← Eesti

2-12-44594/308

Obsah (4)§ 20§ 15§ 18§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Meeli Kaur ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 05. november 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-12-44594

§ 20lg 2).

Maakohus 6 2-12-44594 jagas ka tõendamiskoormuse valesti, leides, et kostja peab tõendama, et kohustused võeti perekonna huvides. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja ei ole kohustuste suurust vaidlustanud. Kostja ei ole seda asjaolu omaks võtnud.

  1. Maakohtu otsuse tegemise ajaks olid laenulepingutest tulenevad kohustused täidetud. Lõppenud varalisi kohustusi ei saa jagada. Ühisvara väärtus tuleb kindlaks määrata võimalikult otsuse tegemise lähedase aja seisuga. Lisaks märgib kostja, et hageja on valinud oma väidetavate nõuete realiseerimiseks ebaõige õiguskaitse viisi. Hagejal oleks olnud kostja vastu nõue VÕS § 69 lg 2 alusel, kuid see on nüüdseks aegunud.
  2. Maakohus ei ole tuvastanud raha olemasolu kostja pangakontodel. Maakohus oleks pidanud välja nõudma Soomes asuvalt Nordea pangalt kostja konto väljavõtte, kuid ei teinud seda. Nordea panga 14.08.2013 kirja näol ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga. 05.07.2013 määrusega kohustas maakohus Nordea panka esitama kostja olemasolevate pangakontode jäägid seisuga 28.10.
  3. Nordea pank esitas kohtule 23.07.2013 kirja, kus puudusid mistahes andmed kostja pangakontode kohta. Kohtu nõudmiseta esitas Nordea pank üllatuslikult 14.08.2013 täiendava kirja, kus oli märgitud, et hageja Nordea panga konto nr XXXXXXXXXXXX seisuga 28.10.2008 saldo oli 65 000 eurot. Panga poolt saadetud kirjades mainitud kontod olid suletud juba 14.08.2013 seisuga. Kuna kontode sulgemine oli takistuseks info edastamiseks saldojäägi kohta 08.01.2014 ja 14.05.2015 kirjades, siis ei saanud Nordea pank edastada infot kontojäägi kohta ka 14.08.2013 kirjas. Nordea panga 14.08.2013 kirjas edastatud info ei ole usaldusväärne ka põhjusel, et hagiavalduse kohaselt kandis hageja 24.10.2007 Nordea pangas asuvale kostja pangakontole nr FFFFFFFFFFFFFFFF summa 56 816 eurot. Nordea panga 14.08.2013 kirjas puuduvad mistahes andmed kostja pangakonto nr FFFFFFFFFFFFFFFF kohta Soomes asuvas Nordea pangas.
  4. Maakohus ei arvestanud, et PPP korteri kasutamise õiguse kaotamise eest makstud hüvitis summas 56 816 eurot on kostja lahusvara tulenevalt

§ 15lg-st 1.

Kostja on kogu menetluse käigus väitnud, et PPP asuvat korterit kasutas üürilepingu alusel alates

  1. aastast kostja ja tema perekond. Üürilepingu järgi oli PPP korteri üürnikuks kostja ema CC. Pärast CC surma on üürilepingust tulenevad õigused üle läinud hagejale pärimise teel.
  2. Hüvitis summas 56 816 eurot maksti tsiviilasjas nr 2-06-10772 välja viiele kostjale (hageja, kostja ja nende lapsed) elukoha kaotuse eest. Seega ei tekkinud sellest ühisvara, vaid igal kostjal on hüvitisele õigus (summa tuleks jagada viiega). Vastustaja seisukoht
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Hageja esitas 19.10.2020 taotluse 09.10.2020 kohtuistungi protokolli parandamiseks, täiendades seda hageja selgitustega seoses teises tsiviilasjas kompromissilepingu alusel välja makstud hüvitise jagamisega. Kostja vaidleb taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohtuistungi protokoll vastab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 50 tulenevatele nõutele, kajastades istungi olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokollis on kajastatud ka hageja põhilised seisukohad seoses ringkonnakohtu käsitlusega korteri kasutusõigusest loobumise eest makstud hüvitise ühisvara hulka arvamise ulatuse kohta. Hageja poolt taotluses märgitut ei saa 7 2-12-44594 kolleegiumi hinnangul käsitleda mitte protokolli parandamisena, vaid hageja seisukohtade täiendamisena. TsMS § 53 lg 2 ei näe ette, et menetlusosaline saaks taotleda protokolli täiendamist. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (TsMS § 49 lg 2).
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus arvas ühisvara hulka seisuga 28.10.2008 kostja pangakontol olnud raha 30 936 eurot ületavas osas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud ühisvara eest 21 491 eurot ületavas osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega lugeda ühisvara hulka kuuluvaks kostja Nordea panga kontol nr XXXXXX-XXXXXX seisuga 28.10.2008 olnud rahalised vahendid summas 30 936 eurot ning kostja poolt hagejale makstavaks hüvitiseks 21 491 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, tuleb esitada otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus (TsMS § 654 lg 2²).
  6. Pooled ei vaidle selle üle, et poolte abielu sõlmiti 03.06.2005 ja abielu lahutati 28.10.
  7. Pooled vaidlevad selle üle, kas abielulised suhted lõppesid 28.10.
  8. Samuti vaidlevad pooled laenukohustuste ja kostja pangakontol olnud rahaliste vahendite summas 65 000 eurot ühisvara hulka arvamise osas. Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2016 otsusega on jõustunud poolte ühisvara jagamine, millega jäeti TTT kinnistu väärtusega 15 000 eurot hageja ainuomandisse ning sõiduauto Audi A6 Avant väärtusega 300 eurot kostja ainuomandisse. Vaidluse all ei ole enam kolimisteenuse eest makstud hüvitise, summas 4795 eurot, ühisvara hulka lugemata jätmine.
  9. Maakohus juhindus õigesti sellest, et ühisvara jagamise hagi on esitatud maakohtule alates 1.07.2010 kehtiva PKS ajal, mistõttu tuleb poolte ühisvara jagada praegu kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 01.07.2010 kehtinud

-st.

§ 18

lg 2 kohaselt tuleb ühisvara jagada poolte abieluliste suhete lõppemise aja seisuga.

  1. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2016 otsuse p-s 44 on tuvastatud, et poolte abielusuhted lõppesid 28.10.2008, puudub igasugune vajadus anda poolte abielusuhete lõppemisele täiendavat hinnangut. Kostja on õigesti viidanud apellatsioonkaebuses sellele, et TsMS § 658 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes selles esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Küll aga ei ole õige kostja seisukoht, et maakohus ei saanud arvesse võtta kohtute poolt tuvastatud abieluliste suhete lõppemise aega. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12.02.2016 otsusega maakohtu otsuse osaliselt, jättes selle muutmata kinnisasja ja sõiduauto ühisvara hulka arvamise ja selle jagamise osas. Nimetatud vara ühisvara hulka arvamise eeldusena on tuvastatud ka asjaolu, et poolte abielulised suhted lõppesid 28.10.
  2. Tühistades maakohtu otsuse osaliselt, ei tühistanud ringkonnakohus seega maakohtu otsust kõikide tuvastatud asjaolude osas. Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13 järeldub, et maakohtu otsuse osalise tühistamise korral ei ole ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud põhjenduste osas maakohtu otsust tühistatud. Juhul kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tervikuna, tühistatakse maakohtu otsus ka selles tuvastatud kõikide asjaolude osas (vt Riigikohtu 27.03.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p 9). Käesolevas asjas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse arvelduskontodel oleva raha ühisvara hulka lugemise ulatuse ja enamsaadud ühisvara eest väljamõistetud hüvitise osas. Seega sai kolleegiumi hinnangul asja uuesti arutav kohus arvestada tuvastatud abieluliste suhete lõppemise ajaga ka muu ühisvara jagamisel. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus pooltele kuuluva vara osas on erinevate 8 2-12-44594 kohtuotsuste alusel erinev ühisvara koosseisu kindlakstegemise aeg. Eeltoodust tulenevalt ei jätnud maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotlust tunnistajate ülekuulamiseks. Kostja esitas 16.05.2017 taotluse kuulata abieluliste suhete lõppemise tuvastamiseks üle ka menetlusosalised. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus jättis selle taotluse lahendamata, rikkudes selliselt menetlusõiguse norme. Samas ei too see rikkumine kaasa maakohtu lahendi tühistamist, kuna maakohtul puudus vajadus hinnata uuesti abieluliste suhete lõppemise aega, sealhulgas kuulata üle tunnistajaid ja menetlusosalisi.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kostja pangakontol asuvate rahaliste vahendite osas ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ebaõigesti hinnanud tõendeid ja vääralt kohaldanud materiaalõigust, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsust.
  4. Harju Maakohtu 05.10.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-06-10772 kinnitatud kompromissilepingu alusel kuulus poolte kokkuleppel hageja pangakontole kandmisele hüvitis PPP, Tallinn asuva korteri vabastamise eest 890 000 Eesti krooni (s.o 56 880 eurot) (III kd tl 25-27). Nimetatud tsiviilasjas olid kostjateks lisaks käesoleva asja pooltele ka nende kolm alaealist last. Ehkki kompromissilepingu pooltena ei olnud selles lapsi märgitud, ei saa sellest kolleegiumi hinnangul järeldada, et hüvitis kuulus maksmisele üksnes nende vanemate poolt korteri vabastamise eest. Viidatud kompromissilepingu punktis 2 on pooled kokku leppinud, et „kostjad kohustuvad 3 kuu jooksul peale käesolevas asjas tehtud määruse jõustumist ning 890 000 krooni laekumist kostja XX arveldusarvele WWWWWWW vabastama vaidlusalused ruumid asukohaga PPP krt PP, Tallinn, sh neile kuuluvast varast ning nimetatud ruumid üle andma hagejale.“ (III kd tl 25-27). Seega kohustusid kõik tsiviilasja nr 2-06-10772 kostjad, sealhulgas QQ ja XX ühised lapsed, vabastama korteri. Kuna korteri kasutusõigus oli kõikidel nimetatud tsiviilasja kostjatel, ei saa asuda seisukohale, et lapsed olid korteri kasutusõigusest loobunud hüvitiseta. Eelpool viidatud kompromissilepingu punktis on kolleegiumi hinnangul pooled kokku leppinud, et kostjate poolne korteri vabastamine sõltub hüvitise maksmisest. Kompromissilepingus ei olnud ka eristatud, et hüvitis kuuluks maksmisele üksnes QQ ja XX korteri kasutusõigusest loobumise eest. Asjaolust, et hüvitis oli kantud hageja pangakontole, ei saa samuti sellist järeldust teha.

§ 14lg 1 kohaselt saab ühisvaraks olla üksnes abikaasade poolt omandatud vara.

Kolleegiumi hinnangul ei saa eeltoodust tulenevalt abikaasade XX ja QQ poolt ühisvara hulka omandatuks lugeda tervikuna korteri kasutusõigusest loobumise eest tasutud hüvitist, vaid üksnes abikaasade osa sellest. Perekonnana oli pooltel ja nende lastel võrdne õigus korterit elukohana kasutada, mistõttu teistsuguse kokkuleppe puudumisel tuleb lähtuda sellest, et ka hüvitis korteri kasutusõigusest loobumise eest jaguneb võrdselt. Sellest tulenevalt kuulus poolte ühisvara hulka mitte 56 880 eurot, vaid sellest 2/5 ehk 22 752 eurot.

  1. 24.10.2007 on 890 000 Eesti krooni (s.o 56 880 eurot) kantud hageja Nordea panga kontole nr WWWWWWWWWWWWW (VII kd tl 41). Samal kuupäeval on sellest summast 56 816 eurot kantud hageja poolt üle kostja pangakontole nr FFFFFFFFFFFFFFFF2 (VI kd tl 160). Kostja on maakohtu menetluses asunud seisukohale, et 24.10.2007 ülekande puhul on tegemist kostjale tehtud kinkega. Kostja ei ole maakohtu järeldust kinke puudumise kohta vaidlustanud. Apellatsioonkaebuses asus kostja seisukohale et PPP korteri kasutamise õiguse kaotamise eest makstud hüvitis summas 56 816 eurot on kostja lahusvara tulenevalt sellest, et korteri kasutusõiguse eest makstud hüvitis on saadud korteri kasutusõiguse pärimise teel. Kolleegium nõustub hageja vastuväitega, et kostja on sellele väitele tuginenud esmakordselt alles apellatsioonkaebuses. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib 9 2-12-44594 ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kostja ei ole esile toonud, et tal polnud objektiivselt võimalik nimetatud asjaolule maakohtus tugineda. Samuti pole ta esile toonud, et maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust ja seetõttu jäi kostjal midagi esitamata.
  2. Nordea panga 31.07.2013 vastusega nr 2-2.02.2/3306-1 on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et kostja Nordea pangakonto nr XXXXXX-XXXXXX saldo oli 28.10.2008 seisuga 65 000 eurot (II kd tl 50). Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et nimetatud panga vastus on ebausaldusväärne tõend. Maakohus kohustas 05.07.2013 määrusega Nordea panka esitama kohtule kõik kostja olemasolevate pangakontode jäägid seisuga 28.10.2008 (II kd tl 36-37). Nordea pank vastas kõigepealt 23.07.2013 kirjaga, esitades kostja pangakontode kohta andmed Eestis asuvas Nordea panga filiaalis (II kd tl 39) ja seejärel 31.07.2013 kirjaga täiendavalt Soomes asuvate kostja pangakontode kohta. Asjaolu, et pank maakohtu määrusele kahe kirjaga vastas, ei muuda panga 31.07.2013 vastust ebausaldusväärseks. Samuti ei saa sellist järeldust teha Nordea panga 14.05.2015 vastusest selle kohta, et kostja pangakontod on suletud seisuga 06.11.2008 ja 03.07.2013 (III kd tl 193). Asjaolu, et mingil hilisemal hetkel on pangakonto suletud, ei tee võimatuks pangal vastata sellele eelneva aja pangakonto jäägi kohta. Samuti ei saa nõustuda kostjaga, et kohus oleks pidanud andmeid kostja pangakontode kohta Soomes asuvas Nordea pangas nõudma neid otse Soome pangalt. Äriseadustiku § 384 lg 2 kohaselt ei ole filiaal juriidiline isik ja filiaali tegevusest tulenevate kohustuste eest vastutab äriühing. Seega on filiaal oma äriühinguga majanduslikult ja organisatsiooniliselt seotud. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatult alust järelduseks, et Eestis asunud panga filiaal omas seetõttu või sai vajadusel hankida ka välisriigis asuvalt pangalt kohtu poolt nõutud andmeid seal asuvate kostja pangakontode kohta.
  3. Hageja väitel ei saa järeldada, et 28.10.2008 seisuga kostja Nordea pangakontol nr XXXXXX-XXXXXX olnud 65 000 eurot pärineks Harju Maakohtu 05.10.2007 määruse alusel makstud hüvitisest. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Kostja esitas vastuhagi, paludes ühisvara hulka arvata korteri kasutusõiguse eest tasutud hüvitis kas tervikuna või alternatiivselt 1/5 sellest. Kostja seisukohtadest nähtub, et kostja pidas enda pangakontol olnud 65 000 euro suurusest summast osa (hüvitise ulatuses) pärinevat nimetatud hüvitisest. Kohtule ei ole esitatud väiteid selle kohta, et kostja oleks enda pangakontol oleva niivõrd suure summa saanud mingi muu tehingu tulemusel või oleks saadud hüvitise 28.10.2008 kuupäevaks ära kulutanud. Arvestades asjaolu, et hüvitis kanti kostja pangakontole 24.10.2007 on kolleegiumi arvates usutav, et see raha jäi kostja kontole kuni vähemalt kuupäevani 28.10.
  4. Seejuures ei oma kolleegiumi hinnangul olulist tähtsust, et 28.10.2008 seisuga oli hüvitisena makstud raha mitte sellel pangakontol, kuhu hageja selle kandis, vaid kostja teisel Nordea pangakontol nr XXXXXX-XXXXXX. Lisaks märgib kolleegium, et hageja väide selle kohta, et pole teada, mis rahalistest vahenditest on 65 000 eurot moodustunud, on vastuolus hageja enda varasema seisukohaga. Nimelt on hageja varasemalt asunud seisukohale, et hüvitisena makstud summast moodustus hiljem 65 000 eurot (hageja 22.07.2015 apellatsioonkaebuse p 3.7). Kolleegiumi hinnangul moodustas seega seisuga 28.10.2008 kostja Nordea pangakontol nr XXXXXX10 2-12-44594 XXXXXX asunud 65 000 euro suurusest summast 56 816 eurot makstud hüvitis ja 8184 eurot, millest ühisvara hulka tuleb lugeda 30 936 eurot (22 752 + 8184).
  5. Kolleegiumi hinnangul luges maakohus õigesti ühisvara hulka teised poolte pangakontodel abielu lahutamise seisuga olevad rahalised vahendid (hageja pangakontol oleva 1923,68 eurot ning kostja pangakontodel olevad 4274,92 eurot). Nimetatud summade suuruse osas ei ole maakohtu järeldusi apellatsioonkaebuses kahtluse alla seatud. Eeltoodust tulenevalt moodustavad poolte pangakontodel seisuga 28.10.2008 olnud rahalistest vahenditest poolte ühisvara 37 133,92 eurot.
  6. Maakohus luges kolleegiumi hinnangul põhjendatult poolte ühiste kohustuste suuruseks 9452,59 eurot. See, et maakohus jättis iga kohustuse puhul eraldi kohustuste võtmise perekonna huvides (

§ 20lg 2) hindamata, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

  1. Kolleegium nõustub kostjaga, et ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja ei ole kohustuste suurust vaidlustanud. Kostja ei ole seda asjaolu TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud ja tema omaksvõttu ei saa sama paragrahvi neljanda lõike järgi ka eeldada. Kolleegium leiab, et kohustuste suurus 28.10.2008 seisuga on tõendatud pankade vastustega. AS SEB Pank 11.06.2012 teatise kohaselt sõlmisid AS SEB Pank ja XX: 18.10.2006 arvelduslaenu lepingu nr A060031134, mille jääk oli 28.10.2008 seisuga 8000 Eesti krooni; 12.05.2008 laenulepingu nr L080017208, mille jääk oli 28.10.2008 seisuga 20 426,15 Eesti krooni; 19.06.2008 laenulepingu nr L080022672, mille jääk oli 28.10.2008 seisuga 9912,53 Eesti krooni (I kd tl 37). Danske panga 20.06.2012 teatise kohaselt on panga ja XX vahel 09.08.2005 sõlmitud Freestyle limiidileping nr 484JM20506155, mille jääk 28.10.2008 seisuga oli 41 281,55 Eesti krooni (I kd tl 36). Nordea panga 01.06.2012 teatise kohaselt sõlmisid Nordea pank ja XX 10.05.2007 arvelduslaenulepingu WWWWWWW, mille jääk 28.10.2008 seisuga oli 13 204,62 Eesti krooni ning 04.03.2008 tarbimislaenulepingu nr 09390815488, mille jääk 28.10.2008 seisuga oli 3520 eurot (I kd tl 35). Eeltoodust tulenevalt on nimetatud laenulepingutest tulenevate kohustuste suurus 28.10.2008 seisuga 9452,59 eurot.
  2. Hageja tugines ühisvara jagamise hagi esitamisel sellele, et tegemist on perekonna huvides võetud kohustustega. Kolleegiumi hinnangul on hageja väide tõendatud. Danske panga 13.09.2016 vastuse lisana esitatud hageja limiidikonto nr OOOOOOOOOOOO väljavõttest perioodi kohta alates 12.09.2006 kuni 28.10.2008 nähtub, et limiidikonto rahalistest vahenditest on tehtud ülekandeid ja makseid igapäevaste kulutuste tarbeks, sealhulgas on tasutud lasteaia, lastesõime ja spordiringi arveid ning kodukindlustuse eest (V kd tl 2-200, VI kd tl 1-104). AS SEB Pank 14.09.2016 vastuse lisana esitatud hageja kaardikonto nr VVVVVVVVVVVVVVVV väljavõttest perioodi kohta alates 03.06.2005 kuni 28.10.2008 nähtub, et nendel olevatest vahenditest on tehtud ülekandeid ja makseid igapäevaste kulutuste tarbeks. Hageja arvelduskonto nr KKKKKKKKKKKKKKKKKKK väljavõttest perioodi kohta alates 03.06.2005 kuni 28.10.2008 nähtub, et 12.05.2008 laenulepingu alusel saadud laen on 10 000 Eesti krooni ulatuses üle kantud hageja Nordea panga kontole nr WWWWWWWWWWWWW ja 14 000 Eesti krooni ulatuses sularahas välja võetud. 19.06.2008 sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenust on tasutud krediidilimiiti summas 6497 Eesti krooni ja 5000 Eesti krooni on kantud hageja Nordea panga kontole nr WWWWWWWWWWWWW (VI kd tl 106-156). Nordea panga 21.09.2016 vastuse lisana esitatud arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest perioodi kohta alates 12.12.2006 kuni 28.10.2008 ning arvelduskonto nr WWWWWWWWWWWWW väljavõttest perioodi kohta alates 03.06.2005 kuni 28.10.2008 nähtub, et ka nendel kontodel olevatest vahenditest on tehtud ülekandeid ja makseid igapäevaste kulutuste tarbeks, sealhulgas 11 2-12-44594 on tasutud lastesõime ja lasteaia arveid. 04.03.2008 laenulepingu alusel antud laenusummast on 13 000 Eesti krooni kantud hageja limiidikontole nr OOOOOOOOOOOO, 5000 Eesti krooni on tasutud M-le õpingute eest ja 4000 Eesti krooni FF-le (VI kd tl 158-200, VII kd tl 1-121). Kolleegiumi hinnangul saab perekonna huvides võetud kohustusteks lugeda igapäevaseid kulutusi olukorras, kus põhiliselt oli kodune majapidamine ja laste eest hoolitsemine jäetud hageja kanda. Seejuures ei ole kolleegiumi arvates vajalik hagejal kõigi üksikute kulutuste perekonna huvide kasutamise tõendamine, vaid kohus saab nende kulutuste eesmärki järeldada laenu otstarbest, pangakontol olevate rahaliste vahendite üldisest kasutamisest ja abikaasade elukorraldusest. Kohtule esitatud pankade vastustest nähtub, et tegemist oli tarbimis- ja arvelduslaenudega, mis olid võetud abielu ajal ja mida kasutati igapäevaste jooksvate kulutuste katmiseks. Seejuures tuleb arvestada vaidluse all mitteolevat asjaolu - hageja elas koos lastega Eestis ning kostja elas ja töötas alates
  3. aastast Soomes. Kostja väitel on ta hagejale kandnud perioodil 01.03.2008 kuni 06.06.2008 rahalisi vahendeid summas 1950 eurot. Kostja väidet kinnitab hageja arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõte perioodi kohta alates 12.12.2006 kuni 28.10.2008 (VI kd tl 158-163). Samas ei saa kostja poolt hagejale kantud raha lugeda piisavaks, et hageja pidanuks hakkama saama ilma laenudeta. Hageja sissetulek ei viita sellele, et hagejal puudunuks vajadus laene võtta. Hageja pangakontode väljavõtete kohaselt sai hageja peretoetust perioodil alates
  4. a kuni
  5. a 2700 kuni 3700 Eesti krooni (s.o 172,5 kuni 236,5 eurot) kuus (V kd tl 2-200, VI kd tl 1-104, 106-156). Hageja sai
  6. a töötasu ühel korral summas 2100 Eesti krooni (s.o 134,2 eurot) (VI kd tl 106-156),
  7. a igakuiselt keskmiselt 6414 Eesti krooni (s.o 410 eurot) (V kd tl 2200),
  8. a igakuiselt keskmiselt 10 700 Eesti krooni (s.o 684 eurot) (VI kd tl 158-200, VII kd tl 1-121) ja
  9. a igakuiselt kuni oktoobrikuuni keskmiselt 11 472 Eesti krooni (s.o 733 eurot) (VI kd tl 158-200, VII kd tl 1-121). Hageja elas koos perega halbades tingimustes, mida kinnitab kohtule esitatud tõend – XX.XX.XXXX eetris olnud saate „X“ klipp (XXX). See asjaolu viitab kolleegiumi hinnangul samuti sellele, et pere sissetulekud ei olnud piisavad ja tingisid täiendavate rahaliste vahendite hankimist.
  10. Maakohus ei jaganud kolleegiumi hinnangul kohustuste võtmise osas tõendamiskoormust valesti. Maakohus selgitas kostjale õigesti, et kostja peab tõendama oma väiteid selle kohta, et hageja poolt võetud laenusid on kasutatud üksnes hageja isiklikes huvides. Riigikohus on selgitanud, et vastuväidet selle kohta, et kohustus ei ole perekonna huvides võetud, peab tõendama selle vastuväite esitaja (vt Riigikohtu 02.06.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-38-10, p 17). Kostja viitab maakohtus esitatud menetlusdokumendis ühele konkreetsele laenulepingule nr 09390815488, millega on võetud tarbimislaen ja kostja väitel on hageja selle enda tarbeks kulutanud, olles teinud väljamakse summas 13 000 Eesti krooni, tasunud ülikooli õppemakse ja kandnud raha kolmandatele isikutele. Nii nagu maakohus õigesti leidis, ei ole kostja enda vastuväiteid, et tegemist oli isiklikes huvides võetud laenudega, tõendanud. Lisaks ei ole kostja poolt konkreetse laenu osas esitatud vastuväited põhjendatud. Riigikohus on leidnud, et laenu eest omandatud haridus ei ole hüve, mis kuuluks ühisvara hulka (vt Riigikohtu 04.04.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-18-06, p 15). Samas tuleb arvesse võtta, et hageja saanuks ülikoolile õppemaksu tasuda enda muude rahaliste vahendite arvelt, juhul kui need oleksid olnud piisavad. Hageja elukorraldust, elamistingimusi ja sissetulekuid arvestades pidi hageja toimetulemiseks pidevalt võtma laene. Olles tasunud muudest sissetulekutest (töötasu ja peretoetused) jooksvad igapäevased kulutused, ei saa ülikoolile arve tasumist pidada perekonnahuvide väliseks kulutuseks. Samuti on hageja selgitanud usutavalt, et ta on pidanud igapäevaseks toimetulekuks võtma lisaks laene ka oma töökaaslastelt ja sõpradelt, mistõttu ei saa nendele laenu tagastamist krediidiasutusest võetud laenu arvelt pidada perekonna huvide vastaseks. Kostja poolt viidatud 13 000 Eesti krooni oli üle kantud hageja limiidikontole Danske pangas, millelt nähtuvad 12 2-12-44594 igapäevased kulutused, sealhulgas on tasutud lasteaia, lastesõime ja spordiringi arveid ning kodukindlustuse eest (V kd tl 2-200, VI kd tl 1-104).
  11. Kostja väitel olid maakohtu otsuse tegemise ajaks laenulepingutest tulenevad kohustused täidetud, mistõttu ei saa neid kohustusi jagada. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on asunud seisukohale, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu 22.12.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-14109, p 15). See seisukoht ei kohaldu vara osas, mille koosseis seisnebki kindlas suuruses, sealhulgas pangakontodel oleva raha ja kohustuste suuruses. Tulenevalt alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 210 lg-st 2 ja

§ 14

lg-st 1 tuleb ühisvara, sealjuures ka kohustuste koosseis, teha kindlaks abielu lõppemise seisuga. Seega sai maakohus arvestada pangakontol oleva raha ja poolte kohustuste kindlakstegemisel abielu lõppemise ajal nende suurusega, mitte sellega, kuidas need hilisemalt muutusid.

  1. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et hageja on valinud oma väidetavate nõuete realiseerimiseks ebaõige õiguskaitse viisi. Riigikohus on leidnud, et perekonna huvides võetud kohustused saab ühisvara jagamisel jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt Riigikohtu 10.04.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 39; Riigikohtu 25.02.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 14). Sellest tulenevalt ei ole asjakohane kostja väide võimalikule hageja nõudele kostja vastu VÕS § 69 lg 2 alusel ja väide selle nõude aegumisest.
  2. Eeltoodust tulenevalt kuulub 28.10.2008 seisuga ühisvara koosseisu hageja pangakontol olnud raha summas 1923,68 eurot, kostja pangakontodel olnud raha kokku 35 210,92 eurot ning kohustused summas 9452,59 eurot. Lisaks tuleb arvestada Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2016 otsusega muutmata jäänud maakohtu otsust, millega hageja ainuomandisse jäeti TTT kinnistu väärtusega 15 000 eurot ja kostja ainuomandisse sõiduauto Audi A6 Avant väärtusega 300 eurot. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud jätta pangakontodel olnud raha vastava konto omaniku ainuomandisse ja laenulepingutest tulenevad kohustused hagejale. Sellest tulenevalt on ühisvara jagamise tulemusel hagejal vara 16 923,68 eurot ja kostjal vara 35 510,92 eurot. Arvestades hagejale jäänud kohustusi, tuleb seega kostjalt hageja kasuks välja mõista enamsaadud ühisvara eest hüvitiseks 21 491 eurot (= (16 923,68 + 35 510,92 – 9452,59): 2).
  3. Maakohtu otsuse osaline tühistamine ei anna alust maakohtu otsuse menetluskulude jaotust muuta. Maakohus jättis menetluskulud põhjendatult poolte endi kanda TsMS § 164 lg 1 alusel.
  4. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel samuti jätta poolte endi kanda.
  5. Kostja sai Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2020 määrusega menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisel. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb kostja riigilõivu tasumise kohustusest vabastada (vt Riigikohtu 03.04.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 15). (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.