4-20-4791/12

(6)4-20-4791 sõidutundide hulk, sõiduki väljarentimine, majanduslik olukord ja taksosõitude tegemine) kinnitavad tõendid või asjaolusid kinnitavate tunnistajate nimed ja aadressid ning märkida, kas ta soovib kaitsja osavõttu menetlusest. D. Tamuri saatis kohtule kaebuse elektronpostiga digitaalse allkirjata PDF-failina. PDF-vormingus kaebus (paberkandjal allkirjaga kaebuse skaneering) ei oma allkirjastatud dokumendi jõudu, tegu on pelgalt paberkandjal originaali koopiaga. Digitaalse allkirjastamise võimaluse puudumisel tuleb kaebus esitada paberkandjal allkirjastatuna.

1. 11.12.2020 edastas D. Tamuri nimel maakohtule parandatud kaebuse CC. Kaebuses märgitakse muu hulgas, et D. Tamuri sai 05.12.2020 XXX tulemuse ja ta viibib sellest ajast alates haiglas. Menetlusalune isik ei saa oma väidet hetkel tõendada, sest vigase ID-kaardi tõttu koodid ei toimi, ta ei saa digiloole ligi ja haigena pole võimalik uut kaarti taotlema minna. Korduvatest katsetest hoolimata ei ole tal õnnestunud tõendi saamiseks perearstiga kontakti saada. D. Tamuri ei saa seega dokumente digitaalselt korrektselt esitada ja haigestumise tõttu ei ole tal võimalik kaebust paberkandjal kohtumajja viia. Seega volitas ta CC enda nimel kohtule esitama ja vastu võtma väärteoasja nr 1-20-4791 menetlusdokumente. Kaebusele oli lisatud kahe väärteoasja üldmenetluse otsused, H AS äriregistri väljatrükk, kaks Maanteeameti e-kirja teooriaeksami tulemuse aegumise kuupäevaga, sõiduauto rendileping, CC kahjuteate registreerimise teade kindlustuselt, taksosõidu kuludokumendid ja 06.12.
2. a volikiri CC-le.
3. Harju Maakohus jättis 16.12.
4. a määrusega D. Tamuri kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele VTMS § 118 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, sest parandatud kaebus ei kõrvalda kõiki 27.11.
5. a määruses viidatud puudusi ja polnud esitatud tõendeid, mis kinnitaksid D. Tamuri järgimisi väiteid: ta vajab juhtimisõigust tööle jõudmiseks ja ametikohal; ta on võtnud ettenähtust rohkem sõidutunde; tema majanduslik olukord on raske. Samuti ei ole D. Tamuri edastanud kohtule kaebust digitaalselt või paberkandjal allkirjastatuna. Parandatud kaebus edastati digitaalselt skaneeritud failina, milles kujutatud paberil antud allkiri ei oma õigusjõudu. D. Tamuri viitab sellele, et teda esindab kaebuse allkirjastanud isik CC. Selle kinnituseks on kaebusele lisatud volikiri, mis peaks olema samuti allkirjastatud kas paberkandjal originaalina või digiallkirjaga. Kuna kohtule teadaolevalt ei ole CC advokaat ja kaebusele ei ole lisatud VTMS § 20 lg-s 1 nimetatud haridustaset tõendavat dokumenti, ei käsitanud kohus CC kaitsjana. Kohtule jäi selgusetuks, et kui D. Tamuri sai volikirja koopiast nähtuvalt selle allkirjastada paberkandjal, siis miks ei saanud ta allkirjastada sel viisil ka parandatud kaebust. Seda ei väära ka D. Tamuri haigestumine ja sellest lähtuv võimalik eneseisolatsiooni soov, sest parandatud kaebuse järgi sai ta haigestumisest teada 05.12.2020, kuid volikiri on koostatud 06.12.
6. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kaebus on jätkuvalt nõutaval viisil allkirjastamata ning lisaks ei asenda kaebuse allkirja ka lisatud volikiri ega CC esindus.
7. D. Tamuri esitas Harju Maakohtu 16.12.
8. a määrusele määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja saata kaebus maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9. Kaebaja leiab, et maakohus jättis tähelepanuta tema püüdlused esitada kohtule vajalikud tõendid ja dokumendid õigeaegselt, kui need võimalused olid COVID-19 nakatumisega seoses piiratud. Kaebaja esitas auto rendilepingu tõendamaks, et ta on mõistnud oma teo õigusvastasust ja andnud auto rendilepingu alusel kolmanda isiku kasutusse. Ta ei teinud seda kasu teenimise eesmärgil. Kuna D. Tamuri ei saa ametiautot kasutada, on ta sunnitud tegema tööalaseid sõite taksoga ja see halvendab tema majanduslikku olukorda veelgi. Kaebaja ei väitnud, et tema majanduslik olukord oleks olnud enne trahvide tasumist raske. Kohus mõistis vääralt kaebuse sisu, sest kaebus on esitatud kahele erinevale väärteoasjale, kus määratud karistused on kokku 1000 eurot. Trahvi tasumine ühekordse maksena põhjustab kaebaja raske majandusliku olukorra ja seda eriti olukorras, kus ta on pidanud haiguse tõttu pikalt töölt eemal olema. Kohtuväline menetleja ei võtnud arvesse karistust kergendava asjaoluna kahetsust ja seda, et D. Tamuril puuduvad varasemad karistused. Samuti ei ole arvestatud KarS § 60 lg-s 2 sätestatut. 2

(6)4-20-4791

1. Kaebaja ei nõustu kohtu arvamusega, et D. Tamuri haigestumisega kaasnes võimalik eneseisolatsiooni soov, vaid COVID-19 positiivse proovi saanud isik ei või oma elukohast lahkuda minimaalselt 14 päeva. Seda kontrollib Politsei- ja Piirivalveamet. Kaebaja selgitab, et allkirjastas volikirja paberkandjal 06.12.2020, kuid edastas selle CC-le pdf kujul. Tal ei olnud võimalik kellegagi füüsiliselt kohtuda, dokumente allkirjastada ega viia neid kohtumajja.
2. Kaebaja leiab, et maakohus jättis kaebuse põhjendamatult VTMS § 118 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Kui kaebus ei vasta VTMS § 115 nõuetele, oleks saanud kohus jätta kaebuse käiguta ja anda kaebajale VTMS § 118 lg 1 alusel uus tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kohus, nähes D. Tamuri püüdlusi esitada kohtule tõendid haigestumisele vaatamata tähtaegselt, oleks pidanud andma kaebajale uue võimaluse puudusi kõrvaldada. Kuna kohus seda ei teinud, rikkus ta sellega oluliselt menetlusnorme. Maakohus kohaldas vääralt VTMS § 118 lg-s 1 sätestatut.
3. Kohtuvälise menetleja esindaja esitas 27.01.2021 seisukoha, milles palub jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kuna kaebusel puudub selle esitaja korrektne allkiri, siis ei ole võimalik kaebust menetlusse võtta.
4. D. Tamuri esitas ringkonnakohtule 01.02.2021 kirjaliku seisukoha, milles palub võtta seisukohale lisatud täiendavad tõendid asja materjalide juurde, maakohtu määrus tühistada ja teha uus otsus. Alternatiivselt palub kaebaja saata väärteoasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, vähendada PPA 29.20.
5. a väärteoasjades nr 2317,20,009933 ja 2302,20,017019 määratud rahatrahve ning võimaldada trahve tasuda ositi. Ta jääb varasemates kaebustes esitatu juurde ja esitab kohtule väljavõtte ambulatoorsest epikriisist, mis kinnitab tema väiteid COVID-19 nakatumisest. Täiendavad taksosõidu kviitungid tõendavad igapäevast vajadust teha töösõite. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse, määruskaebuse ning menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada.
7. Kõigepealt tuleb märkida, et arutataval juhul on ringkonnakohtu pädevuses kontrollida üksnes seda, kas maakohus jättis oma 16.12.2020.a määrusega D. Tamuri kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele põhjendatult läbi vaatamata või mitte. Seega jäävad tähelepanuta seisukohad ja taotlused, mis puudutavad kohtuvälise menetleja otsuse sisulist vaidlustamist.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et antud olukorras ei saa pidada D. Tamuri kaebuse läbi vaatamata jätmist õigustatuks.
9. Esiteks ei saa nõustuda maakohtuga selles, et menetlusaluse isiku poolt omakäeliselt allkirjastatud, kuid kohtule PDF-vormingus esitatud kaebus (originaaldokumendi koopia) ei oma allkirjastatud dokumendi jõudu. Riigikohus on leidnud, et KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Kui originaaldokumendi koopia osas tekib võltsimiskahtlus, tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest (18.06.
10. a RKKKo asjas nr 3-1-1-4610, p. 8.3.1.). Kuigi viidatud seisukoht käsitleb dokumentide tõestamata koopiate esitamise lubatavust kriminaalmenetluses, on sama lähenemine asjakohane ka väärteomenetluses esitatud originaaldokumendi (praegusel juhul kaebuse) koopia esitamisel. Maakohus leidis, et on rikutud VTMS § 115 lg 4 ls 1 nõuet „Kaebusele kirjutab alla selle esitaja.“ Praegusel juhul ei saa olla vaidlust selles, et skaneerituna maakohtule edastatud kaebusel oli siiski allkiri. Ringkonnakohtul pole põhjust kahelda, et see oli just Denis Tamuri allkiri. Ka maakohus ei ole oma määruses väljendanud kahtlust, et kaebuses esitatu ei kajasta menetlusaluse isiku tegelikku tahet ega leidnud, et D. Tamuri kaebus kohtuvälise menetleja otsusele oleks võltsitud. Praeguseks on D. Tamuri esitanud kohtutele korduvalt nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud dokumente, 3

(6)4-20-4791 mis kinnitavad, et kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamine on tema tahe. Kokkuvõttes puudub ringkonnakohtul alus kahelda D. Tamuri kaebusel olnud allkirja olemasolus ja selle õigsuses.

1. Kui maakohtul oli pärast 11.12.
2. a täienduste saamist jätkuvalt põhjendatud kahtlus, kas D. Tamuri allkiri koopial on õige, oleks ta saanud kahtluse kummutamiseks küsida menetlusaluselt isikult originaaldokumenti. Arvestades asjaolu, et D. Tamuri oli määruskaebuse parandamise ja 16.12.2020 määruse tegemise ajal karantiinikohustuslik (vt allpool määruse p-d 17-19) ning karantiinikohustuse pikkus oli sõltuvuses tema haiguse kestvusest, mis tol hetkel ei olnud ennustatav, tuleb siiski möönda, et originaali esitamine võinuks pisut viibida. Samas tasub silmas pidada, et erinevalt näiteks tsiviilkohtumenetlusest (TsMS § 335 lg 2) ei sisalda süüteomenetluse regulatsioon nõuet, et e-posti või faksi teel saadetud dokumendi originaal tuleb tingimata mingiks kindlaks seaduses sätestatud ajaks kohtule esitada.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei tekita ka muud D. Tamuri allkirjaga seotud asjaolud kahtlust, et tema algne käsikirjaline allkiri koopial oli õige. D. Tamuri on kaebustes läbivalt väitnud, et tal ei olnud võimalik 16.
4. ja 11.12.2020 kaebuseid vigase ID-kaardi tõttu digitaalselt allkirjastada. Kuigi kaebaja ei ole oma väite kinnitamiseks kohtule tõendeid esitanud, annavad asjas esitatud materjalid põhjendatud aluse pidada väidet usutavaks. Menetlusalune isik esitas kohtule mitmeid dokumente, mis on kõik
5. a oktoobrist alates D. Tamuri poolt omakäeliselt paberkandjal allkirjastatud. Samuti on kaebaja menetluses läbivalt (sh täiendatud kaebuses) väitnud, et tal puudus vigase ID-kaardi tõttu ligipääs digiloole ja võimalus dokumente digitaalselt allkirjastada. Veelgi enam, D. Tamuri, olles teadlik maakohtu määratud puuduste kõrvaldamise tähtajast ja mõistes, et tal ei ole endal võimalik kohtule tähtaegselt nõuetekohast kaebuse täiendust esitada, volitas selleks menetlusvälist isikut CC. Ringkonnakohus ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks D. Tamuri oleks pidanud selliselt käituma olukorras, kus tal olnuks endal võimalik dokumente digitaalselt allkirjastada. Maakohus ei ole samuti D. Tamuri sellise väite tõepärasust kahtluse alla seadnud, vaid märkis, et digitaalse allkirjastamise võimaluse puudumisel tuleb kaebus esitada paberkandjal allkirjastatuna. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes saab pidada D. Tamuri väiteid digitaalse allkirjastamise võimaluse puudumisest usutavaks.
6. Samuti puudus D. Tamuril ringkonnakohtu hinnangul võimalus esitada maakohtu määratud puuduste kõrvaldamise tähtajaks kohtule kaebus paberkandjal allkirjastatuna selle originaalkujul. Menetlusalune isik esitas ringkonnakohtule väljavõtte ambulatoorsest epikriisist, mis kinnitab tema 11.12.2020 CC vahendusel kohtule esitatud kaebuse täienduses väidetut, et ta sai 05.12.2020 COVID-19 positiivse testi tulemuse ja sellest tulenevalt ei saanud ta viia paberkandjal allkirjastatud kaebust maakohtusse kohtu määratud tähtajaks.
7. Perioodil 01.-31.12.2020 kehtinud VV korralduse nr 336 (RT III, 26.11.2020, 7) „Karantiini kehtestamine koroonaviirusest SARS-CoV-2 põhjustatud COVID-19 haiguse diagnoosiga isikutele, nende isikutega koos elavatele või samas elukohas püsivalt viibivatele või haiguse diagnoosiga isikuga muul viisil lähikontaktis olnud isikutele“ p 1 esimese lause kohaselt on isikul, kellel on diagnoositud COVID-19 haigus, keelatud alates diagnoosimisest kuni tervenemiseni lahkuda oma elukohast või püsivast viibimiskohast. Sama korralduse punkti 2 kohaselt punktis 1 nimetatud piirang ei kehti, kui isik on saanud tervishoiutöötaja või politseiametniku korralduse elukohast või püsivast viibimiskohast lahkumiseks, tervishoiutöötaja suunamisel tervishoiuteenuse saamiseks või isiku elu või tervist ohustava hädajuhtumi korral. Selles kontekstis ei saa maakohtu määruses tehtud viidet D. Tamuri haigestumisest lähtuvale „võimalikule eneseisolatsiooni soovile“ pidada päris korrektseks. Menetlusalune isik ei tohtinud kodust lahkuda objektiivsetel põhjustel. Epikriisi kohaselt tervenes D. Tamuri alles 21.12.2020 (s.o pärast maakohtu antud puuduste kõrvaldamise tähtaja möödumist). Teoreetiliselt võib küll kujutada ette olukorda, kus mõni teine isik oleks võinud tulla D. Tamuri koju dokumendile järgi ja selle kohtusse viia, aga ringkonnakohus ei näe, kuidas saaks D. Tamuri väärteomenetluses panna kohustusi mingile kolmandale asjassepuutumatule isikule. Kolmanda isiku kullerina 4

(6)4-20-4791 kasutamata jätmist ei saa ette heita antud olukorras ka D. Tamurile, kes siiski oli allkirjastanud oma kaebuse füüsiliselt (vt ülal määruse p-d 14-16) ja kes tegi nähtavaid muid pingutusi kohtumääruse täitmiseks. Samuti tuleb ju tõdeda, et karantiini mõte on vähendada haige kontakte miinimumini ja vältida igasugust nakkusriski tekitamist, kusjuures eneseisolatsiooninõuete rikkumine on sanktsioneeritav (vt ka KarS § 192 lg 2). Arvestades kõiki neid asjaolusid ei saa heita D. Tamurile antud juhul ette ettevaatlikkust ja füüsiliste kontaktide vältimist.

1. Teistpidisele arvamusele jõudmiseks ei anna alust ka maakohtu järeldus, et kui menetlusalune isik sai volikirja paberkandjal allkirjastada, siis oleks ta saanud sel viisil allkirjastada ka parandatud kaebuse. D. Tamuri selgitas määruskaebuses, et ta küll allkirjastas 06.12.2020 volikirja paberkandjal, kuid edastas selle CC-le pdf-kujul, sest tal ei olnud võimalik ise kellegagi kohtuda. Kaebaja väite tõepärasust kinnitab omakorda asjaolu, et Kohtute infosüsteemist ja kohtutoimikust nähtuvalt esitati kõnealune volikiri kohtule 11.12.2020 PDFvormingus ehk tegemist on originaaldokumendi koopiaga, mitte originaaldokumendi endaga. Kuigi maakohtuga saab nõustuda selles, et D. Tamuril oli tõepoolest võimalik kodus isolatsioonis olles kaebuse täiendus paberkandjal allkirjastada, ei tähenda see automaatselt seda, et tal oleks olnud võimalik allkirjastatud kaebus ise kohtusse viia või see kohtule lihtkirjana edastada, kuna ta ei saanud COVID-19 haigestumise tõttu perioodil 05-21.12.2020 kodust lahkuda ja teiste inimestega kokku puutuda.
2. Eeltoodud põhjendustel peab ringkonnakohus maakohtu etteheited menetlusalusele isikule kaebuse allkirjastamata jätmise osas põhjendamatuks. 16.11.2020 elektronpostiga kohtule saadetud PDF-vormingus kaebusel (paberkandjal antud allkirjaga originaalkaebuse koopial) kohtuvälise menetleja otsusele on olemas D. Tamuri allkiri.
3. Kaebuse läbivaatamata jätmiseks ei anna põhjust ka maakohtu etteheited, et esitatud on ebapiisavalt tõendeid. Maakohus on nõudnud isikult suure hulga tõendeid, tuginedes VTMS § 115 lg 5 p-dele 2 ja 3, mis näevad tõesti ette, et kaebusele lisatakse tõendid (p 2) ja tunnistajate nimed ja aadressid (p 3). Samas juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et nimetatud sätet tuleks mõista koosmõjus VTMS § 115 lg 1 p-ga 9, mis näeb ette, et kaebuses kohtuvälise menetleja otsusele tuleb märkida isikud, kelle istungile kutsumist taotletakse, ja tõendid, mida kaebuse esitanud isiku taotlusel on vaja kohtus uurida. Praegusel juhul ilmneb, et erinevalt VTMS § 115 lg 1 p 9 olukorrast ei ole kaebaja ise tegelikult taotlenud kohtu loetletud tõendite kohtus uurimist, vaid kohus tuletas tõendite vajaduse kaebaja argumentidest. Iseenesest ei saa sellist maakohtu suunavat käitumist kohtule ette heita, sest see teenib asja parema lahendamise ja ka kaebaja enda huve. Samas on küsitav, kas sellises olukorras saab mõne sellise maakohtu määratletud tõendi esitamata jätmine, mille uurimist kaebaja ise vajalikuks ei pea ega taotle, olla kaebuse läbivaatamata jätmise aluseks. Kui kaebuse oluline argument on tõendamata, saab kohus jätta kaebuse rahuldamata, st tegemist on asja sisulisel läbivaatamisel lahendatava küsimusega.
4. Praegusel juhul on kaebaja siiski suure osa maakohtu soovitud tõenditest esitanud (osa neist juba maakohtule, osa hiljemalt ringkonnakohtule edastatud materjalides). Isegi kui leida, et osa maakohtu poolt nõutud tõendeid on esitamata ja need olid vajalikud, esines ringkonnakohtu hinnangul D. Tamuril maakohtu 27.10.
5. a määruses märgitud puuduste kõrvaldamata jätmiseks mõjuv põhjus. Kohtupraktikas peetakse mõjuvaks objektiivseid takistusi, mille tõttu isikul ei olnud võimalik puuduseid tähtaegselt kõrvaldada (nt transpordihäire, raske haigus). Arvestades eeltoodut (ülal p-d 17-19) ja asjaolu, et epikriisi kohaselt tervenes D. Tamuri alles 21.12.2020 (s.o pärast maakohtu antud puuduste kõrvaldamise tähtaja möödumist), tuleb nõustuda, et tal oli objektiivselt võimatu puuduseid maakohtu määratud tähtaegselt kõrvaldada. 11.12.2020 määruskaebuse täienduste lk-l 3 öeldust saab järeldada, et haigusega seotud karantiin takistas D. Tamuril dokumentide hankimist olukorras, kus ka tema ID-kaart ei toiminud.
6. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et D. Tamuri tegi oma äranägemise järgi kohtu nõuete täitmiseks mõistlikke pingutusi. Isolatsioonis viibimine ei olnud kaebaja vaba valik, vaid 5

(6)4-20-4791 õigusaktiga seatud kohustus. Kaebusest ja asjas kaebaja poolt edastatud dokumentidest nähtub, et ta püüdis leida oma parima äranägemise järgi väljapääsu, kuidas kohtu määratud tähtajaks kaebuses esinenud puuduseid kõrvaldada. Seejuures tegutses ta juhindudes maakohtu seisukohast, et skaneeritud dokumentide edastamine on välistatud, mis aga ringkonnakohtu hinnangul ei olnud selles olukorras vajalik ja vältimatu piirang. Ajal, kus riigis valitseb pandeemiaolukord ja sellega toimetulekuks üritatakse leida ka riiklikul tasandil pidevalt muutuvaid meetmeid, ei tohiks isiku seadusekuulekas ja nõuetekohane käitumine (viibida COVID-19-positiivsena isolatsioonis) kahandada tema võimalusi teostada seadusekohast kaitseõigust ega põhiseaduse §-s 15 garanteeritud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Praegusel juhul ähvardaks aga just selline tagajärg, kuna asja käigust võib jääda mulje, et D. Tamuri otsustus järgida nõuetekohaselt kohustust viibida isolatsioonis ja välistada seeläbi teiste isikute nakatamine päädis hoopis tema kaebuse läbi vaatamata jätmise ja tagastamisega. Sellist põhjendamatult negatiivset tagajärge on võimalik vältida sellega, kui maakohus otsustab Denis Tamuri kaebuse läbivaatamise küsimuse uuesti, nüüd kus maakohtule dokumentide esitamist takistanud tõke (s.o. haigus koos karantiinikohustusega) on ära langenud. 24. Kokkuvõttes tõdeb ringkonnakohus, et maakohus, jättes D. Tamuri kaebuse VTMS § 118 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, rikkus menetlusaluse isiku õigust vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust. See on käsitatav ebaseadusliku kohtulahendi kaasa toonud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. VTMS § 148 p 3 kohaselt on see kohtumääruse tühistamise aluseks, tuues VTMS § 152 järgi kaasa väärteoasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises koosseisus. 25. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes VTMS § 194 lg-st 3, § 148 p-st 3, § 150 lg-st 2 ja §-st 152, tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16.12.2020. a määruse D. Tamuri kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta, saadab väärteoasja Harju Maakohtule menetlemiseks teises kohtukoosseisus ja rahuldab määruskaebuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 6