← Eesti

3-19-1378/20

Obsah (7)§ 2§ 4§ 1§ 39§ 12§ 11§ 13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Janek Laidvee Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2020. a, Tallinn Haldusasja number 3-19-1378 Haldusasi XX ja YY

) eksperdiarvamuse alusel. Kaebaja kuulati korduvalt ära nii kirjalikult kui suuliselt ning kaaluti tema vastuväiteid. 6) Ramsi tee avalik kasutus on oluline Pääseametile juurdepääsuks Ramsi neeme tippu päästepaatide veeskamiseks, samuti Politsei- ja Piirivalveametile, kuna Ramsi tee lõpus asuvalt rannalt on võimalik talvisel ajal veestada veesõidukeid juhul, kui on tekkinud abivajadus Vormsi saare põhjapoolsel küljel ja sealpoolsel avamerel. 7) Viide Ramsi tee äärsete elanike vastuväidetele on asjakohatu olukorras, kus Ramsi tee on kuni kaebajate kinnistuni juba praegugi avalik tee ning liikluskoormuse oluline kasv ei ole usutav. Kaebaja viidatud ELA SA kaabel võib ehk teoorias välistada teatud ehitustööd selle kaitsevööndis, ent ei välista kuidagi paatide veeskamist ega juurdepääsu merele, sh on võimalikud kokkulepped (EhS § 70 lg 3). Käesoleva vaidluse eset silmas pidades ei saa etteulatuvalt tegeleda ehitusõiguslike küsimustega. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Sundvalduse seadmise otsuses on tuginetud

§ 2lg-le 2, § 39 lg-tele 1, 5 ja 7, AÕS § 155 lg-le 3, ehitusseadustiku (Eh

S) § 92 lg-le 5 ja § 94 lg-tele 1 ja

  2. Sundvaldus on seatud Ramsholmi kinnisasjale eesmärgiga määrata seda kinnisasja läbiv eratee (Ramsi tee) avalikuks kasutamiseks. Sundvalduse seadmise otsus sisaldab

-s nõutud andmeid. Kinnisasja on lubatud omandada eratee avalikuks kasutamiseks (

§ 45

(10)3-19-1378 lg 1 p 8). Kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus (

§ 4lg 2).

Käesoleval juhul on põhjendatud kinnisasja omandamise asemel seada kaebajate kinnistule sundvaldus, kuna see tagab taotletava eesmärgi (avalik juurdepääs vastustaja kinnistule) ning on kaebajate õigusi vähem piiravam võrreldes Ramsi tee aluse maa sundvõõrandamisega. Kohtu hinnangul eksisteerib sundvalduse seadmiseks õiguslik alus. 9.

-st tulenevalt on sundvalduse seadmise eelduseks avaliku huvi olemasolu. Sellele viitab juba

pealkiri, aga ka

§ 1lg 1 ja § 2 lg 1.

Sundvalduse seadmise otsuse p-s 2.19 on põhjendatud avalikku huvi Ramsi tee kasutamise vastu. Avalik huvi sundvalduse seadmiseks seisneb vaidlustatud otsuse kohaselt Ramsi neeme tipu ehk vallale kuuluva kinnistu kasutamises (loodusliku) puhkekohana, kallasraja ja pääsuna merele. Avaliku huvi väljendusena on Lääne-Nigula Vallavalitsusele edastatud MTÜ Einbi külaseltsi pöördumine ja 67 isiku avaldus. Avalik huvi väljendub vaidlustatud otsuse kohaselt ka Politsei- ja Piirivalveameti ja Päästeameti vajaduses Ramsi teed kasutada. Kaebajad ei ole vastustajaga nõustunud avaliku huvi olemasolu osas. Kaebajad ei ole väitnud, et juurdepääs vastustaja kinnistule läbi nende kinnistu oleks igal juhul õigusvastane, vaid et läbipääs peaks olema reguleeritud ja nende poolt kontrollitav (näiteks ei pea kaebajad võimalikuks reguleerimata läbipääsu mootorsõidukitega). Ka on kaebajad pakkunud kindla arvu värava võtmete väljastamise võimalust vastustajale (vastavalt parkimiskohtade arvule). Kaebajad on enda hinnangul taganud kõigile jalgsi ja jalgrattaga liiklejatele läbipääsu enda kinnistult vastustaja kinnistule (sh kallasrajale). Kaebajad on välja toonud, et avalik huvi ei tähenda kõigile ja mistahes tingimustel liikumist läbi nende kinnistu.

  1. Kohus märgib, et eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub kahes etapis. Eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks peab riigil või kohalikul omavalitsusel (KOV) olema esmalt õigus teealuse maa kasutamiseks kas tulenevalt piiratud asjaõigusest või selle seadmiseks kokkuleppe mittesaavutamisel tulenevalt sundvalduse seadmisest. Avalikult kasutatavaks muutub eratee siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb KOV volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikuks kasutamiseks. Tegemist on kahe eraldi õigusliku otsusega, mida tuleb nende olemust arvestades erineva ulatusega põhjendada. Nimetatud otsused on ka eraldiseisvalt vaidlustatavad. Küsimused tulevasest liikluskorraldusest ja võimalikest korrarikkumistest (kaebajate kinnistu prügistamine) puudutavad ennekõike teise etapi otsust e tee avalikuks kasutamiseks määramist. Tee avalikuks kasutamiseks määramise otsusega on näiteks võimalik seada haldusaktile kõrvaltingimusi, millega reguleeritakse liikluskorraldust ja võetakse arvesse koormatava kinnisasja omanike põhjendatud huvisid. Vastavad läbirääkimised ja kaebajate huvide kaalumine seisab alles ees (eeldusel, et sundvalduse seadmine on õiguspärane). Mitmed kaebajate vastuväited tulenevad tulevikus Ramsi tee kasutamisega tekkivatest võimalikest probleemidest. Kõiki tekkivaid probleemkohti läbi kaaluda ja lahendada ei ole sundvalduse seadmise otsuse vastuvõtmisel vajalik. Seetõttu peab kohus võimalikuks kaebaja vastavaid väiteid käsitleda üldisemal tasandil, niivõrd, kuivõrd need tingiksid vaidlustatud otsuse (sundvalduse seadmine) õigusvastasuse.
  2. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud otsuse p-s 2.19 väljatoodu on piisavaks aluseks, sedastamaks avalikku huvi sundvalduse seadmiseks. Neid väljatoodud aluseid tuleb hinnata kogumis. Pole vaja hinnata seda, kas iga väljatoodud avaliku huvi ilming iseseisvalt oleks küllaldane alus sundvalduse seadmiseks. Ramsi neeme tipu avamine avalikkusele, st juurdepääsu tagamine merele on kahtlemata avalikust huvist kantud eesmärk. Sundvalduse seadmise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas vastuvõetud DP-d õnnestub realiseerida täies ulatuses (st kas loodus- ja käsitöökeskuse hoone 6

(10)3-19-1378 tuleb kindlate parameetritega, kas õnnestub rajada planeeritud kujul lautrikoht, kas loodavate parkimiskohtade arv vastab DP-le jms). Vaidlust ei ole selles, et vastustajale kuulub Ramsi vaatlusposti kinnistu ning sellele juurdepääs tuleb tagada. Vaidlust ei ole ka selles, et vastu on võetud DP, mis näeb kinnisasjale ette konkreetse kasutusotstarbe, st puhkekoha ning loodus- ja käsitöökeskuse rajamise. DP-d ei ole vaidlustatud ega kehtetuks tunnistatud. Vastustaja on avaldanud, et Ramsi puhkekoha väljaehitamine on kajastatud kehtivas Lääne-Nigula arengukavas 2018–
  1. Valla esindajad avaldasid kohtuistungil, et valla eelarvestrateegias on järgnevatel aastateks ette nähtud konkreetsed summad arendustegevusteks. Seega nähtub, et DP-d asutakse realiseerima. Sundvalduse seadmise õiguspärasust ei mõjuta kinnistu praegune olukord, kus puuduvad puhkamiseks vajalikud hooned jm tingimused (hooned on lagunenud). Eksisteerib ka avalik huvi juurdepääsu tagamiseks kallasrajale. DP seletuskirjas on välja toodud, et Ramsi puhkekoha kinnistu on Ramsi neemel asuv ainuke mitteeraomandis olev mereäärne kinnistu, kust avaneb kaunis vaade Vormsi saarele ja Voosi kurgule (p 3, kd I, tl 56). Samuti on avalikes huvides luua täiendav koht paatide veeskamiseks. Kui tee ei ole avalikuks kasutamiseks määratud, sõltub läbipääsu lubamine kinnistu omaniku vastutulelikkusest. Samuti on asjakohane vastustaja viide politsei- ja päästeautode läbipääsu tagamiseks. Kohtule nähtuvalt ei ole Politsei- ja Piirivalveamet ega Päästeamet esitanud nõudeid selle kohta, millises õiguslikus vormis tagatakse neile võimalus Ramsi teed kasutada. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et olukorras, kus tee on määratud avalikuks kasutamiseks ning mootorsõidukite liiklemist ei takista lukustatav värav, on Politsei- ja Piirivalveametil ja Päästeametil lihtsam oma avalikke ülesandeid täita. Vastustaja viide MTÜ Einbi külaseltsi pöördumisele ja 67 isiku avaldusele on samuti asjakohane, kuna näitab kogukonna huvi pääseda Ramsi neeme tippu. Siinjuures ei ole oluline, see, kas allkirja andnud isikud elavad ise Einbi külas või kas kaebajad allkirja andnud isikuid tunnevad. Juurdepääs puhkekohale ja mererannale ei pea olema üksnes antud kohas (külas) elavate inimeste õigus. Võib olla, et kaebajad ei takistaks inimeste pääsu kallasrajale ega politsei- ja päästeameti autode liikumist Ramsi neeme tippu. Samas, ilma tee avalikuks kasutamiseks määramata puuduks avalikkuse õiguslik alus erateed kasutada ning kaebajad tee omanikena (või näiteks kinnistu uued omanikud, kui kaebajad kinnistu võõrandavad) võiksid igal aja vastava loa tagasi võtta. Sellisena tagab sundvalduse seadmine ja tee avalikuks kasutamiseks määramine, et osapoolte vahelised suhted on reguleeritud ning olukord ei muutu üleöö. Seega nõustub kohus vastustajaga, et ainult tee avalikult kasutatavaks määramine tagab avalikkusele (kolmandatele isikutele, st igaühele) juurdepääsu Ramsi neeme tippu, sh kui Ramsholmi kinnistu omanikud otsustavad ka praeguse jalgsi liikumise võimaluse tõkestada või toimub Ramsholmi kinnistu võõrandamine. Kokkuleppel tee avalikuks kasutamiseks määramisega ei ole kinnistu omanikud nõustunud. Sundvalduse seadmine ei anna kellelegi õigust rikkuda LKS-s sätestatud ranna piiranguvööndis liikumise reegleid. Võimalikud korrarikkumised ei muuda sundvalduse seadmist õigusvastaseks. Vastavad kaebajate väited puudutavad pigem avalikku huvi, mitte nende subjektiivsete õiguste kaitsmist.
  2. Avalikku huvi sundvalduse seadmiseks ei välista ka see, et kaebajad hetkel ei tee valla esindajatele ja jalgsi liiklejatele Ramsi tee kasutamiseks takistusi (kaebajad on pakkunud valla esindajatele värava võtit). Kohus nõustub vastustajaga, et kehtivale õigusele ei vasta kaebuses tehtud vastandus autoga ja jalgsi liiklemise vahel, kuna mõlemad vajavad õiguslikku alust (vastus kaebusele, p 3.36). Põhjendatud ei ole kaebuse läbiv eeldus, justkui seati sundvaldus mootorsõidukitega liiklemiseks. Õige on seegi, et sundvalduse seadmine ei anna õiguslikku alust kaebajate kinnistule tungimiseks ega korrarikkumisteks ja teistpidi – kaebajate kardetud korrarikkumised on võimalikud ka sundvalduse seadmiseta. Küsimus, milline saab olema liikluskorraldus Ramsi teel ja kuidas tagatakse ümbritseva kaebajate kinnistu korrashoid, tuleb lahendada tee avalikuks kasutamiseks määramisel. DP seletuskiri näeb nt ette, et territooriumi 7
(10)3-19-1378 piirid markeeritakse madalate poomitaoliste piiretega. Ei saa välistada, et pooled jõuavad läbirääkimiste teel ka teistsugusele lahendusele.
  1. Kaebajad leiavad, et sundvalduse seadmine on ebaproportsionaalne valla legitiimse eesmärgi suhtes, kuna tegelikkuses ei ole valla kinnistu näol tegemist puhkekohaga, vaid oma suuruse poolest oleks tegemist sobiva puhkekohaga ühele perele. HKMS § 158 lg 3 kohaselt ei hinda kohus kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei saa hinnata seda, kas vastustajale kuuluv kinnistu on puhkekoha rajamiseks piisavalt suur. Vastav analüüs ei muudaks kuidagi tõsiasja, et vastustaja on DP vastu võtnud, see on kehtiv ning vastustaja kavatseb DP ellu viia. Kohus leiab, et piisavaks ei saa pidada seda, et kaebajad on nõustunud vallale kui kinnistu omanikule tagama teatud arvu väravavõtmeid. KOV on ellu kutsutud avalike ülesannete täitmiseks, KOVl ei ole mingit spetsiifilist enda kui omaniku (era)huvi. KOV ülesannete täitmine tähendab paratamatult seda, et KOV-le kuuluvast omandiõigustest peavad osa saama ka valla elanikud ja avalikkus laiemalt. Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja väitega, et kuivõrd vallale endale on juurdepääs kinnistule tagatud, siis sellest aspektist on sundvalduse seadmine ebavajalik ning seetõttu ebaproportsionaalne. Käesoleva haldusasja raames ei saa asuda analüüsima seda, kas vaatlusposti maa omandamine riigilt on olnud õiguspärane, st kas vastustaja vajab seda maad enda ülesannete täitmiseks.
  2. Kaebajad toovad välja, et sundvalduse seadmine on ebaproportsionaalne ka nende suhtes, kuna vald on omanikke koormanud oluliselt laiemalt kui vaid avaliku tee talumise kohustus: vald on kaebajad seadnud olukorda, kus nad peaksid oma kinnistul 24 h ööpäevas ja 7 päeva nädalas valvama korra tagamise ja seaduste täitmise üle. Kohus nõustub sellega, et olukorras, kus vastustaja kinnistu on igast küljest ümbritsetud kaebajate kinnistuga ning Ramsi tee möödub kaebajate eluhoonete lähedalt, kätkeb läbisõidu talumine küllaltki intensiivset omandiõiguse ja privaatsusõiguse riivet. Samas kahandab kaebajate õiguste riive intensiivsust asjaolu, et Ramsholmi kinnistut
  3. a omandades pidid nad arvestama sellega, avalikkusele tuleb tagada läbipääs läbi nende kinnistu. Vastustaja on põhjendatult viidanud sellele, et alates maareformi läbiviimisest on Ramsholmi kinnistu omanikud olnud teadlikud, et neil on kohustus tagada kinnistut läbiva tee avalik kasutus. Vastav punkt sisaldus Ramsholmi kinnistu tagastamise korralduses. Ramsi tee on lülitatud Noarootsi Vallavolikogu 17.12.1999 otsusega nr 13 valla arenguks vajalike kohalike maanteede (nn vallateede) nimekirja. Ramsi tee on vallateena kantud nii valla üldplaneeringu (kehtestatud 09.07.2003), rannaalade teemaplaneeringu (kehtestatud 15.06.2006) kui ka elamualade teemaplaneeringu (kehtestatud 23.01.2009) joonistele (vt Noarootsi vallavanem T. Lepa 03.05.2017 kiri nr 8-3/225, kd I, tl 64–68). Kuna XX kohtuistungil antud seletuse kohaselt kestsid läbirääkimised Ramsholmi kinnistu omandamiseks aastaid, ning XX avaldas, et on varem tegutsenud advokaadina, on usutav, et enne kinnistu omandamist tehti endale olukord selgeks ning kaaluti kinnistu hilisema kasutamisega kaasnevaid tagajärgi. Vastustaja soov viia ellu DP ja kaebajate legitiimne soov nautida oma kinnistul privaatsust viib paratamatu osapoolte õiguste konfliktini. Seda konflikti ei kõrvalda ka see, kui lubada kaebajate kinnistut läbida üksnes jalgsi või jalgrattaga. Sel juhul tuleb parkimisala rajada kuhugi kaebajate kinnistu lähedusse, kust inimesed suunduksid jala mere äärde. See tooks kaasa nt turismigruppide möödumise kaebaja eluhoonete vahetust lähedusest. Ilma häiringuteta kaebajate elukorraldusele ei ole kohtu arvates võimalik DP-d realiseerida. Üksnes jalgsi või jalgrattaga liikumist võimaldades jääb realiseerimata DP üks eesmärke – luua avalikkusele kättesaadav paatide veeskamise võimalus. Küsimus, kas ümbruskonnas on juba piisavalt kohti, kus paate veesata, seondub otstarbekusega ning kohtul puudub alus sedastada, et vastustaja vastav soov pole legitiimne. ELA SA kaabli osas nõustub kohus vastustajaga, st olenemata sellest, et teoorias võib kaabel välistada teatud ehitustööd selle kaitsevööndis, ei välista see paatide veeskamist ega juurdepääsu merele, sh on võimalikud kokkulepped kaitsevööndis 8
(10)3-19-1378 kehtestatud piirangutest kõrvale kalduda kaitsevööndi ehitise omaniku nõusolekul (EhS § 70 lg 3). Käesoleva vaidluse eset silmas pidades ei saa detailselt tegeleda ehitusõiguslike küsimustega. Kaebajate õiguste riive intensiivust kahandab ka see, et vastustaja pakkus välja nihutada Ramsi tee eluhoonetest eemale, kuid kaebajad ei olnud sellega nõus. Kokkuvõttes ei ole kohtu hinnangul sundvalduse seadmise otsus ebaproportsionaalne.
  1. Kaebusele lisatud materjalidest lähtuvalt on kaebajate ja vastustaja suhtlus olnud tihe. Suhtlus on toimunud kirjavahetuse vormis ja XX on osalenud ka Lääne-Nigula valla organite erinevatel istungitel ja koosolekutel, kus sundavalduse seadmist otsustati. Kaebajad on saanud seega oma seisukohti esitada ja vastustaja on saanud neid otsuse tegemisel arvesse võtta. Kohus ei pea tõenäoliseks seda, et vastustaja volikogu liikmed ei ole senise suhtlemise pinnalt saanud aru vastuvõetava otsuse sisust ja tähendusest. Täiendav ärakuulamine poleks ilmselt midagi juurde andnud, kuna kohtule nähtuvalt on erimeelsused põhimõttelised ja ka kohtumenetlus näitas, et kumbki pool ei pea kokkuleppe sõlmimist võimalikuks. Kohati tõlgendatakse üksteise seisukohti erinevalt. Kohtule ei nähtu, et kumbki menetlusosalistest oleks esitanud teadlikult valeväiteid. Kohtule ei nähtu ka seda, et kaebajad oleksid jäänud ära kuulamata.
  2. Poolte vahel on vaidlus ka sundvalduse tasu üle. Vastustaja on sundvalduse tasu määramisel kasutanud ERI Kinnisvara OÜ antud eksperthinnangut (kd I, tl 131–132). Ekspertiis leidis, et Ramsholmi kinnistu turuväärtuseks hoonestuseta on 0,5 €/m2 (5000 €/ha) ehk ca 150 000 eurot. Sellest sundvalduse teeala väärtuseks oleks 3355 m2 × 0,5 €/m2 = ca 1700 eurot. Kaebajad leiavad, et nende kahju tuleb hinnata läbi tervikliku mõju, mida sundvalduse seadmine kinnistu väärtusele põhjustab. Kaebajad on esitanud Lahe Kinnisvara koostatud arvamuse (kd II, tl 9– 17), milles antud hinnangu kohaselt väheneks avalikult kasutatava tee tõttu Ramsholmi kinnistu turuväärtus 25–30% ehk 121 000 – 145 000 €, st keskmiselt 133 000 €.

§ 39

lg 5 kohaselt makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse seadmise korral sundvalduse tasu, kui ei lepita kokku teisiti. Sundvalduse tasu määratakse

§ 12

lg-s 2 sätestatud korras.

§ 39

lg 6 kohaselt tuleb kinnisasja omanikule hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu.

§ 12

lg 2 sätestab, et vajaduse korral tellitakse väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt.

ei reguleeri täpsemalt, kuidas tuleb määrata tasu sundvalduse eest. Seadus ei pane ka paika, kas tasu tuleb maksta perioodiliselt või võib olla tegemist ühekordse maksega. Vastustaja valik maksta sundvalduse tasu ühekordse maksena, lähtudes kinnisasja omandamise tasustamise põhimõtetest (kaebajatele kompenseeritakse tee alla jääva maa maksumus), ei ole õigusvastane. See on pigem kaebajaid soosiv, sest sundvaldus ei ole mõjult võrdsustatav kinnisasja omandamisega: kaebajatel on edaspidigi võimalik Ramsi teed kasutada (senine omandi kasutamise kord ei muutu), samas vabanevad kaebajad edaspidi teeomaniku kohustustest ja vastutusest (EhS § 94 lg 3), mh ei pea kaebajad ka maksma teealuselt maalt maamaksu (maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkt 7). Kohtu arvates on vastustaja sundvalduse tasu määramisel õiguspäraselt lähtunud antud piirkonnas maa väärtusest hoonestust arvestamata. Teemaa väärtust ei tõsta see, et kinnistul asuvad hooned. Kaebajad maksid kinnistu eest 209 000 € (vt kinnistu omandamise leping, kd II, tl 24–32). Ostuhind sisaldas 10 000 euro ulatuses maakleritasu. Andmed puuduvad selle kohta, kas ja mil määral sisaldas müügihind tasu õigusteenuste eest (tehingud toimusid advokaadibüroo Magnusson OÜ kaudu). ERI Kinnisvara OÜ pakutud hind ei lahkne tegelikust müügihinnast määral, mis tooks kaasa sundvalduse tasu õigusvastasuse. Kohus peab Lahe Kinnisvara esitatud hinnangut kinnistu turuväärtuse kohta (484 000 €) ülepaisutatuks. Ei ole usutav, et kinnistu väärtus on kolme aastaga tõusnud niivõrd suures ulatuses. Lahe Kinnisvara arvamuses toodud võrdlustehingud ei ole tehtud ka Einbi küla läheduses, vaid Saaremaal, 9

(10)3-19-1378 Häädemeeste vallas ja Pärnu linnas (Liu küla). Samuti on võrdlusalustes tehingutes kinnistute hinda mõjutanud heas seisukorras olevad hooned, mida kohtu hinnangul ei ole õige arvesse võtta. Lahe Kinnsvara arvamuses on välja pakutud, et Ramsholmi kinnistu turuväärtus on avalikult kasutatava tee tõttu vähenenud 25–30%, st ca 133 000 €. Arvamuses ei ole tuginetud üldtunnustatud metoodikale, vaid konsultatsioonidele erinevate maaklerite ning hindajatega. Kohtu arvates sellisel kujul kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, nagu kaebajad seda taotlevad,

ette ei näe.

§ 39

lg 6 sätestab, et kinnisasja omanikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu. Käesoleval juhul ei saa väita, et kaebajatele oleks tekkinud sundvalduse tõttu varalist kahju. Kaebajad ei ole kinnistut müünud ega väljendanud ka soovi seda teha. Seetõttu on tekkida võiv varaline kahju hüpoteetiline.

ei näe sellise kahju hüvitamist ette Võrdluseks võib tuua

§ 11

lg 2 ja § 13, mis räägivad otseselt kaasnevast varalisest kahjust ja saamata jäänud tulu kompenseerimisest kinnisasja omandamise puhul (vt nt

§ 13lg 2).

Kohtu hinnangul ei saa sundvalduse puhul varalise kahju hüvitamise põhimõtted olla erinevad.

kohaselt ei kuulu hüvitamisele kahju, mis tekib privaatsuse vähenemise vms mõju tõttu. Kohus ei pea kinnisasja väärtuse vähenemise kompenseerimist põhjendatuks juba seetõttu, et kaebajad soetasid kinnistu

  1. a, mil kehtiv DP nägi ette juurdepääsuteena vastustaja kinnistule Ramsi tee. Kaebajad pidid seega arvestama, et DP-d asutakse realiseerima ning see tähendab mh seda, et Ramsi tee võidakse määrata avalikult kasutatavaks teeks. Kaebajad said seda asjaolu hinnaläbirääkimistel arvesse võtta.
  2. Ülaltoodut arvestades tuleb jätta kaebus rahuldamata.
  3. Tallinna Ringkonnakohus peatas 26.08.2019 määrus resolutsiooni p-ga 3 Lääne-Nigula Vallavolikogu 26.06.2019 otsuse nr 34 kehtivuse. Tulenevalt HKMS § 249 lg-st 4 kehtib EÕK määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
  4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebajate kahjuks, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja on taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 3900 eurot koos käibemaksuga (12.11.2019 menetlusdokument). Kohus leiab, et väliste õigusabikulude väljamõistmine ei ole põhjendatud. Vastustaja peab suutma enda kehtestatud sundvalduse seadmise otsust ise põhjendada ning kohtus kaitsta. Vastustaja menetluskulud jäävad seetõttu tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.