← Eesti

3-20-450/11

Obsah (7)§ 31§ 13§ 26§ 32§ 12§ 2§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 7. august 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-450 Haldusasi Ants Võrro kaebus mittevaralise

) § 12 lg-st 3 tulenevalt, s.o vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Vaid perioodil 23.08.2018-07.09.2018 oli kaebajal vaba põrandapinda alla 3 m² (2,85 m²). Seega ei erinenud kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, mis kaebaja väidete kohaselt on 3 m². Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole ruumipuudust pidanud taluma. Kaebajal oli võimalus oma õigusi kaitsta, esitades arestimajas viibides vastustajale vastavaid taotlusi. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal esitanud vastustajale ruumipuuduse kohta etteheiteid ega kaebusi. 18. Tulenevalt VangS § 93 lg-st 5 ja

§ 31

lg 2 on kaebajal õigus tema soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega ei sätesta

§ 31

lg 2 arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel vabas õhus jalutada. Kui kaebaja ei ole alati avaldanud soovi jalutuskäiguks, ei ole selle mittevõimaldamine

§ 31lg-st 2 tulenevalt õigusvastane.

Alles 26.11.2018 on kaebaja esitanud kaebuse, kus on välja toonud asjaolu ja etteheite vastustajale, et vastustaja ei ole võimaldanud kaebajale jalutamist päevas vähemalt 1 tund. Puudub vaidlus selles, et kaebajale võimaldati värskes õhus viibida 30 minutit järgnevalt: 23.08.2018; 24.08.2018; 25.08.2018; 26.08.2018; 28.08.2018; 30.08.2018; 01.09.2018; 02.09.2018; 04.09.2018; 06.09.2018; 15.10.2018, 17.10.2018; 18.10.2018; 20.10.2018; 21.10.2018; 23.10.2018; 25.10.2018; 27.10.2018; 28.10.2018; 29.10.2018; 30.10.2018; 02.11.2018; 04.11.2018; 05.11.2018; 07.11.2018. Arestimaja on teinud omalt poolt kõik, et kaebajale olnuks tagatud

§ 31lg 2 ettenähtud õigus viibida värskes õhus.

Asjaolu, et vastustaja ei taganud kaebajale värskes õhus viibimist kaebaja soovitud päevadel vähemalt ühe tunni ulatuses, ei ole selline kaebaja õiguste riive, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. Samas ei ole kaebaja esitanud ka selliseid tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja igapäevaselt avaldas soovi värskes õhus viibimiseks ning et arestimajas viibimise tagajärjel on kaebajale tekkinud värskes õhus ebapiisava viibimise tõttu tervisekahjustus. Kaebajal oli võimalus oma õigusi kaitsta, esitades arestimajas viibides vastustajale vastavaid taotlusi. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal esitanud vastustajale värskes õhus ebapiisava viibimise kohta etteheiteid ega kaebusi. Kaebajale on võimaldatud viibida kambrist väljas lisaks värskes õhus viibimisele ka muudel aegadel ja põhjustel. 19. Vastustaja leiab, et kambri sisustus vastas

§ 13

lg-s 1 sätestatud nõuetele, mistõttu kaebaja etteheited ei ole õigustatud ega saa tuua kaasa tagajärgi, mis annaksid aluse kahju tekkimiseks kaebajale. Kui toit oli kaebaja jaoks kuum, siis oli kaebajal võimalik lasta laual toidunõus toidul maha jahtuda. Iga ebamugavust ei saa pidada õiguste riiveks või piinavaks ja väärikust alandavaks. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal ning ka vahetult pärast arestimajas viibimise lõppemist, esitanud vastustajale kambri sisustuse kohta etteheiteid ega kaebusi. Pingi ja nagi või riiuli puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus ei ole niisuguse 3

(10)raskusega õiguse väidetav riive, mille eest oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine. Vastustaja jääb 02.03.2020 otsuses toodud seisukohtade juurde. 20. Kaebaja ei ole esitanud arestimajas viibides vastustajale taotlust õigusaktidele ligipääsuks. Sellise avalduse on kaebaja esitanud väidetavalt 26.11.2018 õiguskantslerile.

§ 31

lg 3 andis õiguse kasutada elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit vaid juhul, kui selleks on olemas tehnilised tingimused. Arestimajal puudusid tehnilised võimalused arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registri kasutamiseks ajal, mil taotleja viibis arestimajas ehk

  1. aastal. Kui kaebaja esitanuks taotluse õigusaktidele ligipääsuks arestimajas viibimise ajal, olnuks
  2. aastal võimalus vastustajal vastavad õigusaktid näiteks paberkandjal kaebajale esitada. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas õigusaktidele ligipääsu puudumine alandas tema väärikust või rikkus tema au ja head nime. 21.

§ 31

ei näe ette kinnipeetava õigust saada üleriigilisi ajalehti, küll aga on kinnipeetaval õigus piiramatult kohtuda oma kaitsjaga, pidada omal kulul kirjavahetust, kasutada omal kulul telefoni, kohtuda järelevalve all oma pereliikmetega, õigus hoida teatavatel tingimustel kambris raadiot või televiisorit ehk teisi kohaseid võimalusi teabe saamiseks. VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vaid vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Seega õigus võimalusele lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju ei kohaldu kinnipeetavale arestimajas. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja arestimajas viibides kasutanuks oma õigust ning esitanuks vastustajale pretensioone selle kohta, et ajalehtede kättesaadavus oli kaebaja jaoks sedavõrd piiratud, et selline piirang põhjustanuks kaebajale selliseid ebamugavusi, mida on võimalik pidada tema väärikust alandavaks. 22. Kaebaja puhul oli täidetud

§ 26

lg 2 sätetest tulenev kohustus tagada kinnipeetavale kord nädalas duši all sooja veega pesemine ning kambris oli kraanikauss ja külm vesi. Vastustaja jääb otsuses toodud seisukohtade juurde ning ei pea otstarbekaks seisukohtade üle kordamist. 23. Kaebaja väide, et WC oli täielikult eraldamata muust ruumist on eksitav. Arestimaja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu, sealhulgas muust kambrist piirdega eraldatud WC olemasolu kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud vangistusalased õigusaktid otsesõnu ette ei näinud. Kambri puhtuse eest hoolitsemine oli aga VangS § 45 lg 2 ja

§ 32lg 1 p 5 kohaselt arestimajas viibivate isikute kohustus.

Seega pole arestimajas viibivatele isikutele ette nähtud kõiki neid õigusi, mida kaebaja on võtnud oma nõude aluseks. Kaebaja ei pöördunud arestimajas viibides kordagi selle probleemiga, et WC kasutamine kambris rikub kaebaja õigusi, vastustaja poole, mistõttu vastustaja leiab, et kaebaja paljasõnalised väited on põhjendamatud ning tagantjärgi otsitud.

  1. Isegi kui kohus tuvastab vastustaja õigusvastase käitumise, siis palub vastustaja kohtul arvestada asjaoluga, et kaebaja viibis arestimajas lühiajaliselt ja episoodiliselt ning väidetavate rikkumiste osas ei esitanud vastustajale vahetult taotlusi ehk vastustajal ei olnud võimalik koheselt kasutada või otsida muid meetmeid või teostada kohaseid toiminguid, et vältida kahjunõude esitamist. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebuse saab rahuldada osaliselt.
  3. Vaidlus puudub selles, et kaebaja oli vahistatu, kes kandis perioodidel 21.08.201807.09.2018 ning 12.10.2018-09.11.2018 eelvangistust Rahumäe tee 6 arestimajas. Vaidlus puudutab seda, kas Rahumäe tee 6 arestimaja elamistingimustega alandati kaebaja inimväärikust. Kaebaja on esile toonud järgnevad tingimused, millega tema inimväärikust väidetavalt alandati: kambrites oli ruumipuudus, ühelgi päeval ei võimaldatud 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus, kambris ei olnud võimalik laua taga istudes süüa, ligipääs õigusaktidele puudus, üleriigilistele 4

(10)ajalehtedele oli ligipääs raskendatud või puudus kohati üldse, arestimajja vastuvõtmisel ei võimaldatud kaebajale pesemist, kaebaja pidi kambris kasutama WC-d mis ei olnud ruumist täielikult eraldatud.
  1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui täidetud on järgnevad eeldused: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, isikule on kahju tekitatud, avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud ning avaliku võimu kandja on tegutsenud süüliselt. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest.
  2. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks sätestab põhiseaduse (PS) § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise nõude. Inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda EIK-i seisukohtadest, kuna RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel võib hüvitamisele kuuluda ka kahju, mis on tekitatud EIÕK rikkumise tagajärjel. Ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse (edaspidi PS) § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). 29.

§ 12

lg 3 sätestab, et kinnipeetule on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kinnipeetu on arestimajas kinnipeetav isik, sealhulgas vahistatu (

§ 2lg 2, § 3 p 2).

Kohus leiab, et

-s sätestatud minimaalse põrandapinna nõudest ei saa praegusel juhul lähtuda. 30. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 20.10.2016 otsuses nr 7334/13 (kohtuasi Muršić vs. Horvaatia) leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m² põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m², tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks. Alla 3 m² põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi p-des 132 ja 138): 1) ruumikitsikust, s.o 3 m² väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; 2) tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks, kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; 3) kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist. Lisaks on EIK ja Riigikohtu praktikas leitud, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaar- ja hügieeninõuetega (EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, p 139, Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 14-15). 5

(10)
  1. Seega pidi kaebajal mitme kinnipeetuga kambris olema isiklikku põrandapinda vähemalt 3 m², muude tõsiste puuduste korral vähemalt 4 m².
  2. Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva sanitaarsõlme (WC) pindala. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 11; otsus nr 3-3-1-98-16, p 13). Kaebaja ei ole väitnud, et mööbel takistas kambris tavalisel viisil liikumist. Seega lähtub kohus vastustaja poolt kohtule esitatud kambripinna andmetest, millest on maha arvatud WC pindala ja laua ning voodite alust põrandapinda täiendavalt maha ei arva.
  3. Vastustaja on vastuses kaebusele esitanud andmed selle kohta, mis kambrites ja mis ajavahemiku jooksul kaebaja viibis. Vastustaja on välja toonud kambrite üldpindala, lahutanud sellest WC pindala ning jaganud tulemuse kambris viibinud isikute arvuga. Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebajale oli tagatud alla 4 m² põrandapinda perioodil 21.08.201807.09.2018, 15.10.2018, 17.10.2018-01.11.2018 ja 03.11.2018-08.11.2018 ehk kokku 41 päeva vältel. Sealhulgas oli vähem kui 3 m² põrandapinda tagatud 16 päeval. Kuna kohus tuvastab järgnevalt ka muude arestimaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse, loeb kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused olid õigusvastased perioodil 21.08.2018-07.09.2018, 15.10.2018, 17.10.2018-01.11.2018 ja 03.11.2018-08.11.2018, kui kaebajale oli kambris tagatud vähem kui 4 m² põrandapinda, sest kaebaja pidi samal ajal kannatama ka muid õigusvastaseid kinnipidamistingimusi, mida kohus allpool põhjalikumalt käsitleb.
  4. Kaebaja väitel olid värskes õhus viibimise võimalused ebapiisavad, sest mitte ühelgi päeval ei võimaldatud 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus. Vahistatu puhul tuleb arvestada, et vahistatu võimalused väljaspool kambrit viibida on piiratud. VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.

§ 31

lg 2 sätestab sarnaselt, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Vaidlus puudub selles, et kaebajal ei võimaldatud ühelgi arestimajas viibimise päeval vähemalt tund aega värskes õhus viibida. Kaebaja sai korraga 30 minutit värskes õhus viibida. Perioodil 21.08.2018-07.09.2018 (kokku 18 päeva) viibis kaebaja väljaspool kambrit värskes õhus 10 päeval ning perioodil 12.10.2018-09.11.2018 (kokku 29 päeva) viibis kaebaja väljaspool kambrit värskes õhus 15 päeval. Seega võib öelda, et kaebajal oli liikumisvõimalus väljaspool kambrit umbes pooltel arestimajas viibitud päevadest. Väljaspool kambrit viibimine võimaldatakse üksnes vahistatu soovil ja tagantjärgi pole enam võimalik tõendada, kas pooltel vaidlusaluse perioodi päevadel jäi värskes õhus viibimine ära kaebaja enda soovil või mitte. Kui kaebaja ise ei avaldanud värskes õhus viibimiseks soovi, ei ole arestimaja õigusvastaselt käitnud. Küll aga juhib kohus tähelepanu kaebuse lisale 1, milleks on PPA 17.12.2018 vastus nr 2.31/8065-2. Nimetatud vastuses on kaebajale antud jalutuskäikudega seoses järgnev selgitus: „Arvestades, et Rahumäe tee 6 asunud arestimajal oli vaid üks jalutushoov ja arestimaja tegutses maksimaalse täituvuse tingimustes, siis ei olnud võimalik kinnipeetutele võimaldada pikemaajalist värskes õhus viibimist.“ Seega ei ole välistatud, et päevadel, mil kaebaja ei viibinud värskes õhus, oli ta selleks küll soovi avaldanud, kuid arestimaja maksimaalse täituvuse tõttu polnud võimalik värskes õhus viibimist võimaldada. Kaebaja väitel toimusid vaidlused jalutamise teemal igapäevaselt. Kohtu hinnangul pole ka eluliselt usutav, et kaebaja oleks vabatahtlikult loobunud pooltel arestimajas viibimise päevadel värskes õhus viibimise võimalusest. Seega esineb tugev kahtlus, et kaebajale jäi värskes õhus viibimine võimaldamata, kuigi ta seda soovis. Kehtiva õigusega on vastuolus see, et kui kaebajal oli võimalus värskes õhus viibida, ei kestnud see korraga rohkem kui 30 minutit. Vastustaja ei ole väitnud, et värskes õhus viibimise võimaldamine oli kehtiva õigusega kooskõlas. Vastuses kaebusele on vastustaja välja toonud üksnes selle, et tegemist ei ole sellise õiguse riivega, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist (lk 3). Seega loeb kohus, et kõikidel värskes õhus viibimise päevadel toimus kaebaja õiguste rikkumine, sest temale ei tagatud värskes õhus viibimist vähemalt tund aega. Õiguste rikkumist raskendab asjaolu, et perioodil 23.08.2018-07.09.2018 viibis kaebaja kambris, kus isiklikku 6

(10)põrandapinda oli alla 3 m², mistõttu oli kambrivälise liikumisvõimaluse olemasolu eriti oluline. Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule, mille olulisus on üldteada, kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-611, p 14). 35. Kambrite sisustus ei võimaldanud kaebajal laua ääres süüa ning kambrites polnud nagisid, riiuleid või muid kohti, kus asju hoida.

§ 13

lg 1 p 2, 5 ja 8 kohaselt kuuluvad laud, riidenagi ja isiklike asjade hoiukoht kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei ole nende olemasolu kambris kohustuslik. Kohtupraktikas on leitud, et söömisvõimaluse puudumine laua taga üksi ei ole piisav, et lugeda see inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks või õigusvastaseks. Küll aga saab seda väljaspool vanglat tavaelus väga harva esinevat olukorda arvestada koosmõjus teiste puudustega kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2018 otsus nr 3-17-1578, p 14). Kuna arestimajas esinesid ka muud puudused, leiab kohus, et kahjuhüvitise väljamõistmisel saab arvestada asjaolu, et kaebajal polnud võimalik laua ääres süüa. Söömine ilma võimaluseta toidunõud lauale toetada on ilmselgelt ebamugav, eriti kuuma toidu puhul. Kohus leiab, et laua taga söömise võimaluse puudumist ei korva vastustaja poolt välja toodud võimalus lasta toidul maha jahtuda enne toidunõu kätte võtmist, sest sellisel juhul pidanuks kaebaja pidevalt sööma jahtunud toitu lisaks sellele, et ta sõi ilma võimaluseta laua taga istuda. Kohus leiab, et riiete ja muude esemete hoiukoha puudumine ei olnud selline ebamugavus, mida võiks pidada inimväärikust alandavaks. Hoiukoha puudumine iseenesest ei kahjusta kinnipeetu isiklikke esemeid ega takista nende kasutamist.

  1. Kaebaja väitel puudus tal ligipääs õigusaktidele. Vastustaja on aga väitnud, et kaebaja ei taotlenud ligipääsu õigusaktidele ja selgitab, et kui kaebaja esitanuks taotluse õigusaktidele ligipääsuks arestimajas viibimise ajal, olnuks
  2. aastal võimalus vastavad õigusaktid näiteks paberkandjal kaebajale esitada, sest vaidlusalusel perioodil ei olnud elektroonilise õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registri kasutamise võimaldamine kohustuslik. Sõltumata sellest, kas kaebaja taotles õigusaktidele ligipääsu või mitte, leiab kohus, et selle võimaldamata jätmine ei kujutaks endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Kaebaja väidab, et ta soovis erinevate õigusaktidega tutvuda, sest ta oli alles hiljuti vahistatud. Kohus saab aru, et kaebaja soovis õigusaktidega tutvuda seoses enda vahistamisega seotud õigusküsimustega. Kohus leiab, et õigusaktidega tutvumise võimaluse puudumist korvab asjaolu, et kriminaalmenetluses on isikul kaitsja, kellelt ta juba saab vajalikku õigusabi.
  3. Kaebaja väitel oli ligipääs üleriigilistele päevalehtedele kas raskendatud või puudus kohati üldse. Kaebaja väitel tuli paluda valvuri abi, et ajalehed viidaks ühest kambrist teise. Vastustaja on seisukohal, et kuna

§-s 31 ei ole kinnipeetu õiguste hulgas loetletud õigust saada lugemiseks üleriigilisi päevalehti ning ajakirju, on nimetatud õigus üksnes vanglas viibivatel vahistatutel. Kohus sellega ei nõustu. VangS § 93 lg 3 esimese lause kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatu on VangS § 4 tähenduses isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Seega puudub alus arvata, et arestimajas viibimine välistab VangS § 93 lg 3 esimesest lausest tuleneva õiguse.

ei reguleeri täpsemalt üleriigiliste päevalehtede kättesaadavust, kuid sellest ei saa järeldada, et VangS § 93 lg 3 kohaldamine on välistatud. Õiguskantsleri

  1. aasta kontrollkäigul Rahumäe arestimajja selgus, et arestimajja ei ole kinnipeetutele tellitud ajalehti. Võimaluse piires hangib arestimaja ajalehed samas hoones asuvast politseijaoskonnast (avalikult kättesaadav õiguskantsleri veebilehel, kontrollkäigu kokkuvõtte p 4.1.1). Poolte seisukohtadest võib järeldada, et Rahumäe arestimajja ei olnud ka
  2. aastal ajalehti tellitud. Kohustus kinnipeetutele ajalehtede lugemise võimalust pakkuda ja televisiooni- ja/või raadiosaadete jälgimist võimaldada on peamiselt seotud igaühe põhiõigusega 7

(10)informatsioonile. PS § 44 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Vastusest kaebusele võib aru saada, et kui kaebaja soovis raadiot kuulata või televiisorit vaadata, oli tal õigus hoida teatavatel tingimustel kambris raadiot või televiisorit. Tasuta informatsiooni hankimise võimalustele pole vastustaja viidanud. Kaasaegses maailmas on eelkõige n-ö massmeedia (nt ajakirjandus, televisioon jne) vahendusel jagataval informatsioonil oluline roll selles, et inimene saaks võimalikult suures ulatuses ühiskonnas toimuvast teadlikuks ning ka saadud info abil oma käitumist muuta/planeerida. Õiguskantsler on ajalehtede kontekstis rõhutanud, et kinnipeetuni peab ajaleht jõudma ebamõistliku viivituseta ning regulaarselt. Vastasel juhul muutuks ajalehtede jälgimise õigus sisutühjaks. Vananenud või ebaregulaarselt saabuva ajalehe lugemine ei pruugi täita avalikustatud informatsiooniga tutvumise eesmärki (kontrollkäigu kokkuvõte, p 4.1.1). Sealjuures leidis õiguskantsler, et ligipääs avalikule teabele ei ole piisaval määral tagatud sellega, et arestimaja koridorides mängib vahel raadio. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et arestimajas rikuti VangS § 93 lg 3 esimesest lausest tulenevat õigust. Kohus leiab, et seda asjaolu tuleb arvestada kahjuhüvitise väljamõistmisel. 38. Arestimajja vastuvõtmisel ei võimaldatud kaebajale pesemist. Kuigi kaebaja saabus Rahumäe arestimajja 21.08.2018, oli ta tegelikult kinni peetud juba alates 19.08.2018 ja viibis esialgu Lasnamäel Vikerlase osakonnas, kus pesemisvõimalused puuduvad.

§ 11

lg 1 esimene lause sätestab, et arestimajja vastuvõetud kinnipeetul võimaldatakse end vastavalt vajadusele pesta. Vastustaja selgitas 02.03.2020 vastuses kahju hüvitamise taotlusele, et arestimajja vastuvõtmisel võimaldatakse pesemine eelkõige juhul, kui kinnipeetu on antisanitaarses seisundis ja miski ei viita sellele, et taotleja (kaebaja) oleks 21.08.2018 Rahumäe tee arestimajja saabudes olnud antisanitaarses seisundis (otsuse p 2.15). Tagantjärgi ei ole enam võimalik tuvastada, kas kaebaja vajas 21.08.2018 arestimajja saabumisel pesemisvõimalust või mitte. Kohus leiab, et kuna

§ 26

lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kord nädalas kasutada sauna või dušši ning vahetada voodipesu, ei pidanud kaebaja pesematusest tingitud ebamugavust pikalt kannatama. Pesemisvõimaluse puudumist arestimajja saabumisel leevendas ka asjaolu, et kambris oli vähemalt külma vee kasutamise võimalus. Seega sai kaebaja teatud määral hoolitseda oma hügieeni eest ka kambris. 39. Kaebaja leiab, et mitmekesi kambris olles on ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamine äärmiselt ebameeldiv ja alandav. Olemas oli madal sein, mis eraldas osaliselt kraanikausi juures olevat ala muust ruumist. WC oli aga suuremas ulatuses avatud. EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (nt EIK Kohtu 04.07.2006 otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega. Rahumäe tee arestimaja WC-sid on Eesti kohtupraktikas varasemalt käsitletud. Tallinna Ringkonnakohus leidis 18.12.2014 otsuses haldusasjas nr 3-14-50078, et WC eraldamine viisil, kus WC-poti ette on ehitatud väike umbes 1,2 m kõrgune sein, võib olla õiguspärane olukorras, kus isik viibib kambris üksi. Mitmekesi kambris olles võis aga ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning kinnipidamisega vältimatult kaasnevaid kannatusi ületavaks (p 11). Vastusest kaebusele nähtub, et kaebaja viibis kambris üksinda üksnes perioodil 08.11.201809.11.2018 ehk Rahumäe arestimajas viibimise viimasel kahel päeval. Muul ajal oli ta samas kambris mitme kinnipeetuga. Enamasti oli ühes kambris 3-4 kinnipeetut. Seega loeb kohus, et enamuse Rahumäe arestimajas viibitud ajast oli WC kasutamine kaebaja jaoks ebameeldiv ja alandav. 8

(10)
  1. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja hoidmine arestimajas, kus temale tagatud põrandapind kambris jäi alla 4 m², ei olnud tagatud õigust viibida vähemalt tund aega värskes õhus ning puudus võimalus kasutada kambris WC-d privaatselt, oli õigusvastane ja vastuolus inimväärikuse austamise põhimõttega. Lisaks võtab kohus arvesse, et kaebajal ei olnud võimalik laua taga süüa ja üleriigilisi päevalehti lugeda, mida ei saa pidada kinnipidamisega kaasnevaks paratamatuseks. Kaebaja pidi sellistes tingimustes viibima kokku 41 päeva. Kohus märgib siiski, et tegemist ei olnud järjestikuse perioodiga, sest kaebaja viibimine Rahumäe arestimajas toimus kahes osas ligi kuu aja pikkuse vahega. Esimese viibimise jooksul pidi kaebaja õigusvastaseid tingimusi kogumis taluma 18 päeva järjest ja ligi kuu aega hiljem teise viibimise jooksul kõige pikemalt 16 päeva järjest. Kohus leiab, et inimväärikuse alandamisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Inimväärikuse alandamine tulenes otseselt arestimaja kinnipidamistingimustest, mistõttu on olemas põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebaja inimväärikuse alandamise vahel. Olukorras, kus kohtud on arestimaja WC-de probleemile juhtinud tähelepanu juba aastaid, ning samuti on väljakujunenud pikaaegne praktika inimväärikust tagava kambripinna arvestamisel ja seadusest tulenevkohustus tagada vahistatule ühe tunni pikkune vabas õhus viibimise võimalus, saab vastustajat pidada mittevaralise kahju tekitamises süüdi olevaks raske hooletuse vormis (võlaõigusseaduse § 104 lg 4). Kohtu hinnangul ei olnud ülerahvastatud kambris viibimise ja ebapiisava värskes õhus viibimise ärahoidmine või leevendamine ka võimalik, sest vastustaja on
  2. aastal möönnud arestimaja maksimaalset täituvust (PPA 17.12.2018 vastus kaebajale, kaebuse lisa 1). Vastuses kaebusele on vastustaja avaldanud, et arestimaja WC, laua taga söömise võimaluse puudumine ning üleriigiliste ajalehtede kättesaadavuse puudumine ei riku kaebaja õigusi. Seega peab kohus vähetõenäoliseks, et nende kinnipidamistingimuste osas oleks midagi muutunud, kui kaebaja oleks juba arestimajas viibimise ajal vastustajale vaide esitanud.
  3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Mittevaraline kahju tuleb kohtu hinnangul hüvitada rahas. Kaebaja nõuab hüvitist 450 eurot. Riigikohus selgitas 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kõiki asjaolusid arvesse võttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 225 eurot.
  4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot. Muud menetluskulud kaebajal puuduvad. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (HKMS § 109 lg 5). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Riigilõiv on vajalik ja põhjendatud menetluskulu ning selle kandmine nähtub kohtute infosüsteemist. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (väljamõistetav hüvitis on 50% kaebuses nõutud 450-eurosest hüvitisest), mõistab kohus vastustajalt riigilõivu välja vastavalt kaebuse rahuldamise protsendile. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 7 eurot ja 50 senti.
  5. Kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis ja menetluskulud tuleb kanda vastavalt kaebaja taotlusele (kaebuse lisa 5) Rahandusministeeriumi kontole nr EE932200221023778606, viitenumbriga 10588000207467, selgitusega Ants Võrro xx xx xxxx. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
(10)Tiia Nurm 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.