← Eesti

2-19-108528/36

Obsah (13)§ 142§ 145§ 4034§ 8§ 76§ 82§ 101§ 65§ 149§ 197§ 198§ 14§ 143

Tsiviilasi nr 2-19-108528 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2020, Tallinn Ts

) § 142 lõike 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 142

lõikest 3 tulenevalt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käenduslepingu punkti 3.5 alusel on kostja vastutus piiratud summaga 42 600 eurot. Vaidlus puudub, et Vabaduse Invest OÜ ei ole laenulepingu muudatusest nr 4 tulenevat kohustust täitnud.

§ 145

on sätestatud, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingu punktist 1.2 tuleneb, et juhul, kui võlgnik ei täida krediidilepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, kohustub käendaja täitma laenulepingust tulenevad nõuded oma vara ja vahendite arvelt tähtaegselt ja täies ulatuses, tasudes kreeditorile laenulepingust tuleneva võlgnevuse, intressid, viivised, kahjud ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutused ja kandma kreeditori ees koos võlgnikuga solidaarset vastutust (dtl 34).

  1. Kostja peamine vastuväide seisneb väites, justkui oleks vaidlusalune laen võetud sundolukorras, kuivõrd hageja ja laenusaaja vahel varasemalt tehtud tehingud ei olnud saavutanud oma eesmärki. Kostja selgitab sundolukorda sellega, et väidetavalt hageja soovitusel majandustegevuseks ja kasumi teenimiseks enampakkumiselt ostetud korterit ei olnud võimalik kasutada ega võõrandada. Kostja märgib, et korteriomand omandati juba
  2. a aprillis, kuid muudatus nr 3 sõlmiti 21.11.
  3. Kostja väitel oli nimetatud hetkeks hageja tegevuse tõttu muutunud laenusaaja majanduslik olukord niivõrd palju halvemaks, et laenulepingu muudatuse sõlmimine oli möödapääsmatu, kuid sundolukord ei piirdunud üksnes sellega. Kostja leiab, et lähtuvalt laenusaaja majanduslikust olukorrast ei oleks hageja tohtinud laenu üldse väljastada.
  4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus mh siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (edaspidi ka sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lõigete 2 ja 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seejärel tuleb kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tühisusele tuginev pool peab seejuures nimetama ja tõendama vähemalt ühe TsÜS § 86 lõikes 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-49-11, punktid 8-10).
  5. Kohus nõustub hagejaga, et laenusaajal laenulepingut sõlmides ja kostjal käenduslepingut sõlmides puudus erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu, mis viitaks sundolukorrale. Kohtu hinnangul ei saa asja materjalide põhjal järeldada, et kostja vastutuse aluseks olev laenu- või käendusleping oleks sõlmitud võlgniku või kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on asjas nr 7

(13)Tsiviilasi nr 2-19-108528 3-2-1-49-11 (punktis 8) selgitanud, et soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Seega võib olla nt krediidilepingu soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu, aga mitte ainult. Vastastikuste soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik. Tõendamiskoormis lasub käesolevas tsiviilasjas seega kostjal. Kostja ega kolmas isik ei ole tõendanud asjaolusid, mis viitaks vaidlusaluste vastastikuste lepinguliste soorituste väärtuse vastuolule heade kommetega.
  1. Kohus leiab, et kostja ja kolmanda isiku väited sundolukorra kohta on paljasõnalised, ekslikud ning kantud üksnes soovist oma kohustuste täitmisest kõrvale hoida. Tõendamata ja asjakohatud on väited, nagu oleks korteriomand ostetud hageja soovitusel enampakkumise teel. Kolmas isik kinnitas kohtule, et „OÜ Vabaduse Invest soovis eelnimetatud korteriomandit omandada majandustegevuse raames kiire tulu teenimiseks“ (dtl 220). Seega oli korteriomandi omandamine üksnes OÜ Vabaduse Invest enda äriline otsus, mille teostamises ja millega seotud ärilistes riskides on täiesti põhjendamatu süüdistada hagejat. Hageja märgib õigesti, et äritegevusega kaasnevad alati riskid.
  2. Täiesti põhjendamatu on ka kostja etteheide, justkui ei olnuks majandustegevuseks ja kasumi teenimiseks ostetud korterit võimalik kasutada ega võõrandada, sest korteriomandi eelmine omanik esitas kohtule hagiavalduse enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Kostja sõnul omandati korteriomand
  3. a aprillis, kuid vaidluste tõttu suudeti see müüa alles
  4. a juunis. Kohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-16-1454 jäeti hagi läbi vaatamata juba 13.04.2016, mis jõustus 19.05.2016 (dtl 179-182). Seega on täiesti alusetu kostja ja kolmanda isiku väide, nagu ei saanuks omandatud korterit kohtuasja tõttu müüa kuni juunini 2018 ning nagu ei saanuks Vabaduse Invest OÜ omandatud korteriomandit kasutada ega võõrandada. Samas rõhutab kohus veelkord, et korteri ostmine ja müük Vabaduse Invest OÜ poolt soovitud kiire tulu teenimise eesmärgil oli ilmselgelt üksnes Vabaduse Invest OÜ enda äririskiks, millest ei saa järeldada kostja ja kolmanda isiku viidatud sundolukorda. Hageja märgib õigesti, et Vabaduse Invest OÜ oleks saanud korteri võõrandada oluliselt varem, langetades hinda mõistlikule tasemale ja realiseerides vähem riske läbi võimaliku laenukahju.
  5. Kohus ei nõustu ka kostja ja kolmanda isiku etteheidetega, nagu ei oleks hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esiteks märgib kohus, et kuivõrd laenulepingu muudatus nr 4 oli sõlmitud Vabaduse Invest OÜ-ga kui äriühinguga, ei olnud tegemist tarbijakrediidiga ning hagejale ei laienenud laenulepinguga seoses

-st tulenevad tarbijakrediidiga seotud kohustused, sh

§ 4034tulenevad kohustused.

Sõltumata sellest oli hageja krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõike 3 alusel kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab käesolevas asjas esitatud tõendeid arvestades, et hageja ei ole nimetatud kohustusi rikkunud. Mh on hageja 25.05.2018 koostanud Vabaduse Invest OÜ laenuanalüüsi ja maksevõime hindamiseks (dtl 165-168). Seejuures muudatuse nr 4 sõlmimise aluseks oli kostja enda avaldus. Kostja esitas Vabaduse Invest OÜ esindajana hagejale 12.06.2018 avalduse, milles märkis: „Seoses korteriomandi Kaupmehe 14-11, Tallinn müügiga palun vähendada summas 164 640 EUR, lepingu nr 1670.0415.B muudatus nr.3. Laekunud summast palun kinni pidada tänaseks kogunenud jooksev intress, viivised ja lepingu muudatuse tasu ja lepingu muudatuse tasu. Alles jäänud summa 32 747,31 EUR palun vormistada 15.a annuiteetgraafikuks“ (dtl 164). 11.06.2018 tegi hageja Vabaduse Invest OÜ laenutaotluse osas krediidikomitee otsuse (dtl 169- 8

(13)Tsiviilasi nr 2-19-108528 178). Kohus nõustub hagejaga, et ärilaenu muudatuse vormistamisel ei olnud hagejal kohustust hinnata kostja kui käendaja laenuvõimekust, sh kostja sissetulekuid. Hageja märgib õigesti, et kostja pidi Vabaduse Invest OÜ esindajana olema laenulepingu muudatust allkirjastades teadlik äriühingu majanduslikust olukorrast ja laenukohustust võttes pidas võimalikuks selle täitmist äriühingu poolt. Samuti oli kostja käenduslepingut allkirjastades teadlik, et juhul kui Vabaduse Invest OÜ oma kohustusi ei täida, on hagejal võimalik võlgnevus sisse nõuda ka kostjalt.
  1. Laenulepingu muudatusega nr 4 analoogne protseduur toimus ka 21.11.2017 sõlmitud muudatuse nr 3 ettevalmistamisel (vt dtl 138-163). Seetõttu märgib hageja õigustatult, et kostja on juba varasemalt olnud valmis käendajana vastutama laenukohustuse täitmise eest. Kostja oli ka muudatusele nr 4 eelnenud muudatuse nr 3 käendajaks, kus käendaja vastutus oli piiratud summaga 251 070 eurot (dtl 161-163). Kuigi hageja viis laenuanalüüsi läbi ka muudatuste allkirjastamise eelselt, on oluline asjaolu, et sisuliselt kujundati muudatusega nr 4 ümber üksnes varasemast laenust tulenevaid kostja kohustusi. Kostja kui käendaja vastutus muutus seoses muudatusega nr 4 ligi kuus korda väiksemaks võrreldes varasema käenduslepinguga (vrdl dtl 161-163 ja 71-73). Seega puudub alus hagejale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ainuüksi seoses laenulepingu muudatustega, sest laenulepingu muudatustega ei antud tegelikkuses uut laenu, vaid senised laenud asendati uutega ja varasemad laenud loeti refinantseeritud ulatuses lõppenuks. Seega on alusetud ka kostja ja kolmanda isiku etteheited, justkui ei oleks lähtuvalt Vabaduse Invest OÜ majanduslikust olukorrast hageja tohtinud „laenu väljastada“ ning nagu ei oleks OÜ Vabaduse Invest majandusnäitajad võimaldanud uue laenulepingu muudatuse sõlmimist. Kostja ja kolmas isik lähtuvad ekslikust arusaamast, justkui tähendaks vastutustundlik laenamine seda, et võlgnik ei või oma varasemast laenulepingust tekkinud kohustusi osaliselt tasuda ja seeläbi algset laenulepingut refinantseerimisega muuta. Kohus märgib, et muudatuse nr 4 sõlmimise aluseks oli kostja enda avaldus, millega paluti seoses korteriomandi müügiga vähendada võlga summas 164 640 eurot ning allesjäänud summa 32 747.31 eurot paluti vormistada 15 aasta pikkuseks annuiteetgraafikuks (dtl 164).
  2. Kostja esitas 02.09.2019 menetlusdokumendis taotluse kohustada hagejat esitama kohtule kõik Vabaduse Invest OÜ krediidivõimekuse hindamise aluseks olnud dokumendid, mis olid laenulepingu ning kõikide selle juurde kuuluvate muudatuste sõlmimise eelduseks. Kostja märkis, et kogutavad tõendid omaks eriti suurt tähtsust juhuks, kui kolmas isik jäetakse menetlusse kaasamata (dtl 107-110). Kohtu hinnangul on kostja esitanud kohtule asja õigeks lahendamiseks piisavas mahus dokumente seoses Vabaduse Invest OÜ krediidivõimekuse hindamisega. Samuti kaasas kohus menetlusse Vabaduse Invest OÜ (dtl 213-215), kes esitas kohtule omapoolsed seisukohad. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks nõuda hagejalt täiendavaid Vabaduse Invest OÜ krediidivõimekuse hindamise aluseks olnud dokumente. Ühtlasi kohus selgitab, et isegi vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgmine ei võimaldaks kostjal ja kolmandal isikul oma kohustuste täitmisest vabaneda. Isegi juhul, kui vastutustundliku laenamise põhimõtet oleks rikutud, võiks sellest kostjale tuleneda üksnes nn usalduskahju hüvitamise nõue, mida võiks olla võimalik tasaarvestada hageja nõudega. Kuna aga kohtu hinnangul käesolevas asjas ei ole tuvastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, samuti ei ole tuvastatud kostjale tekitatud kahju ning kostja ei ole esitanud hageja nõude suhtes tasaarvestuse avaldust, ei pea kohus vajalikuks antud küsimust täiendavalt analüüsida.
  3. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kostjal puudub alus keelduda oma kohustuste täitmisest hageja ees. Vastavalt

§ 8

lõikele 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lõike 1 ja § 82 lõike 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 82lõike 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda 9

(13)Tsiviilasi nr 2-19-108528 kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt

§-st 100. Seega on võlausaldajal õigus vastavalt

§ 101lõike 1 punktile 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist.

Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostja või kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude sel põhjusel rahuldamata jätta. Kostja ei esitanud kohtule ka muid tõendeid, mis tõendaksid kostja õigust käenduslepingut mitte täita.

  1. Eeltoodud asjaolusid arvestades kuulub hagi rahuldamisele. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole kostja vaidlustanud hageja nõude arvestuslikku külge ning kohus leiab, et hageja on oma nõude kujunemist ja suurust piisavalt tõendanud. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.
  2. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks ja hagi kuulub rahuldamisele, tuleb hageja ning kostja menetluskulud jätta TsMS § 162 lõikele 1 kostja alusel kanda.
  3. Juhindudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lõike 1 punktist 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja teatas, et temal ei ole muid menetluskulusid peale riigilõivu. Kohus leiab, et TsMS § 138 lõigetest 1 ja 2 ning § 139 lõikest 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 1000 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lõike 2 alusel tema enda kanda. Kostja apellatsioonkaebus
  4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palub lahendi tühistada, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  5. Maakohus kohaldas ebaõigesti õigusnorme, hindas ebaõigesti tõendeid ja rikkus võistleva kohtumenetluse põhimõtet. Hageja menetlusdokumendid sisaldavad teadlikke valeväiteid. Nt väitis hageja, et kostja oli teadlik kõikidest asjaoludest, sh laenuvõtja majanduslikust olukorrast, kuivõrd ta oli laenusaaja juhatuse liige. Samuti, et kompromissi ei sõlmitud kostja tahtmatuse tõttu. Kostja oli valmis kompromissi sõlmima ning nõustus talle esitatud tingimustega, kuid enne kompromissi sõlmimist loobus laenuandja sellest. Laenusuhted tekkisid laenuandja initsiatiivil ja lepingu muudatuste (ka laenu võtmine) vormistamised olid seotud korteriomandi ostmisega. Laenuandja oli tehingust huvitatud, kuivõrd korteriomand oli juba eelnevalt koormatud tema kasuks seatud hüpoteegiga. Kolmas isik ostis korteriomandi üksnes eeldusel, et seda saab kiiresti edasi müüa ning seeläbi vaheltkasu teenida. Laenulepingu muudatuste vormistamisel puudus laenusaajal võimekus muudatusi teenindada. Korteriomandit ei olnud võimalik võõrandada, sest peale omandamist algas kohtus eelmise omaniku poolt esitatud avalduse alusel menetlus ja korteriomandil lasus keelumärge. Eeltoodust tervikuna on selge, et muudatus nr 4 sõlmiti sundolukorras, sest korteriomandit ei olnud võimalik müüa esialgse plaani kohaselt ja kasu teenimise asemel müüdi asi kahjumiga. Ka oli laenusaaja majanduslik olukord muutunud müümise hetkeks katastroofiliseks, mis omakorda võimaldas laenusaajal peale suruda ebamõistlike ja kahjulike tingimusi.
  6. Laenuandja ega käendaja maksevõimet ei kontrollitud. Vastutustundliku laenamise nõuded eeldavad maksevõime kontrollimist nii laenusaaja kui käendaja suhtes. Ka Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et käendaja puhul tuleb kontrollida tema maksevõimet. 10

(13)Tsiviilasi nr 2-19-108528
  1. Vaidlustatud otsuses on kirjeldatud hagi asjaolude ja hageja nõude all hageja seisukohti, sh ka neid, millele hageja otseselt hagis ei tuginenud, kuid mida ilmselt võis leida hagiavaldusele lisatud dokumentidest. Kostja ja kolmanda isiku esitatud asjaolusid on kajastatud valikuliselt. Kostja väited ja tõendid on käsitlemata. Valikulise asjaolude esiletõstmisega saab luua fooni ebaõige otsuse tegemiseks.
  2. Maakohus märgib, et laenuandja hindas muudatuste sõlmimisel kostja ja laenusaaja maksevõimet. Ometi selgus menetluses, et laenuandja ei küsinud kummaltki isikult maksevõime hindamise aluseks olevat infot või dokumente. Maakohus märgib, et kostja oli teadlik laenuandja majanduslikust olukorrast, kuivõrd talle oli väljastatud lisa sõlmimiseks volikiri. Sellist järeldust ei ole alust teha. Maakohus leiab, et kuna laenusaaja ei ole seaduse mõistes tarbija, ei olnud krediidivõimekuse hindamine oluline. Maakohus jättis tähelepanuta, et käendajaks on füüsiline isik. Samuti, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb ka käendaja maksevõimet kontrollida. Maakohus märkis, et maksevõime hindamine ei ole oluline ka seetõttu, et korteriomandit sooviti kiiresti edasi müüa kasumi teenimise eesmärgil. Selline hinnang on vale. Maakohus leidis, et laenusaaja ja käendaja on kahju tekkimises ise süüdi, kuna ei kiirustanud korteriomandi müügiga ning vaidlus eelmise omanikuga ei takistanud müüki. See on ebaõige järeldus. Vastustaja seisukoht
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja apellatsiooniastmes esitatud menetlusdokumentidega, ei tuvastanud maakohtu poolt selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja jaotab apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1, § 173 lõige 1).
  5. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Käesolevas tsiviilasjas on vaidluse all võlausaldaja ja käendaja vaheline õigussuhe, milline tekkis 12.06.2018 käenduslepingu alusel. Käenduslepinguga kohustus käendaja vastutama laenuandja ees juriidilisest isikust kolmanda isiku laenukohustuse täitmise eest. Laenukohustus tulenes samal kuupäeval kolmanda isiku ja laenuandja vahel sõlmitud laenulepingu muudatusest nr 4 (käenduslepingu punkt 1.1).

§ 145

lõikest 1 ja käenduslepingu punktist 1.2.2 tulenevalt võttis käendaja kohustuse vastutada solidaarselt laenusaajaga.

§ 65

lõikest 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku täitmist mh igalt solidaarvõlgnikult.

§ 149

lõike 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, v.a. need, mis on seotud põhivõlgniku isikuga. Kuigi käenduslepingu punktidest 1.1 ja 3.6 tulenevalt oli kokku lepitud, et käenduslepingu eesmärgiks on tagatise andmine ka sel juhul, kui põhivõlgnik esitab kohustusele vastuväiteid ja et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida võib esitada võlgnik, siis kostja menetlusdokumentidest nähtuvalt ei ole ta esitanud vastuväiteid, mida

§ 149lõike 2 teise lause alusel sellise kokkuleppe puhul esitada ei saa.

Sama sätte lõikest 3 tulenevalt ei saa käendaja teostada põhivõlgniku eest kujundusõigusi, st ei saa esitada avaldust laenulepingu tühistamiseks TsÜS § 90 mõistes ega käendatava kohustuse tasaarvestamiseks põhivõlgnikul võlausaldaja vastu oleva rahalise nõudega

§ 197mõistes. Käendaja saaks tugineda põhivõlgniku kahju 11

(13)Tsiviilasi nr 2-19-108528 hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, mille põhivõlgnik on võlausaldaja nõudega tasaarvestanud

§ 198kohase avalduse esitamisega.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtu ette toodud eluliste asjaolude alusel ei ole alust tuvastada laenulepingu ja/või selle muudatuse nr 4 ja/või käenduslepingu tühisust TsÜS § 86 alusel (heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing). Maakohus ei rikkunud TsMS § 232 lõikest 1 tulenevat tõendite objektiivset kogumis hindamise kohustust. Ka ei jätnud maakohus ühtegi asjakohast kostja väidet ega tõendit tähelepanuta ning maakohtu mõttekäik on loogiline ja jälgitav. Isegi kui esmane ettepanek äriühingule osta konkreetne korteriomand ja võtta selleks laenu tuli hilisemalt laenuandjalt, tegutses äriühing oma igapäevases majandus- ja kutsetegevuses teadlikult eesmärgiga omandada kohtutäituri enampakkumiselt asi odavalt ja müüa see esimesel võimalusel võimalikult suure kasumiga edasi. Tegemist on tavapärase äritegevusega, millega siiski kaasnevad üldiselt teadaolevalt erinevad riskid. Lepingu tühisuse asjaolusid tuleb kontrollida sõlmimise aja seisuga ja hilisemad sündmused ei saa olla aluseks tehingu tühisuse tuvastamisel. Laenusaaja ei ole laenulepingut tühistanud. Kostja ei ole toonud välja tema isikuga seotud elulisi asjaolusid, mis annaksid eraldi aluse kontrollida käenduslepingu tühisust TsÜS § 86 alusel (et ta oleks sõlminud käenduslepingu sõltuvussuhtest põhivõlgnikuga või muust isiklikust põhjusest; et ta ei saa käendatavast kohustusest isiklikku kasu; et tema vastutuse maksimumsumma oli võrreldes tema sissetulekutega lepingu sõlmimise ajal sellised, et laenuandja sai eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda ta põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; et nimetatud eeldused olid lepingu sõlmimise ajal laenuandjale äratuntavad (Riigikohtu lahend nr 2-14-21710, punkt 49)).
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtu ette toodud eluliste asjaolude alusel ei ole alust tuvastada laenuandja poolt laenulepingu ega selle muudatuse nr 4 sõlmimisel KAS § 83 lõikes 3 sätestatud kohustuse järgida krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkumist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Ka selles osas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega näe alust maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise iseenesest ei too kaasa laenulepingu tühisust ega välista laenuandja nõuete maksmapanekut. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et sellisel juhul saab laenusaajal olla õigus kas laenuleping tühistada või nõuda lepingueelsete kohustuste (

§ 14

lõige 1) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist (nt Riigikohtu lahend nr 2-14-21710, punktid 39-40). Käesolevas asjas ei ole kohtu ette toodud, et laenusaaja oleks laenulepingu tühistanud vastava tahteavalduse esitamisega laenuandjale või oleks laenusaaja esitanud laenuandjale nõude kahju hüvitamiseks ja vastavasisulise tasaarvestuse avalduse. Eelnevalt tõi kolleegium juba esile, et käendaja ei saa teostada põhivõlgniku kujundusõigust, vaid saab ainult toetuda põhivõlgniku poolt teostatud õigussuhete ümber kujundamisele (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-14-21710, punkt 52). Ekslik on kostja arusaam, et vastutustundliku laenamise põhimõte kehtib ka käenduslepingu sõlmimisel. Käendaja ei ole laenusaaja, kes peab laenukohustust jooksvalt täitma (Riigikohtu lahend nr 2-14-21710, punkt 48). 54. Lisaks eelnevale märgib kolleegium, et käendaja ei ole käesolevas asjas ka käenduslepingut tühistanud eksimuse või pettuse tõttu ega ole esitanud laenuandja vastu vastunõuet või tasaarvestuse avaldust

§ 14lõike 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Viimati nimetatud nõude 12

(13)Tsiviilasi nr 2-19-108528 aluseks saaks olla laenuandja poolt käendaja teavitamata jätmine laenusaaja majanduslikust olukorrast (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-160-16, punktid 15, 17.1, 19). Käesolevas asjas ei saaks ka eelduslikult kostjal sellist etteheidet laenuandjale olla, kuna ta kinnitas käenduslepingus, et on teadlik laenusaaja maksevõimest ja varalisest seisukorrast lepingu sõlmimisel ning et talle on võimaldatud tutvuda laenusaaja poolt laenuandjale esitatud andmetega (punkt 7.3.2, 7.3.3). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tegutses kostja laenusaaja majandustegevuses sisuliselt juhatuse liikme ülesannetes ja oli suhetes laenuandjaga laenusaaja lepinguliseks esindajaks. Nimetatud asjaolud on tõendatud 27.03.2017 notariaalse volikirjaga, milles laenusaaja juhatuse liige YY andis kostjale XX-le laialdased volitused erinevate tehingute ja toimingute tegemiseks äriühingu igapäevases majandustegevuses. Arvestades volituste ulatust saab äriühingu igapäevasest tegevusest kõrvalseisja mõistlikult asuda seisukohale, et kostja sai faktiliselt tegutseda äriühingu juhatuse liikme ülesannetes, kuigi ta äriregistri kohaselt seda ei olnud. Käenduslepingu täitmise nõude seisukohalt ei oma ka tähendust, kas kostja oli lepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige või mitte (Riigikohtu lahend nr 2-17-1601, punkt 30). Nii ühel kui teisel juhul on käenduslepingu näol tegemist

§ 143

lõike 1 mõttes tarbijakäenduslepinguga, kuna kostja käendajana on füüsiline isik. Puudub vaidlus, et lepingus oli kokku lepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, mistõttu

§ 143lõike 2 alusel ei ole käendusleping tühine.

Asjaolu, et hageja oli hagiavalduses nimetanud kostjat ebatäpselt laenusaaja juhatuse liikmeks, ei saanud tuua kaasa ebaõige otsuse tegemist. Maakohus nimetas otsuses kostjat õigesti laenusaaja volitatud esindajaks.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Vastutuse rahalisele suurusele kostja (alternatiivseid) vastuväiteid ei ole kaebuses esitanud.
  2. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Kostja poolel kaasatud kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lõike 2 alusel tema enda kanda. Kuna apellatsioonimenetluses hagejal kulusid ei ole, puuduvad käesolevas asjas rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.