← Eesti

3-19-2454/27

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 08.05.2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-2454 Haldusasi XX kaebus Saarde Vallavalitsuse 12.

) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. 20.1 Kaebaja esitas koos kaebusega kohtule taotluse, milles palus nõuda Saarde Vallavalitsuselt välja kõik Rail Balticu aluste maade võõrandamis/kompenseerimis- ja asendusjuhtumid Saarde vallas. Vastustaja on vastusena kaebusele märkinud, et sellised juhtumid Saarde vallas puuduvad. Nimetatust järelduvalt ei ole kohtul võimalik kohustada vastustajat kohtule vastavaid dokumente esitama, kuivõrd kohus ei saa nõuda dokumentide esitamist, mida vastustajal ei ole. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse dokumentide välja nõudmiseks rahuldamata. 20.2 Kaebaja on oma 14.04.2020 menetlusdokumendis esitanud esialgses kaebuses esitatud nõudega analoogselt sõnastatud nõude kohustada vastustajat tegema uus korraldus, millega tagada kaebajale tema annaku (u 0,2 ha koos metsaga) kättesaamine. Ühtlasi määrata oma korralduses vastutav isik.

§ 49

lg 1 kohaselt võib kaebuse nõuet muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks

-i kohaselt lubatav. Kohus ei pea täiendavat nõuet eesmärgipäraseks ega lubatavaks ning jääb oma 14.01.2020 määruses toodud seisukoha juurde, mille kohaselt on kaebaja õiguste kaitseks kohane nõue kohustada vastustajat teha uus korraldus, millega antakse kaebajale asendusmaa Häädemeeste vallas või kompenseeritakse maa analoogselt Rail Balticu trasside ja metsa kompenseerimisele. Kuivõrd asja materjalide kohaselt ei ole vastustaja teinud korraldust kaebajale 0,2 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta, siis ei ole kohane nõuda sellise korralduse täitmist, st maa üle andmist kaebajale. Praeguses menetlusetapis saab kaebaja nõuda vara tagastamise menetluses vaidlustatud korralduses toodust teistsuguse otsuse tegemist. Sellise nõude on kohus menetlusse võtnud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust sekkuda vastustaja tegevusse selliselt, et nõuda haldusmenetluse läbi viimiseks konkreetse isiku määramist. Kaebajal on subjektiivne õigus enda avalduse menetlemisele mõistliku aja jooksul, kuid tal puudub õigus nõuda, et avalduse menetlemist juhiks konkreetne isik. Seega jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude kaebuse nõude muutmiseks. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt. 20.3 Kaebaja esitas 07.05.2020 kohtule avalduse, mis sisaldas täiendavaid seisukohti. Kohus jätab avalduse tähelepanuta, kuna see on esitatud peale kohtu poolt määratud tähtaega.

  1. Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  2. Vaidlustatud korraldusega nr 474 otsustati MaaRS § 6 lõike 2 ja § 14 lõike 2 alusel algatada kaebajale endise kinnistu nr 28712 maa, pindalaga 2,0 ha kompenseerimise menetlust; võtta kompensatsiooni määramisel aluseks 21.07.
  3. aastal koostatud endise õigusvastaselt võõrandatud Uue-Paru talu maa nr 19-a (kinnistu nr 28712) maksumuse määramise akt nr 8 ning määrata nimetatud aktil toodud andmete alusel kaebajale kompensatsioon 536 eurot. Maa tagastamise põhjuseks on märgitud MaaRS § 6 lõige 2 punkt
  5. MaaRS § 6 lg 2 p 1 sätestab, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui õigustatud subjekt ei nõua maa tagastamist, vaid soovib selle kompenseerimist, § 14 lõike 2 kohaselt on igal õigustatud subjektil õigus nõuda maa kompenseerimist vastavalt oma osale.
  6. Kaebaja omandas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse oma isalt E. Nt. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu maakonnakomisjoni 22.03.
  7. a otsuse nr 157 kohaselt oli E. N. tunnistatud endise Uue-Paru talu maa nr 19-a (kinnistu nr 28712, pindalaga 85,7 ha) õigustatud subjektiks 1/3 ulatuses. Otsuses on märgitud, et 4

(7)E. N. loovutas nõudeõiguse 2,0 ha ulatuses poeg XX. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus (lk 18-19) on E. N. 09.10.
  1. aasta avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta, milles ta palub registreerida oma avaldus vara suhtes, mis koosneb maaomandist Tippu nr 59 ja Uue-Paru 19-a ning Tippu talu elumaja, lauda ja aida suhtes. E. N. märgib avalduses, et taotleb maaomandi tagastamist ja hoonete kompenseerimist. Toimiku materjalide hulgas ei ole E. N. avaldust, milles ta oleks muutnud oma avalduses toodud tahet maa tagastamiseks ning nõudnud maa tagastamise asemel asendusmaad. Samas ei ole asjaolu üle, et E. N. vastavat tahet avaldas poolte vahel vaidlust. Ka Tali Vallavalitsuse 03.03.
  2. a korraldusest nr 19 nähtub, et E. N. on loovutanud kaebajale maa asendamise nõudeõiguse 2,0 ha ulatuses. Asjaolu, et E. N. taotles maa asendamist nähtub ka kaebaja poolt kohtule esitatud 14.05.
  3. a avalduselt, milles kaebaja teatab, et palub talle loovutatud 2,0 ha maa Tali vallas asendada Pärnu maakonnas, Häädemeeste vallas asuva maaga, kus kaebajal on ostetud talu hooned ja sõlmitud leping põllumajandusmaa ajutise kasutamise kohta.
  4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus ei ole kaebaja ega ka tema õiguseellase E. N. avaldust, milles nad oleksid taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimist. Vastava avalduse olemasolule ei ole vastustaja ka vaidlustatud otsustes ega kohtumenetluses viidanud. Avalduse puudumist on mööndud ka vara tagastamise menetluses. Nimelt määrati Tali Vallavalitsuse 16.11.
  5. a korraldusega nr 132 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ kaebajale kompensatsioon 8388 krooni. Viidatud korraldus on tühistatud Tali Vallavalitsuse 21.07.
  6. a korraldusega nr 89 ning sama korraldusega on määratud kompensatsioon A. H. ja V. N.. Kaebaja on kompensatsiooni saajate hulgast välja jäetud. Nimetatu on seletatav üksnes asjaoluga, et Tali Vallavalitsus jõudis järeldusele, et kompensatsiooni määramine kaebajale ei ole vastava avalduse puudumise tõttu õiguslikult võimalik.
  7. Seega on kohus kontrollinud, et tõele vastab kaebaja väide, mille kohaselt ei ole kaebaja ega tema õiguseellane avaldanud kunagi soovi õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks. Vaidlustatud korraldus on antud aga MaaRS § 6 lg 2 p 1 alusel, mis sätestab, et kaebajale ei tagastata maad põhjusel, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik taotleb maa kompenseerimist. Vastustajal ei olnud õigust määrata kaebajale kompensatsiooni olukorras, kus kaebaja selleks tahet avaldanud ei olnud ning korraldus ei vasta kehtivale õigusele.
  8. Iseenesest vastab tõele vastustaja väide, mille kohaselt on maareformi seaduse § 11 „ Maa asendamine“ tunnistatud 07.06.
  9. aastal kehtetuks. Kohus märgib, et seejuures juba alates 29.12.1994, mil kaotas kehtivuse MaaRS § 11 lg 3, sai omandireformi õigustatud subjekt, kellele maad ei tagastatud, asendusmaaks nõuda talle Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned. Samuti oli Vabariigi Valitsuse 11.04.1994 määrusega nr 131 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korras sätestatud, et asendusmaa saamiseks peab õigustatud subjekt esitama asendusmaa asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määrusega nr 143 kinnitatud "Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korras" sätestatud vormi kohase avalduse. Kehtestatud vormikohases avalduses tuli muuhulgas näidata, millist maad ja millisel alusel isik asendusmaana saada soovib. Maa asendamise soov saanuks maa tagastamise küsimuse lahendamisel arvesse tulla vaid juhul, kui isikul oleks vastava soovi esitamise ajal olnud õiguslikult võimalik asendusmaad saada. Käesolevas asjas ei nähtu, et vastustaja oleks kontrollinud, kas kaebajal oli seadusest tulenevalt õigus asendusmaa saamisele ning kas kaebaja poolt esitatud avaldus vastas nõuetele. Seejuures ei näi, et vallavalitsus oleks kaebaja õiguseellase või kaebaja 14.05.
  10. a avaldusele tegelikult mingisuguse käigu andnud või sellest avaldusest mistahes viisil maa tagastamise küsimuse lahendamisel tegelikult lähtunud. Avalduse esitamise hetke seisuga oli maa asendamine õiguslikult võimalik ning maa asendamise võimalused oluliselt laiemad, kui peale 29.12.
  11. a kehtima hakanud regulatsiooni kohaselt. 5
(7)
  1. Seega on Saarde Vallavalitsuse 12.11.2019 korraldus nr 474 õigusvastane ning kohus tühistab korralduse. Kuivõrd korraldus nr 474 on õigusvastane, siis on õigusvastane ning kuulub tühistamisele ka Saarde Vallavalitsuse 03.12.2019 korraldus nr 534, millega jäeti rahuldamata kaebaja poolt esitatud vaie.
  2. Järgnevalt lahendab kohus kaebaja poolt esitatud kohustamisnõude.
  3. Nagu kohus eelmises alajaotuses tuvastas, siis puudus vastustajal vastava avalduse puudumise tõttu õigus kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramiseks. Seega küsimust kompensatsiooni suurusest ei tõusetu. Vastuseks kaebajale märgib kohus, et kui kohalikul omavalitsusel oleks õigus määrata kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon, ei saaks sellisel juhul kompensatsiooni suuruse arvutamisel lähtuda samadest printsiipidest nagu kaebaja on välja toonud, st arvutada kompensatsioon lähtudes olukorrast, kus riik peab maa omanikuga läbirääkimisi Rail Baltic aluse maa omandamiseks. Maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg 8 sätestab, et käesoleva paragrahvi 4.,
  4. ja
  5. lõikes märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes
  6. aasta korralise hindamise tulemustest. Vastav seadusemuudatus jõustus 07.04.
  7. a. MHS § 12 lg 1 järgi loetakse esimeseks korraliseks hindamiseks maa maksustamishinna kindlaksmääramine
  8. aastal. Selle alusel toimub õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine kompenseerimisel. MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning Vabariigi Valitsuse
  9. augusti 2001 määruse nr 276 nr 1 põhiseaduspärasust kontrollis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma
  10. septembri
  11. a lahendis nr 3-4-16-
  12. Viidatud otsuses leidis Riigikohus esmalt, et Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada Põhiseaduse §-ga 32 (p 16). Ehkki Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, tuleb omandireformi ja maareformi seaduse alusel vara tagastamisel või kompenseerimisel järgida Põhiseaduse §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõigust (p 18). Omandireformi aluste seaduse järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Ülekohus heastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Vara, mille tagastamine avalikust huvist või heauskse omaniku usalduse kaitse vajadusest johtuvalt pole võimalik või mille tagastamist õigustatud subjekt ei taotle, kompenseerib riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Samade põhimõtete järgi toimitakse õigusvastaselt võõrandatud maaga (p 19). Kolleegium märgib otsuse punktis 20, et võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks on ekslik võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse, nende subjektidega, kellele vara kompenseeritakse. Isikud, kellele omandireformi käigus maa tagastati või kes said ebaseaduslikult võõrandatud maa eest kompensatsiooni, olid reformi algfaasis tõepoolest sarnases olukorras. Nad võisid esitada avalduse maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Alles menetluse käigus selgus, et ühtedele maad tagasi taotlenud isikutele on võimalik maa tagastada, teistele aga mitte. Õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja nende õigusjärglasi tuleb võrdselt kohelda menetluslike õiguste osas. Restitutsiooniprotsessi tulemusena saab osa subjekte vara tagasi, teistele aga vara kompenseeritakse. Kui võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, siis seisneb erinev kohtlemine esmajoones selles, et ühtedele riik tagastab vara, teistele aga kompenseerib. Lahendi nr 3-4-1-6-03 punktis 22 sedastab Riigikohus, et seadusandja ei sõnastanud omandireformi aluste seaduse § 13 lg-s 1 põhimõtet, et ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama maa turuhinnale. Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu 6
(7)olla vastutav tekitatud kahju eest. Kolleegium leidis kõnesoleva otsuse punktis 24, et maa hindamise seaduse
  1. veebruari
  2. aasta algtekst ja järgnevad redaktsioonid järgivad põhimõtet, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse
  3. aasta maa korralise hindamise alusel (§ 9 lg 8 ja § 12 lg 1).
  4. aasta maa korralise hindamise tulemusel saadud hindu otsustati kasutada restitutsiooni nõude kiirendamise huvides. Kolleegium leiab, et kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks
  5. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. Seega ei saaks kaebaja nõuda õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramist muudel alustel, kui seda võimaldab kehtiv õigus.
  6. Kohus tuvastas eelnevalt, et vastustaja ei ole menetlenud kaebaja avaldust asendusmaa saamiseks. Kuivõrd kohus tühistas korralduse nr 474 ja korralduse nr 534, siis tuleb vastustajal siiani lahendamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus uuesti lahendada. Seejuures tuleb vastustajal hinnata, kas kaebajal oleks tema avalduse menetlemise korral (avalduse esitamise ning MaaRS § 11 kehtetuks tunnistamise vahele jäi üle kahe aasta) olnud õigus saada asendusmaad. Vastava õiguse olemasolu korral tuleb kaebaja avaldus kehtiva õiguse kohaselt lahendada. Maareformi seaduse muutmise seaduse (edaspidi MaaRSMS) rakendussätete § 16 lg-s 5 sätestati, et MaaRSMS-i jõustumiseni kehtinud MaaRS § 11 lg 2 alusel esitatud maa asendamise avaldused loetakse võrdseks maa ostueesõigusega erastamise avaldustega. Seega sai maade asendamine toimuda kuni 07.06.1996 ning pärast seda tähtpäeva oli seda maad võimalik omandada maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel.
  7. Käesolevas otsuses kirjeldatud asjaoludel ei ole kohtul võimalik teha vastustajale kaebaja poolt soovitud kohustuslikke ettekirjutusi.

§ 41

lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Seega rahuldab kohus kaebaja poolt esitatud kohustamiskaebuse ning kohustab vastustajat lahendama kaebaja poolt 14.05.

  1. a esitatud avaldus õigusvastaselt võõrandatud Uue-Paru talu maa nr 19-a (kinnistu nr 28712) asendamiseks uuesti.
  2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse kogu ulatuses. MENETLUSKULUD 34.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Otsus tehakse kaebaja kasuks, mistõttu on vastustaja kohustatud hüvitama kaebaja poolt kantud menetluskulud. Kaebaja menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 15 eurot, mis kuulub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD KOHTUOTSUSEGA TALLINNA RINGKONNAKOHTU 11.11.2020 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.