← Eesti

2-19-122100/54

Obsah (10)§ 177§ 436§ 230§ 429§ 428§ 207§ 231§ 238§ 163§ 168

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtuasja number 2-19-122100 Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juar 2021, Tallinn Kohtunik Kairi Piirisild Kohtuasi M Ae, A Ae ja L Ae hagi R Ae vas

§ 177lg 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

  1. M A, A A ja L A esitasid 15.08.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse R Aelt elatisena 810 euro saamiseks. Maksekäsu kiirmenetlus lõpetati seoses võlgniku vastuväitega ja asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagejad esitasid 23.09.2019 hagiavalduse (täiendatud 07.10.2019), milles paluvad mõista kostjalt alates 15.08.2019 iga hageja kasuks välja igakuise elatise summas 220 eurot, mis suureneb proportsionaalselt seaduses sätestatud miinimumelatise suurenemisega. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.
  2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt elavad hagejad alates 01.07.2019 oma emaga. Kostja, hagejate isa, hagejatega koos ei ela. Seega on kostjal kohustus anda hagejatele ülalpidamist. Vanematel ei ole kokkulepet, et elatist antakse muul viisil, kui rahas. Arvestades laste viibimist ka isa juures, vähendavad hagejad elatise nõuet võrreldes seaduses sätestatud määraga 50 euro võrra iga hageja kohta.
  3. Hagejad vähendasid oma nõuet 23.11.2020 ja paluvad mõista kostjalt iga hageja kasuks elatise välja summas 180 eurot kuus perioodil kuni 31.12.2019 ja alates 01.01.2020 194 eurot 2 kuus. 18.12.2020 vähendasid hagejad oma nõuet ja paluvad iga hageja kasuks kostjalt välja mõsta elatise alates 15.08.2019 summas 100 eurot kuus. Hagejad paluvad määrata, et kui miinimumelatis pärast 31.12.2020 suureneb, siis suureneb välja mõistetud elatis proportsionaalselt elatise muutumisega. Kostja vastuväited
  4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt mõista elatis välja summas, mis arvestab kostja panust. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.
  5. Hagejad on kostja lapsed ja kostja osaleb laste ülalpidamisel. Hagejatel on vahelduv elukoht ja nad veedavad pool või üle poole kalendrikuust isaga. Kostja teeb lastele suures osas püsikulusid ja temalt täiendavalt raha välja mõistmine ei ole põhjendatud. Eelduslikult kannavad mõlemad vanemad kulutusi võrdsetes osades. Kostja on hagejate emaga võrdses sotsiaalses seisus. Hagejad ei ole selgitanud, millel põhineb nende hinnang, et seaduses sätestatud määra tuleb vähendada vaid 50 euro võrra. Hagi on pahatahtlik. Hagejate ema soovib tegelikult raha korteri ostmiseks.
  6. Seaduses sätestatud elatise määr ei kajasta proportsionaalselt lastele tegelikult tehtavaid kulusid. Riigikohus on hinnanud lapse keskmiseks ülalpidamiskuluks kokku 287 eurot kuus. Lastel ei ole erivajadusi ja neile ei ole vaja teha erilisi kulutusi. Kindlaks tuleb teha laste tegelikud vajadused ja elatise väljamõistmisel arvestada nende elukorraldusega. Hagejad ei ole kirjeldanud oma vajadusi.
  7. Isegi kui elatis kuuluks väljamõistmisele, tuleb kostja kohustuse ulatuse määramisel arvestada, et hagejad saavad riiklikke peretoetusi 520 eurot kuus.
  8. Esinevad alused elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, kuna kostja ei ole võimeline lastele nõutud ulatuses ülalpidamist andma. KOHTU PÕHJENDUSED
  9. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega leiab, et hagid kostjalt elatise väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt. I
  10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon ei ole kohtule siduv (

§ 436lg 7).

Lisaks asjaolude kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool

§ 230

lg 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Perekonnaasjas, sh elatise asjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega (

§ 436lg 6).

Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (

§ 436lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

  1. Hagejad esitasid kostja vastu hagi ülalpidamise saamiseks. Hagejad nõudsid esialgu kostjalt elatise väljamõistmist summas 220 eurot kuus, kuid vähendasid oma nõuet 23.11.2020 ja 18.12.
  2. Hagejate lõplik nõue on mõista kostjalt iga hageja kasuks välja elatis summas 100 eurot kuus. Hagejad selgitasid 06.01.2020, et loobuvad vähendatud osas oma nõuetest. 3 12.

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse.

§ 428

lg 1 p 3 kohaselt, kui hageja on hagist loobunud, lõpetab kohus menetluse otsust tegemata. Kostjal ei ole hagist loobumisele vastuväiteid. Kohus võtab hagist osalise loobumise vastu ja lõpetab menetluse igakuise elatise nõuete osas 120 euro ulatuses otsust tegemata.

  1. Kohtu menetluses on hagejate nõue mõista kostjalt elatisena välja iga hageja kasuks 100 eurot kuus alates 15.08.2019 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni selliselt, et kui miinimumelatis pärast 31.12.2020 suureneb, siis suureneb välja mõistetud elatis proportsionaalselt elatise muutumisega. II
  2. Hagejate rahalisele sooritusele suunatud ülalpidamise nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt on alaealisel lapsel õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamise andmist. Hagejate nõuete eeldused on järgmised: 1) kostja on hagejate esimese astme üleneja sugulane ehk laste vanem; 2) hagejad on alla 18 aasta vanad; 3) kostja rikub elatise maksmise kohustust, st ei anna hagejatele elatist või annab seda ebapiisavalt. Hagejate sünnitõendite kohaselt on kostja hagejate isa ja hagejad on alla 18.a vanad (dtl 36–38).
  3. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. PKS § 100 lg 1 ja 2 kohaselt täidab vanem, kes ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Elatise väljamõistmisel arvestatakse ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kui palju viibivad hagejad kostja juures ja kui palju mõjutab see tema elatise tasumise kohustust.
  4. Kuna igal hagejal on kostja vastu iseseisev nõue, osaleb iga hageja käesoleva tsiviilasja menetluses iseseisvalt (

§ 207lg 2).

Sellest tulenevalt selgitas kohus pooltele kohtuistungil, et tuvastada tuleb eraldi iga hageja nõude aluseks olevad asjaolud. Kostja väitel on hagejatel vahelduv elukoht ja nad viibivad isaga 50% ajast. Hageja vaidleb sellele vastu ja leiab, et lapsed viibivad kostjaga keskmiselt 30% ajast. Kuigi kohus pööras sellele selgelt poolte tähelepanu (30.11.2020 määrus), ei tuginenud kostja ega hagejad asjaolule, et mõni hagejatest viibiks kostja juures teistest erinevas ulatuses. Seega lähtub kohus sellest, et vanematega elamise proportsioon on kõikide hagejate puhul ühesugune.

  1. Hagejad nõudsid hagiavalduses elatise tasumist summas 220 eurot, s.t selliselt, et seadusjärgset elatist vähendatakse 50 euro võrra. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär oli hagi esitamise ajal 270 eurot.
  2. Hagejad ei ole selgitanud oma nõude kujunemist, kuid selgitasid kohtuistungil, et 50 eurot vastab nende hinnangul isaga veedetavale ajale, s.t lapsed on isaga 5 päeva kuus, s.o umbes 16% kuust. 23.11.2020 vähendasid hagejad nõuet ja leidsid, et proportsionaalne on mõista kostjalt välja 180 eurot kuni 31.12.2019 ja 194 eurot alates 01.01.
  3. Hagejad selgitasid, et vähendasid nõuet 30% vastavalt keskmisele ajale, mida isa hagejatega veedab. Kohus märgib, et 30% kuust on ligikaudu 9 päeva. 18.12.2020 vähendasid hagejad nõuet 100 eurole kuus kogu 4 perioodi eest. Hagejad ei selgitanud, millistele asjaoludele nõude uus suurus tugineb. Siiski jäi hageja selle juurde, et lapsed on veetnud isaga keskmiselt 30% ajast ja ema kulud lastele on suuremad kui kostjal. Kostja on läbivalt olnud seisukohal, et lapsed veedavad vanematega aega võrdselt.
  4. Kostja on esitanud väljavõtted enda tehtud märkmetest selle kohta, kui palju lapsed perioodil august 2019 kuni detsember 2020 tema juures on olnud (dtl 756–777 ja 817). Kohus märgib, et ei võta arvestuse tegemisel aluseks juulis 2019 isa juures viibitud aega, kuna hagejad nõuavad elatise väljamõistmist alates 15.08.
  6. Kohus nõustub hagejatega selles, et tõele ei vasta kostja väide, nagu viibiksid lapsed temaga poole, s.o 50% ajast. Kostja jätab ebaõigesti arvestamata, et päevadel, kus lapsed vahetavad elukohta, viibivad lapsed mõlema vanema juures ja see päev peab seega kajastuma mõlema vanema arvestuses. Seda arvesse võttes on kostja esitatud arvestusest tulenevalt lapsed viibinud kostja juures keskmiselt 39% kuust (11,9 päeva). Samas ei ole õige ka hagejate väide, nagu viibiksid hagejad kostjaga keskmiselt üksnes 30% kuust. Hagejate enda arvestuse kohaselt (18.12.2020 menetlusdokument) on lapsed viibinud kostjaga perioodil september 2019 kuni november 2020 keskmiselt 37% kuust. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et hagejate andmetel on nad osadel kuudel viibinud kostja juures rohkemgi, kui kostja esitatud tõenditest tuleneb. Osadel kuudel on hagejad aga teinud ilmse arvutusvea (13 päeva 31st päevast on 42%, mitte 40%). Eeltoodud asjaoludest tuleneb, et hageja ja kostja arvestused ei erine teineteisest nii oluliselt. Kohus, arvestades asjaolu, et poolte arvestustes kõigub laste ühe või teise vanema juures viibimise aeg kord ühe, kord teise vanema kasuks, samuti seda, et lõpparvestus võib erineda tulenevalt asjaolust, kas vanem arvestas proportsiooni päevades või tundides, ühtlasi seda, et kostja tõendist nähtub, et osadel päevadel oli mõni hagejatest kostja juures mõni tund teistest kauem, leiab, et elatise väljamõistmisel on õiglane määrata proportsioon selliselt, et kostjad viibisid augustist 2019 novembrini 2020 kostja juures keskmiselt 38% kuus.
  7. Kostja tõi esile, et vanemate vahel on olnud kokkulepe, et vanematel on lastega pikk ja lühike nädal. Lühikesel nädalal on lapsed kostjaga kolmapäeval kella 16-st kuni reede hommikul kella 8.45-ni. Pikal nädalal on lapsed kostjaga kolmapäeval kella 16-st kuni pühapäeval kella 17-ni. Kostja väidet vanemate kokkuleppe kohta ei kinnita siiski 01.12.2020 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-8965, kus kostja ja laste ema vahel oli hagejate hooldusõigust ning kostja ja hagejate suhtluskorda puudutav vaidlus (dtl 813-815). Nimetatud tsiviilasi lõppes kompromissiga. Kohus ei tuvastanud seega selles asjas poolte kokkulepet lastega suhtlemise kohta, vaid kinnitas poolte saavutatud kokkuleppe. Sellise kokkuleppe varasemat järgimist ei kinnita ka kostja esitatud kalendrite väljavõtted (dtl 756–777 ja 817).
  8. Küll aga tõendab eelviidatud kohtumäärus, et hagejad ja kostja suhtlevad alates 01.12.2020 selliselt, et hagejad kohtuvad isaga igal paaritul nädalal alates kolmapäeval kella 16 kuni reedel kella 9-ni ja igal paaris nädala kolmapäeval kell 16 kuni pühapäeval kella 17-ni alates 01.12.
  9. Arvestades laste üleandmise päevi ühele vanemale pooliku päevana, veedavad lapsed lühikesel nädalal isaga 2 päeva ja emaga 5 päeva ning pikal nädalal isaga 4 päeva ja emaga 3 päeva. Seega veedavad lapsed 14päevasel arvestusperioodil 43% ajast isaga ja 57% emaga. Kohus märgib täiendavalt, et asjaolu, et varem viibisid lapsed isaga vähem aega kinnitab lisaks ka kostja 04.11.2019 hagejate emale tehtud kompromissi avaldus, milles kostja teeb järgmise ettepaneku: „Suhtluskorra kohapealt jääks praegune kokkulepe kehtima. Lapsed on iga kolmapäeva ja neljapäeva õhtul ja kaks nädalavahetust kuus.“ (dtl 156). Seega tuleb arvestada laste ülalpidamiskulude ja kostja kohustuse hindamisel eraldi perioodi kuni 31.11.2020 ja alates 01.12.
  10. 5 III
  11. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedavad lapsed ühe või teise vanema juures. Kohus arvestab, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta ka elatist. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib teise vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt (vt ka Riigikohtu 08.01.2014 otsus nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsus nr 3-2-1-56-15, p 11).
  12. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on sätestatud miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Seaduses sätestatud miinimummäär on PKS § 101 lg 1 kohaselt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o 2019.a 270 eurot kuus ja alates 2020.a 292 eurot kuus. Selles ulatuses ei ole lapse vajadusi vaja tõendada (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 ja 08.01.2014 otsus nr 3-2-1-165-13).
  13. Hagejate esialgse hagiavalduse kohaselt vastavad laste kulud seaduses sätestatud määrale. Kohus palus 19.10.2020 kohtuistungil esitada hagejatel andmed selle kohta, kui suured on ema kulud iga lapse kohta, kuna üksnes asjaolu, et lapsed veedavad aega ka isaga, ei ole alus jätta elatis välja mõistmata. Hagejad esitasid 09.11.2020 tabeli oma kulutuste kohta, mille kohaselt kulub emal igale lapsele iga kuu umbes kahe vanema peale seaduses arvestatud määr (558,72 eurot, 610,72 eurot ja 547,47 eurot), sõltumata sellest, et lapsed veedavad aega ka isaga, kes teeb samuti lastele kulutusi ja ema seda iseenesest tunnustab. Kohus järeldas sellest, et hagejate väitel ületavad nende kulud seaduses sätestatud määra ja selgitas hagejatele vajadust oma kulusid tõendada.
  14. Hagejad selgitasid 18.12.2020 menetlusdokumendis, et hageja I igakuised kulud on 501,16 eurot, hageja II kulud 530,16 eurot ja hageja III kulud 606,16 eurot, sh kulu üürile, maksed ühistule, kulu elektrile, gaasile, teleteenustele, toidule, telefonile (järelmaks), trennile, kütusele, taskurahale, riietele, ootamatutele kuludele, meelelahutusele (kingitused, sünnipäevad, kinod, teatrid), apteegis (vitamiinid, plaastrid, ravimid), hagejate I ja III õppevahenditele ning hageja II lasteaiale ja kulu mänguasjadele. Hagejad esitasid oma kulude tõendamiseks tõendid (dtl 970–981 ja 984–992 arved korteri üüri, elektri, gaasi, ühistu, Tele2, lasteaia, Elisa ja kviitungid mänguasjade ja riiete kohta). Toidu, õppevahendite ja taskuraha kulu osas paluvad hagejad lähtuda kohtu diskretsiooniõigusest.
  15. Kohus leiab, et hagejad ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, millest võiks kohus järeldada, et laste tavalisest elulaadist tulenevad esmavajadused on suuremad kui seaduses 6 sätestatud määr. Hagejate esile toodud asjaoludest ja tõenditest ei tulene, et neil oleks erivajadusi või keskmisest suuremaid kulusid näiteks huviharidusele, mis ületavad tavapäraselt PKS § 101 lg 1 koosseisu arvestatud kulusid. Vastupidi, nii hagejate kui kostja esile toodud asjaoludel on lastel tavapärased seaduses sätestatud elatise koosseisu kuuluvad kulud.
  16. Kohus saab hagejate kulutuste nimekirjast, selgitustest ja lõplikust nõudest aru nii, et hageja esitas kulunimekirja kõikide hagejate kulude kohta, kuid ei arvestanud seejuures asjaolu, et ajal, mil kostja täidab laste ülalpidamiskohustust vahetult, ei pea kostja hagejatele elatist rahas andma. Seda on arvestatud aga lõpliku nõude esitamisel, kuna hagejad paluvad, et kostja hüvitaks neile rahas kulutustest üksnes 100 eurot, s.o osa, mida hagejad peavad põhjendatuks, arvestades seda, kui palju aega lapsed kostjaga veedavad ja milliseid kulutusi kostja teeb.
  17. Kohtu hinnangul ei ole ammendavalt võimalik tõendada näiteks toidu-, hügieenitarvete-, õppevahendite- või riiete ja jalanõude kulu kandmist. Selliste kulude põhjendatuse hindamisel saab lähtuda ka üldtuntud asjaolust, et kõik inimesed vajavad rõivaid, toitu, hügieenitarbeid jms, samuti kohtupraktikast selliste kulutuste mõistlike piiride osas ning määrata kulu põhjendatud suuruse diskretsiooniõiguse alusel (vt ka Riigikohtu 07.02.2018 otsus nr 2-1515909 p 11). Küll aga on võimalik tõendada suuremate kulutuste, nagu eluasemekulude ja huvialakulu kandmine.
  18. Kohus märgib vastuseks kostja väidetele seoses hageja nõude ja esitatud tõenditega veel järgmist. Kõik nii hagejate kui ka kostja esile toodud kulugrupid on iseenesest põhjendatud arvestada lapse ülalpidamiskulude hulka. PKS § 101 lg 1 tuleneva eelduse tõttu ei pea hagejad aga oma kulutusi tõendama. Seega ei oma tähtsust kostja väited hagejate kulude tõendamatuse kohta. Kostja väide, nagu oleks hagejad pidanud tõendama, et kulud toidule, õppevahenditele, taskurahale, meelelahutusele, kinole, teatrile ja väljas einestamisele üldse olemas on, ei ole õige ega kooskõlas PKS § 101 lg-ga
  19. Teistsugune seisukoht on vastuolus PKS § 101 lg 1 eesmärgiga lihtsustada elatise väljamõistmist arvestades ka asjaolu, et igapäevaste ja muutuvate kulutuste üksikasjalik tõendamine on keeruline, kui mitte võimatu, ning sellise menetluse läbiviimine on ajakulukas, mitte-eesmärgipärane ja vastuolus laste huvidega. Käesolevas asjas ongi mõlema poole poolt tõenditena esitatud ostukviitungid osaliselt loetamatud ja ei ole põhilises osas iga konkreetse hagejaga või kuluga seostatavad. Kohus leiab, et iga ostukviitungi eraldi hindamine ei ole käesolevas menetluses vajalik. Kuna kohus saab elatise suuruse määramisel lähtuda ka diskretsiooniõigusest, ei nõustu kohus kostjaga, et hagejate esitatud kulutuste nimekiri ja tõendid on ebausaldusväärsed. IV
  20. Kostja ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel tuleb arvestada hagejate ema ja kostja tehtud kulusid lastele, kulude puhul, mida see mõjutab, ka laste kummagi vanema juures viibimise proportsiooni, samuti kulusid, mida kumbki vanem kannab sõltumata laste viibimisest teise vanema juures. 31.
  21. Eluasemekulud Hagejate igakuised eluasemekulud seoses korteri üüriga, ühistu maksetega, elektrikuluga, gaasikuluga ja teleteenustega on hagejate väitel ema juures kokku 218,16 eurot. 7 Kohus nõustub kostjaga, et hagejad on ebaõigesti jaotanud oma eluasemekulud 4 isiku vahel. Hagejad elavad koos ema elukaaslasega, kes tuleb eluasemekulude jaotamisel arvesse võtta. Käesolevas tsiviilasjas väidab hagejate ema, et käis K nimelise mehega üksnes kohtamas 4 kuud, kuid ei ole temaga koos elanud. Hagejate väide on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Harku Vallavalitsuse tsiviilasjas nr 2-20-8965 antud arvamusest nähtub, et lastekaitsespetsialist kohtus 16.11.2020 laste ja laste emaga nende kodus x. Vestlusest selgus, et laste ema elab koos elukaaslasega, kes aitab lapsi ka õppetöös ja veedab nendega koos vaba aega (dtl 1032–1034). Hagejate ema kinnitab ka kirjavahetuses kostjaga, et tema ja K on üks leibkond, sh aitab K kanda pere kulusid (dtl 742–743). Hagejate väide, et ema ütles seda üksnes ärrituse tõttu vaieldes laste isaga selle üle, kas laste kulud peab kandma otseselt lapsevanem või on arvestatavad ka tema kaaslase kantud kulud, ei ole usutav ega kooskõlas lastekaitsespetsialistile antud teabega. Asjaolu, et isik on seotud hagejatega ja nende emaga ning pere kulutuste kandmisega kinnitab ka hageja III tantsutrenni arve, mis on saadetud hagejate märgitud K eposti aadressile (dtl 946). Hagejate eluasemekulud jagunevad seega järgmiselt: (650÷5) 130 eurot, ühistule tehtavad maksed (83,94÷5) 16,79 eurot, elektrikulu (65÷5) 13 eurot, gaasikulu ((15+114,44)÷2÷5) 12,95 eurot ja teleteenused (13÷5) 2,60 eurot. See on kokku 175,33 eurot kuus. Kohus võtab seejuures aluseks hagejate lõpliku, 18.12.2020 menetlusdokumendis esitatud kulutuste nimekirja. Õige ei ole kostja väide, nagu oleks gaasikulu kohta esitatud üksnes 08.01.2020, s.t kõige kallima kuu arve. Hagejad esitasid gaasikulu kohta 07.12.2020 arve summas 50,37 eurot (dtl 987), kuid arvestuse aluseks on 09.10.2020 maksekorraldus X OÜ-le gaasi arve tasumise kohta summas 15 eurot (dtl 707) ja 08.01.2020 maksekorraldus X OÜ-le gaasi arve tasumise kohta summas 114,44 eurot (dtl 699), s.t kõige odavama ja kõige kallimate kuude maksed. Hagejad arvestasid õigesti igakuiseks kuluks nende aritmeetilise keskmise. Teleteenuste kulu summas 13,50 eurot tõendab Elisa Teleteenused AS arve (dtl 992). Arvestades proportsionaalselt ema juures elamise aega, olid hagejate eluasemekulud ema juures perioodil august 2019 kuni november 2020 108,71 eurot kuus (62% 175,98 eurost) ja on alates detsembrist 2020 99,94 eurot kuus (57% 175,98 eurost). Kohus ei nõustu kostja väitega, et hagejate eluasemekulud on üürikulu puudutavas osas tõendamata ja põhjendamatud. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et lapse vajadust kasutada eluruumi arvestatakse ülalpidamise määramisel sõltumata sellest, kas laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, üüritud eluruumis ja kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. Laps saab eluruumi kasutamisel igal juhul kasutuseeliseid, mille suurus määratakse tavapäraselt kindlaks lähtudes eluruumi kasutamisest saadava eelise turuhinnast (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-69-13 p 20–21). Seega on hagejate esile toodud üürikulu asjakohane. Hagejate vajaduste hulka kuuluksid kasutuseelised aga ka siis, kui lapsed elaksid nende emale kuuluvas korteris. Kostja vastuväited kulu kohta esitatud tõenditele ei anna alust jõuda järeldusele, et hagejatel eluasemekulusid ei ole, või et need on väiksemad. Hagejad esitasid tõendina arve kirjeldusega „rent“ (dtl 984), Eesti Energia arve (dtl 985–986), X OÜ gaasi arve (dtl 987) ja korteriühistu arve prügiveo, vee ja kanalisatsiooni, hooldustasu, haldustasu, raamatupidamise ja remondifondi makse eest (dtl 988). Tegemist on vajalike ja põhjendatud kuludega eluaseme tagamisel. Hagejate seaduslik esindaja on eluasemekulude arved tasunud (dtl 698–701, 707). Asjaolu, et üürikorter kuulub J K (dtl 1030), kelle nimele on esitatud ka korteri elektri, gaasi ja ühistu arved, samuti see, et rendi arve on esitatud x OÜ poolt, ei muuda kulu olematuks ega ebausutavaks. Tähtsust ei oma ka see, et arve kirjeldusele on märgitud rent, mitte üür. See, 8 milliste kokkulepete alusel omanik oma korterit välja üürib, ei mõjuta hagejate eluasemekulude suurust. Väide, nagu oleks esile toodud kulud seotud hoopis hagejate emale kuuluva ettevõtte kuludega, on oletuslik ja tõendamata. Samuti on selline väide vastuolus tõenditega, millest nähtub, et hagejate ema on kulu isiklikult kandnud. Üürikulu mõistlikkust kinnitavad ka üüripakkumised kinnisvaraportaalis kv.ee, kus on pakkumises korterid sarnases hinnaklassis (dtl 980). Kostja kinnitusel olid laste eluasemekulud tema juures viibimise ajal augustist novembrini 2019 keskmiselt 106,95 eurot kuus (104,12+105,39+105,39+112,88) ja alates detsembrist 2019 kuni käesoleva ajani on laste kulu 66,70 eurot kuus (dtl 219–226, 756–777 ja 867–873). Kostja tasus kuni novembrini 2019 eluasemega seotud laenu 532,23 eurot kuus (dtl 131). Korteri kommunaalkuludega seotud makseid tõendavad arvete väljavõtted (dtl 132–133). Nendele kuludele hagejad vastu ei vaielnud. Hagejad leiavad aga, et kostja eluasemekulu 400 eurot kuus on üle paisutatud. Kohus sellega ei nõustu. Asjaolu, et kostja saaks üürida korteri ka 250 või 300 euroga (dtl 981), ei muuda ebamõistlikuks kostja 400 euro suurust üüri, mida ta tasub eramu kasutamise eest. Kostja on veenvalt selgitanud, et tasub iga kuu umbes 100m2 suuruse eluruumi kasutamise eest sularahas 400 eurot. Nendele asjaoludele hagejad vastu ei vaielnud. Seejuures leiab kohus, et kostja on õigesti jätnud eluasemekulude suuruse arvutamisel arvestamata oma elukaaslasega. Kostja selgituste kohaselt kasutatakse eluruumina kostja elukaaslase onu eramu ruume ja onu kostja elukaaslase käest üüri ei nõua. Kokkuleppe kohaselt küsitakse üüri üksnes kostja ja tema laste, s.o 4 inimese eest 400 eurot kuus. Seega on eluasemekulud tänu kokkuleppele üürileandjaga tegelikult madalamad ja viienda pereliikme olemasolu ei mõjuta kostja pere kulude suurust. Arvestades hagejate kostja juures elamise proportsiooni, olid hagejate igakuised eluasemekulud (eluasemelaen ja kommunaalkulud) kostja juures seega perioodil augustist kuni novembrini 2019 keskmiselt 56,69 eurot kuus (596,70×38%÷4), alates detsembrist 2019 38 eurot kuus (400×38%÷4) ja on alates detsembrist 2020 keskmiselt 43 eurot kuus (400×43%÷4). 31.
  22. Toidukulud Asjaolu, et lapsed vajavad elamiseks ja kasvamiseks toitu, on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu. Kohus ei hinda seetõttu üksikasjalikult poolte rohkelt esitatud toidupoe ostukviitungeid. Kuna hagejate nõue jääb seaduses sätestatud määra piiridesse, ei pea hagejad oma kulusid tõendama. Toidukulu üksikasjalik tõendamine ei pruugi osutuda ka võimalikuks ja ei ole arvestades PKS § 101 lg 1 sätestatu eesmärki, lihtsustada ja kiirendada elatise nõuete lahendamist, mõistlik. Ostukviitungite alusel ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kellele ja kui palju tegelikult toiduraha on kulunud. Osa tõenditest on ka loetamatud. Samuti ei saa elatise nõue sõltuda asjaolust, kas vanem on enne kohtusse pöördumist ostukviitungeid kogunud. Kohus peab mõistlikuks toidukuluks ühes kuus ühe hageja kohta kokku 100 eurot. Sellega on nõustunud ka kostja. Selline summa arvestab ka mastaabisäästuga, mis tekib mitme lapse kooselamisest ja on eluliselt usutav. Arvestades laste vanemate juures viibimise proportsiooni, on ema kanda olnud iga kuu perioodil august 2019 kuni november 2020 62 eurot ja kostja kanda 38 eurot, alates detsembrist 2020 on ema kanda 57 eurot ja isa kanda 43 eurot. Märgitu on kooskõlas ka kostja arvestusega selle kohta, et ta kannab laste toidukulu ajal, mil lapsed tema juures viibivad, keskmiselt 41,85 eurot kuus (dtl 756–777 ja 867–873). Hagejad märkisid kohtuistungil, et ei vaidle kostja kantud toidukulude suurusele vastu. 9 31.
  23. Kulud tervishoiule ja hügieenitarvetele Hagejate kinnitusel on iga hageja kulu ravimitele 22 eurot kuus, sh kulu vitamiinidele, plaastritele ja ravimitele. Hagejad esitasid tõenditena ostukviitungid (dtl 938–942). Õige ei ole kostja väide, nagu puuduksid kulu kandmist tõendavad dokumendid. Kostja kinnitusel (dtl 756–777 ja 867–873) on tema kulud tervishoiule ja hügieenitarvetele olnud perioodil august 2019 kuni detsember 2020 hageja I peale keskmiselt 5,38 eurot, hageja II peale keskmiselt 7,50 eurot ja hageja III peale keskmiselt 6,41 eurot kuus. Kohtuistungil selgitas kostja, et valdavalt on tervishoiukulud seotud külmetusravimitega. Nii hagejad kui kostja on oma kulutuste tõendamiseks esitanud ostukviitungid. Kohus loeb tõenditega tõendatuks selle, et lastel on seda liiki kulu tekkinud. Siiski ei ole võimalik igakuist keskmist kulu suurust ainuüksi ostukviitungite alusel kindlaks määrata. Samuti ei saa eeldada vanemalt kviitungite kogumist. See ei ole elatise nõude rahuldamisel esmase tähtsusega. Vanemate esile toodud asjaoludel on ühe lapse kulu hügieenitarvetele ja tervishoiule kokku 27,38–29,50 eurot kuus. Kohus leiab, et tegemist on ebamõistlikult suure kuluga. Seejuures ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et hagejate igakuised vajadused on keskmiselt nii kõrged. Samas leiab kohus, et iseenesest see, et hagejate ema kulu on suurem, ei muuda kulu ebausaldusväärseks. See on esmalt selgitatav sellega, et lapsed viibivad emaga rohkem aega, kui isaga. Samuti võib varieeruda erinevates kodudes lastele igapäevaste vitamiinide jms andmine. Hügieenitarvete hulka kuuluvad lisaks ka muud apteegitooted ja laste hügieeni tagamisele suunatud tavatooted. Kohus loeb laste põhjendatud tervishoiu ja hügieenitarvete kuluks kokku 20 eurot kuus lapse kohta, mis tuleb vanematel kanda võrdselt. 31.
  24. Kooli ja lasteaiaga seotud kulu Hageja II on lasteaiaealine. Tema eest tasub lasteaiaarveid ema. Hageja selgitas, et lasteaiatasu ta ei maksa, kuid tasub söögiraha eest. Seda, et lasteaia toiduraha on 24,05 eurot kuus ja kohatasu hageja II eest ei võeta kinnitab x 30.11.2020 arve (dtl 991). Asjaolu, et hageja II ei esitanud tõendina maksekorraldust arve tasumise kohta, ei takista lapse igakuiste vajaduste ulatuse kindlaksmääramist. Arve alusel on võimalik igakuine kulu kindlaks määrata. Samas ei ole hageja II esitanud tõendeid selle kohta, et lasteaia keskmine kulu oleks suurem kui 24,05 eurot. Kohus lähtub seega nimetatud summast. Hagejad I ja III käivad koolis. Kulude nimekirja kohaselt kaasnevad koolikohustusega hagejal I kulud umbes 13,75 ja hagejal III 10 eurot kuus. Hagejad esitasid kulude tõendamiseks ka olemasolevad ostukviitungid (dtl 943–944). Kohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks see kulu ülepaisutatud. Usutav on hagejate selgitus, et kuigi koolikohustusega seonduvad suuremad kulud kooliaasta alguses, tuleb aasta läbi ette väiksemaid lisakulutusi kirjatarvetele, vihikutele, õppevahenditele ja õppekäikudele. Seda arvestades on hagejate esile toodud keskmine kuu kulu põhjendatud. Kostja kinnitas, et kooli kulusid ta ei kanna ja ka lasteaiakulud kannab üldiselt ema. Hagejate kooli ja lasteaiaga seotud kulud tuleb vanematel kanda võrdselt. 31.
  25. Sidekulud Hageja III tõi esile, et tal on igakuine kulu telefonile 21 eurot. Kostja vaidleb sellele vastu, kuna hageja III telefoniga seotud kulusid kannab kostja. Kostja esile toodud asjaoludel on ta kandnud perioodil august 2019 kuni detsember 2020 kostja III sidekulusid keskmiselt 40,68 eurot kuus. 10 Kostja esitas oma väite tõendamiseks ka maksekorraldused arvete tasumise kohta (dtl 124, 126– 128, 130). Hageja III nendele väidetele ega kulude suurusele vastuväiteid ei esitanud. Hageja selgitas, et sidekulu seisneb hageja III telefoni järelmaksus, mida tõendab Tele2 teenuste arve (dtl 989–990). Arvest 21 eurot moodustab telefoni IPhone 7 järelmaks ja 78 senti viivis. Kostja selgitas, et see ei ole hageja III telefoniga seotud kulu ja sellise kulu tegemist ei ole temaga ka kooskõlastatud. Hageja III telefoniga seotud kulud on hoopis Elisa Eesti AS mobiilivõrgus. Hageja III nendele väidetele vastu ei vaielnud ega esitanud tõendeid või selgitusi selle kohta, et tegemist on tema telefoni järelmaksuga. Hageja III ja kostja esile toodud asjaoludel on hageja III telefoniga seotud kulu kokku keskmiselt 61,68 eurot. Kohus leiab, et kuigi iseenesest on põhjendatud lapsel telefoni olemasolu ja kulu kandmine selle soetamiseks, on vanemate väidetud kulu hageja III telefonile ebamõistlikult kõrge, arvestades ka tema vanust, s.o 12a. Iphone 7 on ka üsna kallis telefon (arve kohaselt on igakuine makse 21 eurot ja tegemist on 24 kuulise lepinguga, seega maksab telefon kokku üle 500 euro) ja selliste suuremate kulude tegemine peab olema teise vanemaga kokku lepitud. Kostja kinnitab, et temale ei ole selline kulu teada. Kohus loeb hageja III telefoniga seotud põhjendatud esmavajadusena käsitletavaks sidekuluks kokku keskmiselt 40 eurot kuus. Selline summa on piisav lapsele nii telefoni soetamiseks järelmaksuga kui ka side eest tasumiseks. Lapse sidekulu tuleb vanematel kanda võrdselt. Hageja I tõi esmalt esile, et temal on igakuine kulu telefonile 13 eurot. Kostja kinnitas, et lapsel on küll telefon, kuid vaidles vastu kulu suurusele. Kuna hageja I ei esitanud selgitusi või tõendeid seoses kostja vastuväidetega ja 18.12.2020 esitatud kulutuste nimekirjas hageja I sidekulule enam ei tugine, kohus selle kuluga ei arvesta. 31.
  26. Riided ja jalanõud Hagejate kulutuste nimekirja kohaselt on nende igakuine kulu riietele 50 eurot. Hagejad esitasid selle kohta, et riiete ja jalanõude kulu esineb, tõenditena ostukviitungid (kviitungid kulude kohta dtl 912–937). Kostja kulunimekirjade kohaselt (dtl 756–777 ja 867–873) on tal perioodil august 2019 kuni detsember 2020 kulunud riietele ja jalanõudele hageja I osas keskmiselt 18,90 eurot kuus, hageja II osas 21,43 eurot kuus ja hageja III osas 22,18 eurot kuus. Laste riietele kulutuste tegemise kohta esitas kostja ka tõendid (kulutuste kviitungid dtl 86–119) Kohus leiab, et see, et kasvuealistel lastel on riideid ja jalanõusid vaja, on üldtuntud asjaolu. Kohus ei pea võimalikuks hinnata kulu põhjendatust üksikasjalikult ostukviitungite alusel. Osad poolte esitatud kviitungid on ka loetamatud. Lisaks ei ole neist võimalik teha järeldusi, millisele hagejale milliseid kulutusi on tehtud. Kohus hindab seetõttu laste riiete ja jalanõude põhjendatud suurust kaalutlusotsusega. Kohus nendib, et poolte esile toodud kulu laste riietele ja jalatsitele kokku keskmiselt 70 eurot kuus lapse kohta, on küllaltki kõrge. Hagejad vaidlesid kohtuistungil vastu isa tehtud kuludele ja selgitasid, et lapsed võivad isa ostetud riideid kanda ainult isa juures. Ka kostja märkis, et lastel on riided kummagi vanema juures. Kohus leiab, et olukorras, kus lapsed elavad vaheldumisi mõlema vanema juures, on ilmne, et neil on vaja garderoobi mõlema vanema juurde. Hagejate väitel ostab valdavalt riideid hageja. Kohus leiab, et hagejate märgitud kulu 50 eurot kuus ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et talveriided ja -jalanõud on võrdlemisi kulukad ja kasvueas laste garderoob vajab tihti täiendamist ja uuendamist. Kohus leiab seetõttu, 11 et nii hagejate kui kostja esile toodud kulud on käesolevatel asjaoludel laste esmavajaduste rahuldamiseks vajalikud. Vanemad vastutavad laste kulude kandmise eest võrdselt. Vastuseks kostja vastuväidetele märgib kohus, et kostja enda arvutuste kohaselt kulus hagejate emal mõnel kuul laste riietele 374,18 eurot, 173,99 eurot ja 218,46 eurot, samas mõnel kuul 23,1 eurot, 37,90 eurot ja mõnel kuul 40,19 eurot. Riiete ostmise kulu kõikumine sõltuvalt aastaajast ja lapse kasvutempost ning muudest elusündmustest ja vajadustest on tavapärane. Need asjaolud ei väära, et lapse kulu on keskmiselt 50 eurot kuus. Asjaolu, et kostja arvutab keskmise selliste kuude andmete põhjal, mis annavad aritmeetiliselt väiksema keskmise kulu, ei muuda tõsiasja, et aasta lõikes on hagejate esile toodud kulu mõistlik. 31.
  27. Transpordikulu Hagejate transpordikulu on kulutuste nimekirja kohaselt 15 eurot kuus. Hageja esitas kulu tõendamiseks kviitungid (dtl 948–955). Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega transpordikulule või selle proportsioonile. Hagejate selgituste kohaselt viib vahepeal ka ema lapsi isa juurde, mis suurendab igakuist transpordikulu. Transpordikulu suurust ei mõjuta aga ainult sõitude arv ja inimeste arv, kelle jaoks sõidud kasulikud on, vaid ka konkreetse sõiduauto ökonoomsus. Kohus leiab, et 15 eurot kuus on mõistlik ja vajalik kulu transpordile. Kostja esitatud kulutuste nimekirja kohaselt (dtl 756–777 ja 867–873) on kostja perioodil augustist 2019 kuni detsembrini 2020 kandnud iga hageja kohta transpordikulusid keskmiselt 24,14 eurot kuus. Kohus nõustub hagejaga, et kostja transpordikulud on üle paisutatud. Kostja esitatud andmetest jääb arusaamatuks sedavõrd kõrge kulu laste transpordile, arvestades seejuures, et lapsed viibivad isa juures vastavalt 38% või 43% kuust, samuti mastaabisäästu. Kostja esitatud nimekirja kohaselt oli iga hageja transpordikulu kõige soodsamatel kuudel augustis, septembris ja novembris 2019 8 eurot kuus, kuid küündis perioodil detsember 2019 kuni märts 2020 36-45 euroni kuus. Arvestades samas, et kostja andmetel sõidutab ta lapsi tihti lasteaeda, kooli või ema koju, on kohtu hinnangul põhjendatud arvestada ka kostja transpordikulu põhjendatud suuruseks 15 eurot kuus iga hageja kohta. Kokku on laste transpordikulud seega keskmiselt 30 eurot kuus, mis tuleb kanda võrdselt mõlemal vanemal. 31.
  28. Huvitegevuse kulud Hageja III kulutuste nimekirja kohaselt on tal igakuine kulu tantsutrennile 39 eurot. Kulu kandmist tõendab tantsustuudio x arve (dtl 946). Kostja kinnitas, et hageja III käib tantsimas. Asjaolu, et kostja III vahepeal tantsutrennist loobus, ei muuda kulu kohtu hinnangul siiski põhjendamatuks. Huvitegevuse kulu kuulub lapse esmavajaduste rahuldamise hulka, kuna sportlike eluviiside soodustamine on lapse tervise ja arengu seisukohast oluline. Millises konkreetses trennis laps käib ja kas laps vahetab vahepeal ühe trenni teise vastu, ei mõjuta kulu põhjendatust. PKS § 101 lg 1 eesmärk ei ole suunata vanemaid pöörduma uuesti kohtu poole iga kord, kui lapse elukorraldus vähesel määral muutub. Kohus leiab, et 39 eurot kuus on iseenesest mõistlik summa ja tuleb lapse ülalpidamiskuluna arvesse võtta. Kostja esitatud kulutuste nimekirja kohaselt (dtl 756–777 ja 867–873) on tal muud vältimatud püsikulud (trenn, hobid jt), mille all kandis kostja augustis 2019 hageja III kulu 65 eurot, november 2019 hageja I kulu 39,99 eurot; märtsis 2020 hageja III kulu 100 eurot; aprillis 2020 hageja I kulu 99,02 eurot; augustis 2020 hageja I kulu 51,29, septembris 2020 hageja II kulu 10 eurot, oktoobris 2020 hageja II kulu 30 eurot ja novembris 2020 hageja II kulu 40 eurot. Kohus leiab, arvestades kulu kandmise ebaregulaarsust, et tegemist ei ole vältimatute püsikuludega. Kohtuistungil selgitas kostja, et näiteks augustis 2019 ostis kostja hagejale III jalgratta. 12 Hagejate seaduslik esindaja selgitas, et tema ostis jalgratta hagejale I. Ka märtsis 2020 ostis kostja hagejale III jalgratta. Kohus leiab, et kostja esile toodud kulud ei ole käsitletavad huvitegevuse kuluna. Kohus palus kostjal selgitada, mis kuludega tegemist on ja need tõendada, s.t sisustada väide selle kohta, et ta kannab laste trenni ja hobidega seotud kulusid. Kostja ei ole seda teinud. Kostja selgitas üksnes seda, et ostis ühe jalgratta ja kannab nüüd hageja II tantsutrenni kulu. Eelmises lõigus nimetatud kulud ei ole seega käsitletavad huvitegevuse kuluna. Kostja kulutuste nimekirja kohaselt on ta maksnud hageja II huvitegevuse kulu septembris 10 eurot, oktoobris 30 eurot ja detsembris 40 eurot kahe kuu eest. Hageja II sellele kulule vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et kostja kantud kulu hageja II huvitegevusele 20 eurot kuus on põhjendatud. Kulu tuleb arvesse võtta vastavalt selle tekkimise ajale alates septembrist
  29. Kohus leiab, et huvihariduse kulu on põhjendatud, kuna sportimise võimalus peab olema lastele tagatud. Huvihariduse kulu kandmise eest vastutavad vanemad võrdsetes osades. 31.
  30. Taskuraha Hagejate kulutuste nimekirja kohaselt saab hageja III taskuraha 50 eurot kuus ja hageja I 10 eurot kuus. Kostja nõustus, et lapsed saavad taskuraha, kuid märkis, et vanemad on eriarvamusel selle suuruse ja andmise korraldamise osas. Kostja tõenditest nähtub, et ka tema on andnud hagejale III taskuraha augustist 2019 kuni septembrini 5–22 eurot kuus (dtl 123, 371–380). Kostja kulutuste tabeli kohaselt on ta arvestanud kokku nii taskuraha kui ka sünnipäevade kulu, sh laste enda sünnipäevadega kaasnevad võrdlemisi suured kulud (hageja I sünnipäev veebruaris 151 eurot, hageja II sünnipäev augustis 49 eurot, hageja III sünnipäev septembris 290 eurot). Kohus ei arvesta neid kulusid taskuraha koosseisu. Kohus leiab, et 12.a lapsele (hageja III) võib sõltuvalt tema elukorraldusest olla taskuraha andmine põhjendatud kulu, mida arvestatakse ülalpidamiskulu koosseisu. Siiski on õige kostja väide, et tegemist on ebamõistlikult suure summaga. Pooled ei ole ka esile toonud selliseid asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et 12.a lapsel on sellises ulatuses taskuraha oma igapäevaste vajaduste katmiseks vaja. Kohus loeb ülalpidamiskohustuse tähenduses põhjendatud taskuraha suuruseks kokku 20 eurot kuus, millest poole eest vastutab kumbki vanem. Nimetatu ei tähenda, et vanem ei või anda lapsele soovi korral taskuraha rohkem, kuid selle hüvitamist ei ole põhjendatud nõuda teiselt vanemalt. Hageja I taskuraha, mida kannab ema kokku summas 10 eurot kuus on põhjendatud arvesse võtta tema ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel. Mõlemal vanemal tuleb kanda sellest kulust pool. 31.
  31. Meelelahutus ja mänguasjad, sh raamatud ja sünnipäevad Hagejate kulutuste nimekirja kohaselt on iga hageja igakuine kulu meelelahutusele 50 eurot. Hagejad selgitasid, et summa kujuneb kingitustest, sõprade sünnipäevadest (keskmiselt 1 sünnipäev kuus), kino ja teatri piletitest (üks laps keskmiselt 10 eurot kord) ja väljas söömas käimisest. Täiendavalt kulub hagejatel I ja II mänguasjadele 25 eurot kuus (dtl 970–979). 13 Kostja kulutuste tabelite kohaselt (dtl 756–777 ja 867–873) on kostjal kulunud perioodil juuli 2019 kuni detsember 2020 hageja I meelelahutusele keskmiselt 22,34 eurot kuus, hageja II meelelahutusele keskmiselt 19,70 eurot kuus ja hageja III meelelahutusele keskmiselt 21,12 eurot kuus. Meelelahutusega, sh sõprade sünnipäevadega seonduv kulu on iseenesest põhjendatud lugeda ülalpidamiskulude koosseisu. See on vajalik kulu mh laste kultuurihariduse ja sotsialiseerumise aspektist. Meelelahutuse kulu hulka kuulub kohtu hinnangul ka kulu laste sünnipäevadele, mis on vanemate ühine kohustus. Kohus saab hagejate kulude nimekirjast aru, et meelelahutuse kulu hulka on arvestatud ka laste enda sünnipäeva kulu. Hagejad on tõendanud x Estonia OÜ arve tasumise 138 eurot septembrikuus, mis moodustas 50% kogu kulust (dtl 909). Kostja esile toodud asjaoludel on ta kandnud 2020.a kolme lapse sünnipäevadele kokku 490,93 eurot. Laste sünnipäevadega seotud tõendatud aastane keskmine kulu ühe lapse kohta on seega umbes 21 eurot kuus. Nende kulude vajalikkuse üle vanemad ei vaidle, küll aga kulutuste põhjendatud suuruse üle. Kulutuste põhjendatud suuruse määramist ei piira aga asjaolu, et kõik kulutuste aluseks olevad dokumendid (ostukviitungid) on esitamata. Kohus määrab kulutuse põhjendatud ulatuse kaalutlusotsusega. Kohus leiab, et 50 eurot meelelahutuse kulu, sh laste enda sünnipäevad, mänguasjad, teater, kino, väljas söömised, raamatud jms ei ole ebamõistlikult palju. Kuigi hageja III kohta ei ole märgitud enam mänguasjade kulu, asendub see kulu lapse kasvades tavapäraselt muude kulutustega kas vaba aja veetmisele, raamatutele vm lapse huvisfääri kuuluvatele asjadele. Kohus ei pea seetõttu põhjendatuks arvestada hageja III kulu teistest hagejatest erinevalt. Kohus arvestab seetõttu iga hageja meelelahutuse kuluks 50 eurot kuuks, mille kandmise eest vastutavad mõlemad vanemad. Eeltoodu ei tähenda, et vanem ei või teha lastele suuremaid kulutusi, kuid seda ei ole alust sisse nõuda kui ülalpidamiskohustust teiselt vanemalt. 31.
  32. Muud kulud Hagejad arvestavad ootamatute lisakuludena iga hageja kuluks 25 eurot kuus. Kulutuste nimekirja kohaselt arvestab hageja siin kulusid remontidele, kodumasinatele ja ootamatutele kuludele. Seejuures on hagejad tõendanud katla remondi kulu 95 eurot (dtl 910). Kostja vaidleb kulule vastu leides, et on arusaamatu, kuidas kulutab laste ema iga aasta 300 eurot lapse kohta kõikide muude kulude kõrval veel ka ootamatutele kuludele. Kohus selgitab, et ootamatute lisakulude hulka, s.t kulud, mis ei ole perioodilised ja igakuised, kuuluvad ka kulud, mis seonduvad lastele näiteks mööbli ja voodipesu tagamise ja nende uuendamisega, kuid ka koduja kodumasinate amortisatsiooni ja välja vahetamise vajadusega. Sellised ootamatud ja ettenägematud täiendavad kulud esinevad mõlemal vanemal ja on põhjendatud arvesse võtta vastavalt sellele, millise proportsiooniga lapsed kummagi vanema juures viibivad. Hagejate ema kanda on seega perioodil august 2018 kuni november 2020 15,50 eurot (25×62%) ja kostja kanda 9,50 eurot ning alates detsembrist 2020 on hagejate ema kanda 14,25 eurot (25×57%) ja kostja kanda 10,75 eurot kuus. V
  33. Järgnevast tabelist nähtuvad kokkuvõtvalt laste kõikide kulutuste suurus vaidlusalustel perioodidel, osa mille kostja ülal tuvastatud asjaoludel kannab vahetult ja osa, mille kostja peaks igale lapsele tuvastatud asjaoludel juurde maksma. 14 Hageja I Hageja II Hageja III 08.-11.2019 12.2019-11.2020 12.2020- 08.-11.2019 12.2019-11.2020 12.2020- 08.-11.2019 12.2019-11.2020 12.2020Eluasemekulud 165,4 137,94 142,94 165,4 137,94 142,94 165,4 137,94 142,94 Toidukulud 100 100 100 Tervishoid ja hügieen 20 20 20 Kool ja lasteaed 13,75 24,05 10 Telefoni kulu 40 Riided ja jalanõud 70 70 70 Transpordikulu 30 30 30 Huvitegevuse kulud 20 (septembrist) 20 39 Taskuraha 10 20 Meelelahutus 50 50 50 Muu 25 25 25 kokku 484,15 456,69 461,69 484,45 461,99 481,99 569,4 541,94 546,94 kostja kannab vahetult 170,81 152,12 163,37 167,82 154,13 200,38 218,9 200,21 211,46 vahe 71,27 76,23 67,48 74,41 76,87 60,62 65,80 70,76 62,01
  34. Kohus arvutas konkreetsel ajavahemikul tasumisele kuuluva elatise summa selliselt, et jagas lapse kogu ülalpidamiskulu (mõlema vanema kantav kulu kokku) PKS § 105 lg 3 alusel kahega (saab eelduslikult kostja ½ osa) ja lahutas saadud summast selle summa, mida kostja kohtu ülal toodud järelduste kohaselt igakuiselt ise lapse ülalpidamisega seonduvalt vahetult kannab. Eeltoodud tabelist järeldub, et kostja peab hagejatele iga kuu andma täiendavalt ülalpidamist rahas. Vastav summa nähtub real „vahe“.
  35. Vastuseks kostja vastuväidetele märgib kohus veel, et õige ei ole seisukoht, et Riigikohus hindas oma 22.03.2017 lahendis nr 3-2-1-174-16 lapse keskmiseks ülalpidamiskuluks 287 eurot kuus. Riigikohus viitas selles asjas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuringule laste vajaduste kohta. Riigikohtu lahendist ei tulene aga, nagu võiks elatise nõude lahendamisel lähtuda seaduse asemel uuringust. Riigikohus on nii selles, kui ka järgnevates lahenditest viidanud kohustusele lahendada alaealiste laste ülalpidamisnõuded lähtudes PKS § 101 lg 1 ja § 102 lg 2 sätestatust. RAKE uuring ei lähtu seaduses sätestatud ja kohtupraktikas juurdunud elatise suuruse määramise põhimõtetest ning see ei võimalda teha järeldust konkreetselt hagejate kulude ja kostja võimaluste kohta hagejaid üleval pidada. Samal põhjusel ei saa lähtuda elatise väljamõistmisel Maalehe artiklist elatise süsteemi kohta. Samuti ei saa lähtuda Justiitsministeeriumi uudisest elatise arvutamise süsteemi tulevikus muutumise kohta (dtl 290–310 ja 778–779). Kohus lähtub asja lahendamisel kehtivast seadusest.
  36. Küll aga nõustub kohus kostja väitega selle kohta, et hagejate vajaduste ulatust mõjutab mastaabisääst. Mastaabisääst on mõjuv põhjus, mis annab PKS § 102 lg 2 alusel alust mõista elatis välja seaduses sätestatud määrast väiksemas ulatuses. Hagejad on 3a, 8a ja 12a tüdrukud, kes jagavad ühist elukohta, saavad jagada mänguasju, raamatuid, riideid, side- ja transpordikulusid. Hagejad ei vaielnud vastu sellele, et mitme lapse puhul esineb mastaabisääst. Kohus leiab aga, et kuna käesolevas asjas on elatise suurus kindlaks määratud lähtudes konkreetselt iga hageja põhjendatud vajadustest, kajastub mastaabisääst juba vanemate enda esile toodud asjaoludest ja tõenditest nende tegelike kulutuste suuruse kohta. Seega ei anna mastaabisääst alust elatise eraldi veel täiendavalt vähendamiseks.
  37. Kostja on tuginenud sellele, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, et osa lapse vajadustest on kaetud riiklike toetustega. Kohus selgitab, et seadusandja eesmärk ei ole olnud alati vähendada riiklike toetuste võrra teise vanema kohustust alaealisele lapsele ülalpidamist anda. Vastaselt juhul oleks see selliselt perekonnaseaduses ka sätestatud (vt ka Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16 p 14). Riiklikud peretoetused võib aga arvesse võtta PKS § 102 lg 2 alusel mõjuval põhjusel, koostoimes muude oluliste asjaoludega (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 28.2). 15
  38. Esmalt märgib kohus, et õige ei ole kostja väide, nagu oleks hagejad 09.11.2020 menetlusdokumendis võtnud omaks, et riiklikud peretoetused, kokku 520 eurot, on mõistlik arvesse võtta. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine (

§ 231lg 2).

Hagejad ei ole peretoetuste arvestamist omaks võtnud ega sõnaselgelt sellega nõustunud. Küll aga nähtub nimetatud dokumendist see, et hagejad nõustuvad sellega, et riik maksab neile peretoetusi kokku 520 eurot. Kohus märgib, et perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot. § 21 lg 2 kohaselt on lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot. Seega on õige, et hagejatele makstakse peretoetusi 520 eurot kuus (60+60+100+300). 38. Kohus leiab, et käesolevas asjas esinevad mõjuvad põhjused, mis õigustavad kostjalt elatise väljamõistmisel riiklike peretoetuste arvesse võtmist. Lapsed viibivad võrdlemisi suure osa ajast kostjaga, kes peab lapsi vahetult üleval ja teeb neile vahetult arvestatavaid kulutusi. Lasterikka pere toetuse arvestamisel on oluline ka asjaolu, et tegemist on ühe pere lapsega, s.t nii hagejate emal kui ka isal (kostjal) on kolm last. Nendel põhjustel leiab kohus, et ka peretoetusi peavad oma laste ülalpidamisel saama kasutada mõlemad vanemad. Seejuures tuleb aga arvestada laste ja vanemate koosviibimise ajalist proportsiooni. Seega tuleb kostja kohustust vähendada perioodil august 2019 kuni november 2020 65,87 euro võrra (520÷3×38%) ja alates detsembrist 2020 74,53 euro võrra (520÷3×43%). 39. Arvestades punktid 31 esitatud koondtabeli kohaselt iga kuu tasumisele kuuluvat summat ja sellest mahaarvamisele kuuluvat peretoetuse määra, tuleb kostjal seega maksta - hagejale I 2019 augustikuu eest elatisena 2,70 eurot (arvestades, et hagejad nõuavad elatist alates 15. augustist, s.o 50% kuust), perioodi eest september kuni november 2019 (k.

  1. a)5,40 eurot kuus, perioodi eest detsember 2019 kuni november 2020 (k.
  2. a)10,36 eurot kuus; - hagejale II 2019 augustikuu eest elatisena 4,27 eurot (arvestades, et hagejad nõuavad elatist alates 15. augustist, s.o 50% kuust), perioodi eest september kuni november 2019 (k.
  3. a)8,54 eurot kuus, perioodi eest detsember 2019 kuni november 2020 (k.
  4. a)11 eurot kuus; - hagejale III perioodi eest detsember 2019 kuni november 2020 (k.
  5. a)4,89 eurot kuus. Alates detsembrist 2020 kostja hagejatele täiendavalt juba kantud kuludele rahas ülalpidamist andma ei pea. Samuti ei võlgne kostja hagejale III elatist perioodi eest august kuni november 2019 (k.a). 40. Kohus leiab, et kostjal on olnud võimalik anda ennast kahjustamata lastele ülal toodud määras täiendavalt ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. PKS § 102 lg 2 teise lause järgi peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kostja töötab S G OÜ-s ja tema igakuine töötasu (sh töövõimetushüvitised) on perioodil august 2019 kuni november 2020 olnud keskmiselt 1291,33 eurot (dtl 820–856). Kostja enda kulud on olnud keskmiselt 667,65 eurot kuus (dtl 756–777 ja 867–873). Arvestades, et kostja annab lastele vahetult ülalpidamist 564,50–621,46 eurot kuus (erinevatel p 32 nähtuvatel perioodidel) ja pidi juurde maksma kõige rohkem 26,25 eurot kuu eest, on ta olnud võimeline andma hagejatele nõutud määras ülalpidamist. Kostja vastuväide ei puuduta perioodi alates 01.12.2020, kuna arvestades laste kostja juures viibimise proportsiooni ja kostja tehtavaid kulutusi, ei tule kostjal hagejatele rahas täiendavat ülalpidamist anda. 41. Õige on kostja väide, et lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse. Sellest ei tulene aga, et teise vanema 16 panus ja kulutuste suurus mõjutaks kostja ülalpidamiskohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 kohaselt on vanemad ülalpidamiskohustuse täitmisel osavõlgnikud. Kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema enda sissetuleku ja varalise seisundiga. Ülalpidamiskohustuse ulatus ei sõltu seega teise vanema sissetulekust või varalisest seisundist ja vanem ei vabane ülalpidamiskohustuse täitmisest põhjendusel, et teine vanem oma kohustust ei täida või ei täida seda piisavalt. Samuti ei saa vähendada teise vanema ülalpidamiskohustust üksnes põhjusel, et üks vanematest oleks suuteline pidama lapsi üleval üksinda (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6). Kuna hagejate lõplik nõue ei ületa seaduses sätestatud määra, ei pea kohus ka vajalikuks hinnata hagejate ema enda igakuist sissetulekut ja väljaminekuid ega nende kohta esitatud tõendeid. 42. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejate I ja II hagi elatise väljamõistmiseks rahuldada osaliselt perioodi kohta 15.08.2019 kuni 31.11.2020 ja hageja III hagi rahuldada osaliselt perioodi kohta 01.12.2019 kuni 31.11.2020. Hagejate nõue elatise väljamõistmiseks alates 01.12.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni jääb rahuldamata. 43. Kohus ei võta käesoleva lahendi tegemisel arvesse elatist, mida kostja on maksnud hagejatele käesoleva menetluse ajal, ega selle kohta esitatud tõendeid. Menetluse ajal hagejatele tasutud elatis võetakse arvesse käesoleva otsuse täitmisel, st kui kostja on menetluse ajal hagejatele välja mõistetud määras ülalpidamist andnud, ei tule kohtuotsuse alusel mida juurde maksta. 44. Käesolevas otsuse nimetamata tõendid ja asjaolud ei mõjuta käesoleva asja lahendust ega oma seetõttu asjas tähtsust, ning kohus neile hinnangut ei anna (

§ 238lg 1).

Menetluskulude jaotus 45.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral oma menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

§ 168

lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kostja palus jätta menetluskulud hagejate kanda. Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda. 46. Kohus, võttes arvesse hagist loobumise ulatust (55%) ja menetlusse jäänud hagide rahuldamise ulatust (3-11% vastavalt perioodile), tuleb kostja menetluskulud jätta 90% ulatuses solidaarselt hagejate kanda ja hagejate menetluskulud 10% ulatuses kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist (§ 174 lg 4 ja § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Kairi Piirisild kohtunik 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.