtumine K. Vanatoasse, tekitab kahtlusi tema usaldusväärses ja näitab ütluste andmisest keeldumise tegelikke motiive – võtta kohtumenetluses süüdistatavalt ära võimalus teda rõõnavate ütluste ümberlükkamiseks. Ühtlasi oleks kohtumenetluses valeütluste andmine ja selle ilmsikstulek tähendanud K.K. i poolt katseajal uue kuriteo toimepanemist ja temale liitkaristuse mõistmist. Nimelt, kohtueelse menetluse ajal ei oldud K.K. i veel kriminaalkorras karistatud, teda karistati alles kohtumenetluse ajal. Samuti keeldus K.K. 7 ütluste andmisest pärast B.O. a ja S.A. , kelle ütlused seavad kahtluse alla K.K. i ütlused. Kõik eeltoodu annab aluse K.K. i ütlustes kahelda. Ühtlasi ei olnud K. Vanatoal võimalik esitada K.K. i ütlustele vastuväiteid ilma teda ristküsitlemata.

  1. Vaidlustatud
  2. a episoodis on K. Vanatoa süüdi tunnistatud tuginedes K.K. i ja B.O. a ütlustele. Samas erinevad K.K. i ja B.O. a ütlused oluliselt, kuna viimane ei näinud, et K. Vanatoa oleks K.K. i jalaga vastu tema jalga löönud. Maakohus on K. Vanatoad süüdi tunnistades arvesse võtnud K.K. i poolt politseile edastatud fotosid. Kõnealused fotod ei tohiks aga olla iseseisvaks tõendiks, kuna neilt ei nähtu isik, kes fotod teinud on ja kohati ei ole aru saada, mis piirkonda pildistatud on. Samuti oleks need asjakohased üksnes siis, kui need oleks lisatud kannatanu ülekuulamise protokolli juurde. Nimetatud fotosid ei näidatud ristküsitlemise käigus B.O. ale, kes väidetavalt fotod tegi. B.O. a väitel tegi ta K.K. ist kaks fotot, kuid politseile on edastatud viis pilti. Lisaks ei selgitanud K.K. B.O. ale pilte tehes, kuidas ta antud hematoomid sai. B.O. a sõnul sel õhtul, kui nad koos olid, ta K.K. il hematoome ei näinud, nähes neid väidetavalt alles järgmisel päeval. K.K. i sõnul tekitati talle hematoomid aga samal õhtul. Kuivõrd K. Vanatoa süüdi tunnistamine põhineb K.K. i ütlustel, keda ristküsitleda ei olnud võimalik, on rikutud

§ 15

lg-st 3 tulenevat keeldu rajada kohtuotsust valdavas ulatuses vaid isiku ütlustele, keda kohtus küsitleda ei olnud võimalik, mistõttu on tegemist

§ 339lg 1 p 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

  2. jaanuari 2019 episoodi osas leiab kaitsja, et K. Vanatoa ei ole K.K. i löömist omaks võtnud. Ühtlasi on maakohtu poolt märgitud tõendite vahel vastuolud, mida kohus ei ole kõrvaldanud ja mis tekitavad kahtluseid kannatanute ütluste usaldusväärsuses. Nimelt kirjeldavad K.K. ja S.A. ründevahendit täiesti erinevalt. Kannatanud avaldasid kohapeal viibinud politseiametnik M.K. ele, et K. Vanatoa võttis lumelabida auto pagasiruumist, mitte põuetaskust. Tunnistaja B.O. a kirjeldus sündmuse ajalise kulgemise ja isikute sündmuskohas asetsemise osas ei ole kooskõlas kannatanute ütlustega. Toodu annab aluse arvata, et B.O. tegelikkuses ei viibinudki sündmuskohal, kuna süüdistatava sõnul B.O. a poolt väidetud asukohast ei ole sündmuskohta võimalik näha. Kaitseversiooni kohaselt kaitses K. Vanatoa üksnes oma vara, mida maakohus usutavaks ei pidanud. Samas ei ole maakohus arvesse võtnud, et K.K. ähvardas korduvalt telefoni teel K. Vanatoad varalise kahju tekitamisega tema autole. Pärast helistamist saatis K.K. K. Vanatoale pildi sellest, kuidas tema ja S.A. on K. Vanatoa auto juures ja nende käed on K. Vanatoa auto kapoti kohal. S.A. e sõnul sattus tema rünnaku alla, kuna oli koos K.K. iga, kes üritas K. Vanatoale jätta mulje autot kahjustamisest, üritades seeläbi kogu konflikti n-ö üle paisutada. K. Vanatoa võttis kannatanute ähvardusi tõsiselt, mida suurendas tõsiasi, et mõlemad kannatanud olid tõsises alkoholijoobes. Hädakaitseseisund hõlmab muuhulgas vahetu eesseisva ründena ähvardamist. Seega on maakohtu järeldus, et õigushüve kahjustamise tagajärje tõendamata jätmine välistab hädakaitseseisundi, ennatlik. Maakohus on seeläbi lisaks kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
  4. veebruari 2019 episoodis, milles K. Vanatoa süüdi tunnistati, on K.K. i ja B.O. a ütlused, mille põhjal maakohtu hinnangul K. Vanatoa süü tõendamist leidnud on, vastuolus. Enne väidetavat kuriteosündmust saatis K.K. K. Vanatoale ähvardava sõnumi, milles lubab korraldada skandaali, mis lõppeb politseiga. Sõnumi saatmise ajal olid K.K. ja B.O. S.A. e sõnul tema juures. Samas eitavad K.K. ja B.O. enne väidetavat kuriteoepisoodi koos aja veetmist. B.O. sisuliselt keeldus kaitsja küsimusele vastamast, kellega ta enne K. Vanatoa korterisse minemist koos alkoholi tarbis. K.K. i väited, et K. Vanatoa korteris olles oli ta üleni verine, ei haaku asjas kogutud teiste tõenditega. Politseiametnikud ei näinud kohapeal olles verd ega K.K. il tervisekahjustusi, samuti valu liikumisel või probleeme liikumisega. Samuti ei nähtu verd sündmuskohal tehtud fotodelt. K.K. i vigastuste raskus ei ole adekvaatses seoses tema ründega, s.o korduva peksmise jalgade, rusikate ja metallist kurikaga näopiirkonda. B.O. a sõnul olevat K.K. i kurikaga pekstud lausa nii kõvasti, et see kostus teise tuppa. B.O. kinnitas 8 kohapeal olevale politseiametnik R.R. le, et ei viibinud koera alla viskamise ajal üldse korteriski, vaid oli hoopis koridoris. K.K. i ja B.O. a poolt antud ütlused K.K. i koera aknast alla viskamisega seonduvalt tekitavad küsitavusi nende ütluste usaldusväärsuses. Kõnes Häirekeskusele mainis B.O. rahulikul toonil, et K.K. i kehalisel väärkohtlemisel ei kasutatud relvi ja et ta ei tea ründajate nimesid. Sellekohaseid ütluseid hakkab ta andma alles hiljem. K.K. i sõnul suutis ta politsei saabudes vaevu end püsti ajada, et neile ust avada, ei ole kooskõlas politseiametnike ütlustega, kelle sõnul K.K. seisis püsti ja oli ärritunud ning karjus süüdistatavate peale. K.K. i ütlused, et politseiametnikele tutvustas kurikat tema, on ümber lükatud politseinike ütlustega. Nende sõnul tutvustas neile kurikat hoopis A. Tiiki ja kui vahendit, millega K.K. ründas teda. Seega ei ole politseiametnike ja K.K. i ning B.O. a ütlused omavahel kooskõlas. K.K. i väited selle kohta, kuidas K. Vanatoa temaga manipuleerib ja teda tülitab, on selges vastuolus K.K. i enda käitumisega pärast K. Vanatoa vahi alt vabanemist. Maakohus on täielikult jätnud analüüsimata kaitsja poolt esitatud kirjalikud tõendid. K. Vanatoa on süüdi mõistetud vaid kahe tõendiallika pinnalt, kelleks on K.K. ja B.O. , kellest ühte ei ole olnud võimalik kohtus küsitletagi. Ülekordavalt, K.K. i ja B.O. a ütlused on vastuolus asjas kogutud teiste tõenditega. Nende enda ütluste vahel esineb väheseid vastuolusid osas, mis puudutab sündmusele eelnenut. Ütlused on kooskõlas vaid ründe enda osas, mis tekitab kahtluseid, et K.K. ja B.O. on enda ütlused kooskõlastanud. Samuti üritas B.O. enda ütluseid ristküsitlemise käigus viia kooskõlla K.K. i ütlustega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja apellatsioonides toodud väidetega, on seisukohal, et apellatsioonkaebustes toodud põhjendustel maakohtu otsus muutmisele ei kuulu. Ringkonnakohus on seisukohal, et nii A. Tiiki kui ka K. Vanatoa süü on tõendamist leidnud, mistõttu nende süüdi tunnistamine ja karistamine on olnud seaduslik ning põhjendatud. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha A. Tiiki kaitsja apellatsiooni osas (I), seejärel K. Vanatoa kaitsja väite osas, et K. Vanatoa ja K.K. i vahel ei olnud lähisuhet, mistõttu rikuti menetlusõigust seoses K.K. i kohtueelselt antud ütluste vastuvõtmisega (II) ning ülejäänud K. Vanatoa kaitsja apellatsioonis toodu osas (III). Lõpuks sedastab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse tulemused (IV) ja lahendab apellatsioonimenetluse kuludega seonduva (V).
  6. Seejuures soovivad mõlemad apellandid ühemõtteliselt ainult olemasoleva tõendikogumi ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Sellega seoses märgib kriminaalkolleegium, et kohtupraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning

§ 15

lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada maakohtus juba uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo nr 31-1-48-11). Sellest järeldub aga seegi, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus seega tõesti anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu, kuid seda üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-6-15, p 9). Käesolevas kohtuasjas ringkonnakohus selliseid vigu maakohtu otsuses aga ei tuvastanud. 31. Apellatsioonide kohaselt on maakohus jätnud kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused süüdistatavate kasuks tõlgendamata (s.o in dubio pro reo põhimõtte rikkumine) ning mõistnud 9 nad süüdi ebaõige ja puuduliku tõendihindamise tulemusena. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. 32.

§ 61

lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tuleb selle all mõista eeskätt seisukoha kujundamist küsimuses, kas ja kuidas kuriteosündmus aset leidis ning kas teo pani toime süüdistatav. Kohtu tehtud järeldused tõendite hindamisel peavad seejuures olema kajastatud viisil, et vastavasisulise siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus sellele nõudele täielikult.

  1. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on tõendite hindamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele A. Tiikile ja K. Vanatoale esitatud süüdistuse tõendatuses.
  2. Teiseks peab apellatsioonikohus alusetuks ka kaitsjate viiteid kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks in dubio pro reo põhimõtte osas kõigepealt selgitada, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Seega ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel. Ehk kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb ta õigeks mõista, mitte aga langetada otsust tema kahjuks. Käesolevalt arutatavas kriminaalasjas apellatsioonikohtul sellekohast kahtlust aga ei tekkinud. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et igasuguseid tõsiseltvõetavaid kõhklusi välistavalt on tõendatud süüdistuse verisoon toimunust, s.o A. Tiiki poolt B.O. a ähvardamine ja K.K. i kehaline väärkohtlemine ning K. Vanatoa poolt K.K. i ja S.A. e kehaline väärkohtlemine. I
  3. A. Tiiki mõisteti KarS § 121 lg 1 järgi süüdi selles, et peksis koos K. Vanatoaga K.K. i korduvalt rusikate ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse (vt käesoleva otsuse p 1). Antud peksmine toimus ajaliselt pärast seda, kui K. Vanatoa oli magamistoa põrandal lamavat K.K. i kurikaga peksnud. Kaitsja on kokkuvõtvalt seisukohal, et ükski kriminaalasjas kogutud tõend ei kinnita antud episoodis A. Tiiki süüd, maakohus on hinnanud tõendeid valesti ja viimaks ei nähtu otsusest seegi, missugustele tõenditele tuginevalt A. Tiiki süü K.K. i kehalises väärkohtlemises tõendamist leidnud on. Ringkonnakohus tooduga ei nõustu. Antud episoodis on samasisulisi ütluseid andnud nii K.K. kui ka B.O. ning need on omavahel kooskõlas. Nii K.K. kui ka B.O. kirjeldavad veenvalt ja vastuoludeta, mis toimus
  4. veebruaril 2019 vahetult enne südaööd K. Vanatoa üürikorteris ja kuidas A. Tiiki kasutas koos K. Vanatoaga K.K. i suhtes vägivalda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on nii K.K. i kui ka B.O. a ütlused usaldusväärsed.
  6. veebruaril 2019 kella 23.30 paiku, mil antud sündmus aset leidis, viibisid K. Vanatoa üürikorteris tema ise, A. Tiiki, B.O. ja kannatanu K.K. . Nimelt jõudsid K.K. ja B.O. korterisse kella ca 22.00 ajal. K.K. i sõnul olid K. Vanatoa ja A. Tiiki koos korteris viina tarvitanud ning 10 mõlemad ärkasid, kui K.K. ja B.O. sinna jõudsid. Mõnda aega istuti neljakesi diivanil, kuid mingil hetkel väsis K. Vanatoa ära ja läks magamistuppa. Mõne aja pärast tuli K. Vanatoa magamistoast välja ja hakkas K.K. i kätest tirima, et viimane temaga koos magamistuppa tuleks. Lõpuks hakkas K. Vanatoa teda kätt- ja juukseidpidi magamistuppa tirima, mis tal õnnestus (III kd, tl 12). Magamistoas asus K. Vanatoa K.K. it metallist pesapallikurikaga peksma. Ühe tugeva hoobi sai ta parema jala kintsu pihta. Lööke võis olla üle kogu keha kolm kuni neli. Seda kõike nägi pealt A. Tiiki, kes seisis magamistoas ja naeris. Seejärel lahkusid mehed K.K. i juurest ja viimane kutsus enda juurde B.O. a, paludes tal kiirabi kutsuda. Umbes 3-5 minuti pärast tulid mehed magamistuppa tagasi ning A. Tiiki ja K. Vanatoa asusid K.K. i uuesti peksma. K. Vanatoa seisis temast paremal ja A. Tiiki vasakul pool ning mehed peksid teda rusikate ja jalgadega üle terve keha. Peksmine kestis kuni kiirabi saabumiseni, mille peale käskis A. Tiiki K.K. il ennast püsti ajada ja korterist lahkuda. Samuti ütles A. Tiiki K.K. ile, et kui viimane seda ei tee, lendab ta aknast nagu tema koer. K.K. ei suutnud ennast püsti ajada, mispeale üritasid mehed teda korterist kätt- ja juukseidpidi välja lohistada. K. Vanatoa pani veel korteri ukse seestpoolt lukku. B.O. oli selleks ajaks korterist lahkunud. Mingil hetkel koputati uksele, K.K. ajas end püsti ning lasi kiirabi koos kolme politseiametnikuga sisse (III kd, tl 13).
  7. K.K. iga samasisulisi ütluseid on andnud B.O. . Tema sõnul sai antud konflikt alguse sellest, et K. Vanatoa tahtis magama minna ja kutsus K.K. i magamistuppa, millest viimane keeldus (I kd, tl 144). Seejärel tiris K. Vanatoa K.K. i magamistuppa, kust B.O. kuulis kolme kurikalööki (mis on kooskõlas K.K. i ütlustega, et K. Vanatoa lõi kurikaga teda kolmel neljal korral) ja K.K. i ütlemas „lõpeta ära“. Seejärel tuli K. Vanatoa magamistoast koos kurikaga välja. B.O. läks pärast seda K.K. i juurde magamistuppa, kuna viimane kutsus teda ja palus, et B.O. helistaks kiirabisse, mida B.O. tegi (I kd, tl 144 pöördel). Sel ajal olid mehed köögis (I kd, tl 145). Kui B.O. pärast kõne kööki läks, suundusid mehed K.K. i juurde magamistuppa (I kd, tl 145 pöördel). Mingi hetk nägi B.O. köögiukselt, mis asub vastamisi magamistoauksega (vt korteriskeem III kd, tl 10), kuidas A. Tiiki ja K. Vanatoa veavad K.K. i juukseid- ja kättpidi magamistoast elutuppa, mis asub köögi ja magamistoa vahel (I kd, tl 145 pöördel). Selguse huvides olgu öeldud, et B.O. sõnul ta sel ajal magamistuppa ei läinud, kui A. Tiiki koos K. Vanatoga K.K. i peksis. Sel ajal pakkis ta K.K. i asju korteris kokku, et viimasega koos lahkuda, kuid K.K. ei suutnud pärast peksmist püsti tõusta ja mehed takistasid tal lahkumist, seistes elutoas maas lamava K.K. i ees (I kd, tl 146).
  8. Kuigi B.O. otseselt ei näinud, kuidas A. Tiiki K.K. i magamistoas koos K. Vanatoaga peksis, nägi ta siiski, kuidas A. Tiiki suundus koos K. Vanatoaga pärast B.O. a kõnet Häirekeskusesse magamistuppa, kus lamas K.K. . Nagu öeldud, pakkis B.O. sel ajal K.K. i asju kokku. Seda, mis edasiselt juhtus, on kirjeldanud K.K. , kinnitades, et pärast seda, kui K. Vanatoa oli teda kurikaga peksnud, naasis ta koos A. Tiikiga ca 3-5 minuti pärast tema juurde (ehk pärast kõnet Häirekeskusele) ja teda asuti ühekoos peksma. Ühtlasi nägi B.O. , et mingil hetkel - see on siis pärast seda, kui A. Tiiki ja K. Vanatoa olid maas lamavat K.K. i kahekesi peksnud - tirisid mehed K.K. i magamistoast välja. K.K. i sõnul soovis just nimelt A. Tiiki teda korterist välja saada, kuna nägi, et kiirabi saabus. Selle eesmärgiks oli ilmselgelt vabaneda võimalikust kriminaalvastutusest seonduvalt K.K. i peksmisega. Kaudselt kinnitab seda seegi, et just nimelt A. Tiiki oli kõige rohkem ärritunud, kui kuulis, et B.O. helistab Häirekeskusesse ja ähvardas teda tapmisega, kui viimane peaks neile tema nime mainima (vt käesoleva otsuse p-d 42-49). Kui A. Tiiki ei oleks tõepoolest midagi kuritegelikku sel õhtul toime pannud, ei oleks tal mingisugust põhjust olnud B.O. a taoliselt ähvardada.
  9. Sarnast sündmuse käiku kirjeldavad kolm istungil üle kuulatud politseiametnikku – M.K. k, R.R. ja R.U. . Kõik kolm tunnistajat on üheselt kirjeldanud, kuidas sündmuskohale saabudes viibis trepikoja ees B.O. , kelle juures oli K.K. i surnud koer. Korteris viibisid K.K. , A. Tiiki ja K. Vanatoa. Kusjuures K.K. oli äärmiselt ärritunud, süüdistades algselt K. Vanatoad ja 11 seejärel A. Tiiki. Ühtlasi mainis ta M.K. ele, et teda oldi pesapallikurikaga pekstud (I kd, tl 169 pöördel). K.K. i käitumine ajal, mil politseiametnikud korterisse jõudsid, viitab sellele, et K.K. võis olla šokiseisundis. K.K. nuttis ja karjus hüsteeriliselt ning temaga ei olnud võimalik rääkida. Samuti avaldas ta ärritunult politseinikele, et miks nad mehi, kes teda peksid, kaasa ei vii (I kd, tl 172). Ringkonnakohtu hinnangul käitub taoliselt inimene, kes on šokeeritud äsja toimunud traumeerivast sündmusest, milleks oli antud juhul tema suhtes jõhkra vägivalla kasutamine ja tema lemmiklooma surm.
  10. Kuigi kohtus üle kuulatud politseiametnikud ei näinud K.K. il nähtavaid vigastusi (millele tugineb muuseas ka kaitsja), ei tähenda, et tal vigastusi ei olnud. Samuti ei vasta A. Tiiki kaitsja hinnangul B.O. al fikseeritud vigastused kirjeldatud sündmusele, s.o kurikaga peksmisele. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu, et politseiametnikud saabusid sündmuskohale vahetult pärast juhtunut, mistõttu silmaga nähtavad vigastused ei olnud veel suure tõenäosusega tekkida jõudnud. Nimelt on teada, et hematoomid ehk trauma tagajärjel tekkinud verevalumid ei teki koheselt, vaid alles mõne aja möödudes. K.K. i kannatanu ülekuulamise protokolli lisaks olevatelt fotodelt on selgelt näha punetavad verevalumid üle kogu keha (III kd, tl-d 16-29). Pildid on tehtud päev pärast kõnealust sündmust, s.o
  11. veebruaril
  12. Seega on K.K. il päev pärast sündmust fikseeritud vigastused, mida saab pidada tema suhtes toime pandud vägivallateo tagajärgedeks. Siinjuures on oluline, et K.K. läks ise samal õhtul Rakvere erakorralise meditsiiniosakonda, kus tema vigastused fikseeriti (III kd, tl 97-98). Patsiendikaardi nr R377741 kohaselt oli tal üle kogu keha juba üksikuid sinikaid ja paljudes kohtades löökide tagajärjel palju valusaid punkte. B.O. nägi järgmisel päeval K.K. il oimu kohal muhku ja paremal põsel sinikat (I kd, tl 147 pöördel). Seega igal juhul tuvastati K.K. il pärast sündmust üle kogu keha asuvaid vigastusi, mis vastavad toime pandud ründele, s.o süüdistuse kohaselt peksis A. Tiiki kannatanut koos K. Vanatoaga rusikate ja jalgadega üle kogu keha (ja eelnevalt K. Vanatoa metallist kurikaga). K.K. i paremal reiel on näha vigastust, mis haakub tema poolt kirjeldatuga, kuidas K. Vanatoa lõi teda metallist pesapallikurikaga tugevasti vastu paremat reit, millest tal oli hilisemalt nii valus, et ta ei suutnud jala peale astudagi (III kd, tl 13).
  13. Seega on ainetu kaitsja väide, et asjas kogutud tõendid ei kinnita A. Tiiki (ja K. Vanatoa) poolt K.K. i kehalist väärkohtlemist. Samuti jõudis ringkonnakohus tõendeid hinnates samasugusele järeldusele nagu maakohus, mistõttu ei ole maakohus tõendeid valesti hinnanud. Asjas on piisavalt tõendeid, mille põhjal on tõendamist leidnud, et A. Tiiki on toime pannud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  14. A. Tiiki tunnistati KarS § 120 lg 1 järgi süüdi selles, et ähvardas Häirekeskusesse helistavat B.O. a tapmisega, lubades viimase maha lüüa, kui viimane peaks Häirekeskusele tema nime seoses korteris toimunuga mainima (vt käesoleva otsuse p 1).
  15. Kaitsja hinnangul ei saa süüdistuses toodu tõele vastata, kuna sel ajal, kui B.O. Häirekeskusele kõne tegi, oli A. Tiiki koos K. Vanatoaga köögis. B.O. läks K.K. i kutsel magamistuppa ja tegi antud kõne sealt. Seega ei viibinud B.O. ja A. Tiiki kõne ajal isegi mitte ühes ruumis. Kaitsja arvates on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt.
  16. Maakohus on A. Tiiki süüdi tunnistamisel tuginenud B.O. a ütlustele ja asitõendi vaatlusprotokollile, milles on vaadeldud
  17. veebruaril 2019 kell 23.51 Häirekeskusele tehtud kõne salvestist. B.O. a sõnul pärast seda, kui K. Vanatoa oli K.K. i kurikaga magamistoas peksnud, kutsus K.K. ta enda juurde ning palus abi kutsuda (I kd, tl 144 pöördel). B.O. läkski K.K. i juurde magamistuppa ja vahetult enne seda, kui B.O. oli jõudnud Häirekeskusesse helistada, kuulis ta, kuidas A. Tiiki ja K. Vanatoa olid köögis ning avasid akna (I kd, tl 145).
  18. Seega oli A. Tiiki tõesti mingil hetkel köögis ja B.O. K.K. i juures magamistoas. Magamistoas, K.K. i juures olles, helistas B.O. Häirekeskusesse (I kd, tl 145). Süüdistuse kohaselt, sel ajal, 12 kui ta Häirekeskuse töötajaga rääkis, ütles A. Tiiki talle, et „kui ta tema nime mainib, tapab ta B.O. a ära“ (I kd, tl 146). Kuna tegemist on võrdlemisi väikese kahetoalise korteriga (vt korteriskeem III kd, tl 10), kuulis A. Tiiki suure tõenäosusega selgelt, et B.O. helistab Häirekeskusesse. Seega jõudis A. Tiiki kõne tegemisel ajal kiiresti köögist magamistuppa, kus ta B.O. a tapmisega ähvardas, kui viimane peaks tema nime mainima. Ühtlasi on B.O. K. Vanatoa kaitsjale avaldanud, et sel ajal, kui A. Tiiki teda ähvardas, oli viimane temast poole meetri kaugusel (I kd, tl 151 pöördel), s.o A. Tiiki oli magamistoas. Kohtule vastas B.O. , et A. Tiiki ähvardas teda poole kõne pealt (I kd, tl 154) ja kuna kõne kestis ca neli minutit (III kd, tl 94-96), oli A. Tiiki piisavalt aega, et köögist magamistuppa jõuda. Sellest tulenevalt on ümber lükatud kaitsja apellatsioonis toodud väide, et A. Tiiki ei saanud B.O. a ähvardada, kuna viibis kõne tegemise ajal köögis.
  19. Häirekeskusele tehtud kõne salvestise lõpust on selgesti kuulda meesterahvast ärritunult ütlemas, et „okei, ongi politsei. Ma olen jälle ära aasta-kaks, aga ma tulen tagasi“. Kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et A. Tiiki tuli magamistuppa, oli meesterahvaks, keda kõnesalvestistelt kuulda on, A. Tiiki. Arvestades sündmuse ajalist konteksti, järgnes kõnesalvestiselt kuuldu, ähvardusele. A. Tiiki sai seega aru, et B.O. a Häirekeskusele tehtud kõne tagajärjel saabub korterisse ilmselt politsei ja ta leppis n-ö paratamatusega, öeldes ärritunult „okei, ongi politsei. Ma olen jälle ära aasta-kaks, aga ma tulen tagasi“. Samuti pidas A. Tiiki vajalikuks rõhutada, et kui ta vanglasse peaks sattuma, tuleb ta tagasi, mis haakub loogiliselt temapoolse ähvardusega. Ühtlasi, kuna B.O. a sõnul ähvardas A. Tiiki teda vaiksel toonil poole meetri kauguselt (I kd, tl 151 pöördel), ei ole seda Häirekeskusele tehtud kõnesalvestistelt kuulda.
  20. KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku. Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (RKKKo nr 1-19-1849, p-d 23-24).
  21. B.O. al, olles vahetult tajunud enda sõbranna kehalist väärkohtlemist, ja nähes A. Tiiki ärritunud käitumist, oli piisavalt alust karta A. Tiiki poolt ähvarduse täideviimist. A. Tiiki ähvarduse veenvust ja B.O. as tekkinud hirmu enda elu ja tervise pärast kinnitab Häirekeskusele tehtud kõne salvestis. Hoolimata sellest, et B.O. teab nimeliselt nii A. Tiiki kui ka K. Vanatoad, ei avalda ta Häirekeskuse töötajale kummagi isiku nime. Nimelt väidab ta, et ei tea nimeliselt K.K. ile kallale tunginud isiku nime. Samuti ei avalda ta Häirekeskuse töötajale A. Tiiki isikut (III kd, tl-d 94-96), käitudes sisuliselt selliselt nagu A. Tiiki seda temalt nõudis. Seega pidas B.O. sellel hetkel võimalikuks, et A. Tiiki võib realiseerida enda poolt öeldu ja ta ära tappa, kui ta peaks kõnes tema nime asjaga seostama.
  22. Tuginedes eeltoodule on igal juhul tõendamist leidnud A. Tiiki poolt B.O. a ähvardamine 13 tapmisega KarS § 120 tähenduses. II
  23. K. Vanatoa kaitsja apellatsioonile vastates tuleb esmalt lahendada küsimus sellest, kas K. Vanatoa ja K.K. i vahel oli lähisuhe. Nimelt süüdistatakse K. Vanatoa K.K. i kehalises väärkohtlemises KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel, s.o lähisuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises. Kuna K.K. keeldus kohtuistungil

§ 71

p 5 alusel ütluste andmisest, avaldati

§ 291lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tema poolt kohtueelse menetluse käigus antud ütlused.

K. Vanatoa kaitsja hinnangul ei olnud K.K. il alust ütluste andmisest keelduda, kuna tema ja K. Vanatoa ei olnud lähisuhtes.

  1. KarS § 121 ei määratle lähisuhte mõistet. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et KarS § 121 kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted. (554 SE, Riigikogu XII koosseis.)
  2. Eeltoodust tulenevalt ei saa lähisuhte tuvastamisel piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. Kolleegium on seisukohal, et vaid seetõttu on õigustatud sellisele suhtele täiendava karistusõigusliku kaitse andmine, kehtestades raskema sanktsiooni (RKKKo nr 1-19-3377, p 10).
  3. Ringkonnakohus, tutvudes kriminaalasja materjalide, s.o erinevate isikute ütluste ning asjas tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega, on siiski vastupidiselt K. Vanatoa kaitsja kaebuses toodule seisukohal, et K. Vanatoa ja K.K. i vahel oli püsiv, kooselulist laadi suhe. Esmalt kinnitab K. Vanatoa ja K.K. i vahelist püsivat kooselu K.K. . Ta kinnitas, et K. Vanatoa oli perioodil
  4. juunist 2018 kuni
  5. veebruarini 2019 tema elukaaslane (I kd, tl 157 pöördel). K.K. teadis sedavõrd täpselt nendevahelise kooselu alguskuupäeva, kuna sel päeval kolis K. Vanatoa tema juurde ja ta tundis, et nad on nüüdsest n-ö ametlikult koos (I kd, tl 158). Ühtlasi viibis K.K. i sõnul K. Vanatoa enamuse öist tema juures, ära oli siis, kui viibis välismaal tööl (I kd, tl 157). K. Vanatoa juurde koliti vahetult enne
  6. veebruari 2019, missugust fakti kinnitab B.O. , kes
  7. veebruaril 2019 toimunud konflikti ajal pakkis K. Vanatoa korterist kokku K.K. i asju.
  8. Ka asjas üle kuulatud B.O. kinnitas, et K.K. ja K. Vanatoa olid
  9. a suvest elukaaslased (I kd, tl 141 pöördel). Muuhulgas kinnitab nendevahelist kooselu seegi, et K.K. i ja B.O. a ütluste kohaselt sai
  10. veebruaril 2019 konflikt alguse sellest, et K. Vanatoa tahtis, et K.K. temaga nende magamistuppa magama läheks. Seega magasid nad ühes voodis, mis igal juhul kinnitab nendevahelist kooselulist suhet. Samuti, nagu eespool öeldud, pakkis B.O. sel ajal, kui K. Vanatoa ja A. Tiiki K.K. i suhtes magamistoas vägivalda tarvitasid, kokku K. Klaamani korteris olevaid asju nagu pesu, riided ja kosmeetika (I kd, tl 145 pöördel ja 149). Seega elasid K.K. ja K. Vanatoa koos ning omasid püsivat suhet. Vastasel korral ei oleks K.K. enda isiklikke asju K. Vanatoa korteris hoidnud.
  11. Kannatanuna üle kuulatud S.A. kirjeldas K. Vanatoa ja K.K. i vahel olevat „mingisuguseks suhteks“ (I kd, tl 154 pöördel). Kuigi S.A. e arvates K. Vanatoa ja K.K. koos ei elanud, kuna 14 K.K. ei veetnud kõiki öid K. Vanatoa juures (I kd, tl 157), ei tähenda see siiski, et inimeste vahel ei olnud püsivat kooselu. Nimelt ei sõltu kooselu sellest, kas osapooled jagavad ühist elukohta või mitte (vt käesoleva otsuse p 51). Samas on S.A. kirjeldanud sedagi, kuidas
  12. jaanuaril 2019 K. Vanatoa helistas paaniliselt K.K. ile ja tahtis teda kätte saada (I kd, tl 155), kuna K. Vanatoa ei teadnud, kus ja kellega K.K. on (I kd, tl 155). Toodu näitab, et nende vahel oli teatud laadi emotsionaalne side, kus üks pool, käesolevalt siis K. Vanatoa, üritas teist ilmselt n-ö armukadeduse hoos kannatamatult telefoni teel kätte saada.
  13. Tunnistajana üle kuulatud L.L. vastas samuti kohtule, et tema arvates olid K. Vanatoa ja K.K. „suhtes“ ehk nende vahel olid kooselulised suhted (II kd, tl 50).
  14. Kuigi K. Vanatoa ja K.K. vahel ei olnud võib-olla traditsioonilist laadi kooselu, mida iseloomustaksid näiteks ühised lapsed ja tulevikku suunatud plaanid, ei saa ainuüksi selle põhjal välistada nendevahelist püsivat kooselu. Inimeste vahelised lähisuhted on igal juhul erinevad. Samuti on õige kaitsja apellatsioonis toodu, et püsiv kooselu ei saa olla ainuüksi poolte endi hinnata ja nende sisetunde küsimus. Lisaks on oluline, kuidas kahe inimese vaheline suhtlus tundub objektiivsele n-ö kõrvalvaatajale. Kõik eespool märgitud isikud on siiski kinnitanud, et nende arvates olid K. Vanatoa ja K.K. kooselulises suhtes. K. Vanatoa ja K.K. i vahel oli emotsionaalne side, nad jagasid enamuse ajast ühist eluaset ja voodit, sealjuures olid K.K. i isiklikud asjad K. Vanatoa korteris. Samuti veetsid nad koos ühiste tuttavatega aega (ka S.A. tutvus K.K. iga just K. Vanatoa kaudu). Objektiivselt hinnates saab igal juhul jaatada K. Vanatoa ja K.K. i vahelist lähisuhet, millest tingituna oli K.K. il õiguslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. 58.

§ 291

lg-s 1 on toodud olukorrad, mil ristküsitlus on objektiivselt võimatu ja millal kohtumenetluse pool võib kohtult taotleda varasemalt antud ütluste tõendina vastuvõtmist. Nagu öeldud, K.K. keeldus kohtuistungil

§ 71

lg 1 p 5 ja § 291 lg 1 p 2 alusel ütluste andmisest, millest tulenevalt taotles prokurör

§ 291

lg 3 alusel tema varasemalt antud ütluste avaldamist ja tõendina vastu võtmist.

§ 293

lg 3 alusel on võimalik olukorras, kus isik keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, erandina vastu võtta tema deponeerimata ütlused, kui ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses (

§ 291

lg 3 p 1), kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks (

§ 291

lg 3 p 2), tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid (

§ 291

lg 3 p 3) ja ütlused on saadud isiku vahetul ülekuulamisel (

§ 291lg 3 p 4).

Kaitsja leiab käesolevalt, et küsitav on

§ 291lg 3 p-des 1 ja 3 toodud eelduste olemasolu, s.o K.K.

i ütlused ei ole usaldusväärsed ja kaitsjal ei olnud võimalik kontrollida nende ütluste paikapidavust. Ringkonnakohus selgitab, et toodud tingimused on seotud süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. Küll aga ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsjapoolsete etteheidetega, selgitas seda järgmiselt. 59. Kaitsja hinnangul ei saanud maakohus esiteks K.K. i ütluste usaldusväärsust kohtuliku uurimise algjärgus kontrollida, kuna kaitsja tõendid olid siis veel kohtule esitamata (vt käesoleva otsuse p 25). Eeltoodud seisukoht on aga ainetu. Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus üldjuhul alles tõendite hindamisel (

§ 61

) - seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud ja selle avaldanud ning see tõend on edukalt läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi (vt RKKKm nr 3-1-1-89-12, p 14). Seega hindab kohus esmalt isiku poolt varasemalt antud ütluste vastuvõtmist kaaludes seda, kas antud tõendit on üleüldse võimalik n-ö vastu võtta. Mitte aga konkreetselt tõendi sisu, käesoleval juhul siis K.K. i ütluste sisulist usaldusväärsust, millele maakohus andis hinnangu tõendite hindamise käigus, sealjuures koosmõjus kaitsja tõenditega. 60. Teisisõnu

§ 291

lg 3 p 1 kontekstis tõendi usaldusväärsusest rääkides ei ole seadusandja 15 silmas pidanud

§ 61alusel tõendite hindamise tulemina tuvastatud tõendi usaldusväärsust.

Tuleb arvestada, et

§ 291

lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti

§-s 2861 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata.

§ 291

lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad need ütlused, mille kohus võttis vastu

§ 291lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele.

See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud

§ 291

lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks (RKKKm 3-1-1-8912, p 14).

  1. Siinjuures leiab kaitsja, et hinnata tulnuks K.K. i ütlustest loobumise konteksti, ajastust, kannatanu käitumist enne ja pärast ütluste andmisest keeldumist ning kannatanu karistatust, mis kõik koosmõjus annab aluse kahelda K.K. i kui isikulise tõendiallika usaldusväärsuses. Konkreetsemalt leiab kaitsja, et K.K. loobus kohtuistungil ütluste andmisest, et võtta K. Vanatoalt ära võimalus tema poolt antud süüstavate ütluste ümber lükkamiseks. Ja osaliselt seetõttu, et K.K. omab kehtivat kriminaalkaristust, mistõttu arvestas ta sellega, et kui kohtumenetluse käigus peaks tulema ilmsiks tema poolt valeütluste andmine, tähendaks see tema poolt katseajal uue kuriteo toime panemist ja uue liitkaristuse moodustamist. Ühtlasi loobus K.K. ütluste andmisest alles pärast seda, kui B.O. a ja S.A. e ütlustest ilmnesid mitmed K.K. i ütluseid kahtluse alla seadvad asjaolud. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ja leiab, et maakohtul oli õigus mitte kahelda K.K. i kui isikulise tõendiallika usaldusväärsuses.
  2. Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt loobus K.K. kohtuistungil ütluste andmisest pärast seda, kui kohus oli talle selgitanud sellekohast võimalust loobuda ütluste andmisest isiku vastu, kellega ta on püsivas kooselus. Sealjuures pärast püsiva kooselu lõppemist. Pärast maakohtupoolset selgitust otsustas K.K. ütluste andmisest loobuda (vt I kd, tl 156). Tegemist oli K.K. i subjektiivse otsustusega. K.K. il oli seaduslik alus ütluste andmisest loobuda ja maakohtul puudus esialgne alus K.K. i, kui isikulise tõendiallika, usaldusväärsuses kahelda. Kaitsja väide, et K.K. soovis seeläbi võtta K. Vanatoalt võimalus teda süüstavate ütluste ümber lükkamiseks, on ainetu. Pigem on tõenäoline just vastupidine, s.o K.K. ei soovinud kohtuistungil anda enda endist elukaaslast süüstavaid ütluseid. Ühtlasi kumab K.K. i eeluurimisel antud ütlustes läbi seegi, et tegelikkuses ta kartis K. Vanatoad ja jättis näiteks tingituna hirmust
  3. a jaanuari episoodiga seonduvalt politseisse pöördumata (vt III kd, tl 32). K.K. on konkreetselt avaldanud, et kardab K. Vanatoad (vt III kd, tl 33). Muuhulgas on K. Vanatoa talle maininud sedagi, et kui K.K. peaks ta maha jätma, siis ta peksab ta läbi. K.K. läks sellest hoolimata korduvalt K. Vanatoa juurde n-ö tagasi, kuna oli armunud ja K. Vanatoa oli hea manipulaator (vt III kd, tl 32). Toodu kinnitab veelkord nendevahelise lähisuhte olemasolu. Suure tõenäosusega ei ole hirm K. Vanatoa vastu kuhugi kadunud (arvestades, et K. Vanatoa viibib vabaduses), mis võis samuti tingida K.K. i poolt istungil ütluste andmisest keeldumise.
  4. Siinkohal selgitab kriminaalkolleegium sedagi, et vastuväidete esitamine

§ 291lg 3 p 3 mõttes ei tähenda seadusandja tahte kohaselt alati isiku küsitlemist.

Kohtul lasub kohustus analüüsida otsuse tegemisel põhjalikult kõiki süüdistatava poolt tõstatatud isiku usaldusväärsust puudutavaid argumente (vt RKKKm nr 3-1-1-89-12, p 18). K. Vanatoalt ja tema kaitsjalt ei võetud seeläbi ära võimalust esitada K.K. i (varasemate) ütluste sisule omapoolseid vastuargumente, vaid neil oli võimalus kohtuliku arutamise käigus omapoolsete tõendite ja 16 vastuväidetega K.K. i ütlused kahtluse alla seada ja need ümber lükata. Muuhulgas on see võimalus neil käesolevas apellatsioonimenetluses, mida nad on kasutanud. 64. Seega olid täidetud

§ 291lg-s 3 toodud eeldused K.K. i varasemate ütluste vastuvõtmiseks. III 65. K. Vanatoa tunnistati Kar

S § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et

  1. a augustikuu keskpaigas lõi Kundas Kasemäe 11 maja ees K.K. i ühel korral jalaga vastu naise jalgu, põhjustades sellega talle füüsilist valu. Samal õhtul K.K. ile kuuluvas korteris aadressil XXX , võttis K. Vanatoa kahe käega K.K. i käsivartest kinni, raputas teda, paiskas naise pikali ja lõi maas olevat naist jõuga korduvalt vastu põrandat. Sellega põhjustas K. Vanatoa K.K. ile füüsilist valu ja tervisekahjustustena verevalumid kätele, kaelale ja jalgadele. Maakohus tugines K. Vanatoa süüdi tunnistamisel K.K. i ja B.O. a ütlustel ning K.K. i poolt politseile edastatud fotodel.
  2. Kaitsja on seisukohal, et K.K. i ja B.O. a ütlused on omavahel vastuolus, millega ringkonnakohus ei nõustu.
  3. K.K. i sõnul olid nad sel päeval koos B.O. aga tema pool. Nad said K. Vanatoaga tema maja ees kokku ja K. Vanatoa lõi teda jalaga vastu tema jalga, mille peale K.K. tundis valu. K.K. palus B.O. al politsei kutsuda, kuid Häirekeskusest ei võtnud keegi kõne vastu (III kd, tl 32).
  4. B.O. a ütlused on kooskõlas K.K. i omadega. Tema sõnul sai K.K. K. Vanatoaga enda maja ees kokku. B.O. oli sel päeval K.K. i pool. B.O. nägi K.K. i korteri aknast, kuidas K. Vanatoa tuli maja ees autost välja, seejärel rääkisid K. Vanatoa ja K.K. omavahel ning juba järgmine hetk oli K.K. pikali maas (I kd, tl 141 pöördel). Seejärel läks B.O. korterist välja ja trepikojast alla, et K.K. i juurde minna. Selleks kulus tal umbes kolm minutit. Muuhulgas nägi ta trepikoja aknast kuidas K. Vanatoa sõidab autoga ära (I kd, tl 142). B.O. seega jalaga lööki ei näinud, kuid tema ütlused kinnitavad, et K. Vanatoa kasutas K.K. i suhtes füüsilist jõudu, milleks K.K. i sõnul oli jalaga löök.
  5. K.K. i ja B.O. a ütlused erinevad vaid selles, et K.K. i sõnul läks B.O. pärast maja ees Häirekeskusele tehtud ebaõnnestunud kõnet koju, kui B.O. a sõnul läksid nad pärast kõnet K.K. i korterisse tagasi. Samas oli kõnealusest sündmusest (
  6. augustikuu) kohtuistungi ajaks (
  7. november 2019) möödas juba üle aasta, mistõttu ei pruukinud B.O. a niivõrd detailselt antud asjaolu mäletada. Ühtlasi ei oma see süüdistuse tõendatuse kohapealt mingisugust tähtsust, kuna see juhtus alles pärast K. Vanatoa poolt K.K. i kehalist väärkohtlemist. Seega on nii K.K. ja B.O. andnud juhtunu kohta samasisulisi ütluseid, mis ei ole omavahel vastuolus.
  8. Sama päeva õhtul K. Vanatoa poolt K.K. i kehaline vääkohtlemine on tõendamist leidnud nii K.K. i enda ütluste kui ka temast tehtud fotodega. K.K. i sõnul ootas ta selle päeva õhtul enda juurde sõpra, kuid koputuse peale ust avades oli seal hoopis K. Vanatoa, kes oli K.K. i sõnul narkouimas. K. Vanatoa tiris ja rebis K.K. it ning viskas ta seejärel vastu magamistoa põrandat. Kui K.K. oli pikali maas, hoidis K. Vanatoa tugevasti tema käsivartest kinni, raputas ning peksis vastu põrandat (III kd, tl 32).
  9. Asjas on tõendina vastu võetud B.O. a poolt K.K. i vigastustest tehtud fotod (III kd, tl-d 82-86). Piltidelt on näha K.K. i erinevatel kehaosadel olevad arvukad hematoomid, mis vastavad süüdistuses kirjeldatule, s.o K. Vanatoa tiris jõuliselt K.K. i ning viskas ja peksis teda vastu põrandat. Fotode osas selgitas B.O. , et järgmine päev läks ta K.K. i poole, kus viimane lasi tal enda vigastusi pildistada (I kd, tl 142). Seda kinnitab K.K. (III kd, tl 33). B.O. a sõnul tegi ta K.K. i hematoomidest kaks pilti, kuid pilte on politseile kokku edastatud viis. Siinkohal juhib 17 ringkonnakohus tähelepanu, et kohtuistungi toimumise ajaks oli sündmusest möödas juba üle aasta, mistõttu täpne tehtud fotode arv ei pruukinud B.O. al enam meeles olla. Kuna B.O. kinnitab, et just tema tegi K.K. i vigastustest pildid, mis on käesoleva kriminaalasja materjalide hulgas, on ümber lükatud kaitsja väide, et ei ole teada, kes antud pildid tegi ja kellest need tehtud on. Teisisõnu, K.K. i ja B.O. a ütlused kõnealuseid fotosid puudutavas osas on kooskõlas. See, et K.K. ei selgitanud B.O. ale pilte tehes, kuidas ta hematoomid sai, ei oma samuti süüdistuse tõendatuse kohapealt mingisugust tähtsust. Tõendamist on leidnud, et pildid tegi K.K. ist B.O. . Võimalik, et K.K. eeldas vaikimisi, et B.O. a teab, kuidas ta need vigastused sai, kuna viimane oli ju pealt näinud, kuidas K. Vanatoa K.K. i kehaliselt väärkohtleb (vt käesoleva otsuse p 68).
  10. Kaitsja leiab sedagi, et antud fotosid ei ole üleüldse võimalik kasutada, kuna neid ei ole lisatud kannatanu ülekuulamise protokolli juurde. Muuhulgas ei näidatud neid ristküsitlemise käigus B.O. ale. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Foto on

§ 63lg 1 alusel üks tõendiliik.

Tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu ning kohus peab tõendeid hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt (

§ 61lg-d 1 ja 2).

Hinnates kõnealuseid fotosid kogumis K.K. i ja B.O. a ütlustega, on tõendamist leidnud, et antud fotod on tehtud B.O. a poolt järgmisel päeval pärast seda, kui K. Vanatoa oli K.K. i suhtes vägivalda kasutanud. Mis puudutab fotode näitamist ristküsitluse käigus B.O. ale, siis siinkohal leiab kriminaalkolleegium, et fotode näitamine B.O. ale ristküsitluse käigus ei olnud keelatud, kuid antud juhul ei olnud see vajalik, kuna B.O. kinnitas ristküsitluse käigus fotode olemasolu ja seda, et pildid K.K. ist tegi tema. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et

§ 63lg 1 alusel on fotode kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav.

  1. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et
  2. a augustikuu episoodis on K. Vanatoa süü KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tõendamist leidnud.
  3. K. Vanatoa mõisteti süüdi selles, et lõi
  4. jaanuaril 2019 kella 03.00 ja 03.19 vahel lõi Kundas aadressil XXX asuvas parklas auto lumelabidaga ühel korral K.K. i näo kaitseks ette tõstetud paremat kätt, põhjustades talle füüsilist valu ja tervisekahjustustena valu labakäes, sõrmede tuimuse, vähese turse ning põrutuse parema randme ja käe piirkonnas. Seejärel lõi K. Vanatoa lumelabidaga S.A. vastu vasakut kätt, põhjustades talle füüsilist valu ja tervisekahjustustena küünarnuki marrastuse ja tugeva küünarvarrepõrutuse.
  5. Kaitsja leiab, et K.K. ja S.A. kirjeldavad antud sündmust täiesti erinevalt ning tunnistajana üle kuulatud B.O. ei saanud kõnealust sündmust üleüldse pealt näha, kuna tema ütlused erinevad kannatanute omast. Ühtlasi leiab kaitsja, et K. Vanatoa viibis hädakaitseseisundis, kuna kannatanud lõhkusid tema autot. Ringkonnakohus apellatsioonis tooduga ei nõustu.
  6. K.K. ja S.A. on kõnealuse sündmuse kohta andnud samasisulisi ütluseid.
  7. K.K. avaldas, et nad istusid sel õhtul S.A. e ja B.O. aga tema onu T.N. juures. K. Vanatoa helistas talle sellel ajal närviliselt, lubades kohale tulla ja nad kõik läbi peksta. Konkreetsemalt lubas K. Vanatoa S.A. e läbi peksta ja lasta ta kuue mehe poolt ära vägistada. Mingil hetkel lepiti kokku, et nad saavad K. Vanatoaga kokku. B.O. läks tema korterisse ja nemad kolmekesi läksid Grossi toidupoe parklasse. Nad pidid K. Vanatoaga saama kokku tema auto juures. S.A. ja K. Vanatoa pidid omavahel asjad n-ö selgeks rääkima. K.K. sõnul tegi ta vea sellega, et ähvardas K. Vanatoa autole midagi teha, kui ta ei peaks S.A. ega asju ära klaarima. Kuid samas nad lihtsalt seisid K. Vanatoa auto juures. Ühel hetkel nägi ta, et K. Vanatoa jookseb nende juurde, võtab põuest väikese kokkupandava lumelabida ja sõnagi lausumata lööb teda sellega näopiirkonda, kuid K.K. sai kaitseks parema käe ette. Kuna S.A. seisis tema kõrval, sai tema koheselt pärast seda ühel korral labidaga vastu kätt. Sel hetkel oli T.N. eemal Grossi toidupoe juures. K.K. helistas politseisse ja S.A. kiirabisse, kes sündmuse fikseerisid. S.A. viidi kiirabiga Rakvere haiglasse. Selleks ajaks oli K. Vanatoa juba läinud (III kd, tl 31). 18
  8. K.K. i ütlustega on igal juhul kooskõlas S.A. e ütlused, kelle sõnul viibiti tõepoolest sel õhtul esmalt T.N. juures, kus K. Vanatoa üritas närviliselt telefoni teel K.K. i kätte saada. Mingil hetkel palus K.K. , et keegi teine vastaks K. Vanatoale, kuna ta ei tahtnud temaga rääkida. Seejärel võttiski S.A. K. Vanatoa kõne vastu, kes hakkas teda solvama ja ähvardama ning lubas kuue mehe poolt tema aknad sisse visata. Mingil hetkel tahtis S.A. K. Vanatoaga asjad n-ö ära klaarida ja kolmekesti lepiti kokkusaamine kokku. S.A. e sõnul läksid nemad kolmekesi K.K. i ja T.N. ga Grossi toidupoe parklasse ning B.O. läks K.K. i korterisse. Teel Grossi toidupoe juurde pommitas K.K. K. Vanatoad kõnedega, lubades tema auto aknad sisse lüüa, kui ta ei peaks nendega tema auto juures kokku saama. Poe juurde jõudes jäi T.N. sinna ja tema läks koos K.K. iga K. Vanatoa auto juurde. Seal saatis K.K. K. Vanatoale veel pildi, kuidas nende käed on tema auto kapotikaanel. Ühel hetkel tuli K. Vanatoa kiirel sammul nende juurde, võttis põuest väikese aialabida või aiatööriista ja lõi sellega K.K. i ja seejärel teda vastu vasakut küünarnukki. Kaitsja väidab apellatsioonis, et K.K. ja S.A. kirjeldavad ründeobjekti täiesti erinevalt, missuguse seisukohaga kriminaalkolleegium ei nõustu. Mõlemad kannatanud on üheselt avaldanud, et tegemist oli n-ö miniatuurse labidaga. Kannatanud lihtsalt nimetasid seda erinevalt. Pärast seda pani K. Vanatoa labida auto pagasiruumi ja hakkas ära minema, kui S.A. küsis temalt, et miks ta nii tegi. K. Vanatoa ütles üksnes, et tema ei vastu selle eest, kui nemad libedal ajal kukuvad. Seejärel kutsuti politsei ja kiirabi ning tema viidi Rakvere haiglasse kontrolli. S.A. e sõnul oleks K. Vanatoal olnud auto juurde jõudes võimalus kontrollida, et auto oli siiski terve. Samuti sai ta käele tugeva põrutuse ja ei saanud seda mitu päeva sirgeks panna (I kd, tl-d 154 pöördel-156).
  9. B.O. kirjeldas sündmust kahe kannatanuga sarnaselt, et alguses oldi T.N. korteris, kus K. Vanatoa hakkas närviliselt K.K. ile helistama ning S.A. ähvardama, lubades tema juurde kuus meest saada, kes temalt lapse ära võtavad. Seejärel mindi K. Vanatoaga kokku saama. Tema läks K.K. i korterisse. Muuhulgas on ainetu kaitsja väide, et K.K. i korterist ei saanud kõnealust sündmust pealt näha, kuna K.K. i neljanda korruse korter asub Grossi toidupoest üle tee.
  10. Seal nägi ta aknast, kuidas K. Vanatoa lähenes K.K. ile ja S.A. ele, kes olid K. Vanatoa auto juures, mis asus Grossi poe parklas ning lõi seejärel lumelabidaga, mille ta võttis põuest, esmalt K.K. i ja seejärel S.A. . Ühtlasi kattuvad B.O. a ütlused kannatanutega selles, et K. Vanatoa löök tabas K.K. i vastu kätt, kuna viimane sai käe näo kaitseks ette panna ning S.A. vastu küünarnukki. Seejärel pani K. Vanatoa labida oma auto pagasiruumi ja lahkus. Pärast seda saabus kohale kiirabi ja politsei ning S.A. läks kiirabiga Rakvere haiglasse. K.K. tuli tagasi korterisse ja B.O. nägi, et tal on peopesa paistes (I kd, tl-d 142-143 pöördel).
  11. Seega kirjeldavad K.K. , S.A. ja B.O.
  12. jaanuaril 2019 toimunut sarnaselt ja nende ütlused ei ole vastupidiselt apellatsioonis toodule vastuolus. Oluline on seegi, et kõnealusest sündmusest oli ajaks, mil S.A. ja B.O. kohtuistungil üle kuulati (
  13. november 2019), möödas omajagu aega, mistõttu ei pruukinud nad kõike nii detailselt mäletada, mis aga ei tähenda, et nende ütlused oleksid kardinaalselt erinevad.
  14. Samuti kinnitab K.K. i, S.A. e ja B.O. a ütluseid kiirabikaart, milles on fikseeritud, sealhulgas fotodega, K.K. i ja S.A. e vigastused (III kd, tl 52-57). Kiirabibussis on pildistatud ja seeläbi fikseeritud K.K. i vasakul käel ja S.A. e paremal küünarnukil olevad vigastused. Fikseeritud vigastused haakuva kannatanute ja B.O. a poolt antud ütlustega sellest, kuhu K. Vanatoa neid lõi ja kinnitab veelkord K. Vanatoale esitatud süüdistust. Eriti selgelt on fotolt näha S.A. e paremal küünarnukil löögi tagajärjel tekkinud hematoom ja punetus (III kd, tl 57), mistõttu pidi tegemist olema omajagu jõulise löögiga.
  15. Kõik eeltoodu kogumis kinnitab K. Vanatoale antud episoodis esitatud süüdistuse tõendatust. Isegi kui K.K. ja S.A. üritasid jätta muljet, nad kavatsevad K. Vanatoa autole kahju tekitada, ei andnud see viimasele õigust naisi sellisel moel lumelabidaga lüüa, s.o K. Vanatoa ei viibinud kindlasti hädakaitseseisundis (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). Seda enam, et mingisuguste 19 vigastuste tekitamine tema autole tõendamist leidnud ei ole.
  16. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et K. Vanatoale
  17. jaanuari 2019 episoodis esitatud süüdistus on tõendatud eespool kirjeldatud isikuliste ja dokumentaalse tõendiga.
  18. Viimaks süüdistatakse K. Vanatoad selles, et ta
  19. veebruaril 2019 kella 23.30 paiku Kundas aadressil XXX asuvas korteris rebis K.K. i juustest ja kätest ning peksis teda metallist pesapallikurikaga keha erinevatesse piirkondadesse, sealhulgas pea piirkonda. Mõne aja pärast jätkas K.K. i peksmist koos A. Tiikiga, lüües naist korduvalt rusikate ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi.
  20. Ringkonnakohus on antud episoodi analüüsinud juba lahendades A. Tiiki kaitsja apellatsiooni, kuna A. Tiiki süüdistus kattub K. Vanatoale esitatud süüdistusega (vt käesoleva otsuse p-d 3541), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks enda seisukohti selles osas enam üle korrata. K. Vanatoale esitatud süüdistus on selle võrra suurem, et talle heidetakse lisaks ette K.K. i peksmist pesapallikurikaga. Kokkuvõtvalt on K. Vanatoa süü igal juhul tõendamist leidnud. Mis puudutab aga K. Vanatoa kaitsja apellatsioonis toodud vastuväiteid, siis vastuseks neile märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
  21. Kaitsja hinnangul on K.K. i ja B.O. a ütlused omavahel täielikus vastuolus ja „kooskõlastatud“, missuguse seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Nii K.K. kui ka B.O. on andnud samasisulisi ja kattuvaid ütluseid, milles puuduvad kardinaalsed vastuolud, mis nende usaldusväärsuse kahtluse alla võiksid seada. Mõlemad on kirjeldanud, mis
  22. veebruaril 2019 K. Vanatoa korteris toimus ja kuidas nemad antud sündmust tajusid, mis omakorda kinnitab veelkord K. Vanatoa süüd (vt käesoleva otsuse p-d 36-38).
  23. Fakt, et B.O. keeldus kohtuistungil kaitsjale vastamast, kus ta enne K. Vanatoa korterisse minekut alkoholi tarvitas, ei puuduta K. Vanatoale esitatud süüdistust. Samuti ei puutu asjasse seegi, kui K.K. ja B.O. veetsidki enne korterisse minekut S.A. e pool aega. Nimelt saatis kaitsja versiooni kohaselt K.K. K. Vanatoale ähvardava sõnumi koos B.O. a ja S.A. ega viimase korterist. Samas ei ole ringkonnakohtu jaoks arusaadav, mida kaitsja sellega väita või ümber lükata üritab. Asjas on tõepoolest taolise sõnumi saatmine K.K. i poolt K. Vanatoale kinnitust leidnud. Küll aga ei ole millegagi tõendamist leidnud K.K. i väidetav provotseeriv käitumine ja n-ö skandaali korraldamine. Ühtlasi ei õigusta taolise sõnumi saatmine K. Vanatoa poolt K.K. i suhtes jõhkra vägivalla kasutamist, mis on asjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud.
  24. Sündmuskohal vere puudumine ei tähenda, et K.K. il vigastusi ei olnud, s.o vigastuste olemasolu on asjas tõendamist leidnud (vt käesoleva otsuse p 40).
  25. Ühtlasi puudutab K. Vanatoa kaitsja apellatsioonis K.K. i koera aknast alla viskamisega seonduvat, üritades seeläbi õõnestada K.K. i ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus ei käsitle koera hukkumisega seotud süüdistust, kuna antud episoodis mõisteti K. Vanatoa õigeks ja seda apellatsioonis ei vaidlustata. Ühtlasi ei puuduta K.K. i koera hukkumisega seotud asjaolud K. Vanatoale kehalises väärkohtlemises esitatud süüdistust.
  26. B.O. ei avaldanud kõnes Häirekeskusele tõepoolest ühtegi nime ja seda, kas vigastuste tekitamisel kasutati mingisuguseid relvi. Seda on ringkonnakohus analüüsinud A. Tiikile esitatud süüdistuses ja nentinud, et B.O. võttis A. Tiiki poolset ähvardust piisavalt tõsiselt ja jättis sellest tingituna paljud faktid Häirekeskusele mainimata (vt käesoleva otsuse p 48).
  27. Kaitsja väide, et K.K. i ütlused ei haaku politseiametnike omadega, s.o K.K. i sõnul ajas ta end vaevaliselt püsti ja avas ukse vs politseiametnike kirjeldus K.K. ist kui ärritunud naisterahvast, kes seisis juba avatud uksel, ei oma samuti K. Vanatoa süü tõendatuse kohapealt tähtsust. Tegelikkuses puudub selles osas vastuolu. K.K. i sõnul pärast seda, kui politsei saabus, suutis ta end püsti ajada ja avas ukse (III kd, tl 13). Üle kuulatud politseiametnik K.Ka kirjeldas, et viiendale korrusele jõudes oli uks juba lahti (I kd, tl 168). R.R. sõnul, kui nad viiendale 20 korrusele jõudsid, avas K.K. neile ukse ja lasi nad sisse (I kd, tl 170). Sama kinnitab R.U. a, kes tuli R.R. järel ja kelle sõnul oli K.K. juba ukse peal (I kd, tl 172 pöördel). Asjaolu, kas uks oli juba lahti, kui politseinikud viiendale korrusele jõudsid või seisis K.K. uksel, ei ole käesolevalt K. Vanatoale esitatud süüdistuse tõendatuse kohapealt oluline. K.K. i ja politseiametnike ütlused kattuvad selles, et just K.K. avas politseiametnikele ukse ja lasi nad sisse. Nagu kriminaalkolleegium on juba varasemalt nentinud, antud sündmusest on möödas omajagu aega ja politseiametnikud võisidki teatud detaile tajuda ja mäletada erinevalt. Ühtlasi ei ole vaidlust selles, et K.K. oli politseiametnike saabudes ärritunud ja närviline (vt käesoleva otsuse p 39). See, kes metallist kurika politseiametnikele välja andis ei ole oluline. K.K. i sõnul oli see tema, aga politseiametnike sõnul näitas neile seda K. Vanatoa, kui vahendit, mida väidetavat hoopis K.K. kasutas (missugune väide on aga käesolevas otsuses ümber lükatud).
  28. Tuginedes eeltoodule on K. Vanatoale
  29. veebruari
  30. a episoodis esitatud süüdistus tõendamist leidnud. IV
  31. Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Tiiki ja K. Vanatoa süüdi tunnistamises ja karistamises muutmata. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et kuivõrd taotlust süüdistatavatele mõistetud karistuste revideerimiseks ei ole eraldivõetult apellatsioonides taotletud, taotletud on üksnes nende õigeksmõistmist, siis ei pea kolleegium vajalikuks süüdistatavatele mõistetud karistuse küsimusel peatuda. Samuti jääb rahuldamata A. Tiiki taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks ja K. Vanatoa taotlus moraalse kahju hüvitamiseks, kuna maakohtu otsus nende süüdi tunnistamises jääb muutmata.
  32. Küll aga tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu, mis seisneb järgnevas. Maakohus on K. Vanatoale ja A. Tiikile muuhulgas määranud KarS § 75 lg 2 p 5 alusel lisakohustuse alluda alkoholismivastasele ravile. Kuigi määratud lisakohustust on vaidlustanud üksnes K. Vanatoa kaitsja, tuleb ringkonnakohtul

§ 340lg 3 alusel antud lisakohustus tühistada ka A. Tiiki osas. Nimelt on Kar

S § 75 lg 2 p 5 alusel antud lisakohustuse kohaldamiseks vajalik süüdistatava eelnevalt antud nõusolek. Antud asjas toimusid kohtuvaidlused

  1. jaanuaril 2020, mil eelduslikult maakohus oleks pärast prokuröri taotlust süüdistatavatele mõistetavate karistuste osas pidanud neilt küsima vastavat nõusolekut alkoholismivastasele ravile allumise osas. Sellist küsitlemist, ega vastavat nõusolekut, kohtuistungi protokollist ei nähtu. Sellest tulenevalt, kuna puudub A. Tiiki ja K. Vanatoa eelnev nõusolek ravile allumiseks, tuleb vastav lisakohustuse määramine tühistada. V
  2. Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva.
  3. Koos apellatsiooniga esitas süüdistatav A. Tiiki kaitsja A. Toomingas taotluse A. Tiikile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ning apellatsiooni koostamiseks kokku 285 minutit, mistõttu palub kaitsja mõista talle välja 308,40 eurot (sealhulgas käibemaks 51,40 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 308,40 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri
  4. juuli 2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse.
  5. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, s.o A. Tiikile määratud lisakohustuse, on vajalik A. Tiikilt väljamõistetavaid menetluskulusid proportsioonis sellevõrra vähendada. Kriminaalkolleegium peab mõistlikuks vähendada A. Tiikilt välja mõistetavaid 21 menetluskulusid 10 % võrra. A. Tiikile määratud lisakohustuse tühistamine ei mõjuta vähimalgi määral ülejäänud kohtuotsuse sisu ja tema süüdi tunnistamist, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul õigustatud temalt välja mõistetavate menetluskulude vähendamine suuremas ulatuses kui 10 %. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus

§ 185

lg 1 alusel riigi õigusabi kulu summas 30,84 eurot (sealhulgas käibemaks 5,14 eurot) Eesti Vabariigi kanda ja mõistab A. Tiikilt Eesti Vabariigi kasuks välja 277,56 eurot (sealhulgas käibemaks 46,26).

§ 185lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 277,56 eurot A.

Tiiki kanda. 99. Ka K. Vanatoa osas tuleb välja mõistetavaid menetluskulusid proportsioonis 10 % võrra, sarnastel põhjustel nagu A. Tiiki puhul, vähendada. K. Vanatoa kaitsja S. Mõistlik esitas ringkonnakohtule arved nr 250VM ja 277VM, mille kohaselt kulus tal apellatsiooni koostamiseks kokku 12 tundi. Õigusabi tasumääraks on lepingu kohaselt 120 eurot/h, millele lisandub käibemaks. Õigusabikulu käesolevas asjas on kokku 1728 eurot, millest 178,80 eurot ehk 10 % jääb

§ 185

lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

§ 185lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 1555,20 eurot K.

Vanatoa kanda. 100. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§-st 337 lg 1 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus osaliselt Viru Maakohtu 30. märtsi 2020 otsuse ja rahuldab osaliselt K. Vanatoa kaitsja apellatsiooni. A. Tiiki kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas Maarika Kuusk 22 Ingeri Tamm

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.