Obsah (6)

§ 100§ 105§ 85§ 91§ 95§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Kaire Pullerits Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2021.a, Jõhvi kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-10330 Tsiviilasi A hagi Jõhvi Kesk

§ 100lg 4 alusel 6986,76 eurot (neto).

1. Jätta menetluskulud Jõhvi Keskraamatukogu kanda.
2. Kohus määrab menetluskulud kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtueelne menetlus töövaidluskomisjonis
3. Tööinspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjonile 02.04.2020 esitatud avalduses palus A (edaspidi nimetatud hageja) töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse tuvastamist, Jõhvi Keskraamatukogult (edaspidi nimetatud kostja) ja Jõhvi Vallavalitsuselt hageja kasuks kahjuhüvitise 27 974,04 euro väljamõistmist. Töövaidluskomisjon võttis töövaidlusasjas nr xxx hageja avalduse kostja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tuvastamise ja hüvitise nõudes, menetlusse. Avalduse asjaolude kohaselt oli hageja tööstaaž Jõhvi Keskraamatukogus kokku ligikaudu üle 30,5 aastat. Perioodil 01.08.1989 – 05.03.2020 töötas hageja kostja juures muu hulgas järgnevatel ametikohtadel: xxx; xxx; xxx; xxx. Kostja viimaseks ametikoha nimetuseks, alates 01.04.2008 oli xxx. Poolte vahel oli 01.06.1993 sõlmitud tähtajatu tööleping, igakuiseks töötasuks oli 1400 eurot brutos ja netos 1172,08 eurot. Pärast endise Jõhvi Keskraamatukogu direktori B õigusvastaselt töölepingu erakorralist ülesütlemist suundus hageja korralisele xxxoperatsioonile ja viibis 3 kuud haiguslehel. Direktori kohusetäitjaks asus C ja raamatukogus asus töötama ka xxx D. Kui töötaja naases peale operatsiooni tööle, leidsid aset järgnevad asjaolud: hageja kannatas töötajana süsteemse töökiusu all, teda alandati, koheldi ebaviisakalt ja temaga suheldi halvustaval viisil ning kostja ei pakkunud töötajale kaitset. Hagejast sai süsteemselt D poolse töökiusamise ohver. Ilma igasugust objektiivset põhjendust omamata hakati teda kollektiivsetel koosolekutel ja raamatukogu üldkasutatavates ruumides sõimama, alandama, laiskuses süüdistama ja teiste kolleegide ees taga rääkima. Hageja pöördus alavääristavate intsidentide tõttu korduvalt abipalvetega (16.09.2019, 15.10.2019 e-kirjad) direktori poole, kuid sisulist probleemi ei lahendatud ja korraldust töökiusu lõpetamiseks midagi ei tehtud. Jõhvi Keskraamatukogu töökeskkonnavolinik märkis 31.10.2019 pöördumises, et töökeskkond on muutunud ebastabiilseks ja pingelikseks, D on kolleege korduvalt kohelnud ebameeldival, ründaval ja halvustaval viisil. Alandatud on inimeste väärikust, töötajad tunnevad ennast väga ebakindlalt, hommikul tööle tulles ei tea kunagi, mis etteheited kellelegi jälle tehakse, need kes on julgenud oma arvamust avaldada tekkinud olukorra kohta, on viimasel ajal tajunud ebavõrdset kohtlemist. Samuti tõi keskkonnavolinik välja xxx ohutegurid. Seega oli kostja teadlik töökiusamisest hageja suhtes. Ka kostja on ise tunnistanud 25.10.2019 e-kirjas, et kogu asutuses on töötervishoiu- ja tööohutusalane olukord puudlik. Ka D on tunnistanud, et kevad/suvine olukord oli tema jaoks liig, tekitades meelehärmi. Hageja vaimne tervis ei pidanud sellises töökeskkonnas avaldatud survele vastu, hageja vaevles alates xxxoperatsiooni 2 järgsest tööle naasmisest pidevate xxx all. Hageja oli stressiseisundis isegi siis, kui ta ei olnud parasjagu tööl, kuid teadis, et ta peab sinna järgmisel esmaspäeval või järgmisel päeval minema. Veel enam, hagejal diagnoositi xxx tõendist ja epikriisist nähtuvalt xxx, kirjutati välja hulk sümptomeid alandavaid ravimeid ja suunati xxx vastuvõtule. Hageja ütles 27.02.2020 e-kirja teel töölepingu erakorraliselt üles, milles hageja kirjutas: „Soovin töölepingu erakorraliselt üles öelda. Põhjuseks kiusamine töökohal ja ebaväärikas kohtlemine. Vaatamata korduvatele kirjalikele ja suulistele probleemidest teatamistele pole olukord muutunud. Töökeskkonna ebaturvalisuse tõttu on saanud kahjustada minu tervis. Töölepingu lõpetamise päev
4. märts“. E-kiri on saadetud e-posti aadressile: xxx. 28.02.2020 vastas Jõhvi Keskraamatukogu esindaja C e-kirja teel, et on hageja eeltoodud e-kirja kätte saanud ja märkis, et avalduses puuduvad põhjendatud viited tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise kohta. Seejuures kohustas C hagejat andma üle pooleli olevad asjad ja teatas, et aktsepteerib korralist ülesütlemist 05.03.
5. 05.03.2020.a käskkirjaga nr xxx vabastas kostja hageja töölt töölepingu seaduse (

) § 85 lg 4 alusel

1. märtsil 2020.“ Hageja märkis, et kostjal puudus materiaalõiguslik alus hageja korraliselt töölt vabastamiseks, kuivõrd tööleping oli hageja poolt eelnevalt üles öeldud erakorraliselt. Kostja eesmärgiks oli seesuguse töölepingu lõpetamisega vältida edasiste kohustuste täitmist ja hagejale kahjuhüvitise maksmist. Kostja ei vaidlustanud erakorralist ülesütlemist 29.03.
2. Seega asus hageja seisukohale, et temapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on

§ 105lg-st 1 tulenevalt kehtiv.

Hageja nõudis

§ 100lg 4 alusel töölepingu olulise rikkumise tõttu kahju hüvitist 27 947,04 eurot.

Kahju hüvitise suuruse määramisel tuli hageja hinnangul arvestada asjaolusid, mille kohaselt kui kostja ei oleks enda kohustusi hageja ees oluliselt rikkunud, saaks hageja töövaidluse kestmise ajal jätkuvalt tööl käia ja teenida igakuiselt tulu (saamata jäänud tulu); kui kostja ei oleks märkinud töötamise registris ebaõiget töösuhte lõpetamise alust, oleks hageja saanud töötukassalt hüvitist, hageja poolt saamata jääv tulu kuni uue töökoha leidmiseni (sh arvestades asjaolusid, mis võivad raskendada uue töökoha leidmist – nii töökoha kvalifikatsiooni, leidmise viivitus ja isikust tulenevad erisused), hüvitis hageja hingeliste kannatuste eest, mida kostja on enda rikkumise tulemusena hagejale tekitanud, arvestades sealjuures kostja, kui tööandja suhtumist hagejasse peale rikkumist. Oluline on ka kahju hüvitamise preventiivne aspekt, mittevaralise kahju puhul tuleb arvestada, et kahju hüvitise suurus peab olema piisav, et suunata kostjat edasiselt sellisest rikkumistest hoiduma. Hageja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on netos 3493,38 eurot (1 164,46 x 3 = 3 493,38). Hageja palus kahjuhüvitise suurendamist 24 kuu keskmise töötasu suuruseni ehk netosummas 27 947,04 euroni. 2. Kostja leidis oma 22.04.2020 vastuses, et hageja töölepingu erakorralises ülesütlemise avalduses puudusid mistahes põhjendused ja avalduses sisaldusid üksnes deklaratiivsed väited. Kostja käsitles hageja avaldust, kui lahkumisavaldust hageja soovil ja andis välja 05.03.2020 käskkirja nr xxx, milles vabastas hageja töölt

§ 85lg 4 alusel 05.03.2020.

Kostja hinnangul on hageja väited töökiusamise kohta ebaõiged ja tõendamata ning esile ei ole toodud, milles seisnes väidetav alandamine ja kiusamine. Tööalaseid erimeelsusi ei ole võimalik käsitleda süstemaatilise töökiusamisena. Väidetav kiusaja D töötab kostja juures xxx alates 17.10.2017, mistõttu on meelevaldne seostada töökiusamist B lahkumisega ja uue direktori tulekuga. Hageja pikalt töölt eemalviibimisega jagati tööülesanded teiste töötajate vahel ära, millest suurem osa jäi D täita. Tööle naasmisel oli hagejal raske tööprotsessi sulanduda, kolleegid olid harjunud hageja tööd tegema ja hagejal oli harjumuspärane tööjärg käest kadunud. Osalt keeldus hageja töö tegemisest ja teine töötaja pidi hageja töö ära tegema, hageja käitumise tulemusena venis tööülesande täitmine, millega oleks võinud kostjale tekkida oluline kahju. Töötajate koosolekul tõstis D üles teema, mille kohaselt kui tööl on xxx, kes ei täida tööülesandeid ja teistel tuleb tema töö ära teha ja see põhjustab kollektiivis pingeid ja kriitikat. Aga eelnev ei ole töökiusamine, hageja ei saa eeldada, et tema eksimus jääks tähelepanuta ja hinnanguta. Kostja asus seisukohale, et kostja ja kaastöötajad juhivad isiku tähelepanu reaalsele vajadusele täita oma tööülesandeid või puudustele otseste töökohustuste täitmisel, siis see ei ole kvalifitseeritav töökiusamisena ega alandamisena. Kostja leidis, et hageja töölepingu erakorralise lõpetamise tegelik 3 põhjus on see, et hageja töövõime vähenes ja ta ei suutnud oma tervise tõttu enam tööülesandeid täita, st tegemist oli hageja isikust tuleneva põhjusega. Hageja xxxhäirete ja xxx probleemide seostamine väidetava töökiusamisega (mida teised töötajad ei taju), on meelevaldne, samas võisid probleemid olla tingitud sellest, et hageja oli pikalt töölt eemal ning selle aja vältel kujunes uus tööülesannete täitmise praktika, mida hageja ei suutnud omaks võtta põhjusel, et 30 tööaasta jooksul oli tal kujunenud rutiin, mille kadumine põhjustas ärevust ja ebakindlust. Hageja väited, et kostja ei ole tema teateid töökiusamise kohta arvestanud, ei vasta tegelikkusele. Kostja direktori kt on vestelnud kõigi koosolekul viibijatega, mitte keegi ei tajunud, et kedagi oleks rünnatud, arutati tööalaseid probleeme kriitilises võtmes. D 28.10.2019 seletuskirjast nähtub, et ta oli rahulolematu sellega, kuidas hageja oma tööülesandeid täitis, kuid kriitika ei olnud suunatud isikule vaid sellele, kuidas saaks raamatukogu rohkem ja paremini oma lugejaid teenindada. Aktsepteeritav ei ole see, et hageja taotles direktorilt teise töötaja karistamist arusaadava põhjenduseta. Kostja direktori kt jõudis järeldusele, et töökeskkond vajab parandamist tervikuna ja korraldas selleks 05.11.2019 raamatukogus tööelu kvaliteedi töötoa ja koolituse „Meeskonna juhtimise põhitõed ja väljakutsed alustavatele juhtidele“, kus käsitleti muuhulgas toimetulekut erinevate inimtüüpidega ja erimeelsuste lahendamist kollektiivis, kust võtsid osa ka hageja ja D. Direktori kt pidas läbirääkimisi seminaripäeva korraldamiseks, mille teemaks oleks olnud vaimsete ohutegurite mõju töötaja tervisele. Seega tegi kostja pingutusi tööõhkkonna parandamiseks pärast eelmise direktori lahkumist tekkinud ebakindlas ja närvilises üldises olukorras. Samas ei tuvastanud kostja, et oleks objektiivselt olnud tegemist töökiusuga või kellegi ebavõrdse kohtlemisega. Lisaks ei vastanud hageja väited kiusamise jätkumise kohta pärast töösuhte lõppemist tõele. Hagejani jõudis kostja haigusleht 04.03.2020 ja hageja ei teavitanud kostjat uuest töövõimetuslehest, sh põhjusest, miks ta ei tulnud 05.03.2020 tööle ning seetõttu ei saanud kostja hageja töölt puudumist tööajatabelis märkida haiguslehel olevaks. Kostja juhtis tähelepanu asjaolule, et hageja ei viibinud juba jaanuari algusest tööl ja alates 27.01 oli ta töövõimetuslehel ning seetõttu ei olnud kellelgi objektiivselt võimalik teda enne avalduse esitamist ebaväärikalt kohelda ja kiusata. Pärast 05.11.2019 toimunud töötuba ei ole direktori kt poole pretensioonidega pöördutud ja sellest tegi kostja järelduse, et probleemid olid ületatud. Kostja hinnangul puudus põhjuslik seos kostja tegevuse ja hageja tervise halvenemise vahel. Kostja ei ole põhjustanud hageja tervise halvenemist, vastupidiselt kostja tegi endast kõik oleneva, et hageja taastuks ja suudaks terviseprobleemid ületada ning tööle naasta (andis vaba aega, võimaldas kodukontoris töötada, vähendas töökoormust, jättis töötasu endiseks). Kostja ei ole töökohustusi rikkunud, avalduses esitatud väited töökiusu ja ebaväärika kohtlemise kohta faktiline alus puudub. Kostja nõustus, et hageja avaldus oleks võimalik käsitleda kui erakorralist ülesütlemist

§ 91lg 3 alusel, mille põhjuseks oli töötaja halvenenud tervis.

Hageja viited töövaidlusasjale B vs Jõhvi Vallavalitsus ei ole asjakohased ja käesoleva asjaga puutumus puudub. Kui hageja lahkus omal soovil vabatahtlikult töölt, pidi ta arvestama sellega, et tal puudub õigus saada Töötukassast töötuskindlustushüvitist.

1. 03.06.2020 asus hageja seisukohale, et kõik kostjapoolsed väited hageja poolt toimepandud rikkumistest või tegemata jätmisest on paljasõnalised, ebaõiged, eksitavad ning tõendamata. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et hageja oleks jätnud oma töökohustused täitmata või töökohustuste täitmine oleks viibinud, sellekohaseid hoiatusi ja pretensioone esitatud ei ole. Töökius oli konstantne ja selle tajujaks ei olnud ainult hageja, vaid kogu kollektiiv tervikuna, mida kinnitavad ka hageja poolt esitatud tõendid. E 07.05.2020 kirjalike ütluste kohaselt kuulis ta korduvalt Dt hageja peale karjumas, 21.10.2019 koosolekul sõimas viimane hagejat, sest hageja ei tegevat üritusi, teiste nähes küsis D hagejalt, et mida viimane üldse raamatukogus teeb, ka teiste töötajate, sh E peale on D häält tõstnud. Ka E pöördus direktori poole abi saamiseks. Kostja oli teadlik töökiusamisest D poolt, kuivõrd sellele pööras tähelepanu töökeskkonnavolinik, kes loobus seetõttu enda kohustuste täitmisest. 05.11.2019 tööelu kvaliteedi töötoa korraldas raamatukogu töötajatele töötaja, mitte kostja. Kostja valeväiteks on ka see, et kostja korraldas 11.11.2020 oma kuludega koolituse „Meeskonna juhtumise põhitõed ja väljakutsed alustavatele juhtidele“, sest selle korraldas hoopis Lääne-Virumaa 4 Keskraamatukogu ja see korraldati Kultuuriministeeriumi rahalise toetuse eest. Läbirääkimiste pidamine seminaripäeva „Vaimse ohutegurite mõjudest“ korraldamiseks võis toimuda, kuid seminaripäeva ei toimunud.
2. Töövaidluskomisjon tegi töövaidlusasjas nr xxx otsuse 17.06.2020, milles rahuldas A töövaidlusavalduse Jõhvi Keskraamatukogu vastu osaliselt. Tuvastatud on A ja Jõhvi Keskraamatukogu vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemine

§ 91lg 2 punktide 1 ja 3 alusel alates 05.03.2020.

Jõhvi Keskraamatukogult mõisteti A kasuks

§ 100lg 4 alusel välja hüvitis netosummas 6986,76 eurot.

Kostja taotlus ja seisukohad

1. 16.07.2020 taotluses palus kostja hageja poolt esitatud avalduse hagimenetluse korras läbi vaatamist. Taotluses ei nõustunud kostja töövaidluskomisjoni 17.06.2020 otsusega nr xxx ja vaidlustas otsuse täies ulatuses. 09.12.2020 toimunud kohtuistungil täpsustas kostja eeltoodud taotlust. Kostja selgitas, et vaidlustab töövaidluskomisjoni otsuse üksnes väljamõistetud kahjuhüvitise osas. Kostja leidis, et 6 kuu ulatuses väljamõistetud kahjuhüvitis on ebamõistlikult suur ja kostja suhtes ebaõiglane (dtl 306, 313). Kostja ei nõustunud ka töölepingu lõpetamise alusega (dtl 307), kuivõrd hagejal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt lõpetada (dtl 304). Kostja pidas hageja töölepingu lõpetamist korraliseks (dtl 304). Olid tööalased erimeelsused, aga mitte süstemaatilist kiusamist, kusjuures tööalast kiusamist ei ole ühegi dokumendiga tõendatud (dtl 304, 306, 313). Hageja vastuväited
2. 06.08.20 vastuses taotles hageja jätta kostja taotlus töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses läbi vaatamata. Alternatiivselt kohustada kostjat kõrvaldama taotluses olevad puudused. Alternatiivselt rahuldada hagiavaldus järgnevalt: tuvastada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping oli kehtivalt hageja poolt 05.03.2020 seisuga

§ 91

lg 2 p-de 1 ja 3 alusel erakorraliselt üles öeldud; mõista hageja kasuks kostjalt välja

§ 100

lg-st 4 tulenev rahaline hüvitis netosummas 6 986,76 eurot; jätta kõik hagimenetluses ja töövaidluskomisjonis kantud menetluskulud kostja kanda. 09.12.2020 toimunud kohtuistungil esitas kostja volitust tõendava käskkirja (dtl 291) ning hageja avaldas, et hagi läbivaatamata jätmise taotlus ei ole enam aktuaalne (dtl 302).

1. 01.12.2020 hagi täpsustuses märkis hageja, et TvLS § 58 lg 5 järgi loetakse kostja taotluse puhul töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiks. Kostja vaidlustas 16.07.2020 taotluses otsuses täies ulatuses, seega võeti kohtu menetlusse avaldus täies ulatuses. Hageja soovis jätkuvalt enda hagi rahuldamist vastavalt töövaidluskomisjonile 02.04.2020 esitatud avalduses märgitud ulatuses. Hageja rahalised nõuded on järgmised: kostjalt välja mõista põhihüvitis netosummas 3 493,38 eurot ja suurendada antud hüvitist 24 453,66 euro võrra, ehk mõista koguhüvitisena välja netosummas 27 974,04 eurot. Hageja palus kohtul välja mõistetava hüvitise summa määratlemisel võtta juba menetlusdokumentides kajastatule arvesse järgnevad asjaolud: töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud hüvitise summa korvab kahju 6 kuu saamata jäänud töötasu ulatuse, käesolevaks päevaks on alates töölepingu viimasest päevast möödunud üle 8 kalendrikuu, on enam kui tõenäoline, et kohtuotsuse jõustumiseni läheb veel ca 2 kuud (kui vaidlustatakse, siis veel rohkem). Hagejale tekitatud otsene kahju on vähemalt 8 kalendrikuu töötasu ulatuses. Otsene varaline kahju on saamata jäänud tulu näol 11 644,60 eurot (10x 1164,46 eurot). Hageja kandideeris (varalise kahju 5 vähendamiseks) erinevatel konkurssidel, muu hulgas Jõhvi Vallavalitsuse poolt välja kuulutatud konkursil kostja direktori ametikoha täitmiseks. Vaatamata asjaolule, et hageja vastas kõikidele seaduses ja konkursi korralduses sätestatud nõuetele ning peale hageja ühtegi teist kandidaati polnud, kuulutati konkurss 04.11.2020 korraldusega nr 2549 nurjunuks. Seda tehti põhistamata haldusaktiga, ilma selleks kehtivat seadusest tulenevat alust omamata. Hageja vaidlustas selle ja esitas vastava vaideavalduse Jõhvi Vallavalitsusele 30.11.
2. Hageja hinnangul näitab eelnev seda, et töökius ja ametipositsiooni kuritarvitamine jätkub hageja suhtes ka töösuhte lõppemise järgselt. C oleks tema haldusalas korraldatud konkursiga saanud luua olukorra (kui konkurssi oleks viidud läbi õiguspäraselt), kus hageja oleks nimetatud ametisse ja hagejale ei oleks tekkinud enam täiendavat varalist kahju. Selle asemel jätkas kostja sisuliselt enda subjektiivse tahte järgi seaduste valikulist täitmist ja hagejale kahju tekitamist.

§ 100

lg-st 4 tulenev õiglane hüvitis täidab kahju hüvitamise eesmärgi (hüvitab reaalselt tekkinud ja tulevikus tekkiva varalise kahju, tekkinud mittevaralise kahju ning täidab ka preventiivset eesmärki), ei saa olla väiksem kui hagi täies ulatuses rahuldamine. Hageja jäi enda hagiavalduses, töövaidluskomisjonis esitatud muudes kirjalikes seisukohtades avaldatu ja asjas esitatud tõendite juurde. Kohtuotsuse põhjendused

1. Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt kirjalikult ja suuliselt esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3. Asjas puudub vaidlus 17.06.2020 töövaidluskomisjoni otsuse (töövaidlusasjas nr xxx) punktis 27 (dtl 260) kajastatult ja 09.12.2020 kohtuistungi protokollis kinnitavalt (dtl 307) järgmiste asjaolude üle: -hageja asus kostja juurde tööle alates 01.08.1989 lastekirjandusosakonna xxx xxx (dtl 175) ja alates 01.04.2008 töötas hageja xxx (dtl 260 ja 307); -hageja ja kostja vahel on sõlmitud 01.06.1993 tööleping nr xxx (dtl 175-177); -hageja keskmiseks töötasuks oli 1410,60 eurot brutos ja 1164,46 eurot netos (dtl 260, 307; 178-181, 182-183); -hageja viibis töövõimetuslehel perioodil 27.01.2020 kuni 04.03.2020 ja alates 05.03.2020 suunati hageja teise raviasutusse ja väljastati töövõimetusleht 05.03.2020 kuni 31.03.2020 (dtl 185 - 186); -hageja esitas 27.02.2020 e-kirjaga kostjale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töökohal kiusamise ja ebaväärika kohtlemise ning töökeskkonna ebaturvalisusest saadud tervisekahju tõttu alates 05.03.2020, mille kostja sai e-kirja teel kinnitavalt kätte 28.02.2020 (dtl 167); -kostja vabastas hageja töölt käskkirjaga nr xxx

§ 85

lg 4 alusel alates 05.03.2020 (dtl 188) ja märkis töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kandes, et tööleping on lõppenud 05.03.2020

6 § 85 lg 1 alusel (dtl 190-191); -Eesti Töötukassa 09.03.2020 nr xxx otsuse alusel jäeti hagejale töötuskindlustushüvitis määramata (dtl 193). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv ja

§ 100lg 4 alusel nõutava kahju hüvitise suuruse ja põhjendatuse üle.

11. Töölepingu seaduse (

) § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui p 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel ja p 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.

§ 105

lg 1 kohaselt kohtule või töövaidluskomisjonile peab hagi avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest.

§ 105

lg 2 järgi kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. TvLS § 59 lg 1¹ kohaselt töövaidluskomisjoni otsuse osalise vaidlustamise korral jõustub otsus osas, mida kohtus ei vaidlustatud. Kohus on töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-54-12 punktis 11, lahendis nr 3-2-1-170-11 punktis 12, lahendis nr 3-2-1-120-05 punktides 10 kuni 12, 11.01.2006 lahendis nr 3-2-1-124-05 punktis 13 osundanud, et: „Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude peab esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti“. Kuna kostja ei vaidlustanud hageja erakorralist ülesütlemist, on ülesütlemine

§ 105

lg 2 järgi algusest peale kehtiv ja tööleping lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval (Riigikohtu 15.06.2020 lahend nr 2-18-7821 p 14). 12. Kohus tuvastas, et hageja esitas kostjale 27.02.2020 e-kirja teel taasesitatavas vormis

§ 95

lg 1 kooskõlas olevalt nõuetekohase töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse (dtl 167). Töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses on hageja märkinud, et soovib töölepingu erakorraliselt üles öelda ja töölepingu lõpetamise põhjuseks on kiusamine töökohal ja ebaväärikas kohtlemine. Vaatamata korduvatele kirjalikus ja suulises vormis esitatud probleemidest teatamistele olukord ei muutunud ning töökeskkonna ebaturvalisuse tõttu sai kahjustada hageja tervis. Töölepingu lõpetamise päevaks luges hageja avalduses 05.03.2020. 28.02.2020 kinnitas kostja e-kirja teel hageja töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse kättesaamist (dtl 167). Kostja väited, et kostja sai aru esitatud avaldusest, et hageja soovib lahkuda omal soovil (dtl 238, 304, 305), on alusetu ja tõendamata. Hageja esitatud avaldusest on üheselt arusaadav, et tegemist ei olnud hageja avaldusega lahkuda töölt omal soovil. Vastupidiselt kostja arusaamisele on kohtu hinnangul hageja avalduses selgelt väljendatud tahe ja põhjused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kohus selgitab, et kui hageja on töölepingu

§ 91

lg 2 p 1 ja 3 alusel üles öelnud ja kostja oli seisukohal, et selliseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust ei olnud ehk et töölepingu ülesütlemine oli kostja hinnangul

§ 104

lg 1 kohaselt tühine, siis pidi kostja kooskõlas

§ 105

lg 1 ja 2 sätestatuga ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama töövaidluskomisjonile või kohtule avalduse. Kostja ei ole hagejapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks töövaidluskomisjoni poole pöördunud ning seetõttu saab kehtivaks töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks lugeda hageja poolt kostjale 27.02.2020 esitatud avaldust, millest tulenevalt loeb kohus hageja ja kostja vahelise töölepingu

§ 91lg 2 p 1 ja 3 alusel lõppenuks 05.03.2020.

Ka kostja ise on 09.12.2020 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et: „Tööandjal jäi tõesti õigel ajal avaldus vaidlustamata“ (dtl 313). Eelnev on tuvastatud ka 17.06.2020 töövaidluskomisjoni otsuse 7 resolutsiooni punktis 2 (dtl 256), põhjendava osa punktides 37 (dtl 261) ja 46 (dtl 263). Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja ei ole esitanud töövaidlusorganisse nõuet töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, on ülesütlemine algusest peale kehtiv. Tööleping on lõppenud avalduses esitatud põhjustel ja vastaval õiguslikul alusel, mis on kindlaks tehtud ja lahendatud töövaidluskomisjoni otsusega ning millega on kohus õiguslikult seotud. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus töölepingu ülesütlemise põhjuseid enam tuvastama. Seetõttu ei hinda kohus hageja ja kostja seisukohti, vastuväiteid ega tõendeid töölepingu erakorralise ülesütlemise aluste ja põhjustega seonduvalt. 13. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuna tööleping lõppes erakorraliselt hageja kehtiva avalduse alusel, siis on kostja 05.03.2020 käskkiri nr xxx (dtl 188) töölepingu lõpetamise kohta tühine (

§ 104lg 1) ja ei oma õiguslikult tähendust.

Lisaks eeltoodule saab töölepingu

§ 85

lg 4 alusel lõpetada üksnes kohus või töövaidluskomisjon ja seetõttu ei saanud tööandja töölepingut

§ 85lg 4 alusel lõpetada.

Eeltoodust järelduvalt on töötamise registris olev A töölepingu lõpetamise õigusliku aluse (

§ 85lg 1) osas ebaõige, kuna hageja ei ole töölepingut korraliselt lõpetanud.

Hageja ei ole esitanud nõuet töötamise registris oleva ebaõige kande (töölepingu lõpetamise õigusliku aluse) muutmiseks, mistõttu tuleb hagejal endal ebaõige kande muutmise saavutamiseks pöörduda asjaomaste isikute poole ja teha vajalikud toimingud. 14. Kuna kostja ei vaidlustanud

§ 105

lg 1 järgi hageja töölepingu erakorralist ülesütlemist, siis on hagejal

§ 100lg 4 alusel tekkinud õigus hüvitisele.

Kohtueelses menetluses on Tööinspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjon rahuldanud hageja nõude ja tuvastanud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemine

§ 91lg 2 p-ide 1 ja 3 alusel oli kehtiv ja tööleping lõppes 05.03.2020.

Hageja

§ 100

lg 4 tulenev kahjuhüvitise nõue rahuldati otsusega osaliselt ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja kahju hüvitis summas 6986,76 eurot (dtl 256-263). Hageja palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (dtl 217) ja hagiavalduse täienduses (dtl 276) kostjalt

§ 100lg 4 alusel kahjuhüvitise 27 974,04 euro väljamõistmist.

16.07.2020 taotluses palus kostja hageja avalduse töölepingu ülesütlemise tuvastamise ja hüvitise nõudes hagimenetluse korras läbi vaatamist ja vaidlustas töövaidluskomisjoni 17.06.2020 otsuses täies ulatuses (dtl 3,4). Kostja muutis 09.12.2020 kohtuistungil eeltoodud taotlust ja täpsustas, et vaidlustab 17.06.2020 töövaidluskomisjoni otsuse üksnes väljamõistetud kahjuhüvitise osas (dtl 306). 15. Kohtul tuleb eeltoodust tulenevalt lahendada küsimus, millises ulatuses on kohus pädev hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõuet kostja taotluse alusel hagimenetluses hagina läbi vaatama ehk et, millises ulatuses hageja hüvitise nõuet tuleb kohtul asjas menetleda. Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 kohaselt võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. TvLS § 58 lg 2 sätestab, et kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale ja lg 3 järgi kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile ning lg 4 sätestab, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja 8 töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. TvLS § 59 lg 1¹ kohaselt töövaidluskomisjoni otsuse osalise vaidlustamise korral jõustub otsus osas, mida kohtus ei vaidlustatud. Kohus on töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-176-14 punktides 10, 11 ja 12 kokkuvõtvalt sedastanud, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis on avaldajal võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega juhul, kui töötaja esitab töövaidluskomisjonile taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja töövaidluskomisjon rahuldab selle nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab töövaidluskomisjonile otsusega mittenõustumise korral esitama hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks täielikult. Kuivõrd hageja ei esitanud maakohtule hagi töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistmata jäetud töötasu saamiseks, siis järelikult jõustus töövaidluskomisjoni otsus selles osas, millega töövaidluskomisjon jättis hageja nõude rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus sellega, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga, kuid leidis, et kuna kostja taotles maakohtult kõigi hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõuete läbivaatamist, siis tuli hagimenetluses menetleda kogu hageja töövaidluskomisjonile esitatud saamata jäänud töötasu nõuet. Riigikohus eeltoodud seisukohaga ei nõustunud. Kuigi kostja taotluse sõnastuse kohaselt ei ole selles täpsustatud töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse korras läbivaatamise ulatust, nähtub selle sisust kolleegiumi arvates kostja soov vaadata hagimenetluses läbi töövaidluskomisjonile esitatud avaldus üksnes osas, millega töövaidluskomisjon oli hageja nõude rahuldanud. Kostja taotluseks ei saanud mõistlikult võttes olla see, et hagimenetluses vaieldaks ka kostjalt välja mõistmata jäänud töötasu üle, st töövaidluskomisjoni otsuse selle osa üle, mis tehti kostja kasuks. Eeltoodut arvestades leidis Riigikohus, et hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldust ja selle täiendust oli võimalik hagimenetluses menetleda vaid osas, milles töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 3828 eurot 21 senti. Kuivõrd hageja ei vaidlustanud tähtaegselt töövaidluskomisjoni otsust osas, millega jäeti rahuldamata töötasu nõue 3487 euro 74 sendi (7315 eurot 95 senti – 3828 eurot 21 senti) saamiseks, on töövaidluskomisjoni otsus selles osas jõustunud (nagu õigesti leidis maakohus). Kohus lähtub Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-176-14 punktides 10 kuni 12 antud juhistest. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust selles osas, millega jäeti rahuldamata hageja kahjuhüvitis 20 987, 28 euro ulatuses, on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ja kohus on töövaidluskomisjoni otsusega seotud selle vaidlustamata osas (TvLS § 59 lg 1¹). Seega on antud juhul

§ 100

lg-st 4 tulenevalt hageja nõudeks kahjuhüvitis suuruses 6986,76 eurot, mida kohus saab asjas menetleda. Sega hageja kahjunõuet summas 20 987,28 eurot ja sellega seonduvaid asjaolusid ja tõendeid kohus otsuses ei käsitle. 16.

§ 100

lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Seadusandja eesmärgiks on sätte üldise sõnastuse kaudu anda töövaidluskomisjonile või kohtule kaalutlusõigus hüvitise määramisel. Oluline on, et hüvitis oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane. Olukorras, kus tööandja jätab

§ 105

lg 1 järgi vaidlustamata hagejapoolse töölepingu ülesütlemise

§ 91

lg 2 alusel, saab tööandja tulenevalt

§ 100

lg 4 teisest lausest esitada töötaja 9 hüvitisnõudele vastuväiteid ainult hagejapoolse töölepingu ülesütlemise põhjustanud tööandja kohustuse rikkumise olulisuse astme ja rikkumise asjaolude kohta, mis võiks anda alust hüvitise vähendamiseks. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hagejapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on

§ 105

lg 1 ja 2 kohaselt kehtiv ja tööleping on lõppenud 05.03.2020

§ 91lg 2 p 1 ja 3 alusel.

Sellest järelduvalt on

§ 100

lg 4 eeldus täidetud, mille kohaselt on kostja, tööandjana oluliselt töölepingut rikkunud.

§ 105

lg 1 järgi on kostja kaotanud õiguse esitada vastuväiteid ülesütlemise tühisuse osas. Seega on hageja õigustatud nõudma/ saama hüvitist

§ 100lg 4 tulenevalt.

Kohtu hinnangul on töövaidluskomisjon põhjendatult

§ 100

lg 4 kohaselt hüvitise väljamõistmisel arvestanud asjaoludega, mis annavad aluse kolme kuu keskmise töötasu suurusest suurema hüvitise määramiseks, so, et: -hageja oli pikaajaline töötaja alates 01.08.1989 kuni 05.03.2020 (so 30,5 aastat); -töötamise registris tegi hageja kostja suhtes ebaõige kande töölepingu lõpetamise aluse kohta, mille tõttu ei saanud hageja töötuskindlustushüvitist ja tal puudus sissetulek ka töötasu näol; -hageja poolt töölepingu ülesütlemise põhjused olid seotud kostja tegevusetusega, st kostja lubas kaastöötajatel hagejat kohelda ebaväärikalt ja töö jätkumine oleks ohtu pannud hageja tervise; -kostja lõpetas käskkirjaga

§ 85

lg 4 alusel töölepingu ebaseaduslikult, eirates sisuliselt hageja erakorralist töölepingu lõpetamist. Hüvitise määramisel tuli aluseks võtta hageja poolt esitatud keskmise töötasu andmed, mille kohaselt hageja ühe kuu keskmine töötasu on brutosummas 1410,60 eurot ja netosummas 1164,46 eurot.

§ 100

lg 4 alusel kahjuhüvitise välja mõistmine hageja kuue kuu keskmise töötasu 6986,76 euro (neto) ulatuses on põhjendatud ja kõiki asjaolusid ning mõlema poole huve arvestades õiglane. Hageja kahjunõude suuruseks on 6986,76 eurot. Kostja vaidles eelmärgitud nõudele vastu ning leidis, et kahjuhüvitis 6 kuu keskmise töötasu ulatuses on ebamõistlikult suur ja kostja suhtes ebaõiglane (dtl 306, 313). Täiendavalt märkis kostja kokkuvõtvalt, et ei ole rikkunud töölepingut viisil, mis annaks aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 91lg 2 punktide 1 ja 3 alusel.

Kostja hinnangul on hageja väited töökiusamise kohta ebaõiged ja tõendamata ning esile ei ole toodud, milles seisnes väidetav alandamine ja kiusamine. Kostja asus seisukohale, et kui kostja ja kaastöötajad juhivad isiku tähelepanu reaalsele vajadusele täita oma tööülesandeid või puudustele otseste töökohustuste täitmisel, siis see ei ole kvalifitseeritav töökiusamisena ega alandamisena. Kostja leidis, et hageja töölepingu erakorralise lõpetamise tegelik põhjus on see, et hageja töövõime vähenes ja ta ei suutnud oma tervise tõttu enam tööülesandeid täita, st tegemist oli hageja isikust tuleneva põhjusega. Hageja ärevushäirete ja psüühiliste probleemide seostamine väidetava töökiusamisega (mida teised töötajad ei taju), on meelevaldne (dtl 233-239). Kohus leiab, et hageja hüvitise nõue 6986,76 euro (6 kuu keskmise töötasu) ulatuses on põhjendatud ja õiglane. Kohus on tuvastanud, et asjas esinevad

§ 100lg 4 hüvitise väljamõistmise eeldused.

Kostja koostas omal algatusel alusetu ja tühise 05.03.2020 käskkirja nr xxx, mille alusel tegi kostja ebaõige töölepingu lõppemise aluse kohta kande töötamise registrisse. Seejuures ei saanud kostjal hageja erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduses sisalduvast jääda arusaama nagu oleks hageja töölepingu üles öelnud korraliselt (

§ 85lg 1).

Hageja on viidanud sellele, et põhinevalt töötamise registris olevast töölepingu lõppemise aluse ebaõigest kandest ei ole hageja saanud töölepingu lõpetamise järgselt töötuskindlustushüvitist. Kohus märgib, et kostja on oma tegevusega seadnud hageja raskesse majanduslikku olukorda, kuivõrd sellise hüvitise õigus oleks hagejal olnud, kui töötamise lõppemise kohta oleks registrisse kostja poolt märgitud õige töölepingu lõppemise alus (

10 § 91 lg 2 p 1 ja 3). Ka menetluse ajal ei ole kostja töötamise registris õiget töölepingu lõppemise aluse kannet sisse viinud, millise tegevusetusega on kostja hagejale kahju tekitanud. Lisaks arvestab kohus eeltooduga kogumis seda, et hageja näol oli tegemist staažika töötajaga, kes töötas hageja juures vaidlustamata asjaoluna ca 30,5. aastat ja kostja tegevusetuse tõttu oli hageja sunnitud pikaajalise töölepingu erakorraliselt lõpetama ja seeläbi kaotas hageja töökoha ja saadava tulu töötasu näol. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja suhtumine hagejasse ei olnud asutusele kohaselt väärikas ega objektiivne, mistõttu arvestab kohus hüvitise määramisel preventatiivsusega, suunatavalt edasiselt rikkumise hoidumiseks ja mittevaralise aspektiga, mis seisneb hagejale tekkinud üleelamistes ja tervise kahjustamises. Kohus ei nõustu kostja üldsõnalise vastuväitega, et 6 kuu kahjuhüvitis oleks ebamõistlikult suur. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus kaaluda hüvitise määra vähendamist. Kostja on esitanud ka vastuväited, mis seisnevad selles, et kostja ei ole töölepingut rikkunud, tööalast kiusamist, ebaväärikat kohtlemist ja alandamist ei ole toimunud. Hageja töövõime vähenemisest tingituna ei suutnud hageja töökohustusi täita ja teised töötajad täitsid hageja tööülesandeid. Tööülesannete täitmisele ja puudustele tähelepanu juhtimist ei saa käsitleda töökiusamiseni ega alandamisena. Esmalt märgib kohus, et kostja ei ole asjas tõendanud, et hageja oleks väidetavalt alanenud töövõimest tulenevalt täitnud tööülesandeid puudulikult või et hageja ei suutnud töökohustusi täita, teised töötajad pidid hageja ülesandeid täitma või, et kostja oleks hageja tähelepanu tegemata või puudulikult teostatud töö osas juhtinud. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et kostja oleks eeltoodu osas hagejale hoiatusi ja pretensioone esitanud. Samas ei ole eelnev käesoleva vaidluse objektiks ja kohus jätab eeltoodu tähelepanuta. Kohus jätab kostja vastuväited, mis baseeruvad johtuvalt eeltoodust sellel, et kostja ei rikkunud töölepingut, töökiusu, ebaväärikat kohtlemist ja alandamist ei esinenud (sisuliselt töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alus ja põhjused puudusid), tööleping ei lõppenud erakorraliselt (ebaõige töölepingu lõppemise alus), asjas arvestamata. Kohus kordab, et kostja ei saa olukorras, kus ta ei ole vaidlustanud

§ 105

lg 1 järgi hageja, kui töötajapoolset töölepingu erakorralist ülesütlemist, hageja hüvitisnõude vastu esitada vastuväidet, et ta ei ole oma töölepingulisi kohustusi rikkunud. Selline vastuväide toetub ülesütlemise tühisusele, mis on vastuolus

§ 105lg 1 ja 2 põhimõttega.

Seetõttu tuleb kostja väidet, et ta ei ole töölepingut rikkunud, hinnata käesolevas menetluses kui asjakohatut, mille tõendamine oleks tarbetu. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud ka kostja väide, et

§ 100

lg 4 tuleneva hüvitisnõude esitamisel kohtusse tuli hagejal töölepingu ülesütlemise aluseid ehk põhjendatust tõendada.

§ 105

lg 1 ja 2 nõuab hagi või avalduse esitamist ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, mis tähendab seda, et nimetatud hagi või avalduse esitamata jätmisel ei pea hüvitisnõude maksmapanemiseks kohtus enam tõendama ülesütlemise aluse – tööandjapoolne kohustuste oluline rikkumine – olemasolu, sh asjaolusid. Vastasel korral kaotaks

§ 105oma mõtte (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11).

Eeltoodud põhjendustel ja hageja oluliste huvide riivest lähtuvalt on kohtu hinnangul 6 kuu keskmise töötasu ulatuses, so 6986,76 euro (6 x 1164,46=6986,76 eurot, netos) suurune hüvitise väljamõistmine proportsionaalne kostjapoolse rikkumisega ning on seega põhjendatud. Kohus rahuldab hagi ja mõistab hageja kasuks kostjalt välja hüvitise summas 6986,76 eurot. 17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 11 Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab hageja menetluskulud TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik 12