← Eesti

2-19-19031/47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-19031 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek

) § 102 lg 2 teise lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Hagejad on menetluse kestel rõhutanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vajalik tõendada lapse kulutusi. Kohus nõustus, et Riigikohus on mitmeid kordi rõhutanud, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14). Kohus on hagejate emale teinud ettepaneku esitada tõendid oma sissetulekute ja samuti ka hageja kulutuste kohta. Hagejad on selgitanud, et neil ei ole hoitud alles kuludokumente ja palju maksed tehakse sularahas. Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik teha hagejate kulude osas üheseid järeldusi. 3

(11)Kostja on viidanud uuringule "Lapse vajaduspõhine miinimumelatis" (uuring). Uuringus on asutud seisukohale, et 14–18-aastaste laste ülalpidamiskulud on suuruses 327 eurot kuus (uuringu tabel 6). Sama uuringu tabelis 11 on toodud kolme erineva meetodi alusel hinnatud kulude hinnang vanuse kaupa ja vanuses 13–17 aastat on kulud varieeruvad olenevalt uuringu meetodist alates 323 eurost kuni 412 euroni. Uuringus on leitud üldiselt, et kulud X on kõige madalamad. Kohus leidis, et 327 eurot on 13–17-aastase poisi puhul realistlikuks ühe kuu kuluks. Hagejad ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada, et hagejate kulud oleksid erinevad tavapärasest ning arvestanud ka mastaabiefekti. Hagejad on viidanud kostja II haigusele, kuid ei ole välja toonud konkreetseid kulusid, mis sellega kaasnevad. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Kostja on korduvalt viidanud, et hagejate emal on parem majanduslik seis kui hageja isal. Hagejate ema sissetulek on ajavahemikul

  1. oktoobrist 2019 kuni
  2. märtsini 2020 olnud keskmiselt X eurot (neto) kuus. Hagejate emale kuulub Maanteeameti andmetel sõiduauto Suzuki Splash, ehitusaasta
  3. Hagejate ema ja F.F. ühisomandis on korteriomand aadressil X, üldpinnaga 47,4 m
  4. Riigikohus on
  5. veebruari
  6. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-118651, p-s 13 selgitanud, et ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. Kohus leidis, et asjaolu, et hageja ema sissetulek on mõnevõrra suurem ei saa olla põhjuseks, et kostja ei pea oma kohustusi täitma. Kostja on palunud elatise määramisel arvestada hagejatele makstavate peretoetustega. Hagejate ema ei ole esitanud tõendeid talle makstavate toetuste kohta, kuid arvestades pere koosseisu, siis peaks hagejate emale makstama iga lapse kohta 100 eurot lapsetoetust ning lisaks sellele 300 eurot lasterikka pere toetust. Kohus leidis, et käesoleval juhul peab elatist peretoetuse arvelt vähendama, kuna tegemist on piisavalt suure summaga, mis oluliselt katab laste vajadusi. Samas ei kata peretoetused laste vajadusi täies ulatuses. Varaliste vahendite ühetaoline kasutamine

§ 102

lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad. Seega, hinnates kostja varalist seisu ning sissetulekut, mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta käesoleval juhul võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ja enda teiste alaealiste laste tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb mõjuv põhjus vähendada hagejate poolt nõutud elatise summat. Kostja poolt välja toodud kulud, v.a tubakatoodete ostmine, ei ole ebavajalikud. Hagejad on küll viidanud sellele, et kostja võiks teenida rohkem, kuid kostja töötasu on regiooni keskmine tasu, eriti arvestades asjaolu, et kostjal ei ole tema enda kinnitusel haridust, mis võimaldaks asuda tööle hagejate poolt välja toodud töökohtadel. Kostja sissetulek on perioodil 9. augustist 2019 kuni 10. jaanuarini 2020 olnud ligikaudu X eurot (neto) kuus. Äriregistri andmetel on hagejate vanemate ühisomandis liikmelisus hooneühistus X (registrikood X), millele vastab liikme ainukasutuses olev ehituslikult tegelikkuses piiritletud omaette kasutust võimaldav hooneosa nr X pindalaga 19,1m2. Hageja ema ja kostja ühisomandis on korteriomand X, üldpind 75,5 m2. Kostjale kuulub Maanteeameti andmetel Toyota Corolla Verso, ehitusaasta 2007, kuid tsiviilasja nr 2-18-2253 menetluses on selgunud, et tegemist on 4

(11)hagejate vanemate ühisvaraga. Maakohus leidis, et kostja nimel olev vara ei suurenda kostja võimet elatist tasuda. Kostjale kuuluv kinnisvara ja sõiduk ei ole kostja ainuomandis, mille tõttu ei ole tegemist kergelt müüdava varaga. Hagejad on menetluse kestel viidanud, et kostja varjab oma sissetulekuid, kuid ei ole selles osas tõendeid esitanud. Kostja on oma pangakontol oleva raha liikumise kohta andnud usutavaid selgitusi ning tõendamata on, et kostja tegelikud sissetulekud ja varaline seis oleks teistsugune. Seega lähtus kohus kostja esitatud tõenditest enda sissetulekute kohta. Kostja on viidanud asjaolule, et ta maksab laste kindlustust kokku 44 eurot. Samas on kostjal olnud võimalik nimetatud summat ise vabalt kasutada, mistõttu ei saa seda pidada kostja kuluks, vaid pigem ajutise säästmise võimaluseks. Juhul, kui kostja sissetulekud ei võimalda säästa, ei ole nimetatud kulu vajalik. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning seda, et hagejate esindaja ei ole esitanud tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et laste ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga ja osaliselt on lapse vajadused kaetud ka peretoetusega, leidis kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 100 eurot kuus kummagi hageja kasuks. Hagejad on palunud elatis välja mõista nii, et kui elatise miinimumsumma suureneb, suureneb automaatselt ka hagejatele makstav elatis. Maakohtu otsuse tegemise ajal oli miinimumelatis 292 eurot kuus, millest 100 eurot moodustab 34%. Seega on kostja miinimumelatise suurenemisel kohustatud kummalegi hagejale tasuma 34% kehtivast miinimumelatisest. Hagejad on esitanud taotluse mõista välja ajavahemiku alates
  1. novembrist kuni
  2. detsembrini 2019 välja kahju 62 eurot 13 senti kummagi hageja eest. Arvestades elatise väljamõistmist alates
  3. detsembrist 2019 ning põhjendatud elatise suurust 100 eurot kuus, vähendas kohus hagejate nõuet ning mõistis kummalegi hagejale välja 23 eurot 1 sendi (100÷30×4) + (100÷31×3). Kostja on kohtule esitatud tõendite pinnalt tasunud mõlemale hagejale kokku 194 eurot 25 senti. Kui kostja tasus elatist vabatahtlikult, tuleb sellega arvestada kohtuotsuse täitmisel. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  4. Hagejad paluvad
  5. augustil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda. Koos kaebusega esitasid hagejad järgmised tõendid: ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-18-2253; väljavõtte peretoetuste kohta; arve telefonide ostmisest; pildid ravimitest ning teate kriminaalasja algatamise kohta. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus jätnud põhjendamatult hindamata hagejate igakuised püsikulud. Hagejad esitasid püsikulude nimekirja koos hagiavaldusega. Kostja ei ole vastu vaielnud hagejate püsikulude suurusele. Maakohus ei ole hinnanud kostja varanduslikku seisu. Kostja on töövõimeline ja terve. Kostjal on kaks kõrgharidust ja ta valdab mitut keelt. Kostja võiks leida endale tasuvama töö või lisatöö. 5
(11)Hagejate ema pidi ostma hagejatele kõik vajaliku (riided, voodid, kapid jms), kui lapsed kolisid tema juurde. Maakohus on jätnud arvestamata kostja II haigusest tulenevate kuludega (salv, hügieenitarbed). Kviitungeid hagejatel alles ei ole, kuid lastel on kulud ravimitele. Lapsed vajavad kooliskäimiseks asju. Lapsed soovivad jalgrattaid. Laste ema on ostnud lastele uued telefonid. Osaliselt nähtuvad kantud kulud ema pangakonto väljavõttelt. Hagejad ei nõustu sellega, et nad ei ole tõendanud makstava peretoetuse suurust. Hagejad esitavad tõendi, millest nähtub, et kahele lapsele makstav peretoetus on kokku 120 eurot. Maakohus on ebaõigesti jätnud tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei pane kostjat raskesse seisu.
  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja palub menetluskulud jätta hagejate kanda. Kostja ei nõustu hagejate väitega, et kostja ei ole vaielnud vastu hagejate püsikulude suurusele. Kostja on korduvalt rõhutanud, et hagejad ei ole esitanud tõendeid oma kulude kohta. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejate püsikulud kuus on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast väiksemad. Kostja, tugines sellele, et laste kulud X on väiksemad, viitas
  2. a tehtud uuringule ja mastaabisäästule. Kostja ei saa võõrandada ühisvara. Ebaõige on laste ema väide, et pärast laste kolimist tema juurde, pidi ta ostma lastele kõik vajaliku. Laste ema võttis laste isa juurest kaasa kõik laste isiklikud asjad, nt kapid, voodid, kardinad, riided jne. Kostja sissetulek X on keskmisest kõrgem. Kostja oli enne töökoha leidmist umbes aasta töötu. Laste ema saab kolme lapse eest peretoetusi (umbes 520 eurot kuus), millega tuleb arvestada. Lapse isa sissetulek ei võimalda maksta rohkem kui 50 eurot kuus igale lapsele. Hetkel maksab kostja 100 eurot iga lapse kohta ja see on tema jaoks äärmiselt koormav.
  3. Ringkonnakohus rahuldas
  4. novembri
  5. a määrusega hagejate taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisades 2 ja 3 olevad tõendid (väljavõtte peretoetuste kohta ja arve telefonide ostmisest), kuid keeldus apellatsioonkaebuse lisades 1, 4 ja 5 olevate dokumentaalsete tõendite (ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-2253; pildid ravimitest; teade kriminaalasja algatamise kohta) vastuvõtmisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
  7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamata 6
(11)jätmise osas, ning menetluskulude jaotuse osas. Seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust mh osas, milles kohus sidus väljamõistetud elatise töötasu alammääraga selliselt, et see vastaks 34%-le poolest miinimumpalgast. Ringkonnakohus siiski märgib, et taoline lahendus ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa olukorras, kus elatist on

§ 102

lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, põhjendada elatise miinimummäära tõusuga elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral (vt nt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 35;
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16).
  5. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust hagejate elatise nõude rahuldamata jätmist puudutavas osas tühistada. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.
  6. Üldjuhul on igakuine elatis ühele lapsele

§ 101lg 1 alusel pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Erandina võib kohus

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada.

§ 102lg 2 neljandas lauses on mõjuvad põhjused sätestatud näidisloeteluna.

Seega saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Ringkonnakohus rõhutab, et TsMS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus elatise vähendamist piisavalt ja nõuetekohaselt põhjendanud ning ei ole diskretsioonipiire ületanud. 10.
  5. Hagejate väitel on maakohus jätnud põhjendamatult hindamata hagejate igakuiste püsikulude suuruse, mille hagejad esitasid hagiavalduses. Hagejate hinnangul ei ole neil miinimummääras elatise nõudmisel igakuiseid kulusid vaja tõendada. Samuti ei ole kostja hagejate arvates vaielnud vastu hagejate püsikulude suurusele. Ringkonnakohus hagejate seisukohaga ei nõustu. Kostja on menetluse kestel korduvalt rõhutanud, et hagejate igakuised püsikulud ei võrdu kahekordse seaduses sätestatud miinimummääraga, vaid on väiksemad. Kostja on vastuses hagiavaldusele märkinud, et elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda laste tegelikest vajadustest. Kostja on viidanud
  6. a uuringule ja sellele, et X elavate laste kulud on väiksemad kui teistest Eesti maakondades elavate laste kulud. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hagejad nõuavad elatist seadusjärgses miinimumsuuruses, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, kuna kostjal on kokku kolm alaealist ülalpeetavat ning kostja varalist seisundit arvestades ei ole ühele lapsele võimalik elatist

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras välja mõista selliselt, et teised lapsed ei osutuks seejuures varaliselt vähem kindlustatuks. Õige on ka maakohtu märgitu, et elatise nõude eesmärgiks on tagada laste ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal. Seetõttu tuli hagejatel praegusel juhul tõendada ülalpidamiskulude suurust (TsMS § 230 lg 1). 7

(11)Maakohus tegi hagejate emale ettepaneku esitada mh tõendid lastele tehtavate igakuiste kulutuste kohta (I kd, tl-d 134–135), kuid hagejad ei ole asjakohaseid lisatõendeid esitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejad ei ole praegusel juhul tõendanud laste igakuiste vajaduste suurust. Hagejad on hagiavalduses toonud summaliselt välja küll laste kulude suuruse, kuid pole esitanud vastavaid summasid kinnitavaid tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on hagiavalduses toodud kulud osaliselt ka ülemäärased. Nimetatud loetelu kohaselt kulub näiteks ühes peres elavale kolme lapse toidule 570 eurot (170 + 200 + 200) kuus, millele lisandub lapsega koos elava vanema toidukulu. See on laste eeldatavaid vajadusi arvestades ringkonnakohtu hinnangul ülepaisutatud. Ülalkirjeldatud menetluslikud olukorras lähtus maakohus asja lahendamisel põhjendatult uuringus toodust, mille kohaselt on 13–17-aastase poisi puhul realistlikuks ühe kuu kuluks ca 327 eurot kuus. 10.
  1. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja varalist seisu arvestades ei ole ta võimeline maksma elatist 292 eurot kuus mõlemale hagejale. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate väitega, et maakohus ei ole hinnanud kostja varanduslikku seisu. Maakohus on tuvastanud, kui suur on kostja igakuine sissetulek, teinud päringud äriregistrisse, kinnistusraamatusse ja Maanteeametile. Maakohus on kostja varandusliku seisu hindamisel jõudnud järeldusele, et kostjal puudub vara, mida saaks ilma raskusteta võõrandada ning mille arvelt on võimalik elatist tasuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et praeguses asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et kostja varaline seis on esitatust tunduvalt parem või et kostja varjab oma sissetulekuid. 10.
  2. Hagejate hinnangul võiks kostja leida endale tasuvama töö või lisatöö, et elatist maksta. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (vt nt Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Viidatud Riigikohtu praktikast tuleneb, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks tegema kõik endast oleneva, st vajadusel teenima lisasissetulekut või hankima tasuvama töö. Eelmärgitut tuleb iga konkreetse ülalpidamist andma kohustatud isiku puhul eraldi hinnata. Maakohus on hinnanud kostja võimalusi sissetulekut saada. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul tuleb mh arvestada piirkondlike eripäradega töötasudes ja töö hankimise võimalustes. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja netosissetulek ca X eurot kuus (I kd, tl 32). Kostja elab X maakonnas (X). Kostja on märkinud, et tal on lähtuvalt töö tegemise piirkonnast piisavalt hea sissetulek ning enne praeguse töö leidmist 8
(11)oli ta aasta töötu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa mõistlikult eeldada, et kostja töötaks Eesti teises piirkonnas, kus töötasud on mõnevõrra kõrgemad, või leiaks lisasissetuleku X või selle ümbruses, kus lisatöö hankimise võimalused on üldiselt teadaolvalt kesised. 10.5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kohaldanud kostjalt väljamõistetava elatise suuruse üle otsustades valesti ka materiaalõiguse norme, leides, et laste ema poolt saadav lapsetoetus annab aluse elatise vähendamiseks. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (

§ 102

lg 2) saab mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega). Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et hagejate emale lapsetoetust makstakse. Küll aga on vaidluse all lapsetoetuse suurus. Hagejad väidavad apellatsioonkaebuses, et kahele lapsele makstav lapsetoetus on kokku 120 eurot. Samas on hagejad esitanud kontoväljavõtte, millest nähtub, et laste emale laekub
  3. a algusest toetus kokku 520 eurot (II kd, tl 56). Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et praeguses asjas on põhjendatud võtta lapsetoetus igakuise elatise suuruse määramisel arvesse. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (perehüvitiste seaduse §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tuvastatud toetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine ringkonnakohtu arvates hagejatel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. Lisaks on riikliku lapsetoetuse saamine praegusel juhul mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega. Eelkõige on mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et koos hagejate emaga elab ka kolmas vanemate ühine laps, kelle elatise nõude menetlus on pooleli ning arvestada tuleb ka kostja sissetulekute ebapiisavuse ja muu varalise seisuga. 10.
  4. Ekslik on hagejate arusaam, et maakohus on vähendanud käesolevas asjas kostjalt väljamõistetavat elatist põhjusel, et hagejate ema sissetulek on kostja omast suurem. Vastupidi, maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 53 (viimases lauses) leidnud, et hageja ema mõnevõrra suurem sissetulek ei saa olla põhjuseks, et kostja ei peaks oma kohustusi täitma. 10.
  5. Hagejad on apellatsioonkaebuses esitanud väite, et laste kulud suurenevad pidevalt, lastel kulub ravimitele, lapsed soovivad jalgrattaid, laste ema on ostnud lastele kõik vajaliku, kui lapsed asusid tema juurde elama. Samuti ostis laste ema lastele uued telefonid. 9

(11)Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et laste kasvades nende kulud eelduslikult suurenevad ning samuti võib tulla ette teatud kuudel suuremaid väljaminekuid (nt kui lastele ostetakse telefon või enne kooliaasta algust). Vaatamata sellele tuleb elatise suuruse määramisel mh arvesse võtta kohustatud vanema varalist seisundit ja jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest, mis vastab tema võimalusele ülalpidamist anda.

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult vähendanud

§ 102

lg 2 alusel miinimumelatist, arvestades kostja varalist seisu ja sissetuleku suurust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ja kolmanda ühise alaealise lapse tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohus märgib, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on pooltel õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks. 10.

  1. Põhjendatud ei ole hagejate apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et maakohus on jätnud tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Maakohus on rahuldanud tagasiulatuva elatise nõude osaliselt, lähtudes põhjendatuks peetud igakuise elatise suurusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust rahuldada tagasiulatuva elatise nõuet maakohtu leitust suuremas ulatuses. Maakohtu otsuse resolutsioonis (p-des 4 ja 5) on küll ilmne ebatäpsus tagasiulatuva elatise ajavahemiku lõpukuupäeva märkimisel, samas ei mõjuta see otsuse sisu ning kõnealuse vea saab maakohus määrusega parandada (TsMS § 447 lg 2). 10.
  2. Ka apellatsioonkaebuse muud väited anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Tsiviilasjas nr 2-18-2253 menetletakse hagejate poolt ema vastu esitatud hagi elatise saamiseks. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Poole kohustus on tuua välja need asjaolud, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Viidatud asjas ei olnud hagejate nõuete osas kostjaks (st menetluse pooleks) isa ning menetluses tuvastatul ja poolte avaldatul ei ole käesoleva asja seisukohalt määravat tähtust. Lisaks ei ole tsiviilasjas nr 2-18-2253 tehtud kohtulahendid osaliselt veel jõustunud. Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.
  4. Üldjuhul tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuivõrd praegusel juhul on tegemist alaealiste laste elatise hagiga, peab ringkonnakohus 10

(11)põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Alaealistelt lastelt (hagejatelt) menetluskulude väljamõistmine vanema (kostja) kasuks, kes on seadusest tulenevalt kohustatud last ülal pidama, oleks ringkonnakohtu hinnangul hagejate suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Esitatud menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.