Obsah (11)

§ 657§ 654§ 651§ 652§ 442§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 20.01.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-19790

§ 657lg 1 p 21 alusel täpsustada.

Otsuse lõppjäreldus hagide osalise rahuldamise määra kohta jääb muutmata.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 21. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse vaidlustas kostja osaliselt. Hageja I osas vaidlustas kostja kahju hüvitise ja kuni kohtuotsuse tegemiseni väljamõistetud elatise väljamõitsmise 2522,59 eurot ületavas osas ja igakuise elatise 262 eurot ületavas osas. Hageja II osas vaidlustas kostja kahju hüvitise ja kuni kohtuotsuse tegemiseni väljamõistetud elatise 1733,82 eurot ületavas osas ja igakuise elatise 164,66 eurot ületavas osas. Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel kaebuse väidetest lähtudes, kas hagejate elatisest tuleb maha arvestada lastetoetus ja kas kostja tasutud elatisena tuleb arvestada ka hagejate emale tehtud ülekandeid, mille selgituses puudub viide lastele. 22.

§ 652

lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 23. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud oluliselt menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab

§ 442

lg-le 8, mille järgi peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud.

1. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud igakuise elatise suurust. 5 2-19-19790
2. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu 26.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kui kostja väidab, et lapse kulud on väiksemad kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, peab tema seda tõendama. Maakohus on ekslikult pidanud laste vajaduste rahuldamiseks ühes kuus eelduslikult kuluvaks kehtivat alampalka (584 eurot), millele on lisatud lapsetoetus 60 eurot, s.o 644 eurot. Viidatud maakohtu järeldus on ebaõige, kuna PKS § 101 lg 1 järgi on selleks kuupalga alammäär. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb eeltoodud osas muuta.
3. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).
4. Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud hagejate emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 28.03.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Seega saab lastetoetuse maksmist arvestada koostoimes muude asjaoludega, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid alust elatise vähendamiseks, ei esine.
5. Kostja ei tõendanud, et hagejate vajadused on tegelikult väiksemad kui miinimummääras elatis. Kostja tugineb peamiselt RAKE 2020 uuringule. See uuring kajastab keskmise perekonna kulutusi. Viidatud uuringu pinnalt ei saa teha järeldusi hagejate põhjendatud ja vajalike vältimatute kulude osas, arvestades hagejate elulaadi jms. Uuring saab anda indikatsiooni seaduses muudatuste tegemiseks, kuid uuringu järeldus ei saa olla otsuse tegemisel kohtule siduv. Kohus lahendab vaidluse kehtiva seaduse alusel. Käesolevas asjas ei ole tõendeid selle kohta, et hagejate ülalpidamiskulud on miinimummäärast väiksemad. Pelgalt kostja hinnang, et laste vajadused oleks võimalik katta väiksema summaga, ei anna alust elatise vähendamiseks.
6. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui lapsel on vahelduv elukoht või laps viibib olulise osa ajast ka teise vanema juures, ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Kuigi eelduslikult kannab lahuselav vanem lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult 6 2-19-19790 proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib, on teisel vanemal (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3).
7. Kostja ei ole esile toonud, kui suured on tema kulud hageja II ülalpidamisele ajal, kui poeg viibib tema juures. Seega tuleb käesolevas asjas eeldada, et lapse kulud mõlema vanema juures kokku on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Puudub vaidlus, et poeg viibib osa ajast isa juures. Asjaolu, et hageja II viibib umbes kolmandiku ajast kostja juures ja eelduslikult annab kostja sellel ajal pojale ülalpidamist vahetult, on maakohus otsuse tegemisel arvesse võtnud ja mõistnud hageja II kasuks välja elatise mitte vähem kui 2/3 elatise miinimummäärast, s.o proportsionaalselt ajaga, mil poeg isa juures eelduslikult viibib. Ringkonnakohus märgib, et kohtuotsuse põhjendavas osas (punkt 31) on maakohus ilmselt ebatäpselt märkinud hageja II osas, et elatise suurus on pool kehtivast alampalgast, kuigi summana on määratud 2/3 sellest. Eeltoodud ebatäpsuse osas tuleb kohtuotsuse põhjendusi muuta.
8. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et poeg on viibinud isa juures 75 päeva ajavahemikul 18.12.2019–31.05.2020 ja kostja plaanib esitada kohtule avalduse lastega suhtluskorra kindlaksmääramiseks selliselt, et poeg elaks alaliselt isa juures. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole käesoleva otsuse tegemise aja seisuga pooleliolevaid menetlusi kostja ja tema laste suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Kohus ei saa teha kindlaid järeldusi lapse viibimise kohta ühe või teise vanema juures üksnes ühe vanema paljasõnalise väite põhjal. Samas saab arvestada seda, et hagejad ei ole vastuses apellatsioonkaebusele kostja väiteid kahtluse alla seadnud. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub apellatsioonkaebuses toodud kostja arvestusest, et poeg on apellatsioonkaebuse esitamisele eelnenud perioodil viibinud isa juures arvestatava aja, kuid teinud seda väga ebaregulaarselt, mistõttu ei saa sellest teha järeldusi tuleviku kohta elatise tasumise kontekstis. Asja materjalidest nähtuvalt viibib poeg isa juures vastavalt oma soovile, seega on kohtul võimatu ette näha, kas ja kui palju täpselt laps isa juures edaspidi viibib.
9. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul toonud menetluses esile selliseid asjaolusid, mis kaaluksid üles hageja I õigustatud huvi saada oma vanemalt seaduses ettenähtud miinimummääras ülalpidamist ja hageja II õigustatud huvi saada oma vanemalt 2/3 ulatuses seaduses ettenähtud miinimummäärast ülalpidamist.
10. Järgmisena vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad tasumata jäänud elatise hüvitamiseks välja mõistetud kahju suurust.
11. Hagejate poolt maakohtu menetluses esitatud kirjalikud tõendid kinnitavad hagejate esitatud väiteid kostja tehtud ülekannete sihtotstarbe ja eesmärgi kohta. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et hagejad pidid tõendama, et kostja ülekanded hagejate ema pangakontole selgitusega „makse“ ei olnud hagejatele tasutud elatis. Arvestades asjaolu, et hagejate vanematel on mitmeid erinevaid rahalisi kokkuleppeid, mistõttu teeb kostja hagejate emale mitu korda kuus erinevaid ülekandeid, ja kostja on eristanud neid kokkuleppeid ülekandeid tehes erinevaid selgitusi märkides, on maakohus põhjendatult arvestanud, et hagejatele tasutud elatisena tuleb käsitleda üksnes neid makseid, mille selgitusena on kostja märkinud „lasteraha“.
12. Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 3 ja
13. Maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta

§ 442

lg 5 teise lause nõuetele, mille järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohus on otsuse põhjendustes käsitlenud sissenõutavaks muutunud elatise summat ja perioodi, kuid jätnud resolutsioonis kajastamata, millise perioodi eest on tasumata jäänud elatise hüvitamiseks kahju 7 2-19-19790 hüvitis välja mõistetud ja millises osas on tegemist juba sissenõutavaks muutunud elatisega. Seetõttu võib otsuse täitmisel (mh sundtäitmisel) tekkida ebaselgus küsimuses, millise ajavahemiku osas on kostja oma kohustused täitnud. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud maakohtu viga parandada ning täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 3 ja 4 selliselt, et hagejate kasuks välja mõistetud kahju hüvitis ja elatis on arvestatud perioodi 18.12.2019– 31.05.2020 eest ja sellest on kahju hüvitise suuruseks perioodi 01.03.2019–17.12.2019 eest hagejal I 1555,16 eurot ja hagejal II 1293,70 eurot. Sissenõutavaks muutunud elatis perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest on hageja I osas 1581,93 eurot ja hageja II osas 1054,62 eurot. 36. Lisaks täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1, jättes sealt välja teise lause, milles maakohus täpsustas, millises osas menetlus jätkub. Kuna tegemist oli lõpplahendiga, siis puudus vajadus määratleda, millises osas menetlus jätkub. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 37. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud

§ 171lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda.

ringkonnakohtus kantud 38.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 39. Hagejad (vastustajad) esitasid 04.01.2020 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on nad koos kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 655 eurot (käibemaksuta), mis moodustub esindajatasust 4,37 tunni töö eest tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta), s.o koos käibemaksuga on tunnitasu 180 eurot ja menetluskulud kokku 786 eurot. 40.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Toimikust nähtuvalt on hagejate esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma apellatsioonkaebusega, analüüsima ja eeldatavalt suhtlema kliendiga. Põhjendatud on ka menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamise kulu (Riigikohtu 27.05.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 15). Kolleegium leiab, et hagejate lepingulise esindaja õigusabitoiminguteks kulunud aeg on dokumentide sisu ja mahuga kooskõlas. 41. Lisaks õigusabitoimingute vajalikkusele ja põhjendatusele tuleb kohtul hinnata ka ühe tööühiku, s.t esindaja tunnitasu põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist. Kolleegium peab hagejate vandeadvokaadist esindaja tunnitasu mõistlikuks ja

§ 175lg 1 mõttes põhjendatuks.

Hagejatele tuleb hüvitada kulud koos käibemaksuga, kuna nad ei ole käibemaksukohuslased. 42. Eeltoodust tulenevalt kuulub kummalegi hagejatele hüvitamisele menetluskulu 393 eurot (4,37x180/2). Hagejad on esitanud ka

§ 177

lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 43.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi 8 2-19-19790 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

1. Ringkonnakohus selgitab kostjale, et kuna riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 järgi ei võeta riigilõivu elatise nõudmise asjas, ei ole riigilõivu vaja tasuda ka elatise asjas apellatsioonkaebuse esitamisel. Toimikust nähtuvalt on kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 200 eurot (dtl 233).
2. RLS § 12 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist RLS § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. RLS § 15 lg 1 p 3 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui riigilõivu on tasunud isik, kes on vabastatud riigilõivu tasumisest. Kostjal on

§ 150

lg 1 p 1 alusel õigus taotleda kohtult apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) 9