Obsah (6)

§ 21§ 6§ 26§ 28§ 17§ 15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2020, Tallinn Tsiviilasja n

) § 17 lõigete 1–3 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni. Põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 19aastaseks saamiseni. Kui laps saab 19-aastaseks, makstakse toetust jooksva õppeaasta lõpuni või õpilase kooli nimekirjast väljaarvamiseni. Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on suuruseks 100 eurot.

§ 21

lõike 2 kohaselt on lasterikka pere toetuse suuruseks kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot. 12. Riigikohtu halduskolleegium on 27.06.2018 lahendis nr 3-15-2595 leidnud, et seadus ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras.

§ 6

lõige 1 sätestab, et perehüvitiste taotlemiseks esitab sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isik (edaspidi taotleja) taotluse Sotsiaalkindlustusametile, v.a juhul, kui peretoetused on määratud käesoleva seaduse § 28 lõikes 6 sätestatud alusel. Kui vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek.

§ 26

lõike 3 kohaselt, kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere koosseisu vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele.

§ 6

lõikes 1 ja § 26 lõikes 3 sätestatud kokkulepe väljendab ühe vanema nõusolekut loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks.

1. Praegusel juhul on hageja ja kostja leppinud kooselu ajal kokku, et riiklik lastetoetus kantakse kostjale. Peale kooselu lõppemist on hageja soovinud lastetoetuse maksmist osaliselt endale. Kohus leidis ning on ka menetluses hagejale selgitanud, et juhul, kui hageja soovib lastetoetuse temale maksmist, tuleks hagejal esitada kohtule nõue teise vanema kohustamiseks nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 68 sätestatud tahteavalduse nõue). Praeguses menetluses hageja nimetatud nõuet esitanud ei ole, mistõttu tuleb hageja nõue igakuise lastetoetuse summas 333.34 eurot hagejale väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Seadus ei näe ette võimalust nõuda kostjalt osaliselt lastetoetuse hagejale maksmist.
2. Hageja on esitanud kohtule ka tagasiulatuva lastetoetuse nõude, paludes välja mõista hagejale kuuluv osa perioodi oktoober 2017 kuni märts 2019 eest summas 6000.12 eurot. Hageja on nõude aluseks märkinud VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti
3. Peretoetus (sh lapsetoetus) määratakse küll seda taotlevale isikule (

§ 28

), kelleks on üldjuhul lapse vanem, kuid

§ 17lõike 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus siiski lapsel.

Samuti tuleb

§-st 2 ja 15 tulenevalt peretoetusi kasutada laste huvides. 5 15. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel oli kooselu ajal kokkulepe lastetoetuse kostjale maksmiseks ning et peale kooselu lõppemist ei ole pooled esitanud Sotsiaalkindlustusametile taotlust lastetoetuse hagejale maksmiseks ja hageja ei ole kohtule esitanud nõuet kohustamaks kostjat andma nõusolek lastetoetuse hagejale kandmiseks. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostjal puudus õiguslik alus lastetoetuse saamiseks. 16.

§ 15

sätestab, et peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Hageja ei ole tõendanud, et talle on kahju tekkinud seoses lastetoetuse maksmisega kostjale ning et kostja ei ole kasutanud lastetoetust sihipäraselt ehk laste huvides. Kostja on kohtule esitanud oma konto väljavõtte, millest nähtuvalt on ta kandnud igakuiselt laste kulutusi, sh kulutused lasteaiale, laste huvitegevustele, riietele, jalanõudele, toidule jms. Esitatud tõenditest lähtuvalt ei ole kohtul põhjust kahelda, et kostja on riiklikku lastetoetust kasutanud laste huvides. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on küll hageja kandnud osaliselt lastega, peamiselt vanima lapsega, seotud kulutusi, kuid see ei anna alust väita, et kostja ei oleks talle makstud lastetoetust laste huvides kasutanud. Kuivõrd poolte ühised lapsed elavad kordamööda mõlema vanemaga, on ka arvestatav, et mõlemal vanemal tekivad mingid kulud seoses lastega. Siiski ei saa see olla aluseks kostjalt hagejale tagasiulatuva lastetoetuse väljamõistmiseks. Kohus on seisukohal, et kostja on tõendanud, et on talle makstud toetust kasutanud laste huvides, mistõttu puudub alus selle tagasiulatuvalt hagejale väljamõistmiseks.

1. Menetluskulud jäid hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
2. 30.04.2020 esitatud kaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
3. Kohus jättis alusetult tõendite kogumise taotluse rahuldamata, kohaldades valesti TsMS § 236 lõiget
4. On piisavalt selge, et nõutakse arveid, ülekande dokumente, sularahamaksete dokumente, mis on tehtud lastetoetuse arvelt. Tõendi kogumist võimaldavad andmed on esitatud piisava põhjalikkusega ja üheselt mõistetavalt. Ei ole võimalik esitada andmeid kõikide tõendite liigi ja nimetuse kohta, kuna kostja võis lastetoetuste kasutamist tõendada erinevate tõenditega.
5. Riigikohtu lahendi nr 3-15-2595 punktis 17 selgitatakse lastetoetuse taotlemise ja määramise korda, kuid nende seisukohtadega ei saa põhjendada hageja nõude rahuldamata jätmist. Isegi, kui eksisteeriks kohtu viidatud pooltevaheline kokkulepe, ei reguleeriks see olukorda, sest nagu viitab Riigikohus, ei saa lastetoetust määrata mõlemale vanemale. Lisaks reguleeriks see vaid tulevikuolukorda, jättes arvestamata hageja eelnevat perioodi hõlmava nõude. Seoses kohtu selgitusega, et hagejal tuleks esitada nõue teise vanema kohustamiseks nõusolekut andma ja hageja kasuks lastetoetuse taotlemisest loobuma, märgib hageja, et kohtu kirjeldatud lahendus ei lahenda probleemi, kuna hageja on esitanud nõude vaid 2/3 lastetoetuse ulatuses ning toetust ei saa määrata mõlemale vanemale. Kui kostja loobuks lastetoetuse saamisest hageja kasuks, ei oleks see lahendus õiglane ega vanemate tahtele vastav. Hageja nõude näol on tegemist hüvitisenõudega, mis tuleneb laste reaalselt tema juures elamise ajast ning loob talle õiguse saada osa riigi poolt laste kasvatamiseks ettenähtud soodustustest. 6 Kohus kohaldas alusetult

§ 6

lõiget 1 ja § 26 lõiget 3, kuna vanematevahelise kokkuleppe puudumine ei ole asjas määrav.

1. Hageja ei nõustu tagasiulatuva hüvitisenõude rahuldamata jätmisega. Tõendamata on kostja väide, et lastetoetused on kulutatud sihtotstarbeliselt laste ülalpidamiskulude katmiseks. Kostja esitatud pangaväljavõttest ei nähtu, millega seoses kulutus tehti või kas kulutus oli seotud konkreetse lapse ülalpidamiskulude tasumisega. Seoses kohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja ei ole tõendanud, et kostjal puudus õiguslik alus lastetoetuse saamiseks, märgib hageja, et kohus lähtub lastetoetuse kolmandalt isikult tagasinõudmise alustest. Haldusvaidluse korras ei ole riigilt võimalik kolmandale isikule makstud lastetoetust saada. Küll on aga hageja hinnangul võimalik esitada tsiviilkorras hagi hüvitise saamiseks lastetoetusega ekvivalentses summas alusel, et üks vanem kandis lastega seotud kulud enamuses või alternatiivselt samas summas nagu teine vanem. Käesolevas vaidluses ei ole oluline lastetoetuse saaja õiguslik alus, kuna hageja ei soovi lastetoetuse tagasinõudmist kolmandalt isikult, vaid lastetoetuse suurusest lähtuvat hüvitist võlaõigusliku nõude alusel. Antud juhul on lastetoetuse kasutamine asjaolu, mille tõendamine on kostja kontrolli all ning hagejal ei ole kostja poolt lastetoetuse kasutamise kohta tõendeid esitada. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et kostja ei ole saadud lastetoetusi täies mahus kasutanud laste vajaduste rahuldamiseks. Kohus lahendas hageja tõendite kogumise taotluse alles kohtuotsuses, jättes hageja ilma võimalusest taotlust täpsustada. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt olulist menetlusõiguse normide rikkumist ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ka võtab kolleegium apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 kohaselt aluseks maakohtu tuvastatud elulised asjaolud, mida apellatsioonimenetluses ei vaidlustata. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lõige 1).
4. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kokkuvõtlikult asus maakohus seisukohale, et esitatud hagiga ei ole hagejal võimalik taotletavat eesmärki saavutada, st saavutada riigi poolt laste emale makstavate toetuste osalist enda käsutusse saamist igakuiselt rahas, kuna puudub vastav materiaalõiguse norm, mille alusel saaks hagi rahuldada. Kolleegium nõustub maakohtuga. Käesolevas asjas nõuab laste isa laste emalt

-i alusel riigilt saadud ja tulevikus saadavate igakuuliste toetuste osalist ülekandmist isale.

-i kohaselt on tegemist rahaga, milline on sihtotstarbeliselt ette nähtud laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks (§ 15). Seega on vanematel õigus raha käsutades vaid määrata, millise konkreetse lapsega seotud kulu hüvitamiseks seda kasutada ka tegemist on osaga lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel vanemate ja lapse vahel tekkivast suhtest. Selle raha kasutamisel ei teki võlasuhet mitte vanemate, vaid vanema, kellele riik kannab raha üle, ja lapse, kellele see on määratud, vahel. Kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust kohaselt, on lapsel õigus pöörduda kohtusse elatise nõudega. Nimetatud 7 kohtumenetluses saab huvitatud isiku nõudel arvestada, et osa lapse kulutusi on kantud riiklike toetuste arvel, mille võrra väheneb vanemate ülalpidamiskohustus. Nt juhul, kui on vaja tuvastada, kas vanem on senini täitnud ülalpidamiskohustust kohaselt. Riigikohus on senises praktikas ka leidnud, et riiklikke toetusi saab võtta arvesse elatise määramisel alla seaduses sätestatud miinimumi koosmõjus PKS § 102 lõike 2 kohaste mõjuvate asjaoludega. Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (nt lahendid nr 3-2-1-37-11 (punkt 16), 3-2-1-174-16 (punkt 11)).

1. Seoses apellandi etteheitega maakohtule tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise kohta märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus jätta taotlus rahuldamata oli õige, kuid ei nõustu maakohtu põhjendustega. Selleks, et kohus saaks otsustada esitatavate tõendite asjakohasuse (TsMS § 238 lõige 1) üle, peab kohtul olema tehtud vähemalt eelotsustus pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta. Konkreetse materiaalõigusnormita ei ole võimalik selgitada tõendamiskoormust ega otsustada mh seda, kas tõendid, mille kogumist taotletakse, on asja lahendamiseks vajalikud. Käesolevas vaidluses puudub haginõude rahuldamiseks kohane õigusnorm, mistõttu ei ole alust rahuldada tõendite kogumise taotlust.
2. Samas peab kolleegium vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu kahele menetluslikule asjaolule, mida tuleks edaspidi sarnaste taotluste lahendamisel silmas pidada. Tõendite kogumise ja vastuvõtmisega seotud taotlused tuleb lahendada eelmenetluse käigus, sest vastavalt TsMS § 392 lõike 1 punktile 4 on üheks eelmenetluse ülesandeks selgitada välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, samuti esitatud tõendite lubatavus. Vastavate otsustuste tegemine alles lõpplahendis võib tuua kaasa menetlusõiguste rikkumise, mis seisneb selles, et kui kohus keeldub tõendeid vastuvõtmast/kogumast, ei ole poolel enam võimalik sama asjaolu kohta uusi tõendeid esitada. Samas kui kohus võtab tõendid vastu, ei ole vastaspoolel enam võimalik esitada oma tõendeid vastuvõetud tõendite ümberlükkamiseks. Kirjeldatud rikkumiste vältimiseks peab eelmenetluse lõpetamise seisuga olema reeglina nii kohtu kui menetlusosaliste jaoks selge tõendite kogum, mille alusel kohus asja lahendab. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas ei nähtu üldse, millal maakohus eelmenetluse lõpetas. Samuti peab kolleegium vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu TsMS §-le 3401, mille lõike 1 alusel tuleb kohtul anda kõrvaldatava puudusega menetlusdokumendi esitajale üldjuhul tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks ja alles seejärel otsustada dokumendi menetlemine.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lõike 4 kohaselt kindlaks asja lahendanud maakohus TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu