← Eesti

2-19-14461/49

Obsah (13)§ 221§ 701§ 695§ 371§ 368§ 459§ 172§ 174§ 171§ 190§ 550§ 179§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-14461 Määruse kuupäev Tartu, 23. veebruar 2021. a Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kai Kullerkupp ja Tambet Tampuu Kohtuasi K

) § 368 lg 2 järgi.

  1. Avaldaja palus maakohtu määruse tühistada ja jätta menetluskulud puudutatud isikute kanda. Täitemenetluse alustamine ilma Sotsiaalkindlustusameti kehtiva otsuseta sissenõudja töövõime kohta ei ole kooskõlas formaliseerituse põhimõttega. Kohtutäitur ei tohi sisustada töövõimetuse määra muude dokumentide alusel. Töövõimetuse määra tuvastamine on materiaalõiguslik vaidlus. Täitemenetluses võib sundtäita selget täitedokumenti, kuid praegune täitedokument ei ole selge, sest selle sõnastus ei võimalda nõuet täita ilma täitmise eeldusi sisustamata ja tõlgendamata.
  2. Puudutatud isik II leidis, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määrust tühistada ja menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  4. mai
  5. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega tühistas kohtutäituri abi
  6. septembri
  7. a otsuse täiteasjas nr 034/2019/1053 ja kohustas kohtutäiturit võlgniku kaebuse uuesti läbi vaatama. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud 3

(7)2-19-14461 jäid kohtutäituri kanda ning menetluskulude rahaline suurus maakohtu otsustada pärast lõpplahendi jõustumist. Maakohus sisustas valesti täitemenetluses kehtivat formaliseerituse printsiipi, mille järgi ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Täitedokumenti tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas. Täitmine muul viisil on asja sisuline lahendamine, milleks kohtutäituril ei ole õigust ja mis on formaliseerituse printsiibi rikkumine. Täitedokumendiks on maakohtu
  1. jaanuari
  2. a määrus, millega kinnitatud kompromissi p-d 1.3 ja 1.4 seovad võlgniku makstava hüvitise sissenõudjale Sotsiaalkindlustusameti otsusega määratud püsiva töövõimetuse ulatusega. Sissenõudjal oli kompromissi p 1.4 järgi kohustus esitada võlgnikule kehtiv Sotsiaalkindlustusameti otsus kahe nädala jooksul iga otsuse tegemisest. Pärast kompromissi kinnitamist on õiguslik olukord muutunud. Sissenõudja esitas kohtutäiturile koos täitmisavaldusega Sotsiaalkindlustusameti
  3. mai
  4. a kinnituse, mille kohaselt tuvastas Eesti Töötukassa
  5. aprilli
  6. a otsusega sissenõudjal töövõime kaotuse ajavahemikuks
  7. märts 2017 kuni
  8. detsember
  9. Lisaks esitas sissenõudja arsti arvamuse, mis kinnitab sissenõudja
  10. a-l saadud vigastust ja aastate taguse ekspertiisiga tuvastatud töövõimetuse ulatust. Kohtutäitur lähtus töövõimetuse määra sisustamisel ka TTOS § 244 lg-st 3, mille järgi jätkab Sotsiaalkindlustusamet viimati määratud hüvitise igakuist maksmist tähtajatult vanaduspensioniikka jõudnud isikule, kellel enne vanaduspensioniikka jõudmist on Eesti Töötukassa tuvastanud osalise või puuduva töövõime ja kellele Sotsiaalkindlustusamet on hüvitanud tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud tervisekahjustusega tekitatud varalise kahju. Kohtutäitur asus täitedokumenti tõlgendama ulatuses, mis väljus tema pädevusest. Alates
  11. jaanuarist 2017 hinnatakse isiku töövõimetuse asemel tema töövõimet ja seda teeb ainult Eesti Töötukassa. Kui kohtutäituril ei olnud võimalik täitedokumenti täita selle sõnastuses ja täitedokumendi sisustamiseks oli vajalik kasutada dokumente, mida täitedokumendis ei olnud märgitud, pidanuks kohtutäitur asuma seisukohale, et täitedokument ei ole täitemenetluse algatamiseks piisavalt selge. Kohtutäitur rikkus formaliseerituse põhimõtet, sest asus tõlgendama, kas Sotsiaalkindlustusameti töövõimetuse otsust saab võrdsustada Eesti Töötukassa töövõime otsusega, ning asus kohaldama ja tõlgendama TTOS § 244 lg-t
  12. Kohtutäituril ei olnud täitemenetluse algatamisel õigust vastata sisulistele küsimustele, millele vastamine on kohtu pädevuses. Kohtutäitur peab eeldama täitedokumenti täitmisele võttes selles märgitud andmete õigsust ega saa muuta täitedokumenti või laiendada selles märgitut. Kuna kohus ei saa kohtutäituri otsuse tühistamise korral kohtutäituri asemel uut otsust teha, peab kohtutäitur võlgniku kaebuse uuesti läbi vaatama ning otsustama uuesti ka tasu kindlaksmääramise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  13. Puudutatud isik I palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtutäitur lähtus täitedokumendi sõnastusest ega ületanud oma pädevust. Kuna võlgnik ja sissenõudja vaidlevad hüvitise suuruse üle, on võlgnikul õigus esitada

§ 221järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Ringkonnakohus jättis menetluskulud põhjendamatult kohtutäituri kanda, hagita menetluse üldreeglist kõrvalekaldumist ei ole põhjendatud. Lisaks menetlesid kohtud asja kohtutäituri abi või asendaja otsuse vaidlustamisena, kuigi kohtutäituri abi tegutseb kohtutäituri nimel. Kohtutäiturile ei ole võlgniku määruskaebust kätte toimetatud. 4

(7)2-19-14461
  1. Puudutatud isik II palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega maakohtu määruse muutmata ning kõik menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohtul ei olnud alust kohtutäituri otsust tühistada, sest kohtutäitur kontrollis üksnes täitedokumendile esitatavaid nõudeid ega rikkunud formaliseerituse printsiipi. Võlgnik peab tasuma sissenõudjale elu lõpuni iga kuu Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga suurust hüvitist, arvestades sissenõudjale määratud töövõimetuse ulatust. Sissenõudja esitatud dokumentide kohaselt on tal tuvastatud töövigastusest tingitud töövõime kaotus 100%. Vanaduspensionieas isikule jätkatakse TTOS § 244 lg 3 järgi hüvitise maksmist tähtajatult. Vanaduspensionieas isikute töövõimet ei hinnata ja korduvekspertiisi ei tehta. Ringkonnakohus ei ole selgitanud sissenõudja võimalust oma õigusi kaitsta. Kui võlgniku hinnangul ei ole kohtu kinnitatud kompromiss sundtäidetav, on tal õigus esitada tuvastushagi.
  2. Puudutatud isik I ei ole puudutatud isiku II määruskaebuse kohta arvamust avaldanud. Puudutatud isik II nõustub puudutatud isiku I määruskaebusega. Avaldaja vaidleb määruskaebustele vastu ja palub jätta kaebused rahuldamata ning menetluskulud puudutatud isiku I kanda, mõistes temalt välja avaldaja menetluskulud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 järgi tühistada.

§ 695ja § 691 p 5 alusel jätab kolleegium jõusse maakohtu määruse.

Ringkonnakohtu määruse peale esitatud puudutatud isikute määruskaebused rahuldatakse, maakohtu määruse peale esitatud avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata.

  1. Kohtute tuvastatu kohaselt algatas kohtutäitur
  2. augustil 2019 sissenõudja avalduse alusel võlgniku vastu täitemenetluse Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a määruse täitmiseks. Selle kohtumäärusega kinnitati tsiviilasjas nr 2-10-6945 võlgniku ja sissenõudja kompromiss, millega võlgnik kohustub tasuma sissenõudjale tema elu lõpuni iga kuu Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga suurust hüvitist, arvestades sissenõudjale Sotsiaalkindlustusameti otsusega määratud püsiva töövõimetuse ulatust. Sissenõudjal on kompromissi järgi kohustus esitada võlgnikule Sotsiaalkindlustusameti otsused tema töövõimetuse kohta. Sissenõudja esitas kohtutäiturile lisaks kohtumäärusele Sotsiaalkindlustusameti
  5. mai
  6. a vastuse päringule ja arsti
  7. juuni
  8. a arvamuse. Võlgniku arvates ei ole kompromiss enam täidetav, kuna alates
  9. jaanuarist 2017 hindab töövõimet ainult Eesti Töötukassa ja seda üksnes isikutel, kes ei ole jõudnud vanaduspensioniikka, ning kohtutäituril ei ole õigust alustada täitemenetlust ilma kompromissis märgitud Sotsiaalkindlustusameti töövõimetuse otsuseta. Maakohus leidis, et kohtutäitur ei rikkunud täitemenetlust algatades formaliseerituse põhimõtet, sest ta ei võtnud seisukohta nõude kohta, vaid luges Sotsiaalkindlustusameti kirja ja arsti arvamusega kompromissi p-des 1.3 ja 1.4 kokkulepitud kohustused täidetuks. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus kohtutäitur formaliseerituse põhimõtet, kui tõlgendas, kas Sotsiaalkindlustusameti otsust töövõimetuse kohta saab võrdsustada Eesti Töötukassa otsusega töövõime kohta, ning kohaldas TTOS § 244 lg-t
  10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga.
  11. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu
  12. jaanuari
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11;
  14. novembri
  15. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Tulenevalt 5

(7)2-19-14461 täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on kohtulahendis või muus täitedokumendis kirjas (vt nt Riigikohtu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11;
  3. novembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16;
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32). Praegusel juhul ei pidanud kohtutäitur kohtuliku kompromissi täitmiseks tegelema materiaalõiguslike asjaolude kontrollimise ega täitedokumendi sisu kontrollimise ja tõlgendamisega. Kohtutäitur kontrollis täitemenetlust algatades, kas kompromissi sõnastus võimaldab seda pärast töövõimereformi täita. Tegemist on formaalse kontrolli, mitte täitedokumendi tõlgendamise või sissenõudja nõude hindamisega. Kolleegium ei nõustu võlgnikuga, nagu välistaks kompromissi täitmise üksnes asjaolu, et töövõimereformi tulemusel ei väljasta Sotsiaalkindlustusamet otsuseid isikute töövõimetuse kohta ning töövõime hindamise funktsioon on üle antud Eesti Töötukassale. Vaidlusaluse kompromissi täidetavust ei välista ka ainuüksi see, et töövõimetoetuse seaduse § 2 lg 1 ja § 8 järgi üldjuhul vanaduspensioniealiste isikute töövõimet ei hinnata ning sissenõudja on väidetavalt jõudnud vanaduspensioniikka. Maakohtu määruses tuvastatu kohaselt leppisid võlgnik ja sissenõudja kompromissis kokku, et võlgnik maksab sissenõudjale hüvitist kuni tema elu lõpuni. Seetõttu ei saa pidada formaliseerituse printsiibi rikkumiseks ka TTOS § 244 lg-le 3 viitamist. Kolleegium leiab, et enne töövõimereformi kinnitatud kompromissi formaalse täidetavuse eitamine oleks praegusel juhul vastuolus töövõimereformi eesmärkidega ning jätaks sissenõudja õigused piisava kaitseta (vt nt

§ 371lg 1 p 4).

Samas võib võlgnik asjaomaste eelduste esinemise korral esitada nt tuvastushagi

§ 368

lg 2 järgi või nõuda kohtu kinnitatud kompromissi muutmist

§ 459alusel (vt selle kohta Riigikohtu 1.

novembri

  1. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-2426/16, p 11).
  2. Maakohus jättis menetluskulud

§ 172

lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda, märkides, et puudutatud isikutel ei ole hüvitatavaid menetluskulusid. Ringkonnakohus jättis avaldaja määruskaebust rahuldades ja maakohtu määrust tühistades nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud

§ 172

lg 1 teise lause ja lg 10 järgi puudutatud isiku I kanda ning menetluskulude rahalise suuruse

§ 174

lg 4 esimese lause ning § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel maakohtu kindlaks määrata pärast määruse jõustumist. Kuna puudutatud isikute määruskaebused rahuldatakse, ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja maakohtu määruse peale esitatud avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata ning asjas jääb jõusse maakohtu määrus, millega jäi avaldaja kaebus rahuldamata, jätab kolleegium ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud avaldaja kanda (

§ 171lg 1).

  1. Asja materjalidest nähtuvalt ei tekkinud puudutatud isikutel apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes hüvitatavaid menetluskulusid. Riigikohus andis
  2. septembri
  3. a määrusega puudutatud isikule II riigi õigusabi, mille tasu ja kulud tuleb

§ 190lg 6 alusel mõista avaldajalt välja riigituludesse.

  1. Puudutatud isikule II riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat palub määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse, mõistes temale riigieelarvest välja 338 eurot ja sellele lisanduva käibemaksu 67 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse §-de 22 ja 23 alusel rahuldada osaliselt. Justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 10 lg 2 esimese lause järgi on tasu riigi õigusabi osutamise eest hagita menetluses, v.a

§ 550

lg 1 p-s 2 sätestatud hooldusõiguse asjades ja kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 270 euro ühes kohtuastmes. Korra § 1 lg 10 järgi, kui advokaat osutab õigusteenust 6

(7)2-19-14461 advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule ja riigi õigusabi osutamise kuludele käibemaks. Seega tuleb määrata puudutatud isikule II kassatsiooniastmes riigi õigusabi osutanud advokaadi advokaadibüroole makstavaks tasuks 324 eurot (sh km). Eeltoodud riigi õigusabi tasu mõistab kolleegium

§ 190

lg 6 alusel välja avaldajalt.

§ 179

lg 5 alusel peab avaldaja tasuma raha riigituludesse 15 päeva jooksul arvates määruse jõustumisest.

§ 179

lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 17. Määruskaebuste rahuldamise tõttu tuleb kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada.

Kuna puudutatud isik II oli kautsjoni tasumisest vabastatud, ei ole alust temale kautsjonit tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.