Obsah (12)

§ 422§ 423§ 74§ 75§ 78§ 113§ 118§ 3§ 18§ 56§ 180§ 4

1-19-10249 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2020.a, Paide Kriminaalasja number 1-19-10249 Kohtunik Teet Olvik Kohtuistungi sekretär Anneli

§ 422

lg 1 järgi üldmenetluses Süüdistatav XX, elukoht: xxxxx xxxx, xxxx, xxxxxxxxxx; isikukood: xxxxxxxxxxx; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: xxxxxxxxx; emakeel: eesti keel; töökoht: xxxx xx. Kehtivad karistused puuduvad. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-de 306, 311, 313, 315, kohus otsustas: Süüdi tunnistada XX

§ 423

lg 1 järgi ning karistuseks mõsta 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 74

lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui XX ei pane 2 (kahe)aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustada XXi osalema kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis.

§ 78

p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 19.10.2020.a, välja arvatud

§ 75

sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. 1 1-19-10249 Asitõend – DVD-plaadid – KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde. Välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetult XXilt menetluskulud riigi tuludesse – KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulu 793 (seitsesada üheksakümmend kolm) eurot ning ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 876 (kaheksasada seitsekümmend) kuus eurot, kokku 1669 (üks tuhat kuussada kuuskümmend üheksa) eurot. Välja mõistetud menetluskulud tasuda 1 (ühe) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Luminor Bank, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber

1. Selgituseks märkida: XX, 1-19-10249, menetluskulud. Kohtuotsus saata süüdistatavale ja tema kaitsjatele, prokurörile ning kannatanule YY. Jõustunud kohtuotsus saata kriminaalhoolduse korraldamiseks Tallinna Vanglale ning teadmiseks Haigekassale. Edasikaebamise kord Vastavalt KrMS § 319 lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebe korras 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Apellatsiooniteate esitamise korral on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav 09.11.2020.a. Asjaolud 26.02.2020.a kohtule saabunud muudetud süüdistuse kohaselt on XXile süüdistus esitatud selles, et tema - juhtis omamata vastava kategooria juhtimisõigust 19.08.2018 kella 03:30 paiku Järvamaal xxxx xxxx xxxxx-xxxxxx x km mootorsõidukit Xxxxx xxreg. nr XXX XXX, sõites sõidukiga teelt välja ning paiskudes üle katuse. XX põhjustas tahtliku liiklus- ja käitusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse YY`ale. YYa tervisekahjustused järgnevalt: lülisamba 7.kaelalüli lülikeha purustusmurd koos
2. kaelalüli lülikeha murrufragmendi nihkumisega dorsaalsele põhjustades duurakoti ventraalse kontuuri kompressiooni ja võimaliku seljaaju vigastusega, paremal lülisamba 6./
3. kaelalüli – 7.kaelalüli/
4. rinnalüli intervertebraalmulkude kitsenemine, lülisamba
5. ja
6. kaelalüli lülikehade parempoolsete tagumiste lülikaarte nihkega murrud, pehmete kudede turse lülisamba kõrval, vasaku küünarvarre põrutus, nahaalune verevalum pea piirkonnas. Samuti põhjustas liiklus- ja käitusnõuete rikkumisega sõidukis viibivatele kaasreisijatele AA`ele, BB`le ja CC`ile tervisekahjustused, mille paranemine kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud. Sõidukijuht XX sõidukijuhina ei valinud ohutut sõidukiirust vastavalt liiklus- ja teeoludele, liikudes sõidukiga külglibisemisele parem külg ees ja ühekordsele ümberpaiskumisele pärast teelt väljasõitu. Juhitavuse kadu tekkis sõidukijuhi XX`i järsu roolipöördega vasakule. Sõidukit juhtides rikkus XX liiklusseaduse § 14 lg 2 nõudeid 2 1-19-10249 sellega, et ei jälginud liiklusalaste õigusaktide nõudeid, ei olnud liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning ei taganud liikluse sujuvust vältimaks ohtu ja kahju tekitamist; liiklusseaduse § 16 lg 1 nõudeid sellega, et oma käitumises ei hoidunud kõigest, mis võis takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; liiklusseaduse § 45 lg 1 nõudeid sellega, et ei sõitnud sõiduteel sõiduraja piirides; liiklusseaduse § 33 lg 2 p 6 enne sõidu alustamist ei veendunud, et sõitjad kasutavad nõuetekohaselt turvavahendeid; liiklusseaduse § 50 lg 3 p 1 ei arvestanud sõidukiiruse valikul oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid; liiklusseaduse § 50 lg 3 p 2 ei vähendanud kiirust, vajaduse korral seisma jäädes, kui tingimused seda nõudsid; liiklusseaduse 93 lg 2 p 3 juhtides sõidukit omamata vastava kategooria juhtimisõigust ning liiklusseaduse § 90 lg 1 p 1 sõidukit ei tohi juhtida kui puudub vastav kategooria juhtimisõigus; § 169 lg 2 p 2, 3 ja § 169 lg 6 nõudeid jättes teavitamata liiklusõnnetusest häirekeskusesse, ei osutanud abi vigastatutele ega toimetanud haiglasse, põgenedes sündmuskohalt ja liigutades sõidukit sündmuskohal enne politsei saabumist. Liiklusnõuete tahtlik rikkumine seisneb selles, et XX juhtis teadvalt sõidukit juhtimisõiguseta, tal puudusid vajalikud oskused ja õiged juhtimisvõtted, mistõttu põhjustas sõidukiga teelt väljasõidu. Oma tegevusega rikkus XX tahtlikult mootorsõiduki juhina liiklus- ja käitusnõudeid, millega ettevaatamatusest põhjustas ühele inimesele rasked tervisekahjustused, seega pani toime

§ 422lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Süüdistatav end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud ning oli seisukohal, et avarii toimumise ajal tema ei juhtinud sõidukit, vaid mootorsõidukit juhtis CC. Kaitsja leidis, et süüdistatav tuleb õigeks mõista. Kaitsja leidis samuti, et antud juhul ei ole kinnitust leidnud, et mootorsõidukit oleks juhtinud süüdistatav. Samuti leidis kaitsja, et juhul, kui YY oleks nõuetekohaselt olnud turvavööga kinnitatud, ei oleks kannatanule raskeid tervisekahjustusi tekkinud. Prokurör leidis, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toime panemises on leidnud tõendamist. Prokurör taotles süüdistatava süüdi mõistmist

§ 422

lg 1 järgi ning tema karistamist 3-aastase vangistusega, millest kuuluks kohesele kandmisele kaks kuud ning ülejäänud vangistus jätta

§ 74

alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pöörama, kohustades XXi osalema sotsiaalprogrammis. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et süüdistatava liiklusseaduse nõuete eiramine põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjeks oli YY raske tervisekahjustuse põhjustamine. Samas ei nõustu kohus prokuröri kuriteo kvalifikatsiooniga ning leiab, et XX tuleb süüdi mõista

§ 423lg 1 järgi.

Kohus on viidatud seisukohale jõudnud alljärgnevatel kaalutlustel. Esmalt märgib kohus, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 19.08.2018.a varajastel tundidel toimus süüdistusaktis märgitud kohas avarii. Avarii toimumine on kinnitust leidnud 20.08.2018.a sündmuskoha vaatlusprotokolliga (t.l 125-134), millega on fikseeritud sündmuskoht, sh sündmuskohal leidunud autodetailid. 20.08.2018.a asitõendi vaatlusprotokolliga (t.l 113-124) on tuvastamist leidnud sõiduki seisukord pärast avariid. Samuti nähtub sõiduki avariijärgne olukord kuulutuse väljatrükilt (t.l 153). Nimetatud kuulutuse ja sõiduki avariijärgse seisukorra nägemist on kinnitanud ka tunnistaja RL. Samuti on sündmuskohal katusel oleva auto ja inimeste nägemist kinnitanud tunnistajad SS ja EE. Tunnistaja EE selgitas kohtus, et nägi sündmuskohal katusele keeratud autot ja selle juures viibinud isikuid. Ka 28.11.2018.a on EE ütlused seostatud olustikuga (t.l 28-32), haakudes kohtuistungil antud ütlustega. Samuti tunnistaja SS selgitas kohtuistungil, et nägi sündmuskohal autot ja inimesi. Ka 06.12.2018.a on SS ütlused seostatud olustikuga (t.l 3336), haakudes kohtuistungil antud ütlustega. Eeltoodust tulenevalt on leidnud tõsikindlat tuvastamist liiklusavarii toimumine 19.08.2018.a süüdistusaktis märgitud kohas ning selle toimumise osas kahtlusi ei ole. 3 1-19-10249 Kriminaalasja põhivaidlus seisneb selles, et kas avarii hetkel juhtis mootorsõidukit XX või CC. Kohus on veendunud, et avariis osalenud sõidukit juhtis XX. CC viibis avarii toimumise hetkel juhi kõrval istmel. Kohus on sellisele veendumusele jõudnud alljärgnevatel kaalutlustel. Kannatanu YY selgitas kohtus, et avariid, s.o sõiduki juhti, ning sellele eelnenud sündmusi ta ei mäleta. Sündmusi mäletab ta alles alates hommikust, kui ärkas näoli maas tänaval, talle kutsuti kiirabi ja ta viidi haiglasse. Järgmisena mäletab ta alles sündmusi siis, kui paar päeva hiljem haiglas ärkas. Tunnistaja AA selgitas kohtus, et avariile eelnenud õhtul veedeti aega koos BB, YYa, CCi ja XXiga. Esmalt juhtis sõidukit CC ning tanklas asus sõidukit juhtima XX. Tunnistaja kinnitas, et aega vahetult enne õnnetust ja õnnetuse hetke ta ei mäleta. Kuid tunnistaja kinnitusel hetkel, mil ta sündmusi mäletab, juhtis sõidukit XX. Tunnistaja BB selgitas kohtus, et esmalt juhtis sõidukit CC, kuid tanklas toimus juhtide vahetus ning sõidukit asus juhtima XX. Ka BB selgitas kohtus, et avarii hetke ta ei mäleta, kuid kinnitas, et vahetult enne avariid juhtis sõidukit XX. Kaitsja avaldas tunnistaja eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt esimesel ülekuulamisel tunnistaja väitis, et kogu aja oli mootorsõidukit juhtinud CC. Tunnistaja selgituste kohaselt ta tõepoolest esimesel ülekuulamisel väitis, et mootorsõiduki juht oli CC, samas tunnistaja kinnitusel järgmistel ülekuulamisel väitis ta selgelt, et CC ja XX vahetasid ühel hetkel kohad ning vahetult enne õnnetust juhtis mootorsõidukit XX. Tunnistaja põhjendas vastuolu sellega, et esmane ülekuulamine toimus 19.08.2018.a ehk avariiga samal päeval ning tunnistaja sõnul oli ta siis veel šokis ning juhtunu detailid ei tulnud nii täpselt veel meelde. Kohus peab tunnistaja selgitusi eluliselt usutavaks. Esimene ülekuulamine on toimunud juhtunuga samal päeval. Ka BBl tuvastati juhtunu järgselt vigastused, s.o vaagna hulgimurd, ristluu parema tiiva murd

1. ja
2. ristluulüli kõrgusel, kõhuseina põrutus, põrutushaav, nahaalune verevalum ja pehmete kudede turse kuklapiirkonnas (t. l 99). Tunnistaja kinnitusel viibis ta vigastuste tõttu ka umbes kuu aega haiglas. Kohtu hinnangul ei ole selles midagi tavapäratut, et alaealine tunnistaja võis juhtunuga samal päeval antud ülekuulamisel väita, et juhiks oli CC. Tunnistajal on tuvastatud hulganisti erinevaid vigastusi. On ilmne ja eluliselt usutav, et olukorras, kus alaealine kannatanu on sattunud erinevate vigastusega haiglasse, võib ta olla hirmul, šokis vms, mis võib oluliselt mõjutada tema võimet selgelt ja detailselt juhtunut mäletada ning anda selle kohta tõepäraseid ütlusi. Veel enam ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et mootorsõidukit juhis XX. Seega tunnistaja ütlused, et sõidukit juhtis vahetult enne õnnetust XX, haakuvad ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Neil kaalutlustel leiab kohus, et BB kohtus antud ütlustes ei ole alust kahelda. Tunnistaja CC selgitas kohtus, et avariile eelnenud õhtul veedeti aega koos BB, YYa, AAe ja XXiga. Esmalt juhtis sõidukit tunnistaja ning tanklas asus sõidukit juhtima XX. Tunnistaja kinnitusel juhtis sõidukit vahetult enne õnnetust XX, kuid õnnetuse hetke CC ei mäleta ning järgmisena mäletab haiglas viibimist. Samas kaitsja avaldas tunnistaja eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt tunnistaja on ühel ülekuulamisel avaldanud, et magas hoopis sõiduki tagaistmel. Tunnistaja kinnitas kohtus, et sellist asja nagu ta on ühel ülekuulamisel väitnud, ei ole tegelikult toimunud. Tunnistaja selgitas, et vastavad ütlused võeti vahetult peale juhtunut, mil ta täpselt ei mäletanud juhtunut. Kohus peab tunnistaja selgitusi eluliselt usutavaks. Esimene ülekuulamine on toimunud juhtunuga samal päeval. Kohus märgib, et kohtuistungil küll vastava ülekuulamise kuupäeva ei avaldatud, kuid tunnistaja väitele, et ütlused võeti kohe peale õnnetust, ei ole menetlusosalised vastu vaielnud. Ka CCil tuvastati juhtunu järgselt vigastused, s.o aju koldeline vigastus põrutuskoldega peaaju paremas poolkeras, haavad pea piirkonnas, nahamarrastused pea piirkonnas ning üla- ja alajäsemetel, pehmete kudede turse peapiirkonnas (t.l 107). Tunnistaja kinnitusel viibis ta vigastuste tõttu ka umbes kaks nädalat haiglas. Kohtu hinnangul ei ole selles midagi tavapäratut, et tunnistaja võis juhtunuga samal päeval antud ülekuulamisel väita, et ta hoopis magas tagaistmel. Tunnistajal on tuvastatud hulganisti erinevaid vigastusi, sh peapiirkonna vigastused. On ilmne ja eluliselt usutav, et olukorras, kus tunnistaja on sattunud erinevate vigastusega haiglasse, võib ta olla hirmul, šokis vms, mis võib oluliselt mõjutada tema võimet selgelt ja detailselt mäletada samal päeval juhtunut ning anda selle kohta tõepäraseid ütlusi. Veel 4 1-19-10249 enam ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et mootorsõidukit juhtis XX. Seega tunnistaja ütlused, et sõidukit juhtis vahetult enne õnnetust XX, haakuvad ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Neil kaalutlustel leiab kohus, et CCi kohtus antud ütlustes ei ole alust kahelda. Sõiduki juhi vahetus on lisaks tunnistajate ütlustele kinnistust leidnud ka 06.12.2018.a vaatlusprotokolliga (t.l 135-139), millest nähtub, et avariis osalenud sõiduki rooli asub heledates riietes isiku asemel tumedates riietes isik. Kriminaalmenetluses on kindlaks tehtud, et heledates riietes isik on CC ja tumedates riietes isik on XX. Näiteks tunnistaja SS on kinnitanud, et CCil oli tol päeval seljas hele dressipluus. Seega antud vaatlusprotokolli ja tunnistajate ütlustega on leidnud ühest ja vastuvaidlematut tuvastamist, et 19.08.2018.a veidi enne kella poolt nelja hommikul asus avariis osalenud sõidukit juhtima XX. Eelnevast järeldub, et tunnistajad AA, BB ja CC kinnitavad, et vahetult enne avariid juhtis sõidukit XX. Avarii hetke ennast tunnistajad ei mäleta. Samuti nähtub videosalvestiselt, et veidi aega enne avariid asus sõidukit juhtima XX. Veel enam, lisaks viidatud tõenditele kinnitavad kohtu hinnangul ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid, et mootorsõidukit juhtis avarii ajal XX mitte CC. Lisaks autos viibinud isikutele kinnitas tunnistaja SS kohtus, et kui ta sündmuskohale jõudis, viibis CC juhi kõrvalistmel, olles turvavööga kinnitatud. Samuti haakuvad CCi juhi kõrvalistmel asumisega ka CCil tuvastatud vigastused. Tunnistaja TT selgitas kohtus, et 19.08.2018.a kella viie paiku hommikul saabus koju vigastatud ja verine CC. CCil oli vigastada saanud parem kõrv. Samuti nähtub parema kõrva vigastus patsiendikaardist (t.l 102-103) ning ekspertiisiga (t.l 104109) on tuvastamist leidnud, et CCil oli muuhulgas aju koldeline vigastus põrutuskoldega peaaju paremas poolkeras. Ekspertiisiga (t.l 142-145) on kindlaks tehtud, et mootorsõiduk sattus külglibisemisse parem külg ees ja pärast teelt väljasõitu paiskus ühekordselt ümber. Kohus on veendunud, et juhul kui CC oleks mootorsõidukit juhtinud, ei saaks tal olla sellist parema kõrva ja peaaju parema poolkera vigastusi, vaid vigastused oleks tõenäoliselt pea vasakpoolses piirkonnas. Pea parempoolse piirkonna vigastused haakuvad sellega, et kui sõiduk sattus libisemisse parem külg ees ja paiskus ümber, siis CCi pea paiskus paremale millegi kõva vastu. Kõrvalistujast paremale jääb sõiduki parempoolne küljeklaas. Seega pidi CCi pea paiskuma vastu parempoolset küljeklaasi. Juhul, kui aga CC oleks olnud sõiduki roolis, siis sõiduki juhist paremal, arvestades, et CC oli ka turvavööga kinnitatud, ei ole kõva pinda, mille vastu oleks saanud CCi pea paiskuda, vaid juhi istme ja kõrvalistme vahel on peapiirkonnas tühi ruum. Seega sõidukit juhtides ei oleks CCi pea saanud paiskuvad vastu kõva pinda selliselt, et tal oleks tekkinud pea parempoolse piirkonna vigastused. Märgitud asjaoludel on kohus veendunud, et kui CC oleks juhtinud mootorsõidukit, ei oleks tal pea parempoolse piirkonna vigastusi. Tunnistaja RRväitis kohtus, et CC oli turvavööga kinnitatud juhi koha peal. Samas esmalt väitis tunnistaja, et CC vist oli juhi kohapeal, tunnistaja kindel ei olnud. Samas kaitsja küsitlemise lõpus, kui kaitsja küsis, et kas CC oli juhi koha peal vastas tunnistaja kindlalt „jah.“ Teisalt tunnistajad AA, BB ja CC on kinnitanud, et vahetult enne avariid juhtis sõidukit XX. Veel enam, ka SS on kinnitanud, et ta nägi sündmuskohal, et CC oli turvavööga kinnitatud juhi kõrvalistmel. Kohus märgib, et RR ei ole kohtueelses menetluses üle kuulatud. Seega andis tunnistaja sündmuse kohta ütlusi esmakordselt alles 03.09.2020.a kohtuistungil ehk enam kui kaks aastat pärast juhtunut. Seetõttu ei ole välistatud, et tunnistajal ei pruukinud sündmused, s.o CCi paiknemine autos, enam nii täpselt meeles olla. Selliseks seisukohaks annab ka alust asjaolu, et tunnistaja ütlused on ka osaliselt vastuolulised, nt millises järjekorras isikud autost välja aidati. Tunnistaja esmalt väidab, et kõigepealt aidati välja CC. Samas hiljem väidab, et YY oli vist kõige esimene või oli YY hoopis ise autost välja saanud. Vastuseks ühele prokuröri küsimusele möönab ka tunnistaja ise, et ei mäletagi täpselt, kuidas ja millises järjekorras isikud välja aidati. Lisaks on tunnistaja oma ütluste osas ka ebakindel, kui alguses väidab kaitsjale, et CC oli vist juhi koha peal, siis kaitsja küsimuste lõpus, kui kaitsja küsib otse, kas CC oli juhi koha peal vastab tunnistaja „jah“. Lisaks võib olukorras, kus auto on katusel, segamini minna ka auto parem ja vasak pool, sest kui auto on katusel on tavapärasest vastupidi ka juhi ja kõrvalistuja koht. Kohus leiab, et kuna tunnistaja 5 1-19-10249 ütlused CCi asukoha kohta autos ei haaku teiste tunnistajate ütlustega, s.o AA, BB, CC, SS, samuti on RRütlused vastuolulised ning tunnistaja on oma vastustes ebakindel, ei saa RR ütlusi pidada usaldusväärseteks, mistõttu tuleb need jätta tõendikogumist välja. Tunnistaja DD DDselgitas kohtus, et ta nägi avariis osalenud sõidukit järgmisel päeval ning XXi sõnul olevat roolis olnud CC. Samuti VV väitis kohtus, et XXi kinnitusel olevat avarii hetkel mootorsõidukit juhtinud CC. Ka XX ise väitis kohtus, et avarii hetkel juhtis sõidukit CC. Süüdistatav XX tunnistas kohtus, et asus tanklas ise sõiduki rooli. Samas väidab süüdistatav, et enne õnnetuspaika oli veel üks peatus, kus uuesti CCiga kohad vahetati. XX väidab, et õnnetuse hetkel oli mootorsõiduki roolis CC. Kohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et autos viibinud isikute ja SS ütlused, CCil tuvastatud pea parempoolse piirkonna vigastused ning videosalvestis, millelt nähtub juhtide vahetus mõni aeg enne avriid, kinnitavad, et sõidukit pidi avarii hetkel juhtima justnimelt XX. Sisuliselt vaid XX ise väidab, et ta ei olnud roolis, sest ka DD ja VV teadmine juhi kohta pärineb justnimelt XXilt. Ka ütlusi veel ühe peatuse ja taaskordse juhi vahetuse kohta on andnud ainult XX. Mitte ükski teine autos viibinud tunnistaja ei ole kinnitanud, et oleks tehtud veel mõni peatus ja oleks toimunud taaskordselt juhtide vahetus. Samas XXil on ilmselge motiiv väita, et ta ei juhtinud mootorsõidukit. Esiteks puudus XXil juhtimisõigus (t.l 140-141). Samuti on tunnistajad andnud ütlusi selle kohta, et XX oli enne avariid tarvitanud alkoholi. Arvestades viidatud asjaolusid, on XXil ilmselge motiiv süüstada kedagi teist, vältimaks võimalikku vastutust ja karistust. Kuivõrd XXi ütlused veelkordse juhi vahetuse kohta ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning tõendite enamus kinnitab selgelt, et sõidukit pidi juhtima XX, leiab kohus, et XXi ütlused veelkordse juhi vahetuse osas ning selles osas, et avarii hetkel juhtis mootorsõidukit CC on selgelt ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tõendikogumist välja. Vastavad ütlused on ilmselgelt kantud motiivist vabaneda vastutusest. Samal põhjusel ei saa ka arvestada DD ja VV teadmist väidetavast juhist, kuivõrd vastav teadmine pärineb XXilt. Samuti ei vasta DD ja VV ütlused kohtu hinnangul KrMS § 66 lg 21 p 2 tingimustele, et neid oleks võimalik käsitleda iseseisvate tõenditena. Kaitsja hinnangul toetab ajavahe tanklast lahkumise ja kriminaalmenetluse alustamise teatises (t.l 147) märgitud avarii kellaaja vahel XXi väidet, et kuskil toimus veel peatus. Alles süüdistusaktis on avarii kellaaajaks märgitud kella 3:30 paiku. Kriminaalmenetluses on tõepoolest kindlaks tehtud (t.l 154, 110-112), et tanklast, kus toimus juhtide vahetus, kulub sündmuskohale jõudmiseks umbes 10 minutit. Samas leiab kohus, et märgitu ei kinnita kuidagi, et vahepeal pidi toimuma veel peatus ja taaskordne juhtide vahetus. Nimelt kriminaalmenetluse alustamise teatis on koostatud 31.08.2018.a. Samas kriminaalmenetluse käigus tõendite kogumisel ilmselgelt sündmuse kellaaeg täpsustus. Menetluse alustamise teatise koostamise ajaks, s.o 31.08.2018.a, olid näiteks BB, AA ja CC andnud esmased ütlused ning tõenäoliselt oskasid nad anda ka ütlusi sündmuse umbkaudse toimumise aja kohta. Samas hilisemas menetluses on kogutud veel tõendeid, mis kellaaega täpsustasid. Näiteks selgus alles 06.12.2018.a vaatluse käigus (t.l 135-139) ehk pärast menetluse alustamise teatise koostamist, et 19.08.2018.a kell 3.15 toimus Olerexis juhtide vahetus. Samuti tehti kindlaks see, et tanklast sündmuskohale jõudmiseks kulub umbes 10 minuti, alles 27.11.2018.a (t.l 110-112). Seega ilmselgelt prokurör süüdistusakti koostamise ajal täpsustas sündmuse toimumise aega. Siinkohal võib ka võrdluseks tuua, et kriminaalmenetluse alustamine näiteks

§ 113

lg 1 alusel ei tähenda, et isikule ka vältimatult esitatakse süüdistus

§ 113

lg 1 järgi, vaid kriminaalmenetluse käigus kuriteosündmus ja selle asjaolud täpsustuvad ning süüdistus võidakse isikule esitada hoopis näiteks

§ 118

lg 1 p 7, § 115, § 117 või § 114 lg 1 järgi kui ilmneb mõni lõikes 1 sätestatud kvalifitseeriv tunnus. Eelöldust johtuvalt on kohus seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamise teatis ei kajasta täielikku tõde juhtunu osas, vaid tõe ja tegelikult aset leidnu välja selgitamine ongi kriminaalmenetluse ülesanne. Kriminaalmenetluse alustamise teatisel on pigem informatiivne roll, et vastava sündmuse osas on menetlus alustatud ning juhtunu täpsemate asjaolude, sh näiteks täpsem sündmuse kelleaeg, välja selgitamine ongi kriminaalmenetluse ülesanne. Seega 6 1-19-10249 kriminaalmenetluse teatises märgitud kellaaeg ei kinnita kuidagi, et lisaks tanklale pidi toimuma veel üks peatus ja taaskordne juhtide vahetus. Tuginedes AA, BB, CCi ja SS ütlustele, CCil tuvastatud pea parempoolse piirkonna vigastustele ning videosalvestisele, millelt nähtub juhtide vahetus, leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud vastuvaidlematult ja usaldusväärselt tõendamist, et avarii hetkel juhtis mootorsõidukit XX. Kriminaalmenetluses on kindlaks tehtud, et autos viibinud isikutel olid pärast avariid erinevad vigastused. Isiku ekspertiisiaktist nr x (t.l 75-80) nähtub, et AAel on pärast avariid tuvastatud erinevad vigastused, mis kestavad rohkem kui neli nädalat kuid vähem kui neli kuud. Samuti kinnitab AA erinevaid vigatusi patsiendikaart (t.l 83-84) ja haiguslugu (t.l 150-152). Isiku ekspertiisiaktist nr x (t.l 95-101) nähtub, et BBl on pärast avariid tuvastatud erinevad vigastused, mis kestavad rohkem kui neli nädalat kuid vähem kui neli kuud. Samuti kinnitab BB erinevaid vigatusi patsiendikaart (t.l 94). Isiku ekspertiisiaktist nr x (t.l 104-109) nähtub, et CCil on pärast avariid tuvastatud erinevad vigastused, mis kestavad rohkem kui neli nädalat kuid vähem kui neli kuud. Samuti kinnitab CCi erinevaid vigatusi patsiendikaart (t.l 102-103). Isiku ekspertiisiaktist nr x (t.l 85-93) nähtub, et YYal on 19.08.2018.a tuvastatud lülisamba

1. kaelalüli lülikeha purustusmurd (ebastabiilne murd) koos
2. kaelalüli lülikeha murrufragmendi nihkumisega dorsaalsele põhjustades durakoti ventraalse kontuuri kompressioni ja võimaliku seljaaju vigastusega, paremal lülisama 6./
3. kaelalüli – 7.kaelalüli/1.rinnalüli intervertebraalmulkude kitsenemine, lülisamba
4. ja
5. kaelalüli lülikehade parempoolsete tagumiste lülikaarte nihkega murrud, pehmete kudede turse lülisamba kõrval, vasaku küünarvarre põrutus, nahaalune verevalum peapiirkonnas. Samuti on ekspert asunud seisukohale, et arvestades tervisekahjustuse paranemise tavalist kulgu ja keskmist aega on põhjustatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud. Samuti nähtuvad kannatanul 19.08.2018.a tuvastatud vigastused patsiendikaardist (t.l 81-82) ning haigusloost (t.l 148-149). Seega patsiendikaardi, haigusloo ja ekspertiisiaktiga on üheselt ja kahtlusteta kinnitust leidnud, et 19.08.2018.a tuvastati YYal tervisekahjustused. Kaitsja seadis menetluse käigus kahtluse alla, et kas YY sai vigastused ikka avariist tingituna. Kaitsja hinnangul ei ole välistatud, et kannatanu sai oma vigastused kuskil mujal. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul usaldusväärselt ning kahtlusteta kinnitust leidnud, et YY sai vigastused just avariis. YYa ütlustest nähtub, et ta ärkas järgmisel hommikul näoli maas XXi maja eest. XXi ütlustest nähtub, et RRviis tema ja ka YYa XXi maja juurde. Hommikul avastati YY XXi maja eest, kus kiirabi ta ära viis. Kohus leiab, et XXi ütlusi selle kohta, et YY oli juhtunujärgselt tema maja eest, kust ta hommikul avastati, saab pidada usaldusväärseteks. Nimelt viidatud osas ei ole süüdistatava ütlused vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samuti ei ole menetlusosalised seadnud kahtluse alla asjaolu, et YY oli pärast juhtunut XXi maja ees, kus ta ka hommikul pikali maas avastati. Väide, et YY võis vigastused saada kuskilt mujalt, on täiesti ebaloogiline ja terve mõistuse vastane. Jääb arusaamatuks, miks kannatanu oleks pidanud XXi maja eest lahkuma ja siis sinna tagasi tulema. Selline käsitlus ei käi kuidagi kokku terve mõistuse ja loogikaga, vaid sellisel juhul oleks YY pikali maast leitud kuskilt mujalt mitte XXi maja eest. Samuti puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid selle kohta, et YY oleks võinud raske tervisekahjustuse saada teekonnal sündmuskohalt XXi maja juurde või kuni kiirabi saabumiseni XXi maja ees viibides. Lisaks on YYal tuvastatud vigastused tüüpilised autoavarii vigastused. Ka ekspert selgitas kohtus, et YYal tuvastatud vigastused saavad tekkida liiklusõnnetuse käigus, kui auto paiskub katusele ning pea kukub vastu katust. Kaitsja väide, et kannatanu võis saada oma vigastused või need võisid süveneda avariijärgselt, on aktiivne kaitse väide. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eitanud enese mittesüüstamise privileegi absoluutset kehtivust, leides, et juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, 7 1-19-10249 pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1.) Käesolevas kriminaalasjas puuduvad igasugused viited, samuti ei ole ka kaitsja esitanud mitte ühtegi tõendit, et kannatanu oleks võinud oma vigastused saada muul viisil kui liiklusõnnetuse käigus. Kaitsja väited, et kannatanu vigastused võisid süveneda liiklusõnnetuse järgselt, kus raskes joobes inimene on halva kordinatsiooniga ning võib kukkuda, samuti langeda vägivaldse ründe ohvriks, on paljasõnalised ja tõendamata, mistõttu jäävad need tagajärjetuks. Eeltoodust tulenevalt on kohus täielikult veenudnud, et YY sai tal tuvastatud vigastused justnimelt XXi juhitud sõidukiga toimunud avarii käigus.

§ 118

lg 1 p 2 kohaselt loetakse raskeks tervisekahjustuseks tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Antud juhul on kannatanul tuvastatud

§ 118lg 1 p 2 mõttes raske tervisekahjustus.

Nimelt on ekspert asunud seisukohale, et arvestades tervisekahjustuse paranemise tavalist kulgu ja keskmist aega, on põhjustatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud (t.l 91). Järgnevalt on vaja tuvastada, kas XX rikkus liiklus- või käitusnõudeid. Muudetud süüdistuse (t.l 22) kohaselt heidetakse XXile ette LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 45 lg 1, § 33 lg 2 p 6, § 50 lg 3 p 1, § 50 lg 3 p 2, § 93 lg 2 p 3, § 90 lg 2 p 1, § 169 lg 2 p 2, 3 ja § 169 lg 6 rikkumisi. Ekspertiisiaktiga (t.l 142-145) on tuvastamist leidnud, et sõiduk sattus külglibisemisse ning pärast teelt väljasõitu paiskus ühekordselt ümber. Ekspert on asunud seisukohale, et sõiduki kiirus enne liiklusõnnetust oli ca 59 km/h. Samuti asus ekspert seisukohale, et juhil olid kõik võimalused väljasõidu ärahoidmiseks, eelkõige võimalus valida oludele vastav kiirus. Seega ekspertiisiaktist järeldub, et avarii põhjuseks oli ebaõige sõidukiiruse valik ehk antud juhul saab kõne alla tulla LS § 50 lg 3 p 1, 2 rikkumine. XX võis rikkuda ka muid liiklusseaduse nõudeid, millele prokurör on viidanud, nt juhtimisõiguse puudumine vms, kuid need rikkumised ei ole otseses põhjuslikus seoses avarii toimumisega. XXil ei olnud küll juhtimisõigust, kuid näiteks oludele ja oskustele vastava sõidukiiruse korral, vaatamata juhtimisõiguse puudumisele, ei oleks avariid juhtunud. Seega ei ole juhtimisõiguse puudumine otseses põhjuslikus seoses avarii toimumisega. Samuti ei ole otseses põhuslikus seoses avarii toimumisega ette heidetav LS § 33 lg 2 p 6 rikkumine. Isegi juhul kui XX oleks eelnevalt veendunud turvavarustuse kasutamises, ei oleks turvavarustuse kasutamine välistanud vale sõidukiiruse valiku puhul liiklusõnnetuse toimumist. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida seoses LS § 169 lg 2 p 2, 3 ja § 169 lg 6 rikkumistega, et

§ 3

lg 5 kohaselt on süüdlase samaaegne vastutus nii väärteo kui ka kuriteo eest välistatud üksnes siis, kui need süüteod moodustavad ideaalkogumi. Liiklusõnnetuse põhjustamise ja liiklusõnnetusest teatamata jätmise puhul see aga üldjuhul nii ei ole. Sel põhjusel saab enamasti toimepanijat karistada nii

§ 422

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kui ka LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-48-08,
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-81-07,
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-102-06 ja
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-87-06). Tuginedes Riigikohtu seisukohtale järeldub, et liiklusõnnetuse põhjustamine ja LS § 169 nõuete rikkumine ei moodusta ideaalkogumit. Seega ei saa ka

§ 423

või § 422 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu mitte kuidagi täita LS § 169 rikkumised. Eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul saab süüdistatavale ette heita üksnes vale sõidukiiruse valikut, kuna vaid märgitu on otseses põhjuslikuse seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud ekspertiisiga kinnitust, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli oludele mittevastav sõidukiirus. Seega XX rikkus LS § 50 lg 3 p 1, 2 nõudeid. XX oli valinud sõidukiiruse, mis ei arvestanud tema sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, mistõttu ei suutnud ta seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Samuti ei võimaldanud valitud sõidukiirus kiiruse sellist vähendamist ja seisma jäämist, kuigi tingimused seda nõudsid. XXi valitud ebaõige sõidukiiruse tõttu sattus tema juhtitud mootorsõiduk külglibisemisse, sõitis teelt välja ja paiskus ümber. 8 1-19-10249 Eeltooduga on leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et XXi ebaõige sõidukiiruse valiku (LS § 50 lg 3 p 1, 2 rikkumine) tõttu juhtus liiklusõnnetus. Samuti on tuvastatud, et avarii tagajärjel sai YY raske tervisekahjustuse. Kaitsja asus seisukohale, et juhul, kui YY oleks olnud turvavarustusega nõuetekohaselt kinnitatnud, ei oleks ta saanud raskeid tervisekahjustusi. Nii AA kui BB kinnitasid kohtuistungil, et tagaistmel ei olnud kellelgi turvavöö kinnitatud. YY ise täpselt ei mäletanud, kas tal oli turvavöö kinni või mitte. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on tõendeid selle kohta, et YYa turvavöö oli lahti, siis XXi vastutuse üle otsustamisel tuleb anda hinnang ka kannatanu käitumisele, sh võimalikule eneseohustamisele. Seega tuleb tuvastada, kas kannatanu vigastused põhjustas avarii või tingis need vigastused asjaolu, et avarii ajal ei olnud kannatanu turvavarustusega nõuetekohaselt kinnitatud. Kohus on seisukohal, et kannatanu rasket tervisekahjustust ei oleks ka kinnitatud turvavöö ära hoidnud. Käesoleval juhul puudub tõsikindel teadmine, et tagajärg ehk kannatanu raske tervisekahjustus jäänuks turvavöö nõuetekohasel kasutamisel saabumata. Seejuures tähtsust omab vaid asjaolu, kas saab tõsikindlalt väita, et vaatamata õnnetuse põhjustamisele süüdistatava poolt, oleks isikukahju olnud sootuks olemata või olnuks oluliselt väiksema raskusastmega, kui kannatanu oleks kasutanud nõuetekohast turvavarustust. YYa isiku kohtuarstliku ekspertiisi teostanud kohtuarst-ekspert möönis kohtus, et kinnitatud turvavöö korral oleks olnud võimalik, et kannatanu kaelavigatused ehk raske tervisekahjustus oleks võinud olla olemata. Samas ei asunud ekspert tõsikindlale seisukohale, et kinnitatud turvavöö korral oleks YYa raske tervisekahjustus välistatud. Seega on ekspert üksnes möönnud, et nõuetekohase turvavarustuse kasutamise korral, oleks kannatanu võinud saada praegusest erinevaid vigastusi. Samas ekspert ei välistanud täielikult rasket tervisekahjustust, vaid pidas üksnes võimalikuks, et isik ei oleks pruukinud rasket tervisekahjustust saada. AA ja BB kinnitasid kohtus, et YY istus juhi taga. Samuti selgitas CC, et YY istus juhi taga. YY oma asukohta täpselt ei mäletanud, kuid arvas, et võis istuda kõrvalistuja taga. Arvestades, et YY mäletab tollest õhtust väga vähe ning AA, BB ja CC on kinnitanud, et YY istus juhi taga, leiab kohus, et tõendatuks tuleb lugeda, et YY istus juhi taga ning YYa ütlusi tema asukoha osas ei saa pidada usaldusväärseteks. Asitõendi vaatlusprotokollist (t.l 113-124) nähtub, et avarii järgselt oli sõiduki katus juhipoolsest ehk vasakpoolsest küljest rohkem deformeerunud kui parempoolsest küljest (fotod nr 3, 4 t.l lk 116). Seega on võimalik, et kannatanu raske tervisekahjustus, s.o kaelalülide vigastus, sai tekkida ka deformeerunud sõiduki detailide survest kannatanu kehale/peale. Selliseks seisukohaks annab alust ka asjaolu, et BB ja AA, kes viibisid samuti tagaistmel kinnitamata turvavöödega, kuid kannatanust paremal ehk piirkonnas, kus katus on vähem deformeerunud, raskeid tervisekahjustusi ei saanud. Seega on kohus seisukohal, et kannatanu kehavigastused tekkisid ka sellest, et deformeerunud sõiduki detailid avaldasid kannatanu kehale survet. Viimati nimetatut ei oleks aga saanud mitte kuidagi välistada ka nõuetekohase turvavöö kasutamisega. Kaitsja väide, et turvavarustuse kasutamise korral ei oleks kannatanu saanud rasket tervisekahjustust, on aktiivne kaitseväide. Seega on ka kaitsja ülesanne esitada tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt luua menetlejale reaalne võimalus nende väidete kontrollimiseks. Käesoleval juhul ei ole kaitsja ega süüdistatav esitanud mitte ühtegi tõendit, mille alusel saaks tõsikindlalt väita, et kinnitatud turvavöö korral ei oleks kannatanu rasket tervisekahjustust saanud. Isiku süüstavate ja õigustatavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Eeltoodust tulenevalt puudub antud juhul tõsikindel teadmine, et nõuetekohase turvavöö kasutamise korral oleks jäänud raske tervsekahjustus saabumata. Seetõttu on kohus veendunud, et liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine ehk turvavöö nõuetekohane kinnitamata jätmine kannatanu poolt ei mõjutanud oluliselt koosseisupärase tagajärje saabumist. Neil asjaoludel tuleb tagajärje ehk raske tervisekahjustuse saabumine omistada liiklusõnnetuse põhjustajale ehk süüdistatavale. 9 1-19-10249 Eelviidatud seisukohta turvavöö kinnitamata jätmise osas seoses raske tervisekahjustuse tekkimisega on jaganud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 18.06.2019.a lahendis nr 1-18-7603. Eelnevast järeldub, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõsikindlat tuvastamist, et süüdistatava liiklusseaduse nõuete eiramine põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjeks oli YYale raske tervisekahjustuse põhjustamine. Märgituga on täidetud

§ 422

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis.

§ 422

lg 1 eeldab subjektiivsete tunnuste poolest tahtlust sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumise osas. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui isik rikkus liiklus- või käitusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega. Antud juhul tähendaks kaudne tahtlus, et süüdistatav kiitis heaks ja soostus kaasreisijate elu ja tervise ohustamisega. Viidatu on aga kohtu hinnangul täiesti ebamõistlik seisukoht. Kohus on seisukohal, et XXil ei olnud tahtlust rikkuda liiklusseadust teisi isikuid ohustaval viisil. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul liiklusnõuete rikkumine toime pandud hooletusest. XX oli sõidukiiruse valikul hooletu, hinnates ebaõigesti oma kogemusi, oskuseid, teeolusid jms. Selliseks seisukohaks annab alust ka ekspertiisiga tuvastatu, mille kohaselt oli sõiduki kiirus enne avariid ca 59 km/h ehk ka oluliselt väiksem sündmuskohal lubatud suurimast sõidukiirusest 90 km/h (t.l 125, sündmuskoha vaatlusprotokoll). Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks pidanud XX mõistma, et arvestades oma kogemusi, oskuseid, teeolusid jms, on ka ca 59 km/h ülemäärane kiirus. Kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks pidanud XX mõistma, et ebaõige sõidukiiruse valik võib põhjustada liiklusõnnetuse, milles võivad kaasreisijad saada raskeid tervisekahjustusi. Seega on antud tegu toime pandud

§ 18lg 3 sätestatud hooletuse ehk ettevaatamatusega.

Kohtu siseveendumuse kohaselt ei saa antud juhul väita, et XX oleks pannud toime liiklusnõuete tahtliku rikkumise, mistõttu vastab XXile etteheidetav tegu

§ 423lg 1 koosseisule.

Kohtu hinnangul on kaitsja etteheited tõendite kogumata jätmise kohta asjakohatud. Käesolevas kriminaalasjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis võimaldavad kahtlusteta ja tõsikindlalt lahendada XXi süü küsimuse. XXi poolt teo toimepanemise osas kohtul kahtlusi ei ole. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt

§ 423lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.

Süü ja karistus Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Seega on süüvõimeline süüdistatav XX pannud toime seaduses sätestatud süüteokoosseisule vastava teo.

§ 56lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus ei tuvastanud XXi puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et XXi süüd

§ 423lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisel tuleb pidada keskmiseks.

Antud juhul ei olnud kuriteo asjaolud kuidagi erakordsed vms, mis suurendaks või vähendaks isiku süüd. Samas tuleb ka arvestada, et lisaks YYale raske tervisekahjustuse põhjustamisele, said avariis kergemaid kahjustusi ka AA. CC ja BB ehk XX oma liiklusseadust eirava käitumisega ohustas lisaks endale veel nelja isiku elu ja tervist. Õiguskirjanduses1 on märgitud, et kui süüdlasel puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks, tuleks selle mõistmisest hoiduda, kaaludes

-s ettenähtud vabadusekaotuse alternatiivide kohaldamise võimalikkust (§ 69-692, 73-74). Kohus leiab, et süüdistataval ilmselgelt puuduksid vahendid rahalise karistuse tasumiseks. Süüdistatava 2018.a keskmine päevasissetulek oli pärast kohustuslikke maha arvamisi 2.1 eurot (t.l 146). Käesoleva otsusega mõistetakse XXilt 1 Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Juura 2015.a, lk 82. 10 1-19-10249 välja ka menetluskulud, lisaks tuleb tal kanda enda lepingulise kaitsja kulud. Arvestades isiku sissetuleku suurust ning kriminaalasja menetluskulusid, leiab kohus, et süüdistatav ei oleks võimeline rahalist karistust tasuma. Seega tuleb isikule karistuseks mõista vangistus. Võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, tuleb XX süüdi tunnistada

§ 423lg 1 järgi ning karistuseks mõista üks aasta ja kuus kuud vangistust.

XX on varasemalt kriminaalkorras karistamata (t.l 179). Seega ei ole ka kohtu hinnangul põhjendatud kohe esmakordselt vangistuse reaalne mõistmine, samuti ei ole toimepandud tegu selline, millega ilmtingimata peaks kaasnema vangistuse reaalne täitmisele pööramine. Seetõttu leiab kohus, et vangistus on võimalik mõista tingimisi. Kohus leiab, et katseaeg tuleb määrata kohustusega alluda käitumiskontrollile. Antud juhul on leidnud tuvastamist süüdistatava poolt liiklusseaduse eiramine hooletusest. Seega kohtu hinnangul vajaks süüdistatava suhtumine liikluses kehtivatesse reeglitesse muutmist/korrigeerimist. Kohtu hinnangul on kriminaalhooldusega võimalik teatud määral muuta ja kujundada isiku hoiakuid. Samuti aitab käitumiskontroll tagada kontrolli süüdimõistetu käitumise üle. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt peaks katseaeg olema pikem mõistetud vangistusest. Kohus leiab, et arvestades mõistetud karistuse pikkust, toime pandud tegu ja selle asjaolusid, siis käesoleval juhul on kohaseks katseajaks kaks aastat Seega

§ 74

lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui XX ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Kohus leiab, et XXi tuleb kohustada osalema sotsiaalprogrammis. Sotsiaalprogramm võimaldab muuta ja kujundada süüdistatava suhtumist liikluses kehtivatesse nõuetesse. Seega

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustada XXi osalema sotsiaalprogrammis.

Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud teo ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuritegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Menetluskulud

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna süüdistatav mõistetakse toime pandud kuriteos süüdi, kohustub ta hüvitama ka menetluskulud vastavalt § 180 lg-le 1. Käesolevas kriminaalasjas teostati isikute ekspertiisid, millega tehti kindlaks XXi liiklusseadust eiravast käitumisest põhjustatud tervisekahjustused. Ekspertiisid olid maksumusega 84 (t.l 79)+84 (t.l 92)+84 (t.l 100)+84 (t.l 108)=336 eurot. Lisaks teostati käesolevas kriminaalasjas liiklustehniline ekspertiis maskumusega 457 eurot (t.l 145), selgitamaks välja avarii tekkepõhjused. Seega ekspertiisidega koguti tõendeid XXi süüstamiseks. Seetõttu kuulub XXilt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel välja mõistmisele 336+457=793 eurot.

§ 423

lg 1 järgi kvalititseeritav kuritegu on tulenevalt

§ 4lg-st 3 teise astme kuritegu. Seega vastavalt Kr

MS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 tuleb XXilt välja mõista ka sundraha 584x1.5=876 eurot. Lähtudes eeltoodust, kuulub XXilt riigi kasuks väljamõistmisele menetluskulud kokku summas 793+876=1669 eurot. Kuna käesoleva otsusega mõistetakse XX süüdi, siis lähtudes KrMS § 180, tuleb lepingulise kaitsja kulud jätta XXi kanda. 11 1-19-10249 Asitõendid Asitõendid – DVD-plaadid – KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde. DVD-plaadid on 27.11.2018.a ütluste ja olustiku seostamise protokolli, 20.08.

1. asitõendi vaatlusprotokolli ja sündmuskoha vaatlusprotokolli ning 06.12.2018.a vaatluseprotokolli lisadeks. Asitõendi puhul on oluline, et seadustik nõuab selle kajastamist uurimistoimingu protokollis ning järelikult ei saa asitõendit käsitleda lahus seda kajastavast protokollist.2 Seega antud plaate tuleb käsitleda koos protokollidega. Protokoll ja asitõend on üks tervik ning neid ei saa käsitleda üksteisest eraldi. Kuna uurimistoimingu protokollid asuvad kriminaaltoimikus, tuleb kriminaalasja juurde jätta ka DVD-plaadid. Tõkendit ei ole kohaldatud. Tsiviilhagi või avalik-õiguslikku nõudeavaldust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Teet Olvik Kohtunik Pärnu Maakohtu otsus osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2021 otsusega: RESOLUTSIOON
2. Tühistada Pärnu Maakohtu
3. oktoobri 2020 otsus XX süüdimõistmise ja karistamise ning menetluskulude väljamõistmise ja süüdistatava kanda jätmise osas.
4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: Lõpetada XX

§ 422

järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetlus teos väärteotunnuste esinemise tõttu. Kohtulahendi koopia edastada Lääne Politseiprefektuurile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. Jätta KrMS § 183 kohaselt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulu 793 (seitsesada üheksakümmend kolm) eurot riigi kanda.

1. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 5000 eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 4300 eurot maakohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest ja 700 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest). 2 Kriminaalmenetluse seadustik: kommenteeritud väljaanne. Juura 2012, lk
4. 12